Arhiiv

Meenutus arhiivist: „Kommunikatsioonihäire ja koostöö – arutelu EELK põhikirja ja kirikuseadustiku reformist“ (Kadri Lääs)

Järgmisel nädalal toimub Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kevadine kirikukogu, millel tulevad taas jutuks kirikuseadustiku ja põhikirja muutmised. Seetõttu avaldame uuesti Kirik & Teoloogias avaldatud kirikureformi-teemaliste arvamuslugude kokkuvõtte Kadri Lääsi sulest (30. oktoober 2020). Vaata meeldetuletuseks ka Thomas-Andreas Põderi Kirjutist Eesti Kiriku veergudel („Luterliku kiriku eluvormi reformiprotsessist“).  

Mõne nädala pärast koguneb taas EELK Kirikukogu, et arutada parandusettepanekuid EELK põhikirja ja kirikuseadustikku. „EELK põhikirja ja kirikuseadustiku täies mahus kaasajastamise ja revideerimise“ algatas EELK Konsistoorium juba 2016. aastal. Aastaid kestnud reformiprotsess kulmineerus eelmise aasta sügise EELK Kirikukogu istungil, kus parandusettepanekute pakett viimaks hääletusele pandi. Põhikirja ja kirikuseadustiku umbes 480-st paragrahvist sooviti muuta umbes 190 (R. Linnas, KjT, 03.01.2020). Siis aga ilmnes tõsiasi, et kirikukogu liikmete hulgas ei ole muudatusettepanekutele piisavat toetust ning peapiiskopi otsusega lükati hääletamine edasi. Selline asjade käik tuli paljudele tõelise üllatusena, kuid oli ka neid, kelle arvates oli säärane ummikseis põhikirja ja kirikuseadustiku muudatuste vajaduse ning eesmärgi halvast kommunikeerimisest etteaimatav.

Ajakiri Kirik & Teoloogia palus tekkinud olukorda kommenteerida protsessis osalenud kirikukogu saadikutel ja nii ilmus käesoleva aasta alguses ajakirja veergudel 10 arvamuslugu ja üks pikem analüüs EELK õigusreformist. Juba protsessi alguses kutsusid Urmas Arumäe (KjT, 30.09.2016) ja Thomas-Andreas Põder (KjT, 14.10.2016) ajakirja veergudel üles mitte laskma kaotsi võimalust kasutada olukorda analüüsiks kiriku sees, milline on visioon meie kirikust, mis „võimaldab meil EELK-na olla homme enam kirik“ (Põder, 14.10.2016). Laiemalt oli selle talvise-varakevadise ettevõtmise taga soov ärgitadaulatuslikku diskussiooni kiriku sees, nüüd kui teema oli taas aktuaalne ja tähelepanuorbiidis. Just laiapõhjaline diskussioon või täpsemalt öeldes selle puudumine oli mitme arvamusloo autori sõnul olnud tekkinud olukorra põhjuseks. Sama möönab ka peapiiskop Viilma ajalehele Eesti Kirik antud usutluses, et „initsiatiivi nende küsimuste praostkondade tasemel arutamiseks peab ka rohkem üles näitama konsistoorium ise. Püüame ennast parandada“ (EK, 29.01.2020). Etteruttavalt tuleb öelda, et loodetud laiemat avalikku arutelu ajakirja veergudel ilmunud arvamuslugude pinnalt ei tekkinud, samuti mitte konsistooriumi initsiatiivil, kuid loodetavasti on need enamalt jaolt kriitilised hääled andnud siiski mõtteainet ja tagasisidet ka EELK ametkondlikele komisjonidele, kes uut hääletusvooru ette valmistavad. Just neile otsustuskogudele oli antud protsessis usaldatud võtmeroll või nagu prof dr Thomas-Andreas Põder seda sõnastas: „õigusreformi protsess otsustati viia läbi panustades kitsalt ametkondlikele ja suusõnalistele kommunikatsioonikanalitele“ (KjT, 21.02.2020). Olgu siin veelkord kokkuvõtvalt esitatud kõlanud kriitika ja ettepanekud.

