Arvamused

Mõtteid Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku põhikirja ja kirikuseadustiku muutmise protsessi kohta

Alustuseks

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) Tallinnas 26.-27.11.2019 toimunud XXX kirikukogu 5. istungjärgul kukkus aplombiga läbi EELK põhikirja (EELK PK) ja kirikuseadustiku (EELK KS) muutmise ja täiendamise katse. Mõneti on see kurb, sest EELK on aastate jooksul oluliselt muutunud ja vajab seetõttu ka põhikirja ja kirikuseadustiku muutmist. Ehk muutmise ainus ajend ei ole peapiiskop Urmas Viilma viie aasta taguses valimisprogrammis välja käidud lubadus. Teisalt oli see ka pigem prognoositav protsessi kulg, sest EELK kirikuvalitsus ja ka konsistooriumi 05.04.2016 otsusega loodud põhikirja ja kirikuseadustiku muutmise ettevalmistamise komisjon (Komisjon) on eiranud või tegutsenud lausa vastupidi teoloogiadoktor Thomas-Andreas Põderi 14.10.2016 ajakirjas Kirik & Teoloogia ilmunud artiklis „Milline on kristluse sotsiaalkuju homses Eestis? Ärgem raisakem haruldast võimalust! Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku õigusreformist“ avaldatud põhimõttelise tähtsusega, aga ka vähem tähtsana näivatele, kuid juurtähendusega aspektidele. Tuletan lühidalt meelde, et dr Põder juhtis tähelepanu mõistlikkusele teha muudatusi põhikirjas üksnes niivõrd kaalutletult ja sellise sihiga, et meil niipea põhikirja muutmist uuesti vaja ei ole. Kurb, et aruka inimese nõu ei võtnud teised arukad inimesed kuulda ega arvestanud nendega. Kümnete EELK liikmete ja nõuandjate kolme aasta töö luhtus (vähemalt hetkeks). Õnneks peapiiskop Urmas Viilma võttis suurema osa ettepanekutest päevakorrast tagasi pärast kirikuvalitsuse ja õiguskomisjoniga arupidamist. Peapiiskop väärib tunnustamist nii õigusnormistiku muutmise protsessi käivitamise kui ka selle ajutise peatamise eest.

Väga selgeid juurpõhjusi ja akuutset ajendit EELK PK ja KS muutmiseks polnud. Seetõttu jäi kirikukogu liikmetele arusaamatuks, miks esitati kirikukogule arutamiseks põhjalikult kaalutlemata, argumentidega toetamata ja viimistlemata ettepanekute pakett. Teatud mööndusega nõustun dr Põderiga, et 2016. a algatatud õigusnormistiku muutmise protsessil, selle väljunditel ja mõjul on õigusreformi tunnused. Komisjonile püstitatud ülesanne küll polnud nii ambitsioonikas. Valdav osa kirikukogule esitatud muudatusettepanekutest ei kanna õigusreformi kaalukat tähendust, kuigi umbes 480 paragrahvist sooviti muuta ligikaudu 190. Rapsimine ja rabelemine külvavad segadust ja tekitavad pahameelt EELK vaimulike ja ilmikute seas. Hetkel veel ei ole ühtegi nii tulist probleemi või pakilist elulist vajadust, mis sunniks muudatustega kiirustama. EELK kantsler Andrus Mõttus väitis kirikukogule, et tähtsaim ülesanne on peatada liikmete arvu vähenemine ja kaasata uusi liikmeid, kuid põhikirja ja kirikuseadustiku kõpitsemine selles ei aita. Nõustun Thomas-Andreas Põderi väitega, et EELK põhikiri on dokument, mis kujundab EELK kogetavat kuju ja osaluse viisi nii Eesti ühiskonnas kui ka üleilmse kirikute oikumeenilise kooselu kontekstis, mistõttu põhikirja tuleb asuda muutma kiriklikult-teoloogiliselt vastutustundlikult, sihiteadlikult, eesmärgistatult, avalikult ja tuginedes teadmisel põhineva vältimatu vajaduse printsiibile. Komisjoni esimees Andres Põder („Meile antud aeg on vaid silmapilk“ – Eesti Kirik 20.11.2019) on tõdenud, et elame rahulikus keskkonnas, mistõttu praegune põhikirja ja seadustiku muutmine liigub tasakaalustatuse ja tõhususe suunas.


