Arvamused

EELK identiteedist

26.–27. novembril 2019 Tallinnas toimunud EELK XXX kirikukogu kolmandast istungjärgust on möödas üle nelja kuu. Selle aja jooksul on siin ja seal vaagitud nimetatud istungjärgul käsitletud EELK põhikirja ja kirikuseadustiku muudatusi. Põhjuse selleks on andnud viimaste vastuvõtmise nurjumine ettevalmistatud täispaketina. Õigusreformist on kirjutatud artikleid (nt siinsamas veebiajakirjas Kirik & Teoloogia), sellest on juttu olnud peapiiskopi intervjuus (Kätlin Liimets, „Peapiiskopi aukartustäratavalt tihedad viis aastat“ – Eesti Kirik, 29.01.20, 4–5), sellest ajendatuna on toimunud k.a 19. veebruaril Tartus suurt huvi pälvinud konverents „EELK identiteet“ ning paar praostkondlikku vaimulike koosolekut (mulle teadaolevalt k.a 17. veebruaril Tartu praostkonnas ja 21. veebruaril Valga praostkonnas). Praegune ja eelmine peapiiskop oleksid pidanud kogunema 24. märtsil, kuid eriolukorra tõttu loobusid sellest ning vormistasid oma vastavad mõtted ettekandetekstidena piiskopliku nõukogu tarbeks.

Miks siis kirikukogu õigusreformikomisjoni töö tulemusi täispaketina heaks ei kiitnud? Tundub, et kirikukogu istungjärgul osalenuile on selge või hakkab selgeks saama, et see juhtus katse tõttu tuua meie kirikuseadusse piiskopkondade mõiste (muudetavas EELK põhikirjas on sel puhul keskne paragrahv 13). Põhikirja muutmiseks tehtud ettepanekute hulgas[1] olid veel mõned vaieldavad punktid, nt koguduse juhatuse aseesimehe allkirjaõiguse kaotamine põhikirja paragrahvis 57, kuid need tunduvad siiski piiskopkondade kõrval sekundaarseina.

Hääletasin samuti põhikirja piiskopkondade mõiste sissetoomise vastu ja seda järgnevatel põhjustel.


1. Ajalooline põhjus

Ajalooline põhjus on seotud rahvakiriku mõistega. Selle mõiste üle on viimastel aastatel arutletud eriti seoses EELK 100. aastapäevaga 2017. aastal. Esile on toodud mõiste pärinemist juba Fr. D. E. Schleiermacherilt, mõiste põhitunnusena viidatud selle vastandumisele riigile. Nimetatud on ka üldtuntud asjaolu, et Eesti esimesel iseseisvusperioodil tähendas rahvakirik kirikut, kuhu kuulus rahva enamik.

21. sajandi õhtumaa kasvava ilmalikustumise ja kiriku, sh EELK liikmeskonna vähenemise olukorras on peapiiskop Urmas Viilma näinud Eesti rahvakirikut kirikuna „kogu Eesti rahva teenistuses“ (Urmas Viilma, „Kiriku ja riigi ühendab rahvas“Eesti Kirik. 22.02.2017). Samas artiklis leiab peapiiskop: „Kuna oleme Eesti kirikuna mitte ainult rahva-, vaid ka rahvuskirik, jääb paratamatult meie põhifookusesse peamiselt eestikeelne elanikkond, nagu on sõnastatud ka Eesti Vabariigi põhiseaduses erisus eesti keelele, kultuurile ja rahvale. Ilma rahvusliku eneseteadvuseta ei oleks Eesti rahvusriiki ega vaba rahvakirikuna Eesti Evangeelset Luterlikku Kirikut.“

See on õige. Aga milline on eestlaste rahvuslik eneseteadvus tänapäeval? Tõenäoliselt on vanematel ja noorematel eestlastel selle kohta erinev arusaam. Siiski julgen siin kasutada Jan Assmanni mõistet „kommunikatiivne mälu“, mis võiks piiritleda rahvusliku eneseteadvuse tänases Eestis elavate põlvkondade üleselt.[2] Millisena me mäletame Eestit, kirikut ja eesti kirikut? Kui kaugele me üldse mäletame?

