Arvamused

Õigusreformist ja piiskopkondadest evangeelse luterliku dogmaatika vaatevinklist

Ettekanne konverentsil „EELK identiteet?“ Tartu Pastoraadis, 19.02.2020 (seal kanti ette lühendatud kujul: video 1, 2, 3). – Toim.

Austatud kuulajad, kallid õed ja vennad Kristuses! Tänan korraldajaid ettepaneku eest osaleda tänasel konverentsil. Mul on hea meel kõneleda meie kiriku usuteaduse instituudi süstemaatilise teoloogia õppetooli juhatajana ja lisada tänastele ettekannetele ja aruteludele evangeelse luterliku dogmaatika vaatevinkel. Minu ettekandel on kolm osa. Esimeses kommenteerin õigusreformi protsessi. Minu põhitees (mis saab teises osas lähema selgituse osaliseks) on, et õigusreformi protsessi on kujundatud sellises suunas ja vaimus, et selle ummikusse jooksmine oli vältimatu.

Asjaolu eest, et see ummikusse jooksmine kirikukogul nähtavaks sai, väärib kirikukogu siirast tunnustust ja tänu. Tunnistan, et mina seda ette ei näinud. Aja mahavõtmine oli aga kindlasti õige samm. Siirast tunnustust väärib peapiiskop ka otsuse eest mitte minna sama teed liturgiareformiga, mis hoolimata ummikusse jooksmisest nn JOKK meetodil toonase peapiiskopi eestvedamisel piiskoplikus nõukogus siiski lõpule viidi. Meenutan, et 2009. aastal ei saanud uus kirikukäsiraamat vaimulike konverentsil piisavat toetust. Seetõttu otsustas peapiiskop koos piiskopliku nõukoguga jätta kirikukogu liturgiareformist üldse kõrvale. Meie kiriku nn ilmikliikmed ei olnud niisiis üleüldse kaasatud liturgiareformi otsustamisse. Ka seekord oleks saanud kirikukogust saadud signaali ignoreerida ning kehtestada reform erakorraliselt konsistooriumi otsusega. Kuid JOKK meetodi asemel otsustati nüüd aeg maha võtta.

Mis aitaks ummikusse jooksnud reformiprotsessi liikuma? Selleks on vaja arutleda põhjuste üle, miks õigusreformi kehtestamine ebaõnnestus. Seda teen oma ettekande teises osas. Ma väidan, et tegemist ei olnud ainult menetlusliku suhtlusprobleemiga, vaid ummikusse jooksmisel on sügavamad sisulised põhjused, mis juurduvad evangeelses luterlikus vaimsuses ja eluhoiakus, täpsemalt selle ebapiisavas arvestamises. Evangeelne luterlik dogmaatika on selle vaimsuse ja eluhoiaku teoloogilise uurimise ning  lahtimõtestamise praktika. Selle abil on meil võimalik selgitada sügaval juurduvaid pidepunkte, mille abil tõhusalt korrigeerida senise protsessi kiiva kiskunud suunda.

Ettekande viimases osas teen ettepanekuid teemade osas, mida õigusreformi edasises protsessis oleks kõigepealt tarvis arutada.


1. Õigusreformi protsessi kujundamise probleemid näitlikustavad õigusreformi sisu põhimõttelist probleemi

(Õppetund: tähtis on kiriku avalikkust kaasav arutelu ja seda avalikkust ei saa ega tohi taandada ametkondlikule avalikkusele. Faktiliselt peegeldab õigusreformi protsessi juhtimine just sellist mõtteviisi. Sümptomaatiline on ajalehe Eesti Kirik roll õigusreformi protsessis.)

Kui ma järgnevalt räägin lähemalt õigusreformi protsessi kujundamise tõsistest probleemidest, siis tahan rõhutada, et need tulevad eriti teravalt esile hilisema tõsiselt positiivse kogemuse näitel. Pean silmas uue lauluraamatu koostamise senist protsessi, mis on olnud kiriku avalikkuse tõhusa kaasamise musternäide.

Mul on kahju, et seda, mis ma ettekande teises pooles ütlen õigusreformi sisu kohta, saan teha alles peale seda, kui õigusreformile ei õnnestunud saada kirikukogu toetust. Õigusreformi protsessi kulgu on algusest peale pärssinud mitmed asjaolud. Analüüsisin neid põhjalikult ja tegin ettepanekuid protsessi viljakamaks kujundamiseks 2016. aasta sügisel ajakirjas Kirik & Teoloogia ilmunud artiklis „Milline on kristluse sotsiaalkuju homses Eestis? Ärgem raisakem haruldast võimalust. Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku õigusreformist“ (K&T nr 253, 14.10.2016).

Väitsin, et avalik üleskutse muudatusettepanekute korjeks on õnnetult ajastatud ja tähtaeg on liiga lühike. See tähendas, et mingit avalikku arutelu õigusreformi  lähtekohtade ja eesmärkide üle tekkida ei saanud. Õigusreformi kontseptsiooni kirjalik visand, rääkimata lahtikirjutatud kontseptsioonist, jäid üldse koostamata. Seetõttu oli tegelikult juba eos pärsitud, et ettepanekute korje ise oleks saanud olla viljakas. Ma osutasin erinevate analüüside vajadusele, mis toetaksid asjalike ettepanekute väljaarendamist amazon music unlimited lieder herunterladen kosten. Põhiküsimus selle juures on: milliste sammudega oleks EELK võimeline homme paremini ja vastutustundlikumalt teostama oma missiooni kirikuna. Kutsusin toona üles korraldama õigusreformi protsessi arutelufaasi pikemalt, avalikumalt, kaasavamalt, sest nõnda ühiselt oma kiriku tuleviku üle mõteldes kasvaksime juba selle protsessi käigus ise igal juhul nii kristlaste kui kirikuna.

Tõsiasi on aga see, et õigusreformi protsess otsustati viia läbi panustades kitsalt ametkondlikele ja suusõnalistele kommunikatsioonikanalitele. Isegi ametkondlik ajaleht Eesti Kirik oli äärmuseni sõnaaher. Kui kirikukogu oleks õigusreformi heaks kiitnud, siis oleks 2016. aasta kevadel käivitunud õigusreformi protsessi kajastused saanud võtta ilusti kokku ühe käe sõrmedel. Mitte mingit arutelu selle üle kiriku ajalehes ei toimunud. Ainus erand on väike repliik, mis avaldati vahetult enne viimast kirikukogu (Jüri Ehasalu, „Aseesimeestele kriips peal?“, EK 20. november 2019 Nr 46). 2016. aasta südasuvel siiski kajastati peapiiskopi muudatusettepanekute esitamise üleskutset, ehkki adressaatide hulka kiriku nn realiige ei kuulunud (vt EK 3. august 2016 Nr 30).

Kolm kuud hiljem, st kui korje algne tähtaeg oli juba möödunud ja paar nädalat pikendust veel jäänud, ilmus väike lühiintervjuu vormis artikkel õigusreformi komisjoni esimehe ja sekretäriga (EK 2. november Nr 43). Üks ütles 180, teine 150 sõna. Sissejuhatuses üteldakse, et „komisjoni ülesanne on laekunud ettepanekute alusel valmistada ette kogupakett“ ning esitada see nelja kuu pärast, s.o märtsis 2017 konsistooriumile. Ühenduses küsimusega reformi vajaduse kohta viitab komisjoni esimees sellele, et peapiiskop on tõstnud esile mõned aktuaalsed teemad. Esimees lisab, et „ka komisjon toetab“ neid teemasid. See on protsessi algatamise ajendina ja ka korje-üleskutse taustana igati arusaadav.

