EELK põhikirja ja kirikuseadustiku võimalik muutmine ja selleks esitatud (või veel esitatavad) muudatusettepanekud on leidnud märkimisväärsemat tähelepanu kiriklikus ja teoloogilises meediaruumis, eriti alates EELK kirikukogu sügisesest istungjärgust mullu novembris. Sellel, nagu mäletame, ei leidnud piisavat (ehk kahe kolmandikulist) toetust pakettidena esitatud ettepanekud põhikirja muutmiseks. Seetõttu jäi ka seonduvate ja kaasnevate kirikuseadustiku muudatuste hääletamine küsitavaks.
Olen nõus paljude erinevate kirikus aktiivsete vaimulike-ilmikute arvamusega, et sisulist arutelu kirikliku seadusandluse muutmise üle on olnud vähevõitu ja selle laiapõhjalisus jätab soovida. Tõsi on, et peapiiskopi üleskutse ettepanekuteks seadusemuudatuste protsessi osas kõlas 2016. aastal ja vahepealsel ajal on ettepanekute tervikusse sulatamise (või mittearvestamise) jaoks moodustatud komisjon teinud kõvasti tööd. Eelnõu käis läbi suure osa kirikukogu liikmete (assessorid, praostid, õiguskomisjoni liikmed jne) töölaudadelt (täpsemalt -arvutitest) enne kui jõuti Piiskopliku Nõukogu ja Kirikukogu plenaaristungi aruteludeni.
Tõsi on aga seegi, et n-ö kirikliku tuumrühma kaudu oli võimalus materjalide „lekkeks” ja arvamusvahetuseks laiema hulga inimeste seas, kel midagi asjakohast kaasa rääkida oleks olnud. Seega tunnistan ka enda süüd ja osalen kollektiivse süükoorma kandmises n-ö laia avalikkuse vähesel kaasamisel kirikuõiguse reformimisse. Viimane lause on siinjuures öeldud ilma irooniata. Ka järgnevas on suurem osa kriitikana tunduvast suurel määral enesekriitikana käsitletav.
Ikkagi on väga tore, et pärast aastavahetust on väitlus ja arvamuste esitamine kirikuelu parema tuleviku nimel lahti läinud. Siinkohal saab tänulik olla ka kodanikuühiskondliku mõtteviisi eest, mida on viljelenud ja viljelemas mitmed või paljudki vaimulikud kui ka ilmikud, sh Kirik & Teoloogia ajakirja toimetajad.
Kodanikuühiskonnast alias Kristuse ihust
Kodanikuühiskonna toimest – selle sõna kristianiseeritud tähenduses – on meil ka kirikus kui Jumala rahva seas üksjagu puudu. Sellest on ju ajendatud ilmselt mitmedki ettepanekud, mis kriitikute silmis, tihti õigusega, paistavad tsentraliseerivatena. Tsentraliseerimine on aga võimalus siiski toimida ja asju ära teha seal, kus passiivsus muidu takistaks.
Tänases EELK-s on 169 kogudust, millest vaid mõnekümnesse on koondunud meie vaba rahvakiriku liikmeskonna enamik. See on paljudel puhkudel loonud olukorra, kus just nimelt need mõnikümmend, põhiliselt suuremates linnades tegutsevat kogudust on võimelised tegutsema kirikuseaduse tervikuga kooskõlas. Nendes kogudustes on võimalik valida koguduse nõukogu ilma näilisuseta, mille lisamine protokollidesse tagantjärele on paratamatus väiksemates kogudustes. Ausaks jääda püüdes saab viimastes muidugi taotleda EELK Konsistooriumilt valimiste erikorda, kus nõukogu jääb valimata ja vastavale koosolekule tulnud täieõiguslikud liikmed saavad toimida nõukoguna. Nõukogu valimisest veel keerulisem lugu on muidugi koguduse tegevuse (tegeliku) revideerimisega. Toimivat revidenti leida või suisa komisjoni moodustada kujuneb tõsiseks takistuseks.
Kui kodanikutaju, antud juhul enda tunnetamine Kristuse ihu liikmena oleks kogudustes kasvav, ei oleks liikmete väike arv sugugi nii suureks probleemiks, nagu selle tihti enda jaoks mananud oleme. Praeguses seisus on aga paratamatu, et oleme juba tsentraliseeritud, kuigi hajusal moel. Tsentraliseerumine toimub paratamatusena kohalike koguduseõpetajate (vahel veel ka diakonite) isikus. Nemad teenivad kogudust vaimuliku ülesannetes Sõna ja sakramentidega, õpetamise ja hingehoiuga (kuidas siis muidu?). Lisaks juhatavad nad koguduse organite tegelikkuses või paberil toimuvaid koosolekuid, koostavad nende protokolle, kirjutavad remondiraha jaoks projekte, organiseerivad majandusküsimuste lahendamist, on majahoidjad ja PR-esindajad jne. Ei usu hästi, et selline seadusandliku ja täidesaatva võimu koondumine enda kätte on meie kogudusevaimulike huviks ja eesmärgiks. Ei usu ka, et enamik meist peab end pädevaks kõigis neis küsimustes lahendusi leidma. See on ikka hädapärast ehk paratamatuseks arvatu.
Siit järgmise sammuna on ka juba psühholoogiliselt paratamatu, et kohalik koguduseõpetaja (või tema kt) tunneb end otsekui kahel toolil istuvat. Ta esindab üldkirikut või kirikuvalitsemist kohapeal. Kuna ilmikud kipuvad olema suuremalt jaolt passiivsed, siis kinnistub temas tasapisi ka veendumus, et ta esindab sinodaalset tasandit vastukaaluna või tasakaaluna kirikuvalitsusele. Mingis mõttes on tal ju ka õigus. Ordinatsioonitõotusega on ta seotud vaimulike ülemate (eriti piiskopi) külge. Samas mõistame ordineeritute kogu praostkonna ja ka üldkiriklikult vaimulike konverentsi, piiskopliku nõukogu ning kirikukogu liikmetena kui osa tervest kiriku kogust – Kristuse ihust, kus esil erinevad annid ühtsuse edendamiseks, selle ihu ülesehitamiseks, kasvamiseks Kristuses(se).
Muuhulgas ka kogudustest ja piiskopkondadest
Eelöeldust lähtudes võib EELK tulevikku silmas pidades küsida, millised seadusemuudatused aitaksid kaasa ka selle seaduse lihakssaamisele koguduste kohapealses elus. Tuleb küsida, kuidas saame kirikukoguliselt (aktiivsema osana ihust) kaasa aidata kiriku ja selle kogu liikmeskonna terviku seesmisele ja välisele kasvamisele? Näiline sinodaalsus pole vist kuidagiviisi parem kui piiskoppide või kirikuvalitsuse liigtsentreeritud võim. Ja vastupidi.
Kõigepealt ja üle kõige tuleb palvetada, tuletavad meile aeg-ajalt ja erinevates vormides meelde Pühakiri ja meie kiriku teised, Pühakirja tõlgendavad õpetustekstid. Selle tõsiasja juures, mida tänuväärselt ei jäta kunagi rõhutamata titulaarpraost Eenok Haamer, tuleks meil senisest massiivselt rohkem küsida ka jumalateenistuse, liturgilise (ehk palve-) elu koha üle meie kogudustes ning üldkirikus. Siit saab (või ei saa) ju ka praktikas alguse meie mõtlemine ja elamise stiil. Seetõttu on liturgiat käsitlevate peatükkide käsitlemisel kirikukogus ja mujal hea vaadata enam liturgilise palve sisu, mille juures emotsioonide väljendamine väliste elementide (sh liturgiarõivastus) üle pole üldse halb. Muidugi siis, kui püüame mõista sedagi, kuidas väliste asjade kaudu väljendame jumalikku saladust ja sisu.
Koguduste juhtimise tasand võiks olla kohaks, kus saaks olemasoleva ressursi juures paremini edasi liikuda. See eeldaks teatud järele- ja ära andmist meilt, kes oleme ordineeritud. On selge, et me pole isikuomadustelt samavõrd episkopaalsed ja sinodaalsed ning talentidega kõike teha. Koguduste autonoomia säilides tasuks koguduse õpetaja ametikohale valida mitme koguduse peale isikud, kes talendilt ja pädevuselt juhid. Teised preestrid / õpetajad ja diakonid saaksid toimida (ja elada olemasolevat elamufondi arvestades) sellises koguduste võrgustikus abilistena, vastutades erinevate valdkondade eest, milles nad on talendi ja pädevusega. Kui ikka juhatused / nõukogud üleöö väga palju aktiivsemaks ei muutu, saab ka mitme koguduse peale mõne administratiivselt või majanduslikult asjatundliku ilmiku juurde palgata. Selline asjakorraldus (mis ei lähe ka vastuollu praeguse seadusega) aitaks kaasa osaduslikkuse ja ühistegevuse kasvule. Ainult et nõuaks võimet taanduda juba omaksvõetud ja kinnisideedekski saanud rollidest.
Ennist mainitud mõnekümne koguduse puhul 169-st pole sellist ühinemist niipalju vaja. Need saaksid, nagu siiani olnud, anda edasi head eeskuju oma toimest ja kogemustest. Koguduste ühistoimele suunavate muutuste kõrval võiks mõtiskleda, kas praegune, põhiliselt 17.–20. sajandini kujunenud praostkondade süsteem on a(s)jakohane. 12 praostkonna asemel 3-4 piiskopkonna moodustamine aitaks tippjuhtimist / kirikuvalitsust piirkondlikult lähemale tuua ja oleks ka selge tugi vaimulikele. Kantseleid saaks koondada piiskopi juurde ja piiskopkonna sinod tooks üle piirkonna vaimulikud-ilmikesindajad kokku. Praostid võiksid ikka alles jääda. Nemad oleksid tugevamad vennad-õed, kes hingehoidlikult ja kogemusi jagades varustavad kolleege ümberringi heaks usuvõitlemiseks.
Eeltoodu oli väike mõtteharjutus, mis liigub samu radu kogu seadusemuutmise teekonnaga. Ilmselt tuleb aga lähtuda teatud piirini ka hetkeolukorrast, mitte vaid idealiseeritud pildist meie kirikus heade ja tarvilike muudatuste elluviimiseks. Või vähemalt katseks ellu viia. Oleme Issanda „kirju mesilastaru”, nagu kord kaunilt väljendus praegune peapiiskop emeritus. Seega tuleb reformide juures silmas pidada, kui välja arvata otseselt õpetuslike aluste hulka kuuluv, et kõik osapooled / spiritualiteedid / teoloogilised koolkonnad kõike ei saa. See pole lihtsalt võimalik, kui soovime üheskoos jätkata. Tuleb ka järele anda, tuleb ka käest ära anda.
Tauno Teder (1972) on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kirikukogu õiguskomisjoni liige ja kogudusevaimulik.
EELK põhikirja ja kirikuseadustiku reformi kohta Kirik & Teoloogias veel ilmunud:
Margit Lail, „Minu kirikust. Meie kirikust“ (K&T nr 436/ 17.4.2020)
Mart Jaanson, EELK identiteedist (K&T nr 433/ 27.3.2020)
Matthias Burghardt, „EELK põhikirjareform“ (K&T nr 431/ 13.3.2020)
Anti Toplaan, „Kirik kui perekond“ (K&T nr 430/ 6.2.2020)
Urmas Arumäe, „Kas oleme ennast nurka värvimas?“ (K&T nr 429/ 28.2.2020)
Thomas-Andreas Põder, „Õigusreformist ja piiskopkondadest evangeelse luterliku dogmaatika vaatevinklist“ (K&T nr 428/ 21.2.2020)
Külli Valk, „Õigusreformist Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus“ (K&T nr 424/ 24.1.2020)
Vallo Ehasalu, „Piiskopiametist ja piiskopkondadest“ (K&T nr 423, 17.1.2020)
Tiit Kuusemaa, „Eesti Evangeelne Luterlik Kirik – kes me oleme?“ (K&T nr 423, 17.1.2020)
Mart Salumäe, „EELK põhikirja muudatuse vajadusest ehk il carnevale è finito“ (K&T nr 422, 10.1.2020)
Raivo Linnas, „Mõtteid Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku põhikirja ja kirikuseadustiku muutmise protsessi kohta“ (K&T nr 421, 3.1.2020)
Thomas-Andreas Põder, „Milline on kristluse sotsiaalkuju homses Eestis? Ärgem raisakem haruldast võimalust! Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku õigusreformist“ (K&T nr 253, 14.10.2016).
Urmas Arumäe, Kas reformitav kirikuõigus on mineviku, oleviku või tuleviku jaoks? (K&T nr 251/ 30.9.2016).
