Viimasel kirikukogu istungjärgul, kus põhikirja reformikomisjon võttis kiriku põhikirja reformi eelnõu tagasi, kuna sai aru, et selleks ei ole võimalik saada 2/3 hääleenamust, võis reformi ettevalmistanutele tunduda, et nende mitme aasta töö on prügikasti visatud. Ma arvan aga, et tagasivõtmise otsus oli õige. Olen kindel, et reformi osas võib kompromissidele jõuda, aga selleks on vaja pisut mõelda, arutleda ja eelnõud uuesti läbi vaadata. Vajalik on sealjuures ettepanekud sisuliselt läbi arutada ja arutelu mitte isiklikult võtta. See kehtib nii eelnõu esitajate kui kritiseerijate kohta. Praeguseks on KJT veergudel reformi üle arvamust avaldanud mitu inimest ja hea oleks, kui oma nägemust sellest saaks esitada ka reformi pooldajad. Siis saaks ehk selgemaks, mis on ühe või teise muudatusettepaneku taga ja mõnel puhul oleks ehk peale diskussiooni võimalik jõuda kompromissile. Omalt poolt lisaksin siia paar enda tähelepanekut ja küsimust.
Näib, et üheks probleemiks kogu protsessi juures on olnud kommunikatsioonihäire. See ei ole sugugi halb asi, sest kus on kommunikatsioonihäire võimalik, seal on ka kommunikatsioon olnud, ja seal saab kommunikatsiooni ka taastada. Tegelik probleem ongi, et praostkonna sinoditel ja vaimulike koosviibimistel küll tutvustati reformiprojekti, aga jäi ebaselgeks, kuidas toimub redaktsiooniprotsess. Juba enne seda tekitas pisut pahameelt, et igaühel oli küll võimalik ettepanekuid teha, aga jäi ebaselgeks, kuidas neid ettepanekuid menetletakse. Kui ettepanekute tegemine on justkui nii inklusiivne, et igaüks saab e-maili teel või muul moel arvamust avaldada, siis on selge, et iga tehtud ettepanekut eelnõusse panna ei saa. Tekib aga küsimus, mille alusel osad ettepanekud välja valiti ja teised välja jäeti. Praeguse menetluse põhjal võiks veidi pahatahtlikult öelda, et tegu on rousseauliku lähenemisega: Rousseau ju pakkus, et on olemas volonte general – selgelt arusaadav ühine tahtmine – ja praostkondade ainus ülesanne on, komisjoni poolt esitatud volonte general’i lihtrahvale selgitada ja kinnitada. Teatavasti oli Rousseau üks sotsialistliku ühiskonnamudeli esiisadest. Iseenesest on ju väga tervitatav, et taheti protsessi läbi viia inklusiivselt. Sel juhul oleks aga võinud alustada nt praostkonna tasandist. Muudatusettepanekuid oleks võinud koguda praostkondade kaupa (pärast ühist arutelu) ja siis oleks kogutud muudatusettepanekute aluse ühisosa leidmine palju lihtsam olnud.
Veel oli kahju, et kirikukogu istungil polnud võimalik reformiprojekti üksikuid osi eraldi käsitleda, kuna tegu oli piiskopliku nõukogu poolt esitatud eelnõuga. See asjaolu lisas istungiajal osades osalejates pahameelt, kuna ühte paketti kuulusid kohati küsimused, mida oleks tulnud eraldi arutada ja millest mõned oleksid eraldi arutatuna võib- olla ka läbi läinud.
Praegu käib redaktsioonitöö reformikomisjonis. Oleks hea, kui seda saaks võimalikult laiapõhjaliselt teha ning teha seda rahu ja rõõmuga, nii, nagu see kristlastele kohane peaks olema. Mul on siiralt kahju, et võitlus on paiguti muutunud isiklikuks ja osaliselt haavavaks. Argumenteerides isiklikuks minemine ei kuulu korraliku diskussiooni juurde.
Selle nädala jutlusetekst julgustab meid leidma mitte süüdlasi, vaid lahendusi, sest esimesel pole mingit mõtet!
Paar sõna mõnede vaidlusaluste küsimuste kohta.
Piiskopide arv ja roll. Selge ja arusaadav on see, et soovitakse laiemat juhtivgreemiumit. Küsimus on, mis on ametivolitused ja piirangud ja kuidas seda tööd tasustada. Kuidas jaotatakse tulevikus praosti ja piiskopi ülesanded? Mis roll on piiskoplikul nõukogul, ja mis roll piiskoplikul kogul? Kui piiskopid on nö peapiiskopi abistajad e tegelikult vikaarpiiskopid ja teiste hulgas ka tema nõustajad, nagu praegu praktikas on, oleks täitsa võimalik seda ka vastavalt juriidiliselt vormistada. Praegusest tekstist jääb mulje, nagu loodaks juhtivgreemium, mis nö hõljub kõigist teistest arutluseprotsessidest kõrgemal.