Siis aga ütleb esimees, et „Avalikkusele pakutud võimalus ettepanekuid teha on eelkõige ülevaate saamiseks, milliste praktiliste probleemidega kohtadel kõige enam kokku puututakse“. Seega, õigusreformi komisjoni esimees annab mõista, et avalikkuselt oodatakse ülevaadet praktilistest kohapealsetest küsimustest. Põhimõttelisemaid, kohaüleseid, kirikut tervikuna puudutavaid ettepanekuid pole tegelikult vaja; see pädevus on vastavatel ametkondlikel instantsidel endal niigi olemas. Seetõttu pole põhjust käivitada ka avalikke aruteluprotsesse, mille käigus sellised ettepanekuid genereerida, kritiseerida, parandada, välja arendada.

Igal juhul avalik korje lõppes 2016. aasta novembris. Kuid ettepanekute paketist ei kuulnud kiriku lihtliige – või ka minusugune EELK vikaarõpetaja ehk nn üldkiriku vikaarõpetaja – mitte 2017. aasta kevadel, vaid alles 2018. aasta usupuhastuspühal. Siis informeeris komisjoni sekretär artiklis „Oodatavad muudatused kiriku seadusandluses“ kiriku avalikkust sellest, et õigusreformi komisjoni töö on jõudnud lõpusirgele ja et nüüd hakkab arutelu praostkondades ja kirikukogul. Lisaks sellele informatsioonile kirjeldas komisjoni sekretär üldjoontes mõningaid oodatavaid muudatusi, rõhutades, et „tegemist“ ei ole siiski reformiga. Pool aastat hiljem, läinud aasta aprillis, raporteerib piiskopliku nõukogu liige Kaido Soom meeleolust nupukeses, mille pealkiri on „Piiskoplik nõukogu vaagis põhikirja ja kirikuseadustiku muutmist“ (EK 24. aprill 2019 Nr 19). Läinud aasta novembris ilmub kirikukogu liikmelt Kaido Soomilt järjekordne meeleoluraport „Kirikukogu emotsionaalsed päevad“ (EK 4. detsember 2019 Nr 48), milles on tõstetud esile, et „Kirikukogu jooksis põhikirja ja kirikuseadustiku muutmisega ummikusse“.

Kirikukogu tööd juhib peapiiskop. Järelikult jooksis kirikukogu peapiiskopi juhtimisel ummikusse. Kui protsessi alguses oli deklareeritud „EELK põhikirja ja kirikuseadustiku täies mahus kaasajastamine ja revideerimine“ ning kiriku ametkondlikelt esindajatelt oodati ettepanekuid, siis raporti kohaselt olevat peapiiskop rõhutanud, et „tegu on põhikirja ja kirikuseadustiku kooskõlla viimisega tegeliku eluga“. Võiks niisiis ütelda, et täiemahulisest revideerimisest oli saanud pigem peenhäälestamine, täpsem vastavus olevikule – sellele, kes me tegelikult oleme (mitte sellele, kes me oleme kutsutud olema homme).

2016. aasta kevadel algatatud protsessist kirjalikult rohkem midagi laiemale avalikkusele – kiriku lihtliikmetele, aga ka üldkiriku vikaarõpetajatele, kes ei ole seotud praostkonnaga – ei üteldudki pacman für pc kostenlosen. Kõik jäi ametkondliku suusõnalise sisekommunikatsiooni tasemele. Ka ametlikes elektroonilistes ringkirjades, kuhu saadeti algne korje-kutse, õigusreformi teemal rohkem midagi ei liikunud.

Kirikukogu liige Jüri Ehasalu on meie kirikulehe käesoleva aasta esimeses numbris seisukohal: „Suurtele muudatustele peaks alati eelnema põhjalik eeltöö, selgitamine ning võimalikult paljude inimeste erinevate arvamuste ärakuulamine. Kõrge komisjon käis küll lausa aastaid koos, kuid enamikusse kogudustesse ja praostkondade sinoditele nende ettepanekud tagasiside saamiseks ei jõudnud.“ (EK 8. jaanuar 2020 Nr 1.) Õigusreformi töörühma laiendati läinud aastal kirikukogu õiguskomisjoni liikmetega. Ühistöörühma liige Külli Valk kirjutas läinud kuul ajakirjas Kirik & Teoloogia: „komisjon [on] regulaarselt esitanud ülevaateid tehtud tööst ja ettepanekute sisust piiskoplikule nõukogule, mille koosseisus on ka kõik praostid. Nii tundus, vähemalt ühendatud töörühma liikmetele, et õigusreformi töö on olnud avalik ja läbipaistev ning kõigil on olnud võimalus protsessist osa võtta.“ (K&T nr 424/ 24.1.2020.)

Läinud kuu lõpul sõnab ka peapiiskop EK-le antud suures intervjuus: „Kirikukogul väideti, et inimesi pole kaasatud. Miks meil on siis esindusdemokraatia? Miks on praostkondade esindajad valitud kirikukogule? Miks saadame materjalid laiali varakult? Selleks, et praostid saaksid vajadusel kokku kutsuda koosolekud, et neid teemasid arutada. Kirikuseadus annab ette, kuidas kirikus küsimusi menetletakse, ja seda on järgitud.“ (EK 29. jaanuar 2020 Nr 4.) Seega, konsistoorium on järginud menetlusprotsessis kirikuseadust, kuid praostid on jätnud töö tegemata. Peapiiskop jätkab: „Loomulikult mõistan täna, et initsiatiivi nende küsimuste praostkondade tasemel arutamiseks peab ka rohkem üles näitama konsistoorium ise. Püüame ennast parandada.“ Niisiis, põhjust peeglisse vaadata on konsistooriumil. Seega, peapiiskop tuvastab kitsaskohti nii kirikukogu liikmete töös, kuna kaasatus oli ebapiisav, kui praostide tegevus, kes ei kaasanud, kui konsistooriumi tegevuses, mis ei toetanud piisavalt arutelude teket.

Kolm ja pool aastat tagasi pöörduti kiriku ametkondlike esindajate poole muudatusettepanekute saatmiseks ning alanud protsessi eesmärgina esitleti täiemahulist kaasajastamist ja parandamist. Ootused kruviti väga kõrgeks. Samas õigusreformi kontseptsiooni üle avalikku arutelu ei algatatud ja seda kirjalikult sõnastada ei püütud. See ei olnud proportsioonis väljakuulutatud eesmärgi väga olulise tähendusega. Ka ajakava oli täiesti ebarealistlik ja mitteproportsioonis väljakuulutatud eesmärgi kaaluga.