Kiriku põhikiri on kiriku põhiline seadus

Saksa sotsioloog, majandusteadlane ja riigiametnik Lorenz von Stein on väitnud, et põhiseadus sisaldab riigi eesmärke ja selle saavutamise vahendeid. Sarnaselt ja samaväärselt riigi põhiseadusega peab sisaldama EELK põhikiri luterliku kiriku eesmärke. Peamine eesmärk on kirjas järgmises sõnastuses: „EELK kui Issanda Jeesuse Kristuse ühe, püha, üleilmse ja apostliku kiriku lahutamatu osa eesmärk on juhtida inimesi pääsemisele ja tõe tundmisele. EELK ülesanne on Jumala sõna kuulutamine ja sakramentide jagamine ning sellest tulenevalt haridus-, diakoonia- ja misjonitöö tegemine ja muul viisil kristliku usu ja armastuse levitamine, edendamine ja süvendamine. Oma ülesannet täites seisab EELK Jumala loodud elu pühaduse eest ning teenib kõlblust, õiglust ja rahu ühiskonnas ning üksikinimeste elus.“ (EELK PK § 3) EELK põhikirjast on lihtsalt tuletatav ka EELK otstarve (causa majoris) – oodata Issanda Jeesuse Kristuse taastulemist ja valmistuda selleks. „EELK lõpetab tegevuse Issanda Jeesuse Kristuse taastulemisel.“ (EELK PK § 75) „Eesti Evangeelne Luterlik Kirik rajaneb rõõmusõnumil Kristusest Jeesusest, kes on ühe, püha, üleilmse ja apostliku kiriku Issand.“ Seega on EELK põhikiri kõige tähtsamates aspektides ja tunnuslikes elementides kooskõlas põhikirjale pandava ülesandega. Järelikult pakilist põhimõttelist vajadust põhikirja kiireks muutmiseks ei ole.

Üks tuumaspekt on EELK põhikirjast siiski puudu. EELK põhikiri ei määratle piisava täpsuse, selguse ja ammendavusega EELK identiteeti ega kirjelda selle tunnuseid. Õpetuse alused ei ole kogu identiteedi kandjate ja väljenduste komplekt. Kristliku identiteedi tunnused on ilmselged, kuid luterliku kiriku identiteet vaimus ja märkides ei ole üheselt mõistetavana ära tuntav. EELK-s on liiga palju erinevaid teoloogilisi nüansse ja voole ning naginat nende esindajate vahel. Teoloogiadoktor Randar Tasmuth („Identiteet on turvatunde alus“ – Eesti Kirik 07.05.2007) väidab: „Nii üksikisikud, inimrühmad kui ka rahvad näevad maailma suures osas oma teadvustatud või teadvustamata identiteeditunde alusel.“ Juhtisin 22.03.2017 Eesti Kirikus („Luterlastel on vaja tugevdada psühholoogilise ja sotsiaalse vastupidavuse võimet“) tähelepanu vajadusele tugevdada kiriku psühholoogilise kaitse ja sotsiaalse vastupidavuse võimet. Psühholoogiline kaitsevõime on tugevaim siis, kui kiriku liikmeskond on sidus ja ühtne ning luterlik identiteet on selge ja kindel. Lisaks EELK eesmärgile ja otstarbele on põhikirjas kirjas ka õpetuse alused (§ 4), liturgia (§ 6), liikmed (§ 7), juhtimine (5. ja 6. ptk), organisatsioon jne, kuid elu tõendab, et õige mitmed aspektid on ebaselged, kohati reguleerimata, mõnel juhul üle reguleeritud või põhimõttelisi vaidlusi võimaldavad. Vaja on selgust ja kindlust vähemalt seni, kuni kiriku õpetuse aluseid pole muudetud või alanud ei ole roomakatoliku kirikuga taasühinemine.

Riigiõiguse teadlased Paul Varul jt (1998) on väitnud, et „ühiskondlikul lepingul põhineva riigi käsitluses mõistetakse konstitutsiooni kokkuleppena ühiskonna liikmete vahel ehk riik on tekkinud lepingu alusel, kusjuures lepinguks on riigi põhikord (konstitutsioon), inimeste kogum loob riigi ja teostab teatud võimu ehk on konstituent“. Ka EELK põhikiri on tegelikult kokkulepe kiriku täisliikmete ehk piiskoppide, praostide, õpetajate, diakonite ja ilmikute vahel. EELK-s on konstituent kõigi koguduste liikmed ühiselt. Seega on oluline, et kiriku õigusnormistiku kujundamisel ja muutmisel osaleks võimalikult lai ja eripalgeline täisliikmete seltskond. Tõsi, riigi ja kiriku vahel on väga suur põhimõtteline erinevus juhtimismudelis. Kiriku juhtimismudel on vaatamata demokraatliku riigi juhtimismudelile sarnaste tunnuste olemasolule väga erinev ennekõike, kuid mitte ainult selle poolest, et kirik on oma olemuselt pigem monokraatliku juhtimismudeliga organisatsioon. Peapiiskop on EELK kõrgeim vaimulik juht ja ülemkarjane, kirikukogu ehk kõrgeima seadusandja ja korraldava organi juhataja, konsistooriumi ehk kirikuvalitsuse president ja piiskopliku nõukogu juhataja, kellel on väga palju õigusi kiriku vaimulikul juhtimisel, vaimulike karjatamisel, õpetuse suunamisel ja kiriku tegevuse juhtimisel mitmel tasandil ja viisil. Riigi ja kiriku vahel avaldub erinevus ka selles, et kirik on episkopaal-sinodaalne.