Teine suur teema on juhatuse roll ja laiemas kontekstis ka demokraatlikud põhimõtted kirikus. Tõsi, Jumala riik ei ole demokraatia, Jumal tänatud. Aga tõsi on ka, et maapealne kirik on algusest peale demokraatlikul viisil oma otsuseid leidnud ja langetanud. Kirik alati loodab, et Püha Vaim kõneleb kogudusele, ja et kogudus viib lõpuks täide Tema tahtmist. Kahjuks on mitmel pool keeruline praegu sel viisil otsuseid langetada, kuna vahel on puudus inimestest, kes on nõus vastutust kandma, või takistatakse seda, et uued inimesed vastutust võtaks ja juhtorganites kaasa saaks rääkida. See on ilmselt põhjus, miks neid uuendusi kavatseti, ja see põhjus on õige ja hea. On arusaadav, et seadusandluses on raske erandeid välja tuua, kuid ideaalis tuleks püüda leida lahendus, mis oleks ühelt poolt teoloogiliselt korrektne ses tähenduses, et aktsepteeriks üldise preesterluse ja ilmikkonna aktiivsuse ja sõnaõiguse printsiipi, teisest küljest aga arvestaks meie koguduste, eriti väiksemate koguduste reaalse olukorraga. Ehk peaks me võtma rohkem aega lugude rääkimiseks, konkreetsete olude kirjeldamiseks. Ja võtma seejärel aega arutlemiseks, kuidas neist lugudest selgunu põhjal pakkuda välja lahendusi, mis arvestaks olukorra eripäraga, aga samas oleks meie usutunnistuskirjadega kooskõlas.
Mis puutub koguduse õpetajate valimisse, peaks see luterlike usutunnistuskirjade järgi (Liber Concordia) olema koguduse õigus (vrdl. nt „Traktaat paavsti võimust ja primaadist“, 1537)[1]. Hoiatav näide Eesti enda kirikuloost on see, kuidas patronaadiõigus ja sellest tingitult aadlike või teiste priviligeeritute õigus ainsana pastorikandidaate ametisse pakkuda 19. sajandil mitmel pool valdavalt eestlastest koosnevates kogudustes paksu verd tekitas. Küllap aitas see juba siis panna alust rahva sisemisele distantseerumisele luteri kiriku käekäigust. On väga problemaatiline muuta kiriku põhikirja nii, et kogudus ei saa enam mingil juhul ja kuidagi endale mitme kandidaadi seast õpetajat valida ja tema ainsaks võimaluseks on öelda „ei“ pakutavale kandidaadile. Iseasi on muidugi see, kui kogudus ise ei ole rahaliselt kuidagi valmis ega suuteline panustama õpetaja ülalpidamisse. Sellisel juhul võiksid olla mõeldavad ka teatud kompromissvariandid.
Kriitika osaliseks said ka mitmed liturgilist elu puudutavad ettepanekud. Mulle isiklikult on võõrad nii sutaan kui ka Maarja-kultus. Samuti on minu küsimuseks, kas vastavate muudatuste sisseviimine on meie kontekstis tõesti õige ja vajalik ja aitab kaasa sellele, et kirik inimesi paremini kõnetaks. Iseküsimus on veel see, kas vastavat valdkonda puudutavaid teatud punkte ikka peaks kohe põhikirja sisse kirjutama. Minu arvates piisaks antud juhul asja tematiseerimisest mingis liturgilises juhendis, nt sõnastuses „võib, kui soovitakse“ või midagi sellist.
Need on põgusalt minu mõtted. Tahan veelkord rõhutada,
et kõige tähtsam on rahus ja konstruktiivses vaimus järele mõelda. Jätta
kõrvale isiklikud ambitsioonid ja mõelda, mis on praeguses olukorras meie
kiriku usutunnistuskirjade alusele jäädes parim.
Rahusooviga
[1] Vrdl. „Traktaat paavsti võimust ja primaadist. De potestate et primatu papae tractatus“, Luterlikud usutunnistuskirjad, SA Ajaleht Eesti Kirik, Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 2014, lk 205.
Matthias Burghardt (1970) on EELK Saksa Lunastaja koguduse ja EELK Keila Miikaeli koguduse õpetaja.
EELK põhikirja ja kirikuseadustiku reformi kohta Kirik & Teoloogias veel ilmunud:
Margit Lail, „Minu kirikust. Meie kirikust“ (K&T nr 436/ 17.4.2020)
Mart Jaanson, EELK identiteedist (K&T nr 433/ 27.3.2020)
Tauno Teder, „Kiriku seadus ja kiriku kogu – mida veel öelda oleks?“ (K&T nr 431/ 20.3.2020)
Anti Toplaan, „Kirik kui perekond“ (K&T nr 430/ 6.2.2020)
Urmas Arumäe, „Kas oleme ennast nurka värvimas?“ (K&T nr 429/ 28.2.2020)
Thomas-Andreas Põder, „Õigusreformist ja piiskopkondadest evangeelse luterliku dogmaatika vaatevinklist“ (K&T nr 428/ 21.2.2020)
Külli Valk, „Õigusreformist Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus“ (K&T nr 424/ 24.1.2020)
Vallo Ehasalu, „Piiskopiametist ja piiskopkondadest“ (K&T nr 423, 17.1.2020)
Tiit Kuusemaa, „Eesti Evangeelne Luterlik Kirik – kes me oleme?“ (K&T nr 423, 17.1.2020)
Mart Salumäe, „EELK põhikirja muudatuse vajadusest ehk il carnevale è finito“ (K&T nr 422, 10.1.2020)
Raivo Linnas, „Mõtteid Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku põhikirja ja kirikuseadustiku muutmise protsessi kohta“ (K&T nr 421, 3.1.2020)
Thomas-Andreas Põder, „Milline on kristluse sotsiaalkuju homses Eestis? Ärgem raisakem haruldast võimalust! Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku õigusreformist“ (K&T nr 253, 14.10.2016).
Urmas Arumäe, Kas reformitav kirikuõigus on mineviku, oleviku või tuleviku jaoks? (K&T nr 251/ 30.9.2016).