Eesti rahva kommunikatiivne mälu ulatub tagasi umbes 150 aastat.[3] Seda oli märgata nt 2019. aastal, mil tähistati üldlaulupeo 150. juubelit. Teatavasti korraldati I üldlaulupidu, vähemalt vormiliselt, Liivimaa pärisorjuse kaotamise 50. juubeli tähistamiseks. Seega oleks võinud 2019. aastal suurejooneliselt tähistada 200 aasta möödumist pärisorjuse kaotamisest Liivimaal ja, miks mitte 2013. aastal ka sama tähtpäeva Eestimaaga seoses. Midagi sellist aga meie rahvas vajalikuks ei pidanud.

Võiks ju väita, et pärisorjuse kaotamine pole eesti rahvale olnud nii tähtis sündmus kui üldlaulupidu. Kuid samas, põhjus, miks rahva mälus on siiani säilinud 17. sajand kuldse Rootsi ajana, on just sel perioodil pärisorjuse – vähemalt formaalne – kaotamine, mis tõi maarahva ellu teatava kergenduse. Niisiis jääb mulje, et sündmused enam kui 150 aastat tagasi on tänapäeva eestlasele lihtsalt liiga kauged. Jan Assmanni järgi kvalifitseeruksid need pigem kultuurimälu alla.

Meie kommunikatiivne mälu sõltub meie esivanemaist, keda mäletame. Enamik praegu keskealistest ja sellisena n-ö ühiskondlikul juhtpositsioonil olevaist inimestest mäletab oma vanavanemate põlvkonda, kes on sündinud Tsaari-Venemaal kas 19. sajandi lõpu- või 20. sajandi algupoole. Rääkimata sellest, et Tsaari-Venemaal ehk enne 1917. aasta veebruari sündinud eestlasi, kelle vanavanemad võisid osaleda nt ka I üldlaulupeol, on täna veel eluski.

Tahan selle mõttekäiguga öelda seda, et praegu elavate eestlaste kommunikatiivses mälus on luterlik kirik sellisena, nagu see on siin maal tegutsenud umbes viimased 150 aastat. Sellest kolmandik jääb Tsaari-Venemaal kehtestatud kirikukorra aega. Teatavasti olid ka vaba rahvakiriku esimesed 80 aastat suuresti sellest kirikukorrast mõjutatud (mõtlen siinjuures mitte niivõrd kiriku seadusandlust, kuivõrd kiriku välist kuju, mis on eesti rahvale olnud esmanähtav: kiriku haldusterritoriaalset jaotust, jumalateenistuse korda, kiriklikku kõnepruuki, vaimulike riietust ja muud taolist).

Milline see Tsaari-Venemaa kirikukord siis oli? Täpsemalt saab selle kohta lugeda mõnest uuemast kirikulookäsitlusest, nt „Eesti kiriku- ja religiooniloost“ (Tartu Ülikooli Kirjastus, 2018). Siinkohal on oluline see, et 1832. aasta kirikuseaduse järgi moodustati Vene impeeriumi luterlik kirik, mille Balti regioonis tekkis kaheksa konsistoriaalringkonda, neist praeguse Eesti territooriumil Eestimaa, Liivimaa, Saaremaa ja Tallinna ringkonnad. Konsistoriaalringkondi juhtisid konsistooriumid, mille eesotsas oli ilmalik president. Konsistoriaalringkonnad jagunesid praostkondadeks ja need omakorda – kultuurilises mõttes kihelkondlikul alusel – suhteliselt iseseisvaiks üksikkogudusteks. Piiskopkondi haldusterritoriaalse üksusena polnud. 1832. aasta kirikuseadus lubas küll piiskopi ametisseseadmist, kuid mitte ametikoha, vaid aunimetusena.