Suhteliselt vabalt paralleele tõmmates riigi, maakondade ja kohaliku omavalitsuse üksuste vaheliste ülesannete jaotuse ja suhete ning kiriku, praostkondade ja koguduste omavahelise tööjaotuse ja suhete vahel, leiab sarnasusi riigi ka kiriku vahel siingi. Ühine ilmne sarnasus on mõnetine ebaselgus, piiride pidev nihutamine, ülesannete muutmine ja mõni muugi aspekt nii riigis kui ka kirikus. Riigis pole päris riigikeskne ega kogukondlik lähenemine ehedal kujul võimalik, vaid Eesti Vabariigi Põhiseaduses on mitmeid erineva lähenemise tõendeid (Varul jt 1998). Sarnane on ka olukord EELK-s keskvalitsuse ja praostkondade vahel, kuigi on täheldada suundumust, et EELK hakkab liikuma üha enam episkopaalse korralduse suunas. Endine Riigikogu ja põhiseaduse assamblee liige Jüri Adams väidab (2018), et omavalitsusüksuste teoreetilises käsitluses „eeldatakse ekslikult, nagu oleksid kõik omavalitsusüksused ühevõrra võimekad, mis ei vasta muidugi tõele“. Ka EELK-s ei ole vähimatki võimalust eeldada, et kõik kogudused ja praostkonnad oleksid ühevõrra võimekad, kuigi EELK praegune põhiseadus ja kirikuseadustik käsitlevad kõiki kogudusi ja praostkondi ühetaoliselt.

Kokkuvõtvalt võib tõdeda, et EELK põhikiri ja kirikuseadustik vajavad muutmist, kuid väga olulised „põhiseaduslikud“ ja „riigikorralduslikud“ muutmisettepanekud ei olnud piisavalt läbi mõeldud ega argumenteeritud. Piiskopliku nõukogu liikmed algatasid uuesti arutelu nendegi küsimuste üle, mis komisjoni esimehe ja sekretäri väitel olid piiskoplikus nõukogus juba otsustatud.


Identiteedi ja minapildi tähtsus

Tõdesin 22.03.2017 Eesti Kirikus („Luterlastel on vaja tugevdada psühholoogilise ja sotsiaalse vastupidavuse võimet“), et pikemat aega on intensiivselt rünnatud kristlikku elulaadi, usku ja tõekspidamisi, mistõttu kristlastel on vaja tugevdada psühholoogilise kaitse ja sotsiaalse vastupidavuse võimet. Psühholoogilise kaitse tuumjõud on tugev kohane usk, kindel identiteet ja positiivne minapilt ning ühiskonnas saavutatud positiivne kuvand. Identiteet tagab kavatsuste, eesmärkide ja tegevuse suhtelise püsivuse ning võimaldab indiviidil olla mõtestatud suhetes keskkonnaga. Sotsiaalsete gruppide sisesed sidemed luuakse ühiste väärtuste, sümbolite ja traditsioonide pinnal. Sümbolite (lipud, laulud, talitused, rõivastus, tseremooniad, aurahad jne) kaudu tuletatakse rühma liikmetele meelde nende ühist kuuluvust ja lähedust. Seega, luterliku identiteedi säilimiseks on väga tähtis nii õpetuse ja liturgia sisu, kui ka liturgia, talituste ja ametirõivaste vormi ühtsus. Ometigi on EELK-s ülemäära palju killustatust ja ebaühtlust nii usu põhitõdede ja kiriklike talituste kombestiku kui ka identiteedi väliste elementide esitlemisel. Eestimaa luterlike vaimulike tegemisi jälgides pole võimalik selgelt ja kindlalt veenduda, et luterlik kirik on ikka luterlik, mitte anglikaani, roomakatoliku või õigeusu kirik. Olukorras, kus piiskopid, praostid ja õpetajad ei taga ühtset selget ja kindlat luterlikku identiteeti meie kirikus, on ilmikutel ja kirikuvälistel isikutel raske mõista, milline on luteri kiriku põhituum ja identiteet.

Kordan siin üle, et kindlus usus, luterlik identiteet ning valeõpetusest hoidumine ja selle tõrjumine on vältimatu vajadus luterluse kestmiseks ja luterliku identiteedi säilitamiseks. Psühholoogilise ründe põhieesmärk on kahjustada väärikat kuvandit ja lõhkuda ühistunne sootsiumis endas ning ühiskonna ja sootsiumi vahel. Rünnetele on võimalik edukalt vastu seista siis, kui identiteet on tunnetatav ja kirik sisemiselt ühtne ja suurte vastuoludeta. Peapiiskop emeeritus Andres Põder („Meile antud aeg on vaid silmapilk“ – Eesti Kirik 20.11.2019) on nentinud, et luterlik kirik pole pärast rahvakiriku staatuse kaotamist suutnud väga tugevalt mobiliseerida oma liikmeid evangeeliumi kuulutamisele ja oma usu avalikule tunnistamisele. Ei saa üldse välistada võimalust, et EELK täisliikmete arv väheneb ja uute liikmete arv ei kasva seetõttu, et kiriku liikmetel ja kristlaseks saada soovijatel ei ole võimalik aru saada EELK olemusest, õpetusest ja suundumustest. Usu selgus ja kindlus, õige õpetuse levitamine ja valeõpetuse tagasilükkamine on käesoleva aja vältimatud nõuded. Nõustun Andres Põderiga selles, et kõiges ühisele mõistmisele jõudmine nõuaks Heraklese vägitegu, kuid identiteedi tuum ning üldised tunnused ja piirjooned peaksid siiski olema selged. EELK õigusnormistiku muutmise ettevalmistamise komisjon koostöös õpetuskomisjoniga, piiskopliku nõukoguga ja vaimulike konverentsiga peaksid mõtestama meetmed ja sõnastama teesid, mis aitaksid tugevdada EELK psühholoogilist ja sotsiaalset vastupanuvõimet ning kristluse mõju ühiskonnas.


