Arvamused

Kas oleme ennast nurka värvimas?

Õigusreform kui protsess jätkub, kuigi liiga libedalt pole see sujunud. Kirikukogul sai õigusreformi komisjon mõningase tagasilöögi ja reformi läbiviijad kinnitavad ka ise, et nende eelnõu(de)l olid vormivead ja seletuskiri oli kohati puudulik. Siinkirjutaja ei hakka protsessi ennast kommenteerima, ega ka konkreetseid norme analüüsima, seda enam et Kirik & Teoloogia on olnud paljudele kirjutamishuvilistele tänuväärne poodium selleteemaliste mõtete avaldamiseks[1].

Olen isiklikult seda meelt, et õigusreform on hea võimalus kiriku sisereeglite korrastamiseks, kuid me ei tohiks seda vaid „peenhäälestusega“ käest lasta ning ennast seeläbi nurka värvida. Ei saa välistada, et reformi visioon on ajaga veidi ähmastunud. Regulatsioon peaks reformi tulemusel muutuma lihtsamaks ja loogilisemaks ning vastama organisatsiooni (kiriku) tegelikele vajadustele (sh juhtimismudeli vastavus organisatsiooni suurusele nii kiriku kui koguduse tasandil), aga ka laiemalt kiriku liikmete või ka ühiskonna ootustele.

Siinkirjutajat on ammu enne õigusreformi sisulise töö alustamist vaevanud mitmed kiriku siseõiguslikud küsimused, millest oli osaliselt juttu ka Kirik & Teoloogia 30.09.2016 numbris pealkirja all „Kas reformitav kirikuõigus on mineviku, oleviku või tuleviku jaoks?“. See oli veel aeg, kus toimus n-ö ideekorje, mille raames siinkirjutaja oma küsimused ja ettepanekud reformikomisjonile esitas. Komisjoni toetust need ettepanekud valdavalt ei leidnud, mistõttu pean vajalikuks siinkohal neist vähemalt ühe lugejateni tuua. Kasvõi juba selleks, et hiljem saaks uurijad mingis retrospektiivis avastada, et on olnud ka teistsuguseid seisukohti.

Alljärgnev käsitlus osundab meie kiriku sisereeglite ja ilmaliku õiguse teatud konfliktile, kusjuures ilmaliku õiguse põhimõtete osalist eitamist õigustatakse kirikute ja koguduste seaduse (KiKoS) § 5 lõikes 2 sätestatuga.


Õpetaja – mees/naine nagu orkester

Tõttöelda ei puuduta see teemaarendus üksnes õpetajaid. Ka mina isiklikult olen juba aastaid teatud probleemi ees (dilemmaks ehk vajaduseks valida kahe enam-vähem võrdsena näiva võimaluse vahel seda olukorda nimetada siiski ei saa). Nimelt selleks, et aidata koguduse üht võimalikku eesmärki (saada „oma inimene“ kirikukokku) ellu viia, tuleb osaleda nii koguduse nõukogu ja juhatuse, praostkonna sinodi liikmete[2] ning sinodil kirikukogu liikmete valimistel.

Ja kui valimistel saadabki edu, jõuab ilmikliige kehtiva korra järgi olukorda, kus ta on samaaegselt nii koguduse nõukogu[3] kui juhatuse liige, sinodi liige ja kirikukogu liige. Juristina tunnen ennast veidi ebamugavalt, teades, et samaaegselt koguduse juhatuse ja nõukogu liikmena tegutsemine ei ole ilmaliku õiguse vaates õiguslikult jaatatav.

Õpetaja, kes on valitud praostiks, on samaaegselt lausa kolmes ilmaliku õiguse vaates samaaegselt mittelubatavas rollis – teeb juhatuses otsuseid, kontrollib nende otsuste täitmist nõukogu liikmena ja teostab veel ka järelevalvet koguduse (juhtimis)tegevuse üle. Inimest ei tohi sellisesse suure huvide konflikti potentsiaaliga olukorda panna!

Muidugi on sellised huvide konflikti olukorrad targal tegutsemisel välditavad (taandatakse ennast küsimuse arutamisest ja otsustamisest), aga ei saa välistada, et siis võivad jääda nii mõnedki vajalikud otsused tegemata ja asjad venima.


