Arvamused

Minu kirikust. Meie kirikust

2016. aastat alustatud EELK õigusreformi komisjoni poolt ettevalmistatud kiriku põhikirja ja kirikuseadustiku muudatusettepanekud ei leidnud novembrikuisel kirikukogu istungjärgul vajalikku 2/3 saadikute toetust.

Kiriku seadusandluse muutuste vajalikkusest on juttu olnud pikemat aega. Käimasolevas protsessis oli igal kogudusel ja vaimulikul võimalik esitada ettepanekuid reformkomisjonile, praostide kaudu on protsessi käigust jagatud teavet. Väga isikliku hinnangu kohaselt ei kõnetanud muutuste protsess paljusid kogudusi ja ka vaimulikke kaasa mõtlema. Sellel on erinevaid põhjusi − erinevad talendid, võimekus, tegemisi on niigi palju ja eks me oma väikeses kirikus ka teame, kellel on mingis valdkonnas huvi ja pädevust, nemad teevad. Nii said ilmselt paljud kirikukogu saadikud ettevalmistatud eelnõudega lähemalt tutvuda kirikukogu eel istungi materjale läbi uurides.

Eelnõu tagasivõtmine ei olnud ootuspärane, aga tagasivaates tundub mõistlik. Kirikukogu istungjärgu järgselt on arutatud ja räägitud, selgitatud ja uuritud, omavahel suheldud ja vahest saadud veidigi selgemaks, mida me oma kirikust ja iseendist selles kirikus arvame.

Tahtmata korrata paljusid teemakohaseid mõttearendusi, esitan alljärgnevas mõned märksõnad ja nendega seonduvad mõtted, mis on seotud kiriku ja seadusandlusega.

Oleme misjonimaa ja organiseeritud tugeva struktuuriga kirik samal ajal. EELK-s on 169 kogudust. On see pingeväli või õnnistus ja võimalus? Pigem mõlemat, eelkõige õnnistus ning pingeväli ja vajadus märgata väljakutseid ja võimalusi ning neid arukalt ja tasakaalukalt kasutada. Kristus on keskpunkt, kellest ja kelle poole elame ja oleme. Pühakiri, sakramendid, palve, ka kiriku õpetus ja ajalugu. Seadus loob ja hoiab tegevuspiire. Seaduse kaudu väljendub lihtne küsimus: kes valitseb, millise õigusega ja missuguste vahenditega. Seadustik määratleb suhted ja suhetest tulenevad kokkulepped, kuidas on õige ja hea.

Seaduse seoses esitaksin käesoleva kirjutise oluliseks märksõnaks usalduse. Kas usaldame, et olemasolev seadusandlus on parim viis meie kirikut juhtida, hoida ja kasvatada. Mida ja kuidas muuta. Kas usaldame neid, kes seadusandlust ette valmistavad ja kõige olulisem − kas on usaldust seadust täita. Muutusi on vaja selleks, et praktiline elu ja seadusandlus kooskõlla viia. Millises suunas kiriku elu suunata? Kui on eriarvamused, siis kuidas leida ühisosa. Kindlasti ei aita kuigivõrd edasi kuulutus, et minul on õigus ja nemad peavad aru saama!

Täna näib, et me oskame üksteisega suhelda, teise poole argumente kuulata… ja ehk isegi usaldada. Suhtlemise vajadus sai kirikukogus vägagi selgeks.


Sinodaalsus ja rahvakirik

EELK kahtlemata suur rikkus on koguduse ilmikliikmed, kes koguduse elus on valmis kaasa teenima enamas kui jumalateenistuslikus elus osaledes. Aktiivsed liikmed on kaasatud koguduse juhtimistasandil ja/või teenivad vabatahtlikena koguduse erinevates töövaldkondades. Paraku, liikmete arvu kahanedes väheneb ka koguduse tegusa aktiivi hulk.

Kogudused on erinevad, koguduse liikmed samuti, väiksemas koguduses ei ole valida paljude hulgast ja leida kõigiks vajadusteks sobivate annete ja vajaliku ajaressursi võimalustega inimesi. Need, kes kaasa teenivad, on pühendunud, paraku nad ka väsivad. Kasvamine kiriku juhtimise tasandile, juhatuse ehk nõukogu liikmena, sinodi saadikuna kogudust esindama või praostkonna esindajana kirikukogu saadikuks vajab vaimulikku ja ka praktilist koguduse toimimise kogemust, teadmisi ja valmisolekut. Ka usaldust, nii vaimuliku kui ka koguduse liikmete usaldust.

Sinodaalse suuna hoidmiseks ja toimimiseks meie kirikus peame hoidma ja kasvatama kõiki, kes on koguduse osaduses. Mitte kõigis kogudustes pole leida inimesi, kes tahavad kanda vastutust. Ja siiski peame hoidma oma kirikus ilmikute aktiivset tegutsemist ja sõnaõigust.

Rahvakiriku printsiip tänases praktikas väljendub kiriku valmisolekus teenida iga inimest. Aga on kohti, kus inimesi on väga vähe. Milliste vahenditega ja kuidas hoida koguduste senist võrgustikku − see on oluline küsimus.


Piiskopid ja piiskopkonnad

Meil on peapiiskop ja piiskopid. Praktikas on piiskoppide teenimine olnud suureks õnnistuseks, kogudustes ja praostkondades on selgelt tunda piiskoppide lähedust. Piiskopi olemasolu ja teenimine kohtadel toetab koguduse elu kohtadel ja on tunnistuseks ka väljaspool kogudusi. Piiskoppide teenimise kaudu avalikus ruumis ja suhtluses ilmaliku võimuga saab toetatud rahvakiriku printsiip praktikas. Piiskopkond oleks juba tegutseva piiskopi selge juriidiline, ka vaimulik vormistus.

Mis saab praostkondadest, milline on praosti, praostkonna sinodi roll? Piiskoppide kogu, piiskoplik nõukogu, nende võim ja tegevuse piirid? Kas see on majanduslikult võimalik? Kahtlemata on need väga olulised küsimused, millele lisandub mitmeid kahtlusi, ka spekulatsioone. Võimalikke arenguid võime läbi mõelda, aga olulisim siingi on usaldus.

Erimeelsusi, põletavaid emotsioone on meie kirikus, tänu Jumalale, palju. Me ei saa ega tohigi olla leiged, suhtuda ükskõikselt oma kutsumisse. Vaatamata kahanemisele arvudes, oleme rikkad, meil on arvestatav hulk haritud ja võimekaid ning pühendunud vaimulikke. On erinevat vaimsust ja sellest avanevat vaimulikku tegevust. Kiriku ainus olemasolu põhjus ja eesmärk on Sõna ja sakramendi jagamine, inimeste juhatamine Jumalani. Usalduseta Jumala, üksteise ja Kiriku vastu me seda ei suuda. Ma tean, et üksmeele saavutamine ei ole enesestmõistetav, aga on võimalik üksteist kuulata ja midagi taibata, ehk isegi leida omavahelist ühisosa.


Margit Lail (1966) on EELK Kirikukogu liige, Võru praostkonna abipraost ja EELK Kanepi Jaani koguduse õpetaja.


EELK põhikirja ja kirikuseadustiku reformi kohta Kirik & Teoloogias veel ilmunud:

Mart Jaanson, „EELK identiteedist“ (K&T nr 433/ 27.3.2020)

Tauno Teder, „Kiriku seadus ja kiriku kogu – mida veel öelda oleks?“ (K&T nr 431/ 20.3.2020)

Matthias Burghardt, „EELK põhikirjareform“ (K&T nr 431/ 13.3.2020)

Anti Toplaan, „Kirik kui perekond“ (K&T nr 430/ 6.3.2020)

Urmas Arumäe, „Kas oleme ennast nurka värvimas?“ (K&T nr 429/ 28.2.2020)

Thomas-Andreas Põder, „Õigusreformist ja piiskopkondadest evangeelse luterliku dogmaatika vaatevinklist“ (K&T nr 428/ 21.2.2020)

Külli Valk, „Õigusreformist Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus“ (K&T nr 424/ 24.1.2020)

Vallo Ehasalu, „Piiskopiametist ja piiskopkondadest“ (K&T nr 423, 17.01.2020)

Tiit Kuusemaa, „Eesti Evangeelne Luterlik Kirik – kes me oleme?“ (K&T nr 423, 17.01.2020)

Mart Salumäe, „EELK põhikirja muudatuse vajadusest ehk il carnevale è finito“ (K&T nr 422, 10.01.2020)

Raivo Linnas, „Mõtteid Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku põhikirja ja kirikuseadustiku muutmise protsessi kohta“ (K&T nr 421, 03.01.2020)

Thomas-Andreas Põder, „Milline on kristluse sotsiaalkuju homses Eestis? Ärgem raisakem haruldast võimalust! Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku õigusreformist“ (K&T nr 253, 14.10.2016).

Urmas Arumäe, Kas reformitav kirikuõigus on mineviku, oleviku või tuleviku jaoks? (K&T nr 251/ 30.9.2016).

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

Toeta ajakirja väljaandmist!
English