Miks on vaja muuta põhikirja ja kirikuseadustikku?

Kiriku põhikirja ja kirikuseadustiku muutmise sisulisi, õiguslikke ja praktilisi põhjusi on mitmeid.

1. Kõige olulisem põhjus on vastuolu EELK suhtelise väiksuse ja tema pigem suurele organisatsioonile sobiva struktuuri ja juhtimismudeli vahel. EELK annetajaliikmete arv ehk tulubaas väheneb. Vähenev tulubaas nõuab kulukohtade väga hoolikat läbimõtlemist ja suunavõtmist senisest veelgi kasinama ja arukama finants- ja eelarvepoliitika poole.

2. EELK-s on ilmselged identiteedikriisi tunnused ning selle tunnetatavad ja nähtavad tagajärjed.

3. Muutunud on EELK tegelik juhtimiskorraldus ning võivad muutuda ka juhtimismudel ning organisatsiooni ülesehitus ja korraldus. Täiesti mõistetav on ettepanek jätta kirikukohut reguleerivad sätted põhikirjast ja kirikuseadustikust välja, sest kirikukohus pole aastaid pidanud ühtegi asja menetlema ega otsust vastu võtma. Kirikukohtu ülesannet võivad sisuliselt täita mitmed institutsioonid oma pädevuse piires.

4. Ammu on muutunud praostide roll, sest neist on saanud (de jure) konsistooriumi osakonnajuhatajad, kuid nad on ka praostkonna juhid. Praostkonna sinod on praostkonna esinduskogu (§ 42 lg 2) ja praost selle juht. Kavandatud muudatused ei näinud ette selle olukorra lahendamist. Ehk praostid on ikka rollikonflikti olukorras.

5. Ülemäära udune on, ja oleks jäänud ka peale muudatuste jõustumist, olukord piiskoppide ja piiskopkondadega. Nagu ka piiskopkondade, praostkondade ja nende võimupiiridega.

6. Kiriku õigusnormistik on ühelt poolt liiga bürokraatlik ja ülemäära reguleeriv, mistõttu segab see koguduste igapäevast elu. Näiteks õige mitmed aruandlust puudutavad sätted, revisjonikomisjoni või revidendi valimise kohustus koguduse nõukogu liikmete hulgast on tarbetult koguduste elu ahistavad.

7. Samal ajal on puudu norme, mis aitaksid probleeme ennetada või lahendada. Näiteks praost saab kutsuda kokku ja juhatada koguduse juhatuse koosolekut, kui kogudusel ei ole õpetajat või hooldajaõpetajat (KS § 235), aga praostil võiks olla õigus kutsuda kokku tema praostkonnas oleva koguduse juhatuse või nõukogu koosolek, kui ta leiab selleks tähtsa põhjuse. Peapiiskopil ja piiskopil on koguduse juhtimisorgani koosoleku kokkukutsumiseks ja juhataja nimetamiseks nn blanco volitus (KS § 252 lg 1).

8. Peapiiskopil, piiskopil, praostil ega koguduse nõukogul ei ole võimalik otsustada, kas koguduses on allkirjaõigus õpetajal, juhatuse esimehel ja aseesimehel, ega ka peatada neist kellegi allkirjaõigust ajutiselt või alaliselt. Kirev elu kogudustes näitab, et selliseks õiguseks võiks olla koht kiriku põhikirjas. Ometigi on peapiiskopil, piiskopil ja praostil õigus peatada koguduse juhtimisorgani otsus või nõuda selle muutmist (KS § 268), kuigi see on oluliselt karmim õigus, kui kellegi allkirjaõiguse peatamine. Põhimõtteliselt on mõistetav, et ametist on võimalik tagandada või valitud kohalt tagasi kutsuda isik, kes on oma õigust kuritarvitanud, mistõttu allkirjaõiguse peatamine pole vajalik. Niigi ahtakese juhatuse ja nõukogu liikmete valiku ja õpetajate puuduse olukorras ei ole mõistlik näha ainsa lahendusena ette juhatuse liikme või õpetaja ametist tagasikutsumist.

9. On ka vastuolusid põhikirja ja kirikuseadustiku ning kiriku ja riigi õigusnormistiku vahel. Näiteks mõningane tõlgendusvõimalus, kui mitte vastuolu, on EELK PK § 11 (EELK teenistuses olevat vaimulikku ei saa valida koguduse nõukogu ega juhatuse liikmeks) ja § 57 (koguduse õpetaja ja abiõpetaja on juhatuse liige ameti poolest) vahel. Asjatu tõlgendamise võimaluse kõrval on hoopis tähtsam mõelda, kas koguduse õpetaja peab üldse olema koguduse majanduselu juht või üksnes selle vaimulik juht ja karjane, moraalietalon ja esimisjonär. On kogudusi, kus õpetaja on peamiselt keskendunud majandusasjadega sahmerdamisele, aga on kogudusi, kus õpetaja ei osalegi majanduselu korraldamisel aktiivselt. Äkki võiks majanduselu juhtimise jätta nõukogule ja juhatusele, kes on õpetaja abilised. Õpetaja saaks keskenduda misjonitööle, hingehoiule, kristliku elu edendamisele ja usuelu eestvedamisele kogukonnas.

10. Hoopiski ebaõnnestunult on sätestatud juhatuse esimehe ja juhatuse vastutus ning allkirjaõigused sealhulgas. Koguduse õpetajal, juhatuse esimehel ja aseesimehel on õigus esindada kogudust kõikides õigustoimingutes üksi (PK § 60 lg 2), kuid juhatuse esimees vastutab koguduse eelarve õigus- ja sihipärase kasutamise eest (KS § 317 lg 4). Siin on põhimõtteline vastuolu mittetulundusühingute seadusega (MTÜS § 32 lg 2), mille kohaselt juhatuse liikmed, kes on oma kohustuste rikkumisega tekitanud mittetulundusühingule kahju, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt. On mõistetamatu, miks juhatuse esimees üksi peaks vastutama juhul, kui koguduse õpetaja või juhatuse aseesimees või juhatuse kaks liiget koos on toiminud nõukogu ja juhatuse otsuseid eirates või jätnud neid täitmata või kulutanud koguduse eelarveraha ebasihipäraselt ja ebaotstarbekalt. Väga raske, kui mitte võimatu on leida juhatuse esimehe ja aseesimehe kandidaate olukorras, kus õpetaja ei adu finantsdistsipliini ja vastutustundliku majandamise põhimõtteid või pahatahtlikult eirab neid. Seda vastuolulist ja ebamõistlikku olukorda ei kavatsetud lahendada.

11. Ma ei ole 20-aastase kirikukogu, sinodi ja koguduse nõukogu liikme praktilise kogemuse tulemusena enam veendunud, et mõistlik on EELK PK § 57 olev piirang, mille kohaselt juhatuse esimees ja aseesimees valitakse koguduse nõukogu, mitte täiskogu liikmete hulgast, nagu valitakse teised juhatuse liikmed. Seda pakutud muudatused ei klaarinud.

12. Kirik ja meie osaduskirikud on pideva surve all ja muutumises. On kirikuid, kus usujuhid ei suuda küllaldase meelekindlusega vastu seista kristlikke väärtusi põlgavate või lausa vihkavate seisukohtade levikule ja kiriku vastastele rünnetele ühiskonnas. Tagajärjeks on vajadus kinnitada EELK põhiväärtusi nende muutuste kontekstis. EELK PK § 5 on sõnaselgelt kirjas, et EELK suhteid teiste kirikutega määratlevad õpetusliku sisuga kirikutevahelised kokkulepped, mille on heaks kiitnud kirikukogu. Seetõttu esitasid 17 kirikukogu liiget peapiiskopile arupärimise, et saada teada peapiiskopi seisukoht edaspidise suhte kohta nende EELK-ga altari- ja kantsliosaduses olevate kirikutega, mis on oma usuelu korraldanud põhimõtteliselt teisiti, kui soovis EELK kirikukogu oma 25.11.2009 väljendatud tahtes. Peapiiskopi sõnum on prognoositav, sest Urmas Viilma tõdes 2016. a vaimulike konverentsil peetud kõnes, et kiriku õpetuslikes alustes ja normatiivsetes tõdedes järeleandmisi ei tehta, vaid need tuleb meelde tuletada ja kokku leppida revideerimata. Siiski on näha ja tunda turbulentsi õpetuslike aluste järgimise ja levitamise aspektides, mistõttu on neid vaja meelde tuletada ja jõustada revisjonismi laskumata.

13. Kindlasti avaldab kirikule mõju ka digiajastu oma tulemuste ja tagajärgedega, mis võivad aidata kaasa peapiiskopi ja kirikuvalitsuse vastutusala suurenemisele, praostkondade osatähtsuse vähenemisele ja koguduste tihedamale sidumisele keskvalitsusega. Nendele trendidele tuleb mõelda juba täna. Ka kirikukogu otsuste ettevalmistamisel võiks kasutada digiajastu võimalusi ja küsida kirikukogu liikmetelt juba varakult mittesiduvat arvamust kirikuvalitsuse poolt kavandatava muudatuse kohta.

14. Tormilised muutused üleilmses ja kohalikus keskkonnas võivad tuua kaasa koguduste autonoomia vähenemise. Vähemalt finantsmajandusliku elu korraldamisel ja otsustamisel.

15. Pole ka ühtset selget arusaama vaimulike aktiivses poliitikas osalemise kohta.

Eelnev pole ammendav loend probleemi allikatest. Probleemi allikate, ülemäärase reguleerimise, lünkade ja vastuolude analüüsi oleks pidanud ja peab tegema Komisjon koostöös vaimulike konverentsiga, piiskopliku nõukoguga ja kirikukogu õiguskomisjoniga. Võib siiski tõdeda, et vaatamata parajale probleemipuntrale, ei ole väga kiire muudatus õigusnormistikus vajalik. Festina lente!


Mis läks novembris 2019 valesti?

Normistiku muutmise protsess on kestnud juba kolm aastat, kuid kahjuks päädis see ebaõnnestumisega. Mõned põhjused loetlen järgnevalt.

Esiteks, kahte kolmandikku häälte enamust vajanud põhimõttelise tähtsusega põhikirja muudatused pandi hääletamisele ilma varem vaimulike konverentsil ja piiskoplikus nõukogus tegelikku küllaldast üksmeelt saavutamata.

Teiseks, põhikirja mitu olulist muudatust esitati ühe ettepanekuna. Duos lepores insequens neutrum cepit!

Kolmandaks, kirikuseadustiku mitmed lihthäälteenamust vajanud muudatused esitati samas ettepanekus, kus oli kvalifitseeritud häälteenamust nõudev põhikirja muutmise ettepanek.

Neljandaks, mõni muudatusettepanek ei olnud kooskõlas vältimatu vajadusega vähendada kiriku haldus- ja eelarvekoormust ja lihtsustada juhtimist.

Viiendaks, põhjendamatult eeldati, et kõik esitatud ettepanekud saavad kirikukogus vajaliku arvu hääli. Siinjuures pole tähtis, kas loodeti kirikukogu liikmete hääled saada kätte kavaldamisega või oli see pinnapealsuse ja kiirustamise tagajärg.

Kuuendaks, ei esitatud suure arvu (ligi 40%) õigusnormide muutmise ajendit ning tehtud valikute ja arvukate ettepanekute tagasilükkamise või arvesse võtmata jätmise argumente. Põhikirja muutmise ettepanekute kohta kirjutatud seletuskiri on 18 lehekülje pikkuse tabeli vormis olemas, kuid peamiselt sisutu.

Seitsmendaks, kiriku identiteedi tugevdamist toetavaid ettepanekuid ei olnud, vaid sooviti üksnes teha muudatusi, mis ei parandanuks, vaid pigem halvendanuks olukorda.

Kaheksandaks, ühe koguduse probleeme juhatuses prooviti lahendada üldnormi muutmisega.

Üheksandaks, kiirustamist selgitati sooviga jõustada muudatused 01.01.2020, et olla paremini valmis 2020. aastal algavate üldkiriklike valimiste protsessiks. Tähtaeg on mõistlik ja isegi loogiline, aga seda enam oleks eelnõude esitajatel olnud vaja protsess arukalt lõpule viia. Tõsi, kogudustel, praostkondade sinoditel, piiskoplikus nõukogus ja kirikukogu liikmetel on olnud võimalus diskussioonides osaleda, arvamust avaldada, küsimusi esitada ja ettepanekuid teha, kuid kirikukogule esitatud eelnõud ja kaasnenud ettekanded olid selgelt kasinamad, kui kirikukogu ootas. Mõni olulisim näide järgnevalt.

Üks korralikult lahti harutamata, läbi rääkimata ja argumenteerimata aines on piiskoppide ja piiskopkondadega seonduv. Seletuskirjast loeme, et piiskopliku nõukogu 19.03.2019 ja 09.04.2019 arutelul ei peetud otstarbekaks mõiste „piiskopkond“ kasutuselevõttu ega siduda piiskopi ametiga piiskopkonnale omaseid tunnuseid (piiskopi piirkonna määramine kirikukogul, katedraalkiriku määramine konsistooriumi poolt jms). Piiskopliku nõukogu 15.10.2019 koosolekul juba toetati mõiste „piiskopkond“ kasutamist. Kirikukogu 2019. a sügisistungjärgul avati teema õigustatult uuesti, sest ainestik ei olnud kirikukogus arutamiseks ja otsustamiseks küps. EELK organisatsioon on keerukas, kohmakas ja kallis. Ühtegi halduskoormust suurendavat ja pikal ajajoonel eelarvet koormama hakkavat otsust ei ole vastutustundlik vastu võtta. Piiskopkondade moodustamine eeldaks kasinuseelarve ajastul praostkondade asendumist piiskopkondadega. Mõlemat struktuuri ei ole kirik võimeline rahastama. Mina ilmikuna ei oska hinnata, kui oluline põhimõtteline muudatus see oleks episkopaal-sinodaalses kirikus, aga selle oleksid pidanud kirikukogu liikmetele ühese mõistetavusega selgitama eelnõu esitajad. Kuidas suhestub piiskopkond praostkonnaga? Organisatsiooni ja juhtimise teoreetikud ja praktikud teavad une pealt, et iga uue struktuuri ja juhtimistasandi tekitamine põhjustab kulude kasvu ja lõtkude tekkimise juhtimisahelas. EELK põhikirja §13 1. lõige on küllaldaselt hea sõnastusega: „Piiskop on peapiiskopi alaline asetäitja ja abiline EELK või mõne tema piiskopkonna, diasporaa piirkonna või tööala juhtimisel.“ Peapiiskop on pidanud vajalikuks piiskopkondade moodustamist enda töökoormuse vähendamiseks ja piiskoppide selgema tööjaotuse ja piirkondade määramiseks. Tegelikult pole põhikirja muudatusettepanekud selleks õige meede. Võib rahumeeli nõustuda ettepanekuga, et konsistoorium määrab piiskopile asukoha linna ja katedraalkiriku, kuid see peab jääma paindlikuks, sest paari aasta pärast on piiskop ehk hoopiski Paides või Narvas. Siin peaks piiskopkondade suunas liikumise protsess ka mõneks aastaks lõppema. Kaugema horisondi vaates ei saa välistada, et praostkonnad asenduvadki piiskopkondadega, mida võiks olla kaks kuni neli. Kindlasti ei tohi unustada, et väga olulise tähtsusega on isikute vahelise sobivuse, koostöö ning vastastikuse usaldamise ja austamise faktor. Saarte praostkonna kuulumine Tartus resideeruva piiskopi võimupiirkonda ei olnud juhus ega „näpukas“. Sunniga praostkondade allutamine piiskopile, keda praostkonna kogudused ei soovi vaimulikuks juhiks ja karjaseks, tekitab trotsi, vastutöötamist ja seeläbi nõrgestab kirikut.

Huvitav on, et esitatud eelnõuga (PK § 38) püüti vähendada õpetajate osakaalu piiskoplikus nõukogus. Samal ajal püüti vähendada piiskoplikus nõukogus ka praostide, õpetajate ja kaplanite otsustuspädevust ehk toimub protsess juhtimise tsentraliseerimiseks. Selgitati, et vaimulike konverentsi liikmeid kuulub piisavalt nii piiskoplikku nõukogusse kui kirikuvalitsusse. Ei saa olla kindel, et kirikukogusse mittekuuluvad vaimulike konverentsi liikmed esindavad enda isiklikke eelistusi, selmet esindada vaimulike konverentsil vastu võetud ühiseid seisukohti, kui neil enam ei ole konverentsi selget mandaati.

Põhikirja § 31 esimest punkti soovitakse sõnastada nii, et tulevikus saaks piiskoplik nõukogu võtta vastu otsuseid õpetuse ja liturgia kohta üksnes piiskoppide kogu nõusolekul. Praeguses kirevas ja eklektilises õpetuse ja liturgia olukorras tundub see väga mõistlik mõte olema, kuid mina ilmikuna ei oska hinnata, kuivõrd see on kooskõlas episkopaal-sinodaalse kiriku tuumolemusega või mitte.

Põhikirja soovitakse lisada uus § 391, millega luuakse kirikus uus otsustavja nõuandev organ: piiskoppide kogu. Seletuskirjast loeme, et „Augsburgi usutunnistuse 28. ptk kohaselt seisneb piiskopi amet mh õpetuse üle otsustamises, seepärast eeldatakse, et piiskoplik nõukogu vajab õpetusse ja liturgiasse puutuvate otsuste vastuvõtmiseks piiskoppide kogu nõusolekut.“ Kindlasti on praktilistel kaalutlustel mõistlik võtta piiskopliku nõukogu pädevusest ära usu ja kõlbluse alal üksikute vaidluste lahendamine ja anda see piiskoppide kogule. Põhimõtteliste väitluste ja otsustuste kohaks peab piiskoplik nõukogu jääma. Piiskoppide kogu loomine aitab kindlasti peapiiskoppi vaimuliku juhi, ülemkarjase ja õpetuse üle otsustaja ülesannete täitmisel ning seeläbi kiriku identiteedi tugevdamisel ja evangeeliumiga vastuolus oleva õpetuse hukkamõistmisel. Aga siin on peidus ka riske, mis pole selle artikli teema.