Kas KiKoS on „võluvits“?

KiKoS § 5 lg 1 sätestab usulise ühenduse (sh koguduse) õigusvõimega seonduva. Üldreegel on, et usulise ühenduse suhtes kohaldatakse mittetulundusühingute seadust (MTÜS), kuivõrd KiKoS-t ei tulene teisiti. KiKoS-t tulenebki teisiti.

Kuigi MTÜS näeb üldreeglina ette, et mittetulundusühingu (MTÜ) organiteks on üldkoosolek (MTÜS § 18) või üldkoosoleku ülesandeid täitev volinike koosolek (MTÜS § 25) ning juhatus (MTÜS § 26), annab MTÜS § 31 õiguse põhikirjaga ette näha, et teatud tehingute tegemiseks määratakse lisaks juhatusele muu organ, mille pädevus ja moodustamise kord nähakse ette põhikirjas. Samuti näeb MTÜS § 33 lg 1 ette võimaluse osakondade moodustamiseks, kui see on ette nähtud põhikirjaga. TsÜS § 31 lg 1 kinnitab sama üldpõhimõtet, sätestades, et eraõigusliku juriidilise isiku organid on üldkoosolek ja juhatus, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

KiKoS § 5 lg 2, mida tuleb selles kontekstis käsitada MTÜS-i suhtes erinormina, täpsustab, et usuliste ühenduste põhikirjas võib ette näha erisusi MTÜS-is liikmeskonna ja juhtimise kohta sätestatust, kui need tulenevad usulise ühenduse ajalooliselt väljakujunenud õpetusest ja struktuurist. Kas see seadusesäte on „Kalevipojast“ tuntud võluvits, mis aitas meie vägimehel Sarviku saadetud kiusajate karjast pääseda, muutes pagejate ja tagaajajate vahele jäänud luhad veteväljaks?

Erisusi liikmeskonnas autor siinkohal ei käsitle – õieti polegi siin probleemi, mida käsitleda võtta. Juhtimise osas on kogudustele kehtivas EELK põhikirjas ette nähtud lisaks üldkoosolekule (täiskogu) ja juhatusele ka „erisusena“ nõukogu[4]. EELK kui kiriku juhtimisstruktuuris nähakse lisaks volinike koosolekule (kirikukogu) ja juhatusele (konsistoorium/EELK valitsus) ette veel piiskoplik nõukogu, vaimulike konverents ning osakonnad (praostkonnad) ja viimaste organina sinodid.

Kui siin sõna sabast kinni võtta, siis küsigem, et mis erisusi on EELK põhikirjas ette nähtud MTÜS-is juhtimise kohta sätestatust, mis tulenevad usulise ühenduse ajalooliselt väljakujunenud õpetusest ja struktuurist?

Juba 01.01.1926 jõustunud usuühingute ja nende liitude seadus nägi ette koguduse juhtimisstruktuurina juhatuse. Sellisena jõudis see ka Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku põhikirja, mis registreeriti 3. juulil 1926. a, aga ka 1929. aastal XI Kirikupäevadel vastu võetud Eesti Ev. Luth. Usu Kiriku seadlustesse. Tuleb siiski rõhutada, et viidatud 1926. aasta kiriku põhikiri ja kiriku seadlused ei reguleerinud koguduse juhatuse tegevust, sest seda tegi iga koguduse põhikiri, kuna kogudused olid juriidilised[5] isikud oma põhikirja järgi.

Kehtiva EELK põhikirja (mille järgi on ka EELK kogudused juriidilised isikud) valguses saab asuda seisukohale, et neid ajaloolisi erisusi pole rakendatud, sest koguduste juhtimise struktuur on alates aastast 1926 olnud põhimõtteliselt muutumatu.

Kui kirik soovinuks võrreldes ilmaliku seadusega kehtivasse põhikirja koguduse juhtimise osas erisusi sisse viia, oleks selliseks erisuseks võinud olla kuni 01.01.1926 kehtinud kord, kus kogudustel juhatus puudus. Siis oli kogudustel nõukogu ja nõukogul eestseisus – jääb isegi veidi arusaamatuks, miks me seda ajaloolist praktikat tänapäeval üle ei ole võtnud, kuigi KiKoS seda võimaldaks? Selline (kuni 01.01.1926 kehtinud) korraldus välistas olukorra, kus kahe eri tasandi (juhatus ja nõukogu) juhtorgani liikmed oleks kattunud – olukord, mis täna valitseb.

