Arvamused

Kirik kui perekond

EELK viimasel, Tallinnas toimunud kirikukogu istungil arutati ja hääletati muuhulgas EELK põhikirja ja kirikuseadustiku muudatusettepanekuid, mis takerdusid 2/3 hääleenamuse nõude saavutamise taha. Selle põhjusi ja tagamaid on enda vaatenurgast valgustanud antud väljaaande lehekülgedel seni peamiselt protsessi suhtes valdavalt kriitiliselt meelestatud kirikukogu saadikud ja teoloogid. Seni toimunud arenguid on kokkuvõtvalt käsitlenud samas kirikukogu saadik ja õiguskomisjini liige Küllike Valk (vt Õigusreformist Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus, Kirik & Teoloogia, 424, 24.02.2020).

Tänaseks viis aastat ametis olnud peapiiskop Urmas Viilma on soovinud viia sisse muudatused EELK põhikirjas ja kirikuseadustikus praktilisest tööst ja kogemustest lähtuvate kitsaskohtade korrigeerimiseks. Väiksemas mahus üksikküsimuste muutmist on kirikukogu seadusandlusesse sisse viidud ka mitmetel varasematel kordadel. Olemuslikult ei tohiks olla tegemist EELK põhikirja ja kirikuseadustiku reformiga, mille tulemusena sünniksid täiesti uued õigusaktid, nii nagu sellest võib jääda mulje kirikukogu saadikule, kes võis varasemalt kahes komisjonis ja piiskoplikus nõukogus läbi arutatud ja hääletatud eelnõusid kirikukogu istungjärgul esimest korda näha.

Samas tuleb tunnistada, et juba 2016. aastal moodustatud õigusreformi komisjoni töö tulemusena valminud EELK seadusandluse parandus- ja muudatusettepanekute hulk jätab mulje laialdasemast ning mitmeid seniseid põhimõtteid muutvast protsessist. Värske kirikukogu õiguskomisjoni liikmena meenub mulle teiste komisjoni liikmetest kolleegide ärevus, kui nn erikomisjoni sekretär Illimar Toomet tõi ajalehes Eesti Kirik ja kirikukogu ees avalikkuse ette esimesed komisjoni ettepanekud. Õiguskomisjoni liikmete küsimus oli sarnaselt mitmetele praegustele kirikukogu liikmetele, kas sellega soovitakse midagi põhimõttelist otsustada meiega nõu pidamata ja meid arutellu kaastamata? Õhus oli palju küsimusi, aga vähe vastuseid, kuna protsess ise ei olnud veel jõudnud kitsamast aruteluringist kaugemale.

Õiguskomisjon istus koos erikomisjoniga ühise laua taha alates eelmisest suvest, mil osalejatele avanenud ettepanekute maht ületas kaugelt nende üle ühiselt aruteluks varutud aja. Sellele vaatamata võeti ette arutada ja vaielda nii üksikute kui üldisemate teemade üle. Sarnast avatud arutelu olen kohanud ka piiskoplikus nõukogus, kus on püütud jõuda põhimõttelisemate küsimuste puhul ühistele seisukohtadele hääletamise tulemusena.

Oma seisukohast saan üksnes ühineda peapiiskopi väljendatud arvamusega, et õigusreformi töö on oma eri etappides olnud avalik ja kõikide praostkondade, kaplanaatide ja õppeasutuste juhte kaasav. Vaimulike konverentsi puudutavad ettepanekud suunati eraldi arutamiseks selle auväärt kogu korralisele koosolekule alanud aasta jaanuaris. Paljude nende kirikuga seotud töötegijate seisukohalt, kes ei ole kogenud protsessi piisavalt avatuna, võib nõustuda Thomas-Andreas Põderi Tartus 10.02.2020 peetud ettekandes väljendatud sooviga korraldada õigusreformi protsessi arutelufaasi pikemalt, avatumalt ja kaasavamalt (vt Õigusreformist ja piiskopkondadest evangeelse luterliku dogmaatika vaatevinklist, Kirik & Teoloogia, 428, 21.02.2020).

Algatatud õigusnormistiku muutmise protsessi menetlenud komisjoni liikmetele jäi alguses viidatud kirikukogu istungi eelselt mulje, et esialgne tagasiside ja piiskopliku nõukogus osalejad suhtuvad muudatuste vajadusse mõistvalt, vaatamata sellele, et vaimulike puhul võib arutelu liturgiliste rõivaste temaatika üle varjutada märksa põhimõttelisemaid küsimusi. Ajakohasemat regulatsiooni eeldavad nii EELK sisemise korralduse küsimused  kui laienenud välissusuhed ja koostöö riigiga. Seetõttu ei saa päriselt nõustuda Raivo Linnase arvamusega (vt Mõtteid Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku põhikirja ja kirikuseadustiku muutmise protsessi kohta, Kirik & Teoloogia, 421, 03.01.2020), nagu ei oleks selgeid juurpõhjusi ja akuutset ajendit EELK PK ja KS muutmiseks. Seejuures jagan igati algatusi, mille põhjuseks on siiras soov kiriku seadusadluse ajakohastamise küsimustes kaasa rääkida. Samas pean tõdema, et vaatenurk plaanitavate muudatuste suhtes võib olla erinev, lähtuvalt antud isiku kohast meie kiriku erinevates positsioonides. Muudatused on mõistetavad ja läbiräägitavad praktilise kogudusetöö või juhtimise tasandilt vaadatuna, kuid võivad tunduda arusaamatud ja meie senise identiteediga vastuolus olevad, kui lähtuda akadeemilisest positsioonist. Käivitunud debati tulemusena on sellest õppida loodatavasti kõigil osapooltel.

Kindlasti tuleb tõdeda, et ühiskomisjoni ettepanek viia kirikukogu arutelule ja hääletusele EELK PK ja KS muudatusettepanekud suuremate tervikute ehk pakettidena oli liigne kiirustamine, kuid see oli ajendatud soovist suunata hooga alanud reform võimalikult terviklikult kiriku õiguslikesse raamidesse enne peatselt käivituva uue kirikusisese valimiste tsükli algust.

Mõnede põhimõttelisemate märgilise tähendusega üksikküsimuste nagu piiskopkondade loomise idee esiletõstmine vajab kirikus laiemat arutelu ja selgitamist. Nii nagu mitmetest kirikukogu järgsetest arvamusavaldustest võib lugeda, on artiklite autorid lähtunud sageli muudest eeldustest, millest on oma ettepanekutes lähtunud ühiskomisjon või kirikuvalitsus. Kasutatud mõistetele on omistatud erinevaid tähendusi ja tehtud sellest tulenevalt kaugeleulatuivad järeldusi, nagu juhtub siis, kui ühte asja arutatakse erinevates tubades, kus puudub omavaheline ühendus ja suhtlus.

Seega on lihtne järeldada, et algatatud protsessi saab jätkata piltlikut vaid ühises ruumis, kus me ei saa välistada ühe või teise osapoole arvamust ja kus meil on teineteise jaoks aega.

Sellega seoses on teemasid ja üksikküsimusi rohkem, kui suudaks käsitleda ükskõik milline arvamuslugu või artikkel. Põgusalt puudutan neist kahte.


EELK identiteedist

Raivo Linnas tõstatab  03.01.2020 Kirik & Teoloogia arvamusrubriigis küsimuse, kas luterlik kirik on ikka luterlik, mitte anglikaani, roomakatoliku või õigeusu kirik (vt Mõtteid Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku põhikirja ja kirikuseadustiku muutmise protsessi kohta, Kirik & Teoloogia, 421, 03.01.2020).  „Olukorras, kus piiskopid, praostid ja õpetajad ei taga ühtset selget ja kindlat luterlikku identiteeti meie kirikus, on ilmikutel ja kirikuvälistel isikutel raske mõista, milline on luteri kiriku põhituum ja identiteet.”

Kirikuloolane Veiko Vihuri on 19.02.2020 Tartus peetud ettekandes „Vaba rahvakirik – selle maa kirik?” juhtinud tähelepanu meie koguduste geograafilisele järjepidevusele läbi erinevate kirikumudelite ja riigikordade: „Keskaja lõpuks oli Eesti alal kolmes piiskopkonnas kokku 86 kirikukihelkonda. Nelisada aastat hiljem, 1920. aastate algul, oli kirikukihelkondi üle 130. Vahepealsetel sajanditel lisandunud kihelkonnad kasvasid välja varasematest.” Ühe inimpõlve kestel saame oma identiteeti hinnata lähtuvalt meie enda kogemusest, võrreldes seda naaberkirikute praktika ja meid mõjutanud kodukoguduse vaimulaadiga. Iga põlvkond lisab varasematele traditsiooni kihtidele oma eriomase joone. Meil tuleb tunnistada, et nagu suhteliselt väikese riigi puhul  oleme paljuski mõjutatud välistest oludest, kehtib sama ka väikese kiriku kohta, mis on olnud ja on rohkem mõjutatav üheltpoolt välistest mõjudest ja teisalt kiriku sees tegutsevatest isiksustest ja nende vaadetest.

Määravateks või üldisi arenguid muutvateks teguriteks saavad siinkohal kaks suundumust. Üheks nendest on altpoolt tulev n-ö rahvaalgatus või liikumine, mis on kirikuloos varasemalt väljendunud näiteks pietistliku vennastekoguduse ehk hernhuutliku vaimulaadina. Teiseks mõjuteguriks on kiriku administratiivne juhtimine ja ametikandjate isiklik autoriteet ühe või teise rõhuasetuse selgitamisel ja eelistamisel. Mõlemal juhul peaks eesmärgiks olema esmapilgul vastuolulisena tunduv eesmärk kiriku ühtsus erinevustes.

On raske vastu vaielda ülalpool viidatud V. Vihuri ettekandes esile toodud tõdemusele, et ajalooliselt on kohalikuks kirikuks olnud ikka piiskopkond, mitte kirikukihelkond ehk parohhia, mis on piiskopkonna allüksus. Ta rõhutab: „Kogudusi seob ühtseks kirikuks mitte ainult põhikiri või muu õigusakt, vaid eeskätt ühine usualus ja usutraditsioon (õpetus, liturgia, vaimulik pärand).”

Peame endale tunnistama, et oleme okupatsiooniaja kiriku enesesäilitamise faasist väljudes olnud mitmesuguste arengute etapis ligikaudu 30 aastat. See on pikk aeg, mil suured muutused on toimunud mitte ainult luterliku identiteedi mõistmisel meie kiriku siseselt, vaid ka meie ümber naabermaades ning samuti teiste meie oikumeeniliste partnerite ensemääratluses. Kõigel sellel on mõju nii kohaliku koguduse kui kiriku juhtimise tasandil. Ühtsuse ja ühise enesemääratlemise poole liikudes on vastutust kanda nii kõrgemal kui rohujuure tasandil, kuid selle eelduseks on osapoolte soov ja tahe ühises suunas liikuda.


Piiskopkondadest

Seoses EELK põhikirja ja kirikuseadustiku reformiga on avalikes sõnavõttudes enim tähelepanu pälvinud piiskopkondade temaatika. Praegusel hetkel on meil kirikus vaid üks piiskopkond ühe peapiiskopi ja kahe abipiiskopiga, kes toimivad peapiiskopi antud ülesannetes ja piirides. 3–5 aasta jooksul tuleb leida lahendus uute piiskoppide valimiseks, millise protsessi põhimõtteliste arengute osas on hetkel sobiv aeg aruteludeks. Praegu kehtiva EELK põhikirja kohaselt saab peapiiskop esitada kirikukogule abipiiskoppide kandidaate ja määrata nende üledanded ja teenimispiirkonnad. Sellega seoses on peetud arutelusid erinevate võimaluste üle.

Isiklikult pooldan piiskopkondade arvu ja  piiride määratelemist ning nende struktuuri ülesehitust praostkonna analoogia alusel. Seega säilitaks praostkond suures osas oma senised piirid ja ülesehituse, kus teatud hulk praostkondi moodustaks ühe piiskopkonna ühe piiskopi juhtimisel, kes valitakse selle sama piirkonna vaimulike hulgast. Kui kirik ei soovi oma seniseid kulutusi kasvatada, võib piirkondlik piiskop jääda osalise ajaga oma senise koguduse teenistusse, kus on tema kõrval koguduse töös tegev teine vaimulik. Sellisel puhul toimiks piiskopiks valitud vaimuliku senine kogudusekirik ka antud piiskopi ametiaja piiskopkonna keskusena. Võimaliku piiskopi tehnilise abilise või sekretäri küsimuse saab lahendada piiskopi valikul mõne senise prastkonna sekretäri baasil. Piiskopkonna nõukogu moodustavad selle piirkonna piiskopi kõrval praostid. Konkreetse praostkonna kui ühe piiskopkonna piirkonna algatusi ei tohiks vähendada, kuna need asetsevad väga erinevates geograafilistes piirides, mille tegevust on mõistik jätkata juba kujunenud praktika alusel.

Kas sel juhul jätkata praostkonna sinodite pidamisega sarnaselt hetkel kehtivale tavale või pidada nende asemel piiskopkonna sinodit, oleks edaspidise arutelu teema. Aalalhoidliku inimesena pooldan ise võimalikult lihtsat ja olemasolevale tavale sarnast regulatsiooni, mis kõrvaldaks hetkel kehtivad ebakõlad ning ei lisaks kogudusele ja üldkirikule suuremaid halduskulusid.

Kuigi olen varasemalt rõhutanud meie kiriku kontekstis isikute tähendust, on nii koguduse kui kiriku juhtimine suuresti meeskonna töö. Meie vaimulikel ja piiskoppidel peaks olema õigusreformi tulemusena võimalus oma vastutustasandil moodustada endale toimivat meeskonda, mis tagaks samas kiriku siseselt nende omavahelise koostöö.

Enda kauaaegsest kogemusest kiriku ja kohaliku omavalitsuse valdkonnas võin öelda, et koostööni jõudmist ükskõik millises küsimuses on võimalik saavutada lähtudes soovist teineteist kuulata ja sellest tulenevalt teineteisele vastu tulles olla valmis oma senistes arusaamades üldise hüve huvides järele andma. Mind ennast on aidanud seda saavutada lihtne viis püüda panna end teise inimese olukorda ja mõista tema positsiooni. See ei tähenda kaugeltki oma põhimõtetest loobumist, küll aga valmisolekut tunnustada teineteise erinevusi ja tahet üheskoos edasiminemiseks, nii nagu see toimub igapäevaselt näiteks ühe perekonna piires. 

Kiriku kui ühe suurema perekonna motiiv peaks meid aitama paremini mõista nii ennast kui kirikus toimuvat.


Anti Toplaan (1968) on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Saarte praostkonna praost.


EELK põhikirja ja kirikuseadustiku reformi kohta Kirik & Teoloogias veel ilmunud:

Margit Lail, „Minu kirikust. Meie kirikust“ (K&T nr 436/ 17.4.2020)

Mart Jaanson, EELK identiteedist (K&T nr 433/ 27.3.2020)

Tauno Teder, „Kiriku seadus ja kiriku kogu – mida veel öelda oleks?“ (K&T nr 431/ 20.3.2020)

Matthias Burghardt, „EELK põhikirjareform“ (K&T nr 431/ 13.3.2020)

Urmas Arumäe, „Kas oleme ennast nurka värvimas?“ (K&T nr 429/ 28.2.2020)

Thomas-Andreas Põder, „Õigusreformist ja piiskopkondadest evangeelse luterliku dogmaatika vaatevinklist“ (K&T nr 428/ 21.2.2020)

Külli Valk, „Õigusreformist Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus“ (K&T nr 424/ 24.1.2020)

Vallo Ehasalu, „Piiskopiametist ja piiskopkondadest“ (K&T nr 423, 17.1.2020)

Tiit Kuusemaa, „Eesti Evangeelne Luterlik Kirik – kes me oleme?“ (K&T nr 423, 17.01.2020)

Mart Salumäe, „EELK põhikirja muudatuse vajadusest ehk il carnevale è finito“ (K&T nr 422, 10.1.2020)

Raivo Linnas, „Mõtteid Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku põhikirja ja kirikuseadustiku muutmise protsessi kohta“ (K&T nr 421, 3.1.2020)

Thomas-Andreas Põder, „Milline on kristluse sotsiaalkuju homses Eestis? Ärgem raisakem haruldast võimalust! Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku õigusreformist“ (K&T nr 253, 14.10.2016).

Urmas Arumäe, Kas reformitav kirikuõigus on mineviku, oleviku või tuleviku jaoks? (K&T nr 251/ 30.9.2016).

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

Toeta ajakirja väljaandmist!
English