Õpetaja Küllike Valk (KjT, 24.01.2020) on ette võtnud taastada sündmuste kronoloogia, mida on kasulik silmas pidada, kui protsessi teravama pilguga analüüsida. Arvamuslugude põhjal on enamasti kõlama jäänud kogu protsessi suhtes kriitiliselt meelestatud kirikukogu saadikute ja teoloogide hääled, leiab praost Anti Toplaan (KjT, 06.03.2020), kuid ta mõistab nii kriitikat kui ka ebaõnnestumise põhjusi: protsessiga kiirustati liigselt (eelseisvad koguduste juhtorganite valimised) ja tehti sellega mitmeid vigu. Kommunikatsiooni puudujääkidele viitab nii tema kui ka Valk, sest reformikomisjoni liikmetele antud tagasiside ei viidanud nii massiivsele vastuseisule ega lubanud ennustada sellist patiseisu. Lepituslikus vaimus julgustab Toplaan aga asjaosalisi panema ennast eriarvamuste puhul ka teise inimese olukorda ning käsitlema kirikut kui perekonda. „See ei tähenda kaugeltki oma põhimõtetest loobumist, küll aga valmisolekut tunnustada teineteise erinevusi ja tahet üheskoos edasiminemiseks, nii nagu see toimub igapäevaselt näiteks ühe perekonna piires.“ Seega kommunikatsioonihäiret, nagu õpetaja Matthias Burghardt (KjT, 13.03.2020) seda nimetab, täheldavad suur osa autoritest. Nii tutvustati Burghardti sõnul praostkonna sinoditel ja vaimulike koosviibimistel küll reformiprojekti ning koguti ka parandusettepanekuid, kuid samas ei olnud selge, kuidas neid menetletakse. Positiivse näitena kaasavast reformist tuuakse uue kiriku lauluraamatu protsess, mis tõestab, et laiapõhjaline arutelu kirikus on vajalik ja väärtuslik.

Õpetaja Tauno Teder (KjT, 20.03.2020) kahetseb vähest „kodanikuühiskonna toimet“ meie kirikus ja kogudustes ning raputab tuhka pähe ka endale, et ei ole kasutanud ära kõiki võimalusi laiema avalikkuse kaasamiseks aruteludesse. Samas on ta veendunud reformide vajalikkuses. EELK 169 kogudusest on Tederi sõnul vaid mõnikümmend suutelised toimima kiriku põhikirjas sätestatuga kooskõlas, sest seal on piisavalt inimesi, et valida koguduse toimimiseks vajalikud esindusorganid. Ta peab oluliseks lähtuda kirikuseaduste muutmisel reaalsest olukorrast, kuidas aidata meie kirikul ja kogudustel nii sisemiselt kui väliselt kasvada, mitte manada enda silme ette idealiseeritud pilti kirikust.

Lisaks vähesele kommunikatsioonile näevad mitmedki autorid probleemi tuuma usalduskriisis. „Kas usaldame neid, kes seadusandlust ette valmistavad ja kõige olulisem – kas on usaldust seadust täita,“ küsib õpetaja Margit Lail (KjT, 17.04.2020). Õpetaja Mart Salumäe viitab ka varasematele hoiatavatele kogemustele, kus kirikukogu on otsuseid langetanud liiga rutakalt, „millega on kirik mõnes küsimuses lõksu jäänud“ (KjT 10.01.2020). Siit ka ettevaatus ja korduv küsimus, mis on seadusemuudatuste varjatud eesmärk. Siseringi hoitud arutelud ja reformi aluspõhimõtete puudulik selgitamine on loonud kahtluste õhkkonna. Prof dr Põder (KjT, 21.02.2020) ei jää ummikseisu põhjuste hinnangul ainult n-ö menetluslikule tasandile, mille osas on tal samuti palju etteheited, vaid annab olukorrale palju tõsisema diagnoosi: põhjus on evangeelse luterliku vaimsuse ja eluhoiakuga väheses arvestamises. Ta leiab, et kirikuõiguse reformimise esimene samm oleks pidanud olema selle kontseptsiooni tutvustamine laiemale kiriku avalikkusele ning võimaluste loomine avalikuks diskussiooniks selle üle, mis oleks tulnud ka kirjalikult talletada. Selline ühine visioon oleks aidanud kirikul ka otsustada, kas seadusandlus vajab suuremaid muudatusi või peenhäälestust. Ka kirikukogu saadik Raivo Linnas (KjT, 03.01.2020), õpetaja Mart Salumäe (KjT, 10.01.2020) ja praost Mart Jaanson (KjT, 27.03.2020) leiavad, et protsessi käigus jäid vastamata olulised küsimused EELK identiteedi kohta ning üksmeele puudumine selles osas, mida tähendab olla EELK, vaba rahvakirik tänases Eesti ühiskonnas, ei saa jääda märkamata. Salumäe polariseerib: „Nüüd peame otsustama. Kas tahame oma kiriku peavooluna näha episkopaal-sinodaalse vaba rahvakiriku ajaloolist ja vaevaga hoida püütud avatust või laseme oma kirikul pihustuda rahvuspopulistlikeks ja krüptokatoliiklikeks sektikesteks.“ Õpetaja Tiit Kuusemaa (KjT, 17.01.2020) leiab, et õigusreform lõhestab kirikut seestpoolt ning näeb muudatusettepanekutes tõsist ohtu meie senisele vaba rahvakiriku ideele.