Kui 1919. aasta Eesti II kirikukongressil otsustati Rootsi eeskujul valida piiskop, siis oli see protestiks eelnenud ajastu saksa härraskiriku suhtes ja sellisena muidugi mõistetav. Ent tänapäeval pole rootsi episkopaalse mudeli eelistamine enam põhjendatud protestiga saksa ülemvõimu vastu. Kui tõele au anda, siis on eelkõige just Saksa kirik see, kes on EELK-d viimastel aastakümnetel nii materiaalselt kui moraalselt toetanud. Kui aga nõustume saksa mõjudega ja vaatame, kuidas on episkopaalsusega lood Saksamaal, siis näeme, et Saksa Evangeelset Kirikut ei saa mitte kuidagi läbinisti episkopaalseks nimetada. See koosneb maakirikuist, mida juhivad küll piiskopid, kuid millel puudub üle-saksamaaline peapiiskop.

Seega on eestlaste rahvuslikule eneseteadvusele vastav kirik Tsaari-Venemaa kirikukorraldusest, baltisaksa vaimust ja vaba rahvakiriku idee segunemisest moodustunud nähtus, mida on tembitud skandinaavialiku mälestusega piiskopivõimust.


2. Keelelis-teoloogiline põhjus

Eesti rahva kommunikatiivses mälus on luterlikena juurdunud mõisted „kirikuõpetaja“, „praost“, „konsistoorium“ ja „armulauaga jumalateenistus“ ehk „lauakirik“, mitte aga „preester“, „piiskopkond“ ja „missa“. Seda tõendab „Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2018“, mis koostatakse aga parasjagu elavate eestlaste keeletunnetuse alusel.

ÕS 2018 ütleb mõiste „piiskopkond“ kohta  selgituseks „katoliku piiskopi võimu piirkond, diötsees“. Mõiste „preester“ kohta on seal öeldud „end kellelegi v millelegi pühendanu“ ja toodud näitelausena „Katoliku, vene õigeusu preester“. Mõistet „missa“ on aga selgitatud kui „katoliku jumalateenistust; sellega seotud heliteost“.

Teisiti on lugu mõistega „piiskop“. ÕS 2018 annab selle tähenduseks „ristiusu kiriku ülemvaimulik“, mis ei välista luterlikku piiskoppi. Küllap on eelkirjeldatud kommunikatiivne mälu viimase ligi 100 aasta jooksul omaks võtnud, et eesti luterliku kiriku pea on piiskop või peapiiskop.

Mõistete „preester“ ja „missa“ kasutuselevõtu puhul näivad aga vaidlused olevat juba vaieldud 2004. aasta paiku, mil need sõnad kinnistati praegu kehtivasse kirikuseadusse. Käesoleva õigusreformi käigus on põhikirjast ja kirikuseadustikust mõiste „kirikuõpetaja“ või „õpetaja“ lõplikult eemaldatud.

Juurutades luterliku kiriku kõnepruugis järjest sõnu, mis on kehtivale kommunikatiivsele mälule võõrad, kaugenetakse paratamatult selle põlvkonna liikmeist, kelle esindajad moodustavad kirikus enamiku. Uusimad sotsioloogilised uuringud näitavad, et luteri kirikut nähakse Eestis eelkõige traditsioonide säilitaja ja edasikandja rollis. Nt Liina Kilemiti värskest doktoritööst selgub, et 72%  küsitletud Eesti elanike arvates peaks kirik jääma oma traditsiooniliste kombetalituste juurde, püüdes neid võimalikult vähe nüüdisajastada; peaks jääma kindlaks oma õpetusele ja moraalinormidele ning mitte minema kaasa kõigi ühiskondlike muutustega (Liina Kilemit, Kristlike kogudustega liitumise põhjustest. Doktoritöö. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2020, 61). Kas ei võiks siit teha järeldust, et see osa Eesti elanikest ongi põhjuseks, miks mõisteid „preester“, „piiskopkond“ ja „missa“ ei seostata endiselt luterliku kõnepruugiga? Muidugi võib neid mõisteid juurutada, pidades silmas nooremat põlvkonda, kelle rahvuslik eneseteadvus on juba muutumises. Kuid sel juhul nõuab selget vastust küsimus, millise eesmärgiga seda tehakse.