Tegelikult oleks algusfaasis olnudki vaja põhjalikku avalikku – ka kirjalikult talletatud – arutelu õigusreformi kontseptsiooni üle. See on minu hinnangul esimene suur viga. Arutelu käigus kontseptsiooni üle oleks ka selginenud, mida meil kirikuna on vaja teha: kas piisab peenhäälestusest või on vajalik täiemahuline revideerimine – kui viimast, siis mis põhimõtetest lähtuvalt. Komisjoni tööst sisulisi ja põhjalikumaid vahearuandeid kirjalikul kujul avalikkusega ei jagatud. Ka ei selgitatud ajakava muutumisi. Ka siis, kui komisjon oli oma töö lõpetanud, piirduti ametkondlike aruteludega. Arutelude alust ja objekti, st komisjoni töö tulemust, ei tehtud avalikuks. Näiteks ei informeeritud ei kirikulehe ega ametlike postiloendite vahendusel sellest, kus õigusreformi sisuga saaks tutvuda.

Alles kuu aega tagasi kuulsin vaimulike konverentsil, et intranetis on  materjalid kättesaadavad. Kuna intranet on olnud pidevalt küberründe tõttu rivist väljas, ei ole sinna aga ligi pääsenud. Seetõttu ka minu järgnev sisuline analüüs toetub koondtabelile, mille selle kuu alguses edastas Tartu praost, kelle „alamuseks“ mind hiljuti määrati. Muudatuste tervikpaketile ei ole ma siiani ligi pääsenud.

Veelkord: väljakuulutatud õigusreformi, mis puudutab otseselt igat kirikuliiget – aga tegelikult ka kõiki teisi –, menetleti reaalselt ametkondlikes siseringides. Küsimus on, kuidas oleksid pidanud praostid kommunikeerima näiteks seda, mida nad piiskoplikus nõukogus kuulsid. Informeerima n-ö ülalt-alla? Kuidas ikkagi download music youtube for free? Mille abil? See võimalus, et meil on kirikus mitmeid avalikke platvorme, mille vahendusel infot vahendada ja diskussioone arendada, jäeti kasutamata.

Juba viidatud pikas intervjuus ütleb peapiiskop vastuseks küsija oletusele, et peapiiskop on lugenud ajakirjas Kirik & Teoloogia ilmunud õigusreformi teemalisi artikleid järgmiselt: „Ei ole lugenud. Kui EELK vaimulik või kirikukogu ilmiksaadik tahab midagi öelda, siis teeb ta seda otse, kirjutab kirikuvalitsusele, mulle või kasutab aruteluks EELK ajalehte Eesti Kirik.“ Seda, et Eesti Kirikus ei toimunud kogu protsessi vältel mitte mingit diskussiooni, on väga kõnekas ja samas kurb tõsiasi. Mul on kurb meel, et peapiiskop annab mõista, et arutelu õigusreformi üle mitteametkondlikes väljaannetes ei vääri peapiiskopi tähelepanu.

See, et Kirik & Teoloogia ei ole ametkondlik ajaleht, ei tähenda, et Kirik & Teoloogia ei oleks ülioluline platvorm meie kiriku kontekstis. Kirik & Teoloogia on platvorm, mis täidab meie meediamaastikul ajalehe Eesti Kirik ja Usuteadusliku Ajakirja vahelist lünka ja juba formaadi poolest annab võimalust põhjalikumateks aruteludeks. Ajakiri on ametlikult registreeritud (ja selle artiklid on Eesti teadusinfosüsteemis kvalifitseeritud populaarteaduslike artiklitena), sellel on umbes 400 kaasautorit ning mitutuhat igakuist lugejat. Seda tööd, mida teoloogilise diskussioonikultuuri arendamiseks nii autorid kui toimetajad on ligi kümne aasta vältel aatepõhiselt teinud, ei ole põhjust peapiiskopil alavääristada. See teeb haiget ja mõjub ülbelt.

Peapiiskop jätkab: „Ma ei lähe avalikkuses vaidlema oma ametiõdede ja –vendadega või teiste EELK ametiisikutega. Seepärast ma ka väga harva reageerin Objektiivi, Meie Kiriku ning Kiriku ja Teoloogia artiklitele.“ Mida tähendab, et peapiiskop ei lähe avalikkuses vaidlema EELK ametiisikutega? Mis tähtsus on sellel, kas Kirik & Teoloogia autorid on mingis mõttes ka ametkondlikud subjektid või mitte? Kas peapiiskop annab mõista, et ametkondlikud subjektid on tema alluvad, kes peavad teda aitama ja kuulama?

Mingis mõttes ongi see nii – tulen selle juurde veel tagasi –, kuid aitamine toimub ka just nii, et vaieldakse, st väideldakse, ja seda tehakse avalikult, st argumenteeritakse, et ja miks mingisugune põhimõtteline ja otsustava tähendusega arusaam on problemaatiline. Kui argument ei ole asjalik, vaid isiklik, ning kui ollakse ebaviisakas, siis ei ole põhjust muidugi reageerida. Kuid kui olulise tähtsusega küsimustes – nagu õigusreform – nähakse vaeva, töötatakse end teemasse sisse ning esitatakse argumenteeritud kriitikat, siis ollakse võlgu vastuväide. Ka peapiiskop on kohustatud andma aru – selgitama oma tegevust ja taotlusi: näiteks ühenduses õigusreformiga. Ei ole mingit põhjust mõtelda peapiiskopiametist nii, et see saab kuidagi riivatud, kui peapiiskop suhtub lugupidamisega kriitika tegijasse ja võtab kriitikat tõsiselt. Peapiiskop on kohustatud andma aru. Milline on kohane viis, see võib olla erinev. Aga enese n-ö immuniseerimine mitteametkondliku arutelu suhtes on väga ohtlik tendents. Miks? Sest see soodustab mõtteviisi, et kiriku elu kujundamine ja arendamine toimub üle nn lihtliikmete peade – üksnes nende kaudu, kes on ametlikult juhtimispositsioonil, olgu koguduses, praostkonnas või EELK terviku tasandil. Tegelikult peab peapiiskop aga andma aru avalikult – kõigi kiriku liikmete ees ja tegelikult teatud mõttes ka kõigi teiste ees.

EELK avalikkus ei ole kitsalt piiratav. EELK ei ole sekt, vaid on kirik. Peapiiskopi amet on avalik amet. Kirik ise on avalik amet. Loomulikult on tööprotsesse, mis õigustatult toimuvad kitsamates kommunikatsiooniseostes, kuid nii põhimõttelises ja kiriku elukorraldust otsustavalt mõjutavas küsimuses nagu õigusreform, ei saa olla nii, et peapiiskop arvab, et võib taanduda üksnes erinevate siseringide suulise arutelu mugavustsooni. Kiriku avalikkus ei ole taandatav ametkondlikule avalikkusele. Seetõttu on ajaleht Eesti Kirik väga oluline. Kuid õigusreformi protsess näitab, et peapiiskop tegelikult ei kaasanud isegi ajalehte Eesti Kirik.

Viljakam oleks olnud kirjutada õigusreformi protsessi alguses programmiline artikkel ning selgitada kiriklikule avalikkusele selle vajadust ja eesmärki, nii nagu tol hetkel peapiiskop sellest aru sai, ning kutsuda üles selle algidee kavandi üle diskuteerima. See instrument jäeti kasutamata. Ajaleht Eesti Kirik vaikis. Ja nüüd, oma programmilises viisaastakuintervjuus andis peapiiskop avalikult mõista, et avalikule väljakutsele – sellele, kus argumentidega seatakse kahtluse alla õigusreformi protsess või sisu –, peapiiskop ei reageeri download fallout. Ta ei mõista ennast kohustatuna.