Liikudes edasi konkreetsete teemade juurde, mida arvamuslugude autorid, kas kriitiliselt või mõttekohana esile toovad, on vaieldamatult kõige kesksemaks piiskopid ja piiskopkonnad. Esineb nii üldist vastuseisu hierarhilisele kirikukorraldusele ja võimu koondumisele piiskoppidele, mille lähtekohaks on evangeelsele usule võõras mõtlemine – seda nii luterliku traditsiooni kui ka vaba rahvakiriku seisukohalt (V. Ehasalu, KjT, 17.01.2020T. Kuusemaa 17.01.2020M. Burghardt 13.03.2020M. Jaanson 27.03.2020), kui ka kahtlusi selles osas, kuidas loodav veelgi mitmekihilisem ja koormavam haldusstruktuur peaks aitama väheneva liikmeskonnaga ja kahanevate ressurssidega EELK kogudusi (R. Linnas, KjT, 03.01.2020M. Salumäe, 10.01.2020T. Kuusemaa, 17.01.2020). Kuusemaa kirjutab murelikult: „Mul pole midagi kavandatavate katedraalkirikute vastu. Aga hoidku Jumal, et me ei ohverdaks nonde katedraalide nimel oma (väike)koguduste võrgustikku. Kui seal kolgastes hakkavadkogudused kinni minema, järgneb küllap pöördumatu doominoefekt. Vaat’ siis kaotame oma viimase võimaluse olla rahva kirik tegelikkuses.“ Mis saab piiskopkondade moodustamisel praostidest ja praostkondadest, sest kirik ei ole võimeline mõlemat struktuuri samaaegselt rahastama (R. Linnas, 03.01.2020)? Praost Toplaan ja õpetaja Teder on lootusrikkamad, et kirik suudab vältida uusi halduskulusid ja korraldada olemasoleva haldusstruktuuri ümber, kas praostkondade asendamisega piiskopkondadega või rollide jagamisega. Salumäe sõnul seisneb üks kiriku kaalukamaid probleeme „kiriku struktuuri mittevastavuses olemasolevate ressurssidega“. Linnas näeb ühe kirikuseadustiku muutmise õigusliku põhjusena seda, et „kiriku õigusnormistik on ühelt poolt liiga bürokraatlik ja ülemäära reguleeriv, mistõttu segab see koguduste igapäevast elu“. Haldus- ja juhtimiskorralduse reformi vajalikkuses ei kahtle mitmed teisedki autorid, kuid arutlused selle üle, kuidas seda teostada ja millised on meie võimalused-vajadused, on veel lahti rääkimata.

Palju fundamentaalsemat probleemi seoses kavandatavate ettepanekutega piiskoppide ja piiskopkondade osas näeb prof dr Põder episkopaalse ja sinodaalse vastandamises. Evangeelses luterlikus vaates teostavad episkope’d mitte ainult piiskopid, vaid laiemalt võttes on see vastutus üleüldise preesterluse vaimus kõigil kirikuliikmetel. Seega juurutatav hierarhilis-sakramentaalne episkope käsitlus, mis viib välja olukorrani, kus õpetuslikes küsimustes saavad kaasa rääkida ainult piiskopid, on Põderi sõnul evangeelse luterliku vaimsuse ja elutaju seisukohalt „sügavalt loomuvõõras“. Vaimuliku hierarhia idee domineerimist EELK-s iseloomustab Põderi hinnangul ilmekalt ka nn ilmikute osakaal kirikukogu saadikute hulgas ja muudes otsustuskogudes: „iga neljas kleerik on kirikukogu liige – kokku 50. Kirikus on täieõigusliku liikmeid ca 25000. Neist 18 kuuluvad kirikukokku“.