Identiteedi kandja ja tugevdajana on õpetuse aluste ja liturgia kõrval pea sama tähtsana ka vaimuliku teenistusrõivas oma aksessuaaridega. Seetõttu on väga oluline, et luterliku kiriku identiteeti tugevdavad ja esindavad asjad ja märgid on selgelt ja vajalikul määral kirjas ka põhikirjas, jättes ruumi reguleerida vähem tähtsaid variatsioone ja erisusi kirikuseadustikus. Põhikirja § 10 4. lõike pakutud muudatus seda ülesannet ei täitnud. Võis jääda mulje, et tahetakse lubada kogu kireva teenistusrõivaste ja aksessuaaride paleti kasutamist kodurahu huvides, kuid tegelikult oli teenistusriiete loend lünklik. Luterliku kiriku, just nimelt Eestis tavapärase luterliku kiriku identiteedi tugevdamisele ettepanek kaasa ei oleks aidanud. Seletuskirjas küll väideti, et teenistusriietuse kasutamise täpsemat korda kirjeldatakse kirikuseadustiku 2. osa 6. peatükis, aga põhikirjas lõpliku loendina sätestatud teenistusriietuse ja selle aksessuaaride loendit ei saa kirikuseadustikus enam laiendada.

Täiesti ebamõistlik ja koguduste elu piirama hakkav oli katse lahendada ühe koguduse probleeme juhatuse aseesimehega viisil, mis nägi ette koguduse juhatuse aseesimehe valimise üldse normistikust väljutamise. Koguduse nõukogu peaks kutsuma omavoliliselt tegutseja ametist tagasi, mitte algatama kiriku normistiku muutmist. On mitmeid põhjusi, miks kogudused vajavad kolme allkirjaõiguslikku isikut ehk valivad ka juhatuse aseesimehe.

Mõne olulise muudatuse jõuaks XXX kirikukogu 6. istungjärk kevadel vastu võtta ja jõustada 01.11.2020, kui kirikukogule esitatakse otsustamiseks läbimõeldud ja argumenteeritud ettepanekud, mis suurendavad õigusselgust, vähendavad haldus- ja finantskoormust ning tugevdavad kiriku identiteeti. Arukas on esitada 2/3 häälte enamust nõudvad põhikirja muutmise ettepanekud igaüks eraldi või üksnes koos kirikuseadustiku muutmise nende ettepanekutega, mida soovitakse kehtestada põhikirja sama volitusnormi alusel. Ammendav ja mõistetav argumendistik on loomulik edu eeldus. Seadusandluse loomulik printsiip on, et vaikimisi kukuvad menetlusest välja kõik need kirikuseadustiku muutmise ettepanekud, mis olid tehtud selgitamaks ja täpsustamaks kirikukogus vastu võtmata jäänud põhikirja sätet. Mõistagi on vaja hoiduda talle sabana pendeldamast, sest ebakindlus, tegeliku mõtte varjamine ja kõigile meeldida tahtmine viib kaotuseni, nagu veenvalt tõendas Jeremy Corbyni juhitud Tööpartei kaotus ennetähtaegsetel parlamendivalimistel detsembris 2019.


Raivo Linnas (1961), PhD (avalik haldus), on EELK XXX kirikukogu, Ida-Harju praostkonna sinodi ja Kuusalu Laurentsiuse koguduse nõukogu liige.


EELK põhikirja ja kirikuseadustiku reformi kohta Kirik & Teoloogias veel ilmunud:

Margit Lail, „Minu kirikust. Meie kirikust“ (K&T nr 436/ 17.4.2020)

Mart Jaanson, EELK identiteedist (K&T nr 433/ 27.3.2020)

Tauno Teder, „Kiriku seadus ja kiriku kogu – mida veel öelda oleks?“ (K&T nr 431/ 20.3.2020)

Matthias Burghardt, „EELK põhikirjareform“ (K&T nr 431/ 13.3.2020)

Anti Toplaan, „Kirik kui perekond“ (K&T nr 430/ 6.2.2020)

Urmas Arumäe, „Kas oleme ennast nurka värvimas?“ (K&T nr 429/ 28.2.2020)

Thomas-Andreas Põder, „Õigusreformist ja piiskopkondadest evangeelse luterliku dogmaatika vaatevinklist“ (K&T nr 428/ 21.02.2020)

Külli Valk, „Õigusreformist Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus“ (K&T nr 424/ 24.1.2020)

Tiit Kuusemaa, „Eesti Evangeelne Luterlik Kirik – kes me oleme?“ (K&T nr 423/ 17.1.2020)

Vallo Ehasalu, „Piiskopiametist ja piiskopkondadest“ (K&T nr 423/ 17.1.2020)

Mart Salumäe, „EELK põhikirja muudatuse vajadusest ehk il carnevale è finito“ (K&T nr 422, 10.1.2020)

Thomas-Andreas Põder, „Milline on kristluse sotsiaalkuju homses Eestis? Ärgem raisakem haruldast võimalust! Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku õigusreformist“ (K&T nr 253/ 14.10.2016)

Urmas Arumäe, Kas reformitav kirikuõigus on mineviku, oleviku või tuleviku jaoks? (K&T nr 251/ 30.9.2016)

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

Toeta ajakirja väljaandmist!
English