Kui tõesti nii mõtelda, siis ei ole kaugel kiriklik autoritarism. Ühtlasi andis peapiiskop avalikult mõista, et need, kes ei kasuta ametkondlike sisekanaleid, need teevad pigem midagi kahtlast – teevad tegelikult valesti – käituvad ebakiriklikult. Jällegi: kui tõesti nii mõtelda, siis ei ole kaugel kiriklik autoritarism.

Õigusreformi protsessi näitel rõhutan üldisemalt, et diskussiooni kirjalik talletamine annab võimaluse diskussiooni kvaliteeti tõsta, sest selles arutelus saavad osaleda paljud – olgu lugejate või kirjutajatena. Avalik arutelu, kui seda asjalikult ja lugupidavalt arendada, on otsekui ühine mõistus: üheskoos oleme targemad. Kõike ei pea uuesti üle kordama. Ei pea jalgratast leiutama. Saab katsuda läbi ettepanekute nõrkusi ja tugevusi. Saab jätkata sealt, kus jäi pooleli. Saab tuletada meelde, mis on juba öeldud ja milline on diskussiooni seis. Sellise protsessi käigus teravneb ja süveneb avalik probleemiteadvus. Avalikuks tehtud erimeelsused selginevad ning võimalik on töötada sillaehitamise kallal.

Ma loodan väga, et konsistoorium ei piirdu õigusreformi protsessi edasises käigus üksnes sellega, et käiakse suusõnaliselt praostkondade koosolekutel õigusreformi tutvustamas. Ka seda võib teha, kuid see formaat on muidugi aeganõudev ja see kindlasti ei ole piisav. Ajalised piirid aruteluks on väga kitsad. Järelemõtlemise aeg on väike. Inimeste võimekus suuliselt ja aja surve all väljenduda on erinev. Õigusreformi materjalide maht on väga suur. Avalik kirjalikult talletatud arutelu on otsekui kollektiivne mõistus ja mälu – see on ressurss, mis muudab meid võimekamaks – aitab meil paremini orienteeruda. Aitab mõtelda sügavamale, aitab näha kaugemale, aitab näha täpsemalt, mis ikkagi praegu õigusreformis on kätketud – kuidas me sellega kujundame oma kiriku homset kuju.


2. Vabast rahvakirikust hierarhilisse piiskopikirikusse? Õigusreform praegusel kujul süvendaks niigi juba kriitiliselt kallutatud episkopaal-sinodaalse telje äärmusse

Ma tulen oma ettekande teise osa juurde, õigusreformi sisu juurde. Nagu ütlesin, jõudis minuni esimest korda mõne nädala eest (tänu sellele, et olen jaanuarist 2020 EELK Tartu proastkonna vikaarõpetaja; varem olin EELK vikaarõpetaja) ligi 40 leheküljel nende muudatuste (avalikult mitteligipääsetav) koondtabel, mis olid saanud piiskoplikus nõukogus heakskiidu osaliseks (ühel juhul, s.o ühenduses piiskopkondade küsimusega, oli kirikukogule jäetud valida alternatiivide vahel). Ettepanekuid läbi töötades lugesin paralleelselt kehtivat põhikirja ja kirikuseadustikku, eelmist põhikirja ning asjassepuutuva riigiseaduse 1993. (Riigi Teataja, Kirikute ja koguduste seadus, § 2, lõige 1; § 12, lõige 5), ja 2002. aasta kuju (Riigi Teataja, Kirikute ja koguduste seadus, § 2, lõige 2; § 12, lõige 6). Ühtlasi lugesin uuesti üle Kirik & Teoloogias ilmunud EELK kirikukogu liikmete õigusreformi käsitlevad artiklid (need leiab käesoleva teksti alt. – Toim.). Selle töö käigus kogunes ligi 80 lehekülge märkmeid. Need puudutavad nii tendentse, tervikseoseid kui ka detaile.

Siinse ettekande raames saan keskenduda üksnes õigusreformi läbivale fundamentaalprobleemile ja osutada konstruktiivselt sellele, mis suunas on hädavajalik õigusreformi sisu kallal tööd jätkata. Minu ettekanne on mõeldud panusena ühisesse arutellu. Mul on kahju, et ei saa vääriliselt minna õigusreformi ettepanekute detailidesse. Suurt osa saaks neist õigusreformi põhiprobleemi kõrvaldamise järel kindlasti kasutada.

Olles saanud õigusreformi koondtabeli mahus analüüsida, on tõemoment nende väites, kes ütlevad, et päris õigusreformina väljatöötatud ettepanekud siiski ei kõla. Õigusreform praegusel kujul ei ole põhimõtteline reform, vaid viib kehtiva põhikirja ja põhiseadustiku tõsise kallutatuse järjekindlalt äärmusse.

Tähelepanuvääriv on seejuures asjaolu, et sellega viiks õigusreform EELK täiuslikku vastavusse sellega, mida ütleb kiriku kohta riigiseadus. Nii 1993. aastal kehtima hakanud „Kirikute ja koguduste seadus“ kui 2002. aastal uuendatud kuju kohaselt on kiriku tunnusteks episkopaalne struktuur ja  vaimulike hierarhia flugzeug spiele kostenlos herunterladen. Selline väide on evangeelse luterliku dogmaatika seisukohalt vale ja eksitav.

Evangeelse luterliku arusaama kohaselt on kiriku võtmetähtsusega tunnuseks evangeeliumi kommunikatsioonisündmus sõnas ja sakramendis, st jumalateenistus. See kirjeldus avab ruumi, mille kontekstis võib veel ka teisi momente nimetada – nt kristlik elu, hingehoid, diakoonia, misjon, usuõpetus ja teoloogia, muusika, arhitektuur, aga ka kannatus ja katsumus –, kuid evangeeliumikommunikatsioon on otsustav ja sellest sõltub kõik. Lihtsamalt üteldes – jumalateenistuses saab kirik, st usuosadus ehk üks-olemine-Kristuses, kogetavaks ja võtab kuju. Seetõttu on jumalateenistus keskne kiriklik sündmus – seal, kus toimub jumalateenistus, on Jumal vastavalt oma tõotusele tõeliselt kohal ja ehitab oma kirikut.

Kui jumalateenistus on kiriku põhisündmus, siis saab kolmainu Jumala nimel Püha Vaimu väes Kristuse ümber kogunenud koguduses kirik kogetavaks ja nähtavaks. Ja nii teenib koguduse õpetaja n-ö kiriku eesliinil. Seevastu peapiiskop (või ka teoloogiaprofessor) on siin pigem n-ö tagalatugi. See ei tähenda sugugi seda, et kirik ammenduks ühe kogudusega – teoloogilises mõttes on väljend „iseseisev kogudus“ seetõttu eksitav. Oluline on tunnustada ja kujundada Kristuses kokku liidetud koguduste sidemeid – omavahelist ühist elu. Üksnes vastastikkuses osaduses ollakse ise kogudus. Oluline on kujundada kiriku evangeeliumikommunikatsiooni ametit – nn vaimulikku ametit –, mis on teoloogilises põhitähenduses amet ainsuses, ka siis kui seda kujundatakse välja mitmesugusel moel – näiteks kolmes kujus, eripäraste rõhuasetusega.

