Piiskopi teema on autori jaoks oluline eelkõige antiigi seisukohalt. Kui võtta 1. ja 2. saj. kristlikud tekstid, näeb piiskoppide teemas ilusat maailma. See ei ole ühe mõõduga mõõdetav, kuna piiskoppi tuleb sageli täiendada diakoniga, nende kahe vahel on oma seos. Ent on algkristlikke traditsioone, kus piiskop ei esine üldse või esineb tema roll võimaluse või uuendusena. Piiskopil on oma taust, mida pole võimalik defineerida terminites, vaid saab pigem jutustada. Taust avaneb, kui panna kõrvuti mõned Vana Testamendi kirjakohad karjast ja karjasest, mõned kohad Qumrani kirjandusest ning mõned apostlite kirjadest. Kui omavahel vahetada loomakarja või kuningaga seotud sõnad rahva ja kogudusega seotud sõnadega, avaneb uus pilt asjadest, mis kuuluvad kokku. Nende vanust ning omavahelist seost hinnata pole kerge, veenva tulemuseni ei ole ma jõudnud. Kuid seegi on tulemus – teada, et teema ongi üks pikk lugu juutluse ja kristluse vahel, haarates kaasa ka karjased väljal ja mägede vahel. Kogudus Vahemere ümbruse linnades on hakanud määratlema oma juhtimisviise, jõudes kord tulemuseni, et igas koguduses oli üks piiskop. Vähemalt valdavas osas kristluse koolkondadest, ent mitte kõigis.
Nüüd on Läti Evangeelne Luterlik Kirik ning Eesti Apostlik Õigeusu Kirik viinud läbi uuendused, kus maa on jagatud piiskoppide vahel. Seni on olnud siinmail nõnda, et piiskop (superintendent) asub linnas, mis on suure haldustähtsusega, ning pigem vähemates kohtades (Riia, Tallinn, ajuti ka Narva), näidates et piiskop on tõeliselt väärt amet. Nüüd aga kipub piiskop saama juba osaks meie maastikupildist, muutes võimalikuks sellise korratuse, et mindki on juba tänaval piiskopiks tituleeritud. Pean seda põhjendamatuks.
Meie oleme reformatsiooni maa. Luterlik usupuhastus on andnud meie rahvale näo ja mõtteviisid. Meie kiriku kuulutus on evangeelium, sõna Jumala väest, mis annab andeks patud ja loob koguduse. Jumala sõna juhib ja karjatab meid, hoiatab eksimuse eest, avab vaatevälju aladele, mille peale meie jalg peab veel astuma. Et evangeelium meie keskel oleks, selleks on seatud jutlustajaamet. Ametit on nimetatud eri aegadel eri piirkondades eri nimega, Baltimaades on selleks „õpetaja”. Mõte selle taga on, et koguduses on avalik amet Jumala sõna kuulutamiseks. Sõna juurde kuuluvad sakramendid, ristimine ja Issanda söömaaeg. Jutlustajaamet on põhimõtteliselt mittehierarhiline, kuid seda on võimalik liigendada ja jagada osadeks või astmeteks. Sel puhul jääb jagamine ikkagi inimeste otsuseks ega ole Jumala seatud.
Kuid reformatsioonil on ka teine pool, nimelt need, kes jäid Lutheri ja teiste reformaatorite vastasleeri, tänapäeval tuntud kui roomakatoliku kirik. Reformatsiooni kiriku ja katoliku kiriku paralleeleksistentsis kujunesid välja erijooned. Katoliiklus eemaldas piiskopiameti poliitilisest vastest, vürstiseisusest, andes sellele juurde sakramentaalset ja õpetuslikku sisu. Reformatsioonikirikud andsid piiskopi funktsioonidest osi ära, näiteks majanduslikud küsimused vürstidele, et need hoolitseksid hoonete korrashoiu ja töötajate palkade eest. Haridustöö parandamine viis tihedamale koostööle ülikoolidega, millest sai otsekui õpetusamet – Piibli eriliste tõdede esiletõstja. Vaimulike elulugusid lugedes torkab alati silma nende tihe seos ülikoolidega: kes ja millal oli seotud mis ülikooliga. Sellest tulenevad ka rõhuasetused tema kuulutuses.
Nii on olnud ka Eesti kultuuriloos. Kihelkonna keskmes on kirik, Piibel, lauluraamat, mida veelgi elavdab õpetaja kui nähtav ja kuuldav evangeelium, Jumala suu. Tallinnas ja Riias on piiskop, kes kehastab arusaama, et kõik vaimulikud kokku on üks kolleegium, kes allub samale seadusele ja distsipliinile ning keda on võimalik vajadusel korrale kutsuda, samuti seda, et korda on kokkuleppel võimalik muuta.
Seejuures ei ole piiskop luterluses mingi teoloogia teema. Kui võtta mõni klassikalise luterluse ajalookäsitlus ja vaadata selle aineregistrit, siis on tihti näha, et teemaks on küll muusika, küll ülikool, küll õpetus maailma loomisest, küll vaesus, kuid piiskop mitte. Hiljuti just hakkasin teema üle mõtlema, lugedes üht 17. sajandi Rostocki kirikuelu monograafiat. Katoliikluses on see teisiti.
Just see on põhjus, miks ma ei pea heaks piiskoppide (piiskopkondade) arvu kasvu. Piiskopid ei ole mitte just (efektiivsemad?) praostid, piiskopid ei ole mitte tänapäevaga sobituvad vürstid. Piiskopi taga on luterlusele võõras hierarhiline mõtlemine, eriline ordinatsioon, eriline sakramentaalsus. See on mingi teatud kirikumudeli idealiseerimine, meile sisse toodud mh Porvoo kaudu (või siis vormistatud Porvoo kaudu). Lugedes Porvoo Ühisavaldust anglikaani ja luterlike kirikute ühtsusest, torkab silma kriipiv ebakõla. Porvoo räägib, kui sügav on meie ühtsus, sest kogu aeg on meie kirikud hinnanud kõrgelt piiskopiametit. Terve peatükk selles on pühendatud piiskopiametile ja ülejäänud kolm peatükki pühendatud mh piiskopiametile. Kuid läbiv on ka teema, et mõnedel meist on see õige arusaam piiskopiametist hierarhilise ametina olemas, mõnedel aga on veel vaja muuta oma korda, et oleks samuti nii nagu mõnedel. Seega jagab Porvoo Ühisavaldus kirikud vähem ja enam õigeteks kirikuteks. Kuid see on just see hoiak, mida igasugune oikumeeniline tegevus ja mõtlemine peab vältima.
Piiskopiametis on nii eriline see uuenduslik rõhutus piiskopiameti juriidilisusel ja sakramentaalsusel. Piiskop on see, kes on ordinatsiooni silmapilgul olnud teatud suhetes kellegi teise piiskopiga, mille kaudu vahendatakse väidetav apostlite suktsessioon. Kes seda pole, need järelikult on apostleist ja Kristusest kaugemal ja neile on võimalik ette heita väiksemat legitiimsust. Samuti peaksid nende piiskoppide ordineeritud õpetajad olema juriidiliseks probleemiks. Sellega tõstetakse piiskopiamet ka sakramendiks.
Kriitika ei käi õigeusu kiriku piiskopiameti kohta, kuna nimetatud kirikus on küll väga hierarhiline kord, kuid see on kujunenud enam järjepidevatel alustel ja oma konfessiooni sees.
Eesti oludes tahan rohkem rõhutada kogudustes toimuvat õpetajate (ja ka diakonite ning muude koguduse töötajate!) tööd. On ju kohalik kogudus igasuguse kristluse alus, kuna just sellel on kõik tõotused. EELK loomine oli uuendus võrreldes keisririigi ajaga, ka piirid muutusid. Kuid EELK rajajate jaoks oli oluline rahvusühtsus, keelepiirid, mitte maa jagamine piiskopkondadeks. Kirik ja kool, edendades keelt ja vaimsust, on loonud Eesti maa selle piirides, 1917. aasta otsused vaba rahvakiriku loomisel vaid kinnitasid seda. Sel maal on üks luterlik kirik (mille eest tunnustan meie rahuarmastavaid kirikujuhte, kes on alati rahu vaimus ühendanud eesti luterlasi), üks konsistoorium, üks kirikukord ja (kuni veel viimase inimpõlveni) üks jumalateenistuse kord, mis oli ühine lätlastega ning osaga sakslastest, laiemalt võttes ka muude luterlike rahvastega.
Alati on meie maa olnud jagatud praostkondadeks, mis on paraja maakonna suurusega haldusüksused. Paljud meie praostid on olnud olulised isikud eesti kultuuriloos. Seejuures on praost alati koguduste lähedal, olles isegi üks õpetajatest. Ta näeb oma kogudust, nagu näeb ka teisi kogudusi ja kolleege.
Vallo Ehasalu (1973), mag. theol. (teaduskraad), on EELK Elva koguduse õpetaja, Valga praostkonna abipraost, EELK Usuteaduse Instituudi piibliteaduste lektor ja EELK kirikukogu liige.
EELK põhikirja ja kirikuseadustiku reformi kohta Kirik & Teoloogias veel ilmunud:
Margit Lail, „Minu kirikust. Meie kirikust“ (K&T nr 436/ 17.4.2020)
Mart Jaanson, „EELK identiteedist“ (K&T nr 433/ 27.3.2020)
Tauno Teder, „Kiriku seadus ja kiriku kogu – mida veel öelda oleks?“ (K&T nr 431/ 20.3.2020)
Matthias Burghardt, „EELK põhikirjareform“ (K&T nr 431/ 13.3.2020)
Anti Toplaan, „Kirik kui perekond“ (K&T nr 430/ 6.2.2020)
Urmas Arumäe, „Kas oleme ennast nurka värvimas?“ (K&T nr 429/ 28.2.2020)
Thomas-Andreas Põder, „Õigusreformist ja piiskopkondadest evangeelse luterliku dogmaatika vaatevinklist“ (K&T nr 428/ 21.02.2020)
Külli Valk, „Õigusreformist Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus“ (K&T nr 424/ 24.1.2020)
Tiit Kuusemaa, „Eesti Evangeelne Luterlik Kirik – kes me oleme?“ (K&T nr 423, 17.1.2020)
Mart Salumäe, „EELK põhikirja muudatuse vajadusest ehk il carnevale è finito“ (K&T nr 422, 10.1.2020)
Raivo Linnas, „Mõtteid Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku põhikirja ja kirikuseadustiku muutmise protsessi kohta“ (K&T nr 421, 3.1.2020)
Thomas-Andreas Põder, „Milline on kristluse sotsiaalkuju homses Eestis? Ärgem raisakem haruldast võimalust! Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku õigusreformist“ (K&T nr 253, 14.10.2016)
Urmas Arumäe, Kas reformitav kirikuõigus on mineviku, oleviku või tuleviku jaoks? (K&T nr 251/ 30.9.2016)