Mõned mõtted ka mõistete „piiskop“ ja „piiskopkond“ omavahelisest seosest. Heinrich de Wall kirjutab piiskopi evangeelse mõiste kohta („Bischof. 3. Evangelisch“ – Religion in Geschichte und Gegenwart. Kd 1, A-B. Tübingen: Mohr Siebeck, 1998, 1621): „Vastupidiselt hierarhilisele arusaamale piiskopiametist roomakatoliikluses ja õigeusus, kus üksnes piiskopile kuulub pühitsussakramendi täius, millel põhineb jumaliku õiguse kohaselt tema juhtimisvoli, rõhutab reformatsioon sõna teenistust (ministerium verbi): piiskopil on selle järgi samasugune vaimulik amet nagu igal teisel kirikuõpetajal.“ Ja edasi viitab de Wall Augsburgi usutunnistuse 28. artiklile: „Seepärast seisneb piiskopiamet jumaliku õiguse kohaselt evangeeliumi kuulutamises, pattude andeksandmises, õpetuse üle otsustamises, evangeeliumiga vastuolus oleva õpetuse hukkamõistmises ja jumalakartmatute inimeste, kelle jumalatu loomus on ilmne, kristlikust osadusest väljaheitmises, kuid jõudu kasutamata, ainult Jumala sõna kaudu. Ja selles on pastorid ja kirikud kohustatud Kristuse sõnade kohaselt piiskoppidele kuuletuma…“ (Luterlikud usutunnistuskirjad. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 2014, 44).

Nõnda pole evangeelse arusaama kohaselt piiskopil tarvis oma ameti täitmiseks ilmalikku haldusstruktuuri. Kas piiskopkond on ilmalik haldusstruktuur või mitte? Eesti Keele Instituudi ühendsõnastik 2020 annab mõiste „piiskopkond“ vasteks „…ristiusu kiriku haldusüksus, ühe piiskopi võimkonda kuuluv territoorium ja kogudused“. (Sõnaveeb, vaadatud 25.03.2020) Ehkki see pole eeltoodud piiskopi mõiste kirjelduse valguses evangeelne määratlus, võib selle rakendamist EELK 100-aastase episkopaalse traditsiooni puhul siiski mõista. EELK-d kui ristiusu haldusüksust on viimase 100 aasta jooksul valitsenud tõepoolest piiskop või peapiiskop. Seda võiks hea tahtmise korral lugeda eesti luterliku traditsiooni (teoloogiliselt evangeelsest piiskopi mõistest veidi irduvaks) eripäraks. Kuid see ei tähenda veel seda, et oleks iseenesestmõistetav astuda samm edasi ja luua erandist reegel: anda olemuselt mitteevangeelne võim ka abipiiskoppidele.

Peapiiskop Urmas Viilma väidab intervjuus Kätlin Liimetsale (Liimets 2020, 4), et „isegi kui nimetame piirkonnad piiskopkondadeks, nagu kirikuseadustiku muudatusettepanek on olnud, ei tähenda piiskopkondade loomine piiskoppi koos oma konsistooriumi ja kantseleiga.“ Selle väite puhul tekib küsimus, miks ei pruugi piiskopkondade loomine tähendada piiskopi kantseleid? Nt praostkondadel on paratamatult oma kantselei, sest muidu pole võimalik territooriumi hallata.

Peapiiskop jätkab: „Täna on piiskopid peapiiskopi käepikenduseks ehk asendatakse peapiiskoppi. Ollakse abipiiskopid.“ Väga hea, nii võikski jääda! Kui peapiiskop ei saa muude ülesannete tõttu parasjagu vajalikus kohas evangeeliumi kuulutada, patte andeks anda, õpetuse üle otsustada ja jumalakartmatuid talitseda, siis tulevadki appi abipiiskopid. Aga see, milleks on nii väikses Eesti riigis ja kirikus abipiiskoppidel tarvis oma võimkonda ning mida see tulevikus kaasa tuua võib, pole sugugi selge.


Mõned kokkuvõtvad märkused

Thomas-Andreas Põder viitab oma artiklis „Õigusreformist ja piiskopkondadest evangeelse luterliku dogmaatika vaatevinklist“ (Kirik & Teoloogia, 428, 21.02.20) heale praktikale, mida kasutas oma töös 2016. aastal moodustatud EELK lauluraamatukomisjon. Nimelt koostas see komisjon enne põhitööle, laulude valimisele asumist põhjaliku kontseptsiooni, mis sündis kõigile avatud, võib ka öelda demokraatliku protsessi tulemusena. Sealt ja kontseptsioonile aluseks olnud lähteülesandest on võimalik aru saada, miks üldse uut lauluraamatut koostama hakati ja milliste põhimõtete alusel seda kavatsetakse teha.

Praeguse EELK õigusreformi puhul pole see aga täpselt arusaadav. Lähen analoogia abil ajas veel kaugemale ja väidan, et põhimõte, mille alusel võeti 2009. aastal koos kehtiva „Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku Agendaga“ kasutusele „Kirikukäsiraamat“, pole samuti arusaadav. Küllap on nii liturgiareformi kui õigusreformi aluseks olnud vastavate komisjonide ja (järelikult ka) need moodustanud kirikuvalitsuse arusaam, et kirikus on reforme lihtsam läbi viia n-ö ülalt alla, nende põhjuseid laiemalt selgitamata.

Tõsi, nii liturgia- kui õigusreformi puhul tehti n-ö ideekorjet – esimesel juhul nn pilootkoguduste kogemustele tuginedes ning teisel juhul kogudes teatud perioodi jooksul ettepanekuid kiriku põhikirja ja kirikuseadustiku parandamiseks ja täiendamiseks. Kuid arusaamatuks jäi, miks üldse neid reforme teostama hakati EELK-s, mis on nii liturgia kui kirikuseaduse osas ajalooliselt väljakujunenud kirik.

Kui põhjuseks on põhimõte ecclesia semper reformanda est, siis võib ju arutleda eelarvamustevabalt ja stiilis „pealinn Tartusse“ ning kaaluda hoopis piiskopiameti kaotamist ja 1917. aasta kirikuseaduse juurde naasmist. Kui põhjuseks on EELK viimine teoloogilisse vastavusse anglikaani kirikuga, kellega EELK-d seob Porvoo osadus, või liikumine tagasi roomakatoliku kiriku rüppe, siis tuleks seda selgelt väljendada.[4]

Kokkuvõttes arvan, et EELK-s, kus näib kadunud olevat üksmeel oma identiteedi osas, on seda võimalik taotleda ainult selgelt ja veenvalt teoloogiliselt põhjendatud mudeli abil, millele kõikvõimalikud reformid peaksid vastama. Seepärast kutsun nii liturgia- kui õigusreformikomisjoni üles koostama tagantjärgi ühe alusdokumendi, mida kirikurahvas saaks vaagida ja mille põhjal selguks muudatuste otstarbekus.


[1]    Rohkesti oli muudatusettepanekuid tehtud ka kirikuseadustiku puhul, kuid et see dokument on mõeldud põhikirja täpsustamiseks, siis antud juhul ma kirikuseadustikku ei puuduta.

[2]    Jan Assmanni teoorias on kommunikatiivne mälu üks kahest kollektiivse mälu vormist. Neist teist nimetab ta kultuurimäluks. Kommunikatiivne mälu puudutab ainult inimeste omavahelist suhtlust igapäevastes olukordades, kultuurimälu kaudu aga väljendub mineviku saatuslike sündmuste mälestus, seda läbi kultuuriliste vormide (tekstid, riitused, mälestusmärgid) ning institutsionaliseeritud kommunikatsiooni (Jan Assmann, „Kollektiivne mälu ja kultuuriline identiteet“ – Akadeemia, 10, 2012, 1775–1786).

[3]    Jan Assmann nimetab kommunikatiivse mälu pikkusena küll kuni sadat aastat, kuid usun, et rahvuseti võib see olla erinev ja eestlaste puhul on kommunikatiivses mälus (segunedes küll juba kultuurimäluga) ka ärkamisaja teine laine alates I üldlaulupeost kuni Eesti Vabariigi sünnini.

[4]    Selles seoses väärib märkimist EELK kuvandi erinevus Wikipedia ingliskeelsel ja saksakeelsel leheküljel. Ingliskeelsel leheküljel („Estonian Evangelical Lutheran Church“, vaadatud 25.03.20) kõneldakse episkopaalsest kirikust, mida juhivad viis piiskoppi. Peapiiskopi alluvuses on neli jurisdiktsiooni, millest igaüht juhib oma piiskop. Praostkondi ei mainita. Saksakeelsel leheküljel („Estnische Evangelisch-Lutherische Kirche“, vaadatud 25.03.20) öeldakse, et kiriku vaimulik juht on peapiiskop, kelle paremaks käeks on piiskop. Mainitakse assessoreid, kirikukogu ja kahtteist praostkonda. Kas saksakeelne kirjeldus on EELK mineviku- ja ingliskeelne tulevikukuvand?


Mart Jaanson (1966), dr. theol., on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Valga praostkonna praost, Nõo Püha Laurentsiuse koguduse õpetaja ja lauluraamatukomisjoni liige.


EELK põhikirja ja kirikuseadustiku reformi kohta Kirik & Teoloogias veel ilmunud:

Margit Lail, „Minu kirikust. Meie kirikust“ (K&T nr 436/ 17.4.2020)

Mart Jaanson, „EELK identiteedist“ (K&T nr 433/ 27.3.2020)

Tauno Teder, „Kiriku seadus ja kiriku kogu – mida veel öelda oleks?“ (K&T nr 431/ 20.3.2020)

Matthias Burghardt, „EELK põhikirjareform“ (K&T nr 431/ 13.3.2020)

Anti Toplaan, „Kirik kui perekond“ (K&T nr 430/ 6.2.2020)

Urmas Arumäe, „Kas oleme ennast nurka värvimas?“ (K&T nr 429/ 28.2.2020)

Thomas-Andreas Põder, „Õigusreformist ja piiskopkondadest evangeelse luterliku dogmaatika vaatevinklist“ (K&T nr 428/ 21.2.2020)

Külli Valk, „Õigusreformist Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus“ (K&T nr 424/ 24.1.2020)

Vallo Ehasalu, „Piiskopiametist ja piiskopkondadest“ (K&T nr 423/ 17.1.2020)

Tiit Kuusemaa, „Eesti Evangeelne Luterlik Kirik – kes me oleme?“ (K&T nr 423/ 17.1.2020)

Mart Salumäe, „EELK põhikirja muudatuse vajadusest ehk il carnevale è finito“ (K&T nr 422/ 10.1.2020)

Raivo Linnas, „Mõtteid Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku põhikirja ja kirikuseadustiku muutmise protsessi kohta“ (K&T nr 421/ 3.1.2020)

Thomas-Andreas Põder, „Milline on kristluse sotsiaalkuju homses Eestis? Ärgem raisakem haruldast võimalust! Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku õigusreformist“ (K&T nr 253/ 14.10.2016).

Urmas Arumäe, Kas reformitav kirikuõigus on mineviku, oleviku või tuleviku jaoks? (K&T nr 251/ 30.9.2016).

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

Toeta ajakirja väljaandmist!
English