Näiteks nii, et diakonid osalevad evangeeliumikommunikatsioonis erilise tähelepanuga diakoonial, mis on kirikuksolemise põhijooni, ning aitavad näha jumalateenistuse (liturgia) ja diakoonia kokkukuuluvust. Ja nii, et piiskoppide rõhuasetus on jumalateenistuses ja usus kokku liidetud koguduste ühiselu ja ühiste tegevuse arendamisel.

Niisiis, episkope – kiriku vaimulik juhtimine ei toimu mitte ainult mingis ühes paigas – ühes koguduses –, vaid ka koguduste üleselt mingis piirkonnas või mingil maal ning ulatub ka üle maade ja merede piiride. Selle juhtimise põhiinstrumendiks ei ole midagi muud kui see, mille kaudu saab kogetavaks kiriku elu ja identiteeti alus – Jeesus Kristus. Seetõttu on õpetajad Jumala Sõna sulased – Kristuse sulased. Seega, kiriku identiteet – nii nagu iga ristiinimese identiteet – ei ole temas endas, vaid temast väljaspool – Kristuses. See aga tähendab, et kiriku olemuslik kujutlemine ja kirjeldamine läbi hierarhiliselt mõistetud episkopaalse struktuuri on põhimõtteliselt väär. Kui me sellega nõustuksime, siis ütleksime ka, et evangeelne luterlik kirik Eestis ei ole alati olnud kirik – et järjepidevuses on katkestused, kuna alati pole olnud hierarhiliselt mõistetud piiskoppi. Kui me sellega ei nõustu, siis tähendab see, et me ei saa identifitseerida episkopaalset struktuuri hierarhiaga ega saa taandada episkope teostamist eksklusiivselt piiskoppidele kui klerikaalse hierarhia tipule. Kui see toimub, on väga suureks ohuks sinodaalsuse ja üleüldise preesterluse marginaliseerimine.

Arusaam üleüldisest preesterlusest on evangeelse luterliku arusaama kohaselt kätketud õigeksmõistuõpetuses, st õpetuses, mis sõnastab arusaamist evangeeliumist. Seega, nn ilmikutel on olemuslik osa kiriku struktuuris. Nad osalevad koos nn vaimulikega kiriku elu korraldamises, kujundamises ja juhtimises. Ja nad on Kristuse saadikud ja kiriku esindajad oma elukutse ja elusuhete kontekstis, st juhivad kirikut individuaalse argielu konkreetsuses.

Asjaolu, et riigiseadus faktiliselt defineerib kirikut eksklusiivselt hierarhilis-episkopaalselt on võib-olla roomakatoliku ja õigeusu vaates sobiv, kuid igal juhul on see oikumeeniliselt diskrimineeriv; ja on arusaamatu, miks siinkohal riigiseadus sellega nõustub.

Luterlike kirikute üleilmses osaduses – Luterlikus Maailmaliidus – elatakse kirikutena üksteist vastastikku täielikult kirikutena tunnustades, ehkki nn personaalset piiskopiametit ei ole sugugi kõigis. See signaliseerib tõsiasja, et ka neis luterlikes kirikutes, kus on personaalne piiskopiamet, ei ole see mõistetud eksklusiivselt ehk põhimõtteliselt hierarhilisena.

Seda, et evangeelses luterlikus vaates on episkopaalne ja sinodaalne lahutamatult seotud, väljendub ühelt poolt selles, et episkope teostamises osalevad mitte ainult vaimulikud üksikisikutena – koguduse, praostkonna või EELK kui terviku tasandil –, vaid ka nende erinevate tasandite  kollegiaalsed organid; ja õigupoolest on kõigil kiriku liikmetel kaasvastutus, mis ei ammendu koguduste ja praostkondade valimistega. Nõnda asetub peapiiskopi ja piiskoppide episkope kogu kirikurahva osalusse ja kaasvastutusse episkope eest.

Teisalt väljendub episkopaalse ja sinodaalse seotus selles, et ka ühistes kogudes tehtud töös ollakse teadlikud, et inimeste ühine otsus ja Jumala otsus ei ole samastatav herunterladen. Sinod või kirikukogu palub tarkust Jumalalt ja toetub Jumala ligiolu tõotusele Sõnas. Episkopaalne mõõde signaliseerib niisiis sisuliselt esmases tähenduses just seda asjaolu, et kirikus on avalik amet, mis teenib Jumala Sõna. Piiskopid ja peapiiskopid aitavad sellele kaasa.

EELK põhikirja ja kirikuseadustiku dünaamikat võib mõtestada protsessina, kus 2000ndate alguse õigusreformiga tehakse võrreldes 1990ndate alguse omaga põhimõtteline suur samm riigiseaduses sätestatud kirikumõiste suunas ning 2016 käivitatud reform viib õiguslikes võtmedokumentides EELK struktuuri kirjelduse täiuslikku vastavusse riigiseaduses sätestatud kiriku mõistega. EELK õigusreformi lugedes saab puust ja punaseks ilmseks, et ilma peapiiskopita EELK eksisteerida ei saa.

Kaido Soomi sõnul rõhutas peapiiskop kirikukogul, et õigusreform viib kiriku seadusandluse kooskõlla tegelikkusega. Kas EELK on tegelikult läbi ja lõhki hierarhilis-episkopaalne kirik? Ajalooliselt see kindlasti nii ei ole. Kas see on muutunud tegelikkuseks 21. sajandil? Ma siiski kahtlen. Evangeelne luterlik vaimsus ja elutaju on elavalt kirju ja dünaamiline, kuid seda iseloomustavad põhijooned, mis muudavad hierarhilis-episkopaalse kirikumudeli sügavalt loomuvõõraks. Osutan siinkohal ühiselt koosatud EELK kirjeldustele aastapäevade kontseptsioonis „Vabaduse teetähised 2015–2017: Reformatsioon 500 – EELK 100 – EV 100“ (Reformatsioon 500 – vaimsus, kultuurimõjud, perspektiivid, koost. R. Tasmuth, A. Burghardt, T.-A. Põder, EELK Usuteaduse Instituudi toimetised 25, Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 2017, lk 204-206) ning vaba rahvakiriku 100. juubelikonverentsi teesides (Eesti Evangeelne Luterlik Kirik 100: Kirik, teoloogia, mälestused, koost. P. Rohmets, A. Remmel, EELK Usuteaduse Instituudi toimetised 26, Tallinn, Tartu: EELK Usuteaduse Instituut, Tartu Ülikool, lk 448-450; vrd siia juurde peapiiskop Urmas Viilma ettekannet EELK – rahvakiriku ajalugu ja tänapäev, 27.05.2017 Tartu Pauluse kirikus), millest lähtub ka Eesti Evangeelne Luterlik Kirik – vaba rahvakirik. Arengukava 2019–2028 (vt Visioon, lk 5).

Dogmaatiku pilguga õigusreformi lugedes ja selle läbivaid tendentse tuvastades ei ole midagi parata, kuid jääb kummastav mulje, et tegemist on karikatuurse paavstikirikuga.

