Iga normaalselt arenev inimene läbib mingi aja tagant (arvatavasti 10-aastase välbaga või kauemaltki) identiteedi- ehk minakriisi. See väljendub küsimuses „Kes ma olen?“ ning vastuses, mida on kujundanud vanemaks saamine ning samuti püüd suhestuda ümbritseva muutunud keskkonnaga. Enesetunnetuslik järjepidevus pisipõnnina, teismelisena, n-ö edukas keskeas „tegijana“ ja raugastunud kasutu (?) ätina loob oma olemisest terviku, millest on võimalik võtta integraal sünnist surmani. Minateadvuse järjepidevuse katkestus viib sisemise segaduseni inimeses ja viimaks oma rolli või tähenduse kaotuseni suhetes ümbritseva maailmaga. See sügav kognitiivne häire on võrreldav vaimuhaigusega ja tähendab inimese kui jumalanäolise olendi kukkumist ratsionaalsust eviva imetaja tasandile.
Sarnaselt iseloomustab (mõõdukalt, evolutsiooniliselt arenev) identiteet oma järjepidevuses iga inimlikku kooslust, sh ka kirikut, ja selle adekvaatsust, elusust. Kiriku kui kollektiivse subjekti murde-, kesk- ja raugaea kriisid saabuvad pigem mitte aastakümnendite, vaid sajandite välbaga, ent sama vältimatult ja põhjendatult. Kriiside puudumine on pigem ohu signaal, mis annab märku arengu seiskumisest, sisemise surma seisundist. Kriise ei pea kartma. Vastupidi, peab tänama õnne, kui oled sattunud elama ja tegutsema perioodi, kus põrkuvad vana ja uus. Just siis läheb elu huvitavaks.
Kirikliku ja samuti riikliku eneseteadvuse kriitilistele murdepunktidele osutab soov muuta oma alusdokumenti ehk põhikirja või -seadust. Meenub marksistlik revolutsioonilise situatsiooni määratlus: ühed ei taha ja teised ei saa. Praegu oleme kirikuna kummalises olukorras, kus põhikirja tuleks nagu muuta, aga… Miks küll? Üks leer on otsustavalt seadusreformi vastu, pidades seda radikaalseks kirikumudeli vahetuseks, teine pool aga sugereerib rahustavalt: „Rahu, see on ainult senise põhikirja tähtsusetu kohendamine“ – ehk nagu reforme vältiva Reformierakonna „peenhäälestus“. (Küsiksin siin vahele: kui õigusuuendust nähakse selle algatajate poolt sujuva ja mitte eriti põhimõttelise juriidilise lihvimisena, siis miks on vaja alahinnata vastuolijaid ja nende printsipiaalseid vastuväiteid?) Kui üht ja sama asja nähakse totaalselt ja vastanduvalt erinevalt, siis reedab see vähemalt olulisi suhtlemisprobleeme EELK sees. See leidis kinnitust ka viimase, 2019. a novembri kirikukogu enneaegselt katkestatud istungi lõpul, kui piiskop Joel Luhamets tõdes, et ju tuleb meil veel teha kannatlikult palju selgitustööd kirikurahva seas. Kardan, et isegi kui EELK õigusreform peaks napi häälteenamusega kirikukogul läbi surutama, sarnaselt kooselu seadusega riigikogus, osutub see Pyrrhose võiduks: see pigem lõhestab kirikut seestpoolt ja jääb tekitama vimma aastakümneteks.
Enne kui tuleme kavandatava EELK õigusreformi põhiküsimuste juurde – a) Kellele seda vaja on, ja b) Miks seda vaja on (millist probleemi tahetakse lahendada) – astugem kolm sammu tagasi ja küsigem, on see ülepea kooskõlas meie senise luteri kiriku identiteedi nurgakivi vaba rahvakirikumõistega. On ju see väljend pandud EELK 100-aastase eluea jooksul