Kehtiv ilmalik õiguskord eitab olukorda, kus nõukogu liige on sama juriidilise isiku juhatuse liige ja vastupidi. Samas kirikus just nii ongi. Miks? Tegelikult ju puudub EELK-l ajalooliselt väljakujunenud õpetus ja struktuur, mis annaks võimaluse selles küsimuses põhikirjas ette näha „erisusi“ võrreldes ilmaliku õiguskorra põhimõttega. Erisuste lubamist juhtimise osas tuleb mõista kui erisuste lubamist organisatsiooni juhtimisorganite struktuuris (milliseid organeid üldse ette näha, nende toimimise korraldus vms), mitte aga seda, et selle „erisuse“ varjus saaks eirata õiguse üldiseid põhimõtteid ja panna osad vaimulikud ja ilmikud tegutsema permanentses huvide konflikti olukorras. See pärsib kogu kiriku juhtimistegevust.


[1] Vt nt Thomas-Andreas Põder, „Milline on kristluse sotsiaalkuju homses Eestis? Ärgem raisakem haruldast võimalust! Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku õigusreformist“ (Kirik & Teoloogia, 253, 14.10.2016); Raivo Linnas, „Mõtteid Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku põhikirja ja kirikuseadustiku muutmise protsessi kohta“ (Kirik & Teoloogia 421, 03.01.2020); Mart Salumäe, „EELK põhikirja muudatuse vajadusest ehk il carnevale è finito (Kirik & Teoloogia, 422, 10.01.2020); Tiit Kuusemaa, „Eesti Evangeelne Luterlik Kirik – kes me oleme?“ (Kirik & Teoloogia, 423, 17.01.2020); Vallo Ehasalu, „Piiskopiametist ja piiskopkondadest“ (Kirik & Teoloogia, 423, 17.01.2020).

MÄRKUS: Nimetatud arvamuslugudest osades nimetatakse mitmelgi korral õigusreformi läbiviivat töörühma ’õiguskomisjoniks’. Tõde on see, et reformi veab ’reformikomisjon’ – kirikukogu õiguskomisjon on pigem esimene filter, kuhu reformikomisjon oma muutmisettepanekud arutamiseks ja/või kaasamõtlemiseks saadab. Selles n-ö koostöös on probleemiks osutunud aeg – kui reformikomisjon on muudatusi analüüsinud ja sõnastanud kuid, siis õiguskomisjonil tuleb pigem „puusalt tulistada“ ja mitte alati ei ole võimalik nii paugutades sihtmärgile „pihta saada“. Selline praktika on tavaline ilmalikus õigusloomes, kus n-ö huvigruppidele saadetakse eelnõud kooskõlastamiseks, andes tagasisidestamiseks aega nt kaks nädalat. Eelnõu autorid saavad küll deklareerida, et „kõik asjaosalised on saanud sõna sekka öelda“, kuid tegelikkuses ei suuda osad huvigrupid kahe nädalaga koosolekutki kokku kutsuda, rääkimata siis sisulisest arutamisest. C’est la vie

[2] Põhimõtteliselt võib praostkonna sinodil ka praostkonna nõukogu liikmeks „sattuda“.

[3] Sellest positsioonist ei saa seoses juhatusse valimisega loobuda, sest muidu ei saa kandideerida sinodisse.

[4] Esialgu jääb ebaselgeks, kas „nõukogu“ enne 01.01.1926 kehtinud õiguskorra tähenduses või just sellest kuupäevast alates kehtivas tähenduses. Kehtivat põhikirja lugedes saab asjast muidugi aru, et tegemist on „nõukoguga“ alates 01.01.1926 kehtivas tähenduses.

[5] Juriidilise isiku instituut kujunes välja keskaegsel Saksamaal ning seda arendati edasi 19. sajandil Otto Beseleri ja Otto von Gierke poolt reaalse sidusisiku ehk orgaanilise teooria nime all. Teooriaid on teisigi, nagu fiktsiooniteooria, sihtvara teooria, juriidiline teooria.