Episkopaalsuse hierarhiline mõistmine, mis on faktiliselt kehtivas kiriku seadusandluses juurutatud ja nüüd aetud äärmuseni, toob kaasa problemaatiliselt kitsa õpetuse-mõiste ning võib kergesti tekitada mulje, et õpetusküsimustes saavad tegelikult rääkida üksnes peapiiskop ja teda assisteerivad piiskopid ning nagu oleks peapiiskopi meelevallas lõpetada teoloogilisi arutelusid. See on selge, et kirikuelus on vaja teha õpetusega seotud juhtimisotsuseid. Ning see on igati õigustud, et kiriku kui terviku tasandil on selles seoses eriline vastutus neil, kes on koguduseülestes ja kiriku terviklikkust teenivates ametites. Hoolt ja rõhutatud tähelepanu ei vaja mitte ainult kogudus, vaid ka kirik tervikuna. Kuid keelekasutus peaks olema tundlikum ja täpsem: mitte ainult piiskop ei otsusta õpetuse üle, vaid iga õpetaja otsustab õpetuse üle – ka diakon otsustab omal moel õpetuse üle. Veel enam: iga ristiinimene otsustab õpetuse üle. Õpetuse üle otsustamine on tegutsemis- või kõnelemisolukorra ja selles kätketud ülesande ja kutse hindamine usu silmadega.

Õigusreform peaks igal juhul vältima mulje tekitamist, et peapiiskopil või piiskoppide kogul on meelevald lõpetada pöördumatult teoloogilist arutelu, otsekui oleks tegemist ilmeksimatute otsustega, millega ühenduses nn kriitiline järelevalve pole võimalik ega vajalik, või et piiskoppide ülesanne on teha kirikus ettekirjutusi, kuidas ja mida kirikus usutakse.

Hierarhiline mõtlemine väljendub vaimuliku ameti hierarhilises kirjeldamises kolme „astmena“ ning viisis, kuidas neid ühe vaimuliku ameti erinevaid kujusid või vorme lähemalt kirjeldatakse – piiritledes teravalt ja hierarhiliselt nn astmete meelevalla piire. Sama tendents avaldub selles, kuidas kirjeldatakse konkreetselt diakoneid, kes ilmselt olude sunnil on degradeeritud pooliku haridusega poolpreestriteks, ignoreerides ühist teoloogist tööd ja vaeva, mida nt luterlike kirikute maailmaosaduse kontekstis, aga ka Porvoo osaduse kontekstis on tehtud diakoniameti spetsiifilise profiili väljaarendamiseks, nii et diakonid toetaksid kogu kiriku olemuslikult diakoonilise iseloomu märkamist ja sügavamat mõistmist. Õigusreform kinnitab ja süvendab hierarhilist eristamist vaimulike ja ilmikute vahel. Lõppkokkuvõttes kujuneb pilt EELK-st, kus keskmes ja tipus on peapiiskop ning kõiki teisi isikuid ja organeid kirjeldakse ülevalt alla läbi sõltuvusvahekorra peapiiskopist, kelle „abilised“ ja „käepikendused“ ollakse.

Ma ei jaga seisukohta, et episkopaalne ja sinodaalne sisaldavad vastuolu mõistetes ning meie ülesanne on valida kas ühe või teise vahel. Tõsi, riigiseadus seda praegu sugereerib ja on seetõttu diskrimineeriv. Küllap leidub kirikuid, mille enesemõistmine toimub peapiiskopi kaudu, kuid EELK-s on episkopaalsuse mõiste eksklusiivne mõistmine peapiiskopi ja piiskoppide kaudu midagi uut ja originaalset. Mulle jääb arusaamatuks, miks ei kirjeldata kiriklikke teenimissuhteid asjalikumalt ja tundlikumalt. Õigusreform keerab üksnes vinti juurde ning EELK kirjelduse võtmeks on alluvuskorrad peapiiskopile yu gi oh free play without download.

Kas see on ikkagi tabav? Kas ei teeni me üksteist oma erinevate andidega? Kas ei ole me oma töös üksteise teenijad armastuses? Asümmeetriline alamate ja ülemate keelepruuk ja mõtteviis on evangeelse luterliku dogmaatika vaatevinklist asjakohatu. Me toetume üksteisele vastastikku ja vajame üksteise tuge. Oleme abilised peapiiskopile ja peapiiskop on abiline meile. Ordineeritud ametis teenija ei omanda oma identiteeti mitte selle kaudu, et ta on „piiskopi ordineeritud“, vaid selle kaudu, et kiriku ja selle avaliku teenimisameti korrakohase episkope vahendusel saab temast – armu ja tõotuse peale – Kristuse enda kutsutud ja läkitatud sulane.

Miskipärast on jätnud õigusreform otsesõnu välja ütlemata, et ilmikud alluvad kirikus vaimulikele. Küllap seetõttu, et ilmikud jäävad väljapoole vaimulike hierarhiat. Õigusreform keerab siingi vunki juurde. Kleeruse erilisust ja olulisust rõhutab rikkalik ja kaunis garderoob. Argipäevas signaliseerib-hoiatab diskreetne sutaan, et vähemalt oma südames on mees neitsi. Kirikukogu illustreerib omakorda ilmekalt nn ilmikute staatust ja rolli EELK-s: iga neljas kleerik on kirikukogu liige – kokku 50. Kirikus on täieõigusliku liikmeid ca 25000. Neist 18 kuuluvad kirikukokku.


3. Õigusreformi edasise arutelu käigus tuleks kõigepealt pöörata peatähelepanu instrumentidele, mis aitaksid EELK õiguslikku sotsiaalkuju tasakaalustada nii, et EELK oleks enam vaba rahvakirik koos peapiiskopi ja piiskoppideganing vähem pelgalt hierarhiline piiskopikirik

Minu hinnangul oleks meil oluline arutelu ja töö järgmistel teemadel:

(1) Kuidas vähendada hierarhilist keele- ja mõtteviisi? Kuidas leida ja arendada kõnepruuki, mis piiskopiameti igati õigustatud väärtustamise olukorras aitab hoiduda libastumast episkopaalsuse samastamisse hierarhilisusega, s.t. piiskopikultusse?

(2) Kuidas teadvustada ja rõhutada erinevate – ka mitteordineerituid kaasavate – ühiskogude episkope-rolli ja vastutust?

 (3) Õigusreformi komisjon on ignoreerinud väga olulist teemat, millest on palju räägitud ning mis sai edastatud ka avaliku ettepanekute korje ajal, s.o küsimus meie kirikliku struktuuri üldkiriklike põhiorganite omavahelisest suhtest.

Peapiiskop koondab oma isikus kiriku kui terviku karismaatilise-pastoraalse juhtimise ülesannet – ning näitlikustab, et ehkki episkope toimub usklike osaduse ühiskogudes, jääb see alati ka taandamatult personaalseks vastutuseks; jääb vastutuseks Jumala ees ja mitte ainult kaaskristlaste või nn vaimulike ülemate ees. Selles peapiiskopi rollis on tal toeks kollegiaalne organ. Kuna ükski kirik, ka EELK ei ole sõltumatu, vaid elab kirikuna koos teistega, siis ületab meie peapiiskopi vastutus ja ametihool meie kiriku kitsamad piirid – rõhutan siin kohal eriti luterlike kirikute maailmaosadust, Porvoo osadust, Evangeelsete Kirikute Osadust. Peapiiskopi töös väljendub niisiis see, et EELK ei ole mingil kombel iseendas piisav – nii nagu ei ole iseendas piisav üks kogudus –, vaid oleme Kristuses liidetud üksteise külge, kutsutud kandma üksteise koormaid, tunnistama ja teenima üheskoos. Niisiis peapiiskopi tööpõld on avar.