Teine teemadering, mida esile tuuakse on koguduse juhatuse roll ja laiemalt demokraatlikud põhimõtted kirikus. Kirikukogu saadik Urmas Arumäe (KjT, 28.02.2020) peatubki oma arvamusloos pikemalt muudatusettepanekute ühel aspektil, kus kirikuseadused ei lähtu koguduse juhtimise korraldamisel mitte Mittetulundusühingute seaduses sätestatust, vaid põlistavad huvide konflikti juhtimisstruktuuris (juhatuse ja nõukogu liikmete kattumine), põhjendades seda ajalooliselt väljakujunenud õpetuse ja struktuurigaKüsitakse samuti, miks on ühest üksikjuhtumist tõstatunud probleemist lähtuvalt nõnda piiratud koguduse juhatuse aseesimehe pädevust (Linnas). Tõsise murekohana toob õpetaja Matthias Burghardt välja koguduse õiguste piiramise oma õpetaja valimisel, mis peaks meie kiriku õpetuslike aluste ehk luterlike usutunnistuskirjade järgi olema koguduse õigus. Hoiatav näide, kuidas selline asjade korraldus, konkreetsemalt aadlike patronaadiõiguse rakendamine, võib rahva võõrandada kirikust, on Burghardti sõnul Eesti kirikuloos olemas.

Üle ja ümber ei saa kirikukogu saadikud ka vaimulike ametirõivastust sätestavatest seadusepunktidest, mida kord nimetatakse ülereguleerimiseks, mille võiks soovi korral reguleerida mõne liturgilise juhendiga, aga mitte kirikuseadustikus (Burghardt), või ka „ametiriietuse karnevaliks“ (Salumäe). Linnas näeb kireva teenistusrõivaste ja aksessuaaride paleti sätestamises püüet kodurahu säilitada, aga tulemus oli loendi lünklikkuse tõttu vastupidine.

Edasivaates on kirikogu saadikud lootusrikkad ja soovivad ühisosa otsida. Eriarvamusi ei saa vältida ja seda, et nendesse kirglikult suhtutakse, võib õpetaja Laili hinnangul käsitleda ka positiivses võtmes rikkusena ja märgina, et me ei suhtu kirikuna oma kutsumisse ükskõikselt. Õpetaja Teder tsiteerib praegust peapiiskop emeritus’t, kes nimetas EELK-d arvamuste paljusust silmas pidades Issanda „kirjuks mesilastaruks“. Burghardt soovib kõigile konstruktiivset vaimu ja isiklike ambitsioonide kõrvale jätmist, sest nagu ka Salumäe nendib, siis „erimeelsustesse pidama jäämiseks pole meile enam aega antud“.


EELK põhikirja ja kirikuseadustiku reformi kohta Kirik & Teoloogias veel ilmunud:

Margit Lail, „Minu kirikust. Meie kirikust“ (K&T nr 436/ 17.4.2020)

Mart Jaanson, „EELK identiteedist“ (K&T nr 433/ 27.3.2020)

Tauno Teder, „Kiriku seadus ja kiriku kogu – mida veel öelda oleks?“ (K&T nr 431/ 20.3.2020)

Matthias Burghardt, „EELK põhikirjareform“ (K&T nr 431/ 13.3.2020)

Anti Toplaan, „Kirik kui perekond“ (K&T nr 430/ 6.2.2020)

Urmas Arumäe, „Kas oleme ennast nurka värvimas?“ (K&T nr 429/ 28.2.2020)

Thomas-Andreas Põder, „Õigusreformist ja piiskopkondadest evangeelse luterliku dogmaatika vaatevinklist“ (K&T nr 428/ 21.02.2020)

Küllike Valk, „Õigusreformist Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus“ (K&T nr 424/ 24.1.2020)

Tiit Kuusemaa, „Eesti Evangeelne Luterlik Kirik – kes me oleme?“ (K&T nr 423/ 17.1.2020)

Vallo Ehasalu, „Piiskopiametist ja piiskopkondadest“ (K&T nr 423/ 17.1.2020)

Raivo Linnas, „Mõtteid Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku põhikirja ja kirikuseadustiku muutmise protsessi kohta“ (K&T nr 421/ 3.1.2020).

Thomas-Andreas Põder, „Milline on kristluse sotsiaalkuju homses Eestis? Ärgem raisakem haruldast võimalust! Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku õigusreformist“ (K&T nr 253/ 14.10.2016)

Urmas Arumäe, Kas reformitav kirikuõigus on mineviku, oleviku või tuleviku jaoks? (K&T nr 251/ 30.9.2016)


Kadri Lääs (1975), teoloog, töötab Euroopa Välisteenistuses Brüsselis ja on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku liige.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English