Siinkirjutaja on määratlenud juriidilist isikut nii: juriidiline isik on inimeste poolt loodud või moodustatud ja õiguskorra poolt tunnustatud organisatsioon, mis osaleb täielikku õigusvõimet omava subjektina õiguskäibes (vt Arumäe, U. (2013) Organisatsiooni ja juhtimise õiguslik korraldus, Tallinn: Kirjastus Juura).

Ei vasta tõele üsna levinud väide, et Anglo-Ameerika õigusruumis juriidilise isiku instituuti üldse ei tuntud. Käesoleva artikli puhul on eriti vaja rõhutada, et inglise õigusruumis omistati iseseisva õigussubjektsuse tunnused esmalt just kirikutele ja avalikele korporatsioonidele.

Juriidilise isiku õigusvõime tähendab TsÜS § 26 lg 1 järgi võimet omada tsiviilõigusi ja kanda tsiviilkohustusi. Selline õigusvõime tekib seadusega ettenähtud registrisse kandmisest. Sisuliselt tähendab see seda, et põhikirjas nähakse ette need organid, kes on õigustatud või volitatud juriidilise isiku nimel õigusvõimet teostama ehk omandama tsiviilõigusi ja kandma tsiviilkohustusi. TsÜS § 31 lg 5 järgi loetakse juriidilise isiku organi tegevus juriidilise isiku tegevuseks. Seda muidugi vastavalt nende organite pädevusele. Nii näiteks on TsÜS § 34 lg 1 järgi ainult juhatus juriidilise isiku seaduslikuks esindajaks (seega mitte nõukogu või täiskogu ega ka õpetaja. Õpetaja saab kogudust esindada vaid seetõttu, et ta on koguduse juhatuse liige).


Urmas Arumäe (1957), PhD (juhtimisteadus), õigusteaduse ja teoloogia magister, on EELK XXX kirikukogu liige ja abijuhataja ning õiguskomisjoni esimees, Tallinna praostkonna sinodi ja Tallinna Jaani koguduse nõukogu ja juhatuse liige.


EELK põhikirja ja kirikuseadustiku reformi kohta Kirik & Teoloogias veel ilmunud:

Margit Lail, „Minu kirikust. Meie kirikust“ (K&T nr 436/ 17.4.2020)

Mart Jaanson, EELK identiteedist (K&T nr 433/ 27.3.2020)

Tauno Teder, „Kiriku seadus ja kiriku kogu – mida veel öelda oleks?“ (K&T nr 431/ 20.3.2020)

Matthias Burghardt, „EELK põhikirjareform“ (K&T nr 431/ 13.3.2020)

Anti Toplaan, „Kirik kui perekond“ (K&T nr 430/ 6.2.2020)

Thomas-Andreas Põder, „Õigusreformist ja piiskopkondadest evangeelse luterliku dogmaatika vaatevinklist“ (K&T nr 428/ 21.2.2020)

Külli Valk, „Õigusreformist Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus“ (K&T nr 424/ 24.1.2020)

Vallo Ehasalu, „Piiskopiametist ja piiskopkondadest“ (K&T nr 423, 17.1.2020)

Tiit Kuusemaa, „Eesti Evangeelne Luterlik Kirik – kes me oleme?“ (K&T nr 423, 17.1.2020)

Mart Salumäe, „EELK põhikirja muudatuse vajadusest ehk il carnevale è finito“ (K&T nr 422, 10.1.2020)

Raivo Linnas, „Mõtteid Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku põhikirja ja kirikuseadustiku muutmise protsessi kohta“ (K&T nr 421, 3.1.2020)

Thomas-Andreas Põder, „Milline on kristluse sotsiaalkuju homses Eestis? Ärgem raisakem haruldast võimalust! Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku õigusreformist“ (K&T nr 253, 14.10.2016)

Urmas Arumäe, Kas reformitav kirikuõigus on mineviku, oleviku või tuleviku jaoks? (K&T nr 251/ 30.9.2016)

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

Toeta ajakirja väljaandmist!
English