Lisaks sellele hingehoidlik-vaimuliku juhtimise personaalsele teostamisele ja edendamisele meie kiriku kui terviku ja üksikute kirikute ülesel tasandil, oleme aga meie EELK-s asetanud peapiiskopi õlule vastutuse juhtida ka kirikukogu, st peamist seadusandlikku organit, ning konsistooriumi, st kirikuvalitsus. Ehkki on õige, et kirikukogu ja konsistooriumi tööl on epsikopaalne mõõde, võiks kirikute organite tööd püüda kujundada nii, et peapiiskopi kätte ei kuhju taolist vastustust.

Ma ei pea esmajoones silmas sugugi otseste kuritarvituste ohtu, vaid põhiliselt seda, et ühe isiku otsese juhtimise süsteemne-vältimatu tagajärg on see, et need organid ei arenda oma profiili, talenti ja häält piisavalt välja ning ei saa tekkida piisavat vastasmõju ja sünergiat. Teravalt sõnastades: peapiiskop peegeldab erinevates seostes lõppkokkuvõttes iseennast. Lisaks kirikuorganite konstruktiivse-kriitilise sünergia tasalülitamise tendentsile soosib selline olukord ebaselgust vastutuse osas. Põhimõtteliselt on peapiiskop kõige juhtijana kõige eest vastutaja. Samas võib juhtuda, et kiriku õnnestumised kipuvad tunduma olema rohkem seotud iseenda isikuga samastuva ametikohaga. Seevastu ootuste mittetäitumisel jõuab õigusreformiga ummikusse kirikukogu ning konsistooriumil tuleb pöörata enam tähelepanu kohapealsele kommunikatsioonile.

Lühidalt: sellise positsioonide kuhjamisega on EELK evangeelses luterlikus maailmas pigem haruldus. Euroopast ei tule mul ühtki teist näidet pähe peale Läti. Anne Burghardt oskab täpsemalt kommenteerida globaalset olukorda. Positsioonide kuhjumine ühe inimese õlule on EELK-s krooniline probleem. Tulemuseks on sageli see, et mingi ülesanne ja vastutusala jääb teise varju või on tegemist otsese ja sisulise huvide konfliktiga dateien von iserv herunterladen.

Näiteks EELK Usuteaduse Instituudi nõukogu saatis usuteaduskonna ettepanekul aasta tagasi konsistooriumile märgukirja eksistentsiaalselt kriitilisest olukorrast. Hoolimata asjaolust, et instituudi nõukogu liikmed on peapiiskop, kantsler, haridusassessor ja diakoonia assessor, ei ole aasta jooksul instituudi nõukogule ja usuteaduskonnale vastatud. Pikemas perspektiivis võib see pärssida ka suhtlust avalikkusega, sest kiriku avalik nägu muutub liiga tuttavaks ja üheülbaliseks, üks inimene ei saa teha seda, et kristlik maailmanägemine ja elutõlgendus saab ka ühiskondlikus avalikkuses kogetavaks läbi erinevate silmade.  See aga on vajalik,  kuna aitab mõista, kuidas kristlik usk ja elu ei ole kunagi taandatav õpetusvormelitele ja moraalieeskirjadele, ehkki ka viimastel on oma roll.

Niisiis: arutada tuleks poolt- ja vastuargumentide üle, kas ja kuidas ametite kuhjumist ja rollide läbisegi-minemist taandada. Praegu rõhutab õigusreform tendentsi, et peapiiskop on absolutistlik ainuvalitseja või minipaavst.

(4) Õigusreform süvendab veelgi olukorda, kus alluvusvahekorrad ja nn järelevalve on kõigil tasanditel väga täpselt reglementeeritud, kuid järelevalve meetmed peapiiskopi üle on viidud äärmusliku miinimumini. Peapiiskop lahkub ametist kas omal emeriteeriumisaja saabumisel või isiklikul ettepanekul. Leidub üksnes üks ekstreemne järelvalve meede, st tagandamine, mille aluseks peab olema kriminaalkuritegu või räige kirikliku väärtegu. Seega puudub võimalus ja mehhanism, et kirikukogu saab peapiiskopi ka ametist vabastada – usalduse kaotuse tõttu või seetõttu, et peapiiskop ei saa talle määratud ametikuhjaga mõistlikul moel hakkama. Igal juhul oleks selgemalt vaja läbi mõtelda ja kujundada järelevalve peapiiskopi üle.

Ma ütlesin, et seadusandluse hierarhilise mõtte- ja väljendusviisi võtmes rõhutatakse korduvalt ja eksklusiivselt, et õpetuse üle otsustab piiskop. Sellega jäetakse täiseti tähelepanuta üks elementaarne kirikuelu avaldus, mis on tegelikult ka üks elementaarseid ja põhilisis nn järelvalve instrumente kogu kiriku, k.a peapiiskopi tegevuse üle. Pean silmas teoloogiat. Teoloogia üks vastutus ja funktsioon on olla kiriku enesekriitika: selles teoloogiapraktikas osalevad tegelikult kõik kirikuliikmed, kuid selleks tegevuseks valmistatakse inimesi ka spetsiaalselt ette.

Lühidalt: vajalik oleks arutleda selle üle, kas on ikka õigustatud, et peapiiskop on kirikus ainus, kes lahkub kas omal soovil või ekstreemsete tegude korral. Kas ei ole vajalik et kirikukogul on reglementeeritud kord peapiiskopi vabastamiseks usalduse kaotuse tõttu?

(5) Eelnevaga seondub vajadus arutleda peapiiskopi ja piiskoppide ametaja küsimuse üle. Peapiiskopi valimiste eel tõstatati küsimuses ametiaja pikkusest ja argumenteeriti selle piiramise toetuseks. See arutelu vääriks minu hinnangul jätkamist.

Tõsiasi on, et õigusreformi tulemusel peapiiskopi ja piiskopi ametiaeg pikeneks potentsiaalselt veelgi – 72 aastani. Ametiaja fikseerimisel (nt 10+5 aastat) oleks eeliseid ja nõrkusi – eriti meie väikse kiriku kontekstis. Võib-olla oleks riiklik pensioniea piir mõistlik. Kuid igal juhul peaks sellega olema lõpp. See tähendaks ebavajalikku ametite kuhjumist väga väheste isikute kätte aastakümneteks. See on ebavajalik kiriku riputamine ülipikaks ajaks konkreetse persoonide külge.

(6) Õigusreformi praeguse hierarhilis-episkopaalse kiriklikkuse tasakaalustamist toetaks kirikukogu mitteordineeritud liikmete osakaalu oluline tõstmine. Praegune olukord on tegelikult skandaalne. Kas ja milliste instrumentide abil seda teha?

Siin seoses – aga mitte üksnes ühenduses kirikukoguga – väärib tõsist tähelepanu peapiiskopi üleskutse töötada õiguslike mehhanismide kallal, mis aitaks tõsta noorte osakaalu otsustuskogudes. Faktiline olukord on paraku selline, et selliseid mehhanisme oleks tegelikult õiguslikult vaja ka naiste osakaalu tõstmiseks. Fotod EELK kirikukogust jätavad EELKst liialt ühekülgse mulje.

(7) Vajalik oleks liikuda õigusreformi kaudu tagasi olukorda, et nii vaimulike konverentsil kui kirikukogul on algatusõigus mistahes küsimuses. Ei saa olla teemasid, mille algatamine on eksklusiivselt piiskoppide pädevuses. Kindlasti peab menetluskord aga olema reglementeeritud nii, et põhimõttelistes küsimustes ei saa ka nt kirikukogu teha otsuseid üleöö ning vajalikud organid – nende hulgas loomulikult ka peapiiskoppi vahetult toetav episkope-organ – peavad saama läbitud which movies can I download from netflix.

(8) Kuidas hinnata piiskopkondi? Mina olen oma ettekandes kritiseerinud episkopaalse ja sinodaalse vastandamist ja ehitanud nende vahel silda. Tingimusel, et õigusreformi arutelude tulemusel õnnestub üleüldise preesterluse tõlkimine õigusstruktuuri keelde – eelkäsitletud 7 probleemkohta on siin kohal testiks –, siis sisulisi vastuväiteid praostkondade asendamisele piiskopkondadega minu hinnangul ei ole.

Minu hinnangul on õigustud, et me oleme evangeelse luterliku kirikuna allkirjastanud Porvoo ühisavalduse. Seda teksti on võimalik lugeda piiskopiameti absolutiseerimisena ja hierarhilise episkopaalstruktuuri võtmes; tegelikult aga Porvoo ühisavaldus sellist absolutiseerimist ei tee. Seetõttu on õige Porvoo ühisavaldust tervitada ja nentida, et see on vallandanud retseptsiooni- ja õppimisprotsessi, mis ei ole alati lihtne ja ohuks on ülepingutamine.

Eesti luterlikus traditsioonis on praostkonnad sisuliselt olnud piiskopkonnad ja praostid piiskopid. Praostid on viljelenud koguduseülesel territooriumil episkope’d. Ehkki piiskoppe ja praoste võib ja saab teoloogilistes peensustes ka eristada, on erinevusest tähtsam, et mõlemad on kollegiaalselt osalised kiriku nn vaimuliku ametis, mis on põhimõtteliselt singulaarne. Niisiis, pole vaja vastandada praoste ja piiskoppe – praostid on episkope teostajad kiriku piirkonnas, millel on sinod, nõukogu, vaimulike konverents. Sisuliselt on tegu praegu minipiiskopkondadega.

Kindlasti ei toetaks ma õigusreformi praegust ettepanekut luua lisastruktuure olukorras, kus üldkiriklikel töövaldkondadel on keeruline. Tõsiseltvõetav ei ole struktuuri juurdetekitamine. Küll võib arutada episkope piirkondade teisiti jaotumise üle. Seega, 12 praostkonna ja väiksema arvu piiskopkondade vahel on reaalne otsustamise koht. Eeldusel, et õigusreformi fundamentaalprobleemi õnnestub leevendada, toetaksin ise praegu pigem viimast, st praostkondade transformeerimist piiskopkondadeks, ehkki see ei tohiks oluliselt suurendada kiriku ülalpidamise kulusid.

Praegune õigusreform oma ettepandud topeltstruktuuriga toetab arusaama, et hierarhilis-sakramentaalsest episkope’st on välja lülitatud kõik teised peale piiskoppide. Ja see on evangeelse luterliku dogmaatika vaatevinklist fundamentaalselt vale.

Kui aga struktuuri mitte topeldada või transformeerida, siis ikkagi eeldaks otsustamine võrdlevat majandusanalüüsi praostkondliku ja piiskopkondliku vahel. Majandusliku kokkuhoiu argument on sageli kõlanud, kuid – nagu ütlesin – seda tuleks toetada konkreetsete ja läbipaistvate numbritega. Kui suured on kulud seoses praostiga, kui suured piiskopiga. Kui oletada näiteks, et 1 peapiiskop läheb praegu kirikule maksma 10 preestrit ehk 15 UI teoloogiaprofessorit, ning 1 piiskop maksaks näiteks 5 preestrit ehk 7,5 teoloogiaprofessorit, siis 3 piiskoppi läheks praegu kirikule maksma 15 õpetajat ehk 22,5 teoloogiaprofessorit. Teha tuleb aga pärisanalüüs, mida õigusreformi aruteludes saaks arvestada.

Tänan veel kord kirikukogu ja peapiiskoppi, et meil on tekkinud võimalus õigusreformi üle avalikumalt arutleda. Soovin selleks õnnistust ja luban olla jõudu mööda kaasosaline. Tänan tähelepanu eest!


Ettekande videosalvestus on järelvaadatav kolmes osas: 1, 2, 3. Vt ka konverentsi fotogaleriid ajalehe Eesti Kirik Facebooki lehelt.


Thomas-Andreas Põder (1976), dr. theol., EELK Tartu praostkonna vikaarõpetaja, on EELK Usuteaduse Instituudi süstemaatilise teoloogia professor ja õppetooli juhataja, Tartu Ülikooli religioonifilosoofia lektor ning ajakirja Kirik & Teoloogia toimetuse liige.


EELK põhikirja ja kirikuseadustiku reformi kohta Kirik & Teoloogias veel ilmunud:

Margit Lail, „Minu kirikust. Meie kirikust“ (K&T nr 436/ 17.4.2020)

Mart Jaanson, „EELK identiteedist“ (K&T nr 433/ 27.3.2020)

Tauno Teder, „Kiriku seadus ja kiriku kogu – mida veel öelda oleks?“ (K&T nr 431/ 20.3.2020)

Matthias Burghardt, „EELK põhikirjareform“ (K&T nr 431/ 13.3.2020)

Anti Toplaan, „Kirik kui perekond“ (K&T nr 430/ 6.2.2020)

Urmas Arumäe, „Kas oleme ennast nurka värvimas?“ (K&T nr 429/ 28.2.2020)

Külli Valk, „Õigusreformist Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus“ (K&T nr 424/ 24.1.2020)

Vallo Ehasalu, „Piiskopiametist ja piiskopkondadest“ (K&T nr 423, 17.1.2020)

Tiit Kuusemaa, „Eesti Evangeelne Luterlik Kirik – kes me oleme?“ (K&T nr 423, 17.1.2020)

Mart Salumäe, „EELK põhikirja muudatuse vajadusest ehk il carnevale è finito“ (K&T nr 422, 10.1.2020)

Raivo Linnas, „Mõtteid Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku põhikirja ja kirikuseadustiku muutmise protsessi kohta“ (K&T nr 421, 3.1.2020)

Thomas-Andreas Põder, „Milline on kristluse sotsiaalkuju homses Eestis edit download? Ärgem raisakem haruldast võimalust! Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku õigusreformist“ (K&T nr 253, 14.10.2016)

Urmas Arumäe, Kas reformitav kirikuõigus on mineviku, oleviku või tuleviku jaoks? (K&T nr 251/ 30.9.2016)

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

Toeta ajakirja väljaandmist!
English