Taevasse vaadates igatseksime justkui midagi, mida maises elus pole. Mõtleme oma eksistentsi ja suhet kõiksusesse, paneme käed rüppe ja tardume mõtlusse. Mõnel pool peetakse
On hilissuvi. Eestimaal on asutud vilja koristama ja talveks söögi- ning söödavaru varuma. Avaratel väljadel võib kohata omapäraseid vaateid ja mustreid. Suur hulk põhupalle
Mõnel kirikul on kaks torni. Teoloogial ka. Küllap on kõik kristlased ja kristlusega kokkupuutunud märganud, et kiriku liikmed pole alati ühel meelel toimuvate ja
Augustikuus saame nautida suurimat imet, mida loodus pakub: vilju. Võime olla rõõmsad, et meil on, mida aedadest ja põldudelt korjata. Kui mõni vili on
Võib-olla on süüdi üksjagu suvist vihma, et me ajakirja lugejaskond polegi heinakuus märkimisväärselt vähenenud. Ehkki hulk palavaid ilmasid, mis sobivad ju mere ääres lainete
Apostel Pauluse järgi määratlevad meie eksistentsi kristlasena kolm vaimset jõudu – usk, lootus ja armastus (1Kr 13,13). Ei ole ilmselt juhus, et neid jõude
Usk on paradoksaalne – ta on täis vastuolusid nagu meie elugi. Seda paradoksaalsust on tabanud nii apostel Paulus, kes räägib sellest, kuidas „vägi saab
Meid kõiki saadab tunne oma poolikusest ja kaduvusest. Kogeme seda igal pool ja erinevates olukordades – nii inimestevahelistes suhetes, oma töös kui ka suhtes
Piibli pikima tervikteksti, Psalmi 119 salmis 89 öeldakse, et „igavesti, Issand, jääb püsima sinu sõna taevas“. Vaat sellise taeva, praegu särava juulitaeva all, mõnel
Nüüd, pärast jaanipäeva, pärast hulgalisi vihmavalinguid ja suures lootuses suvesoojale, võib ju mõelda: pole midagi uut siin päikese all. Kes ei tunneks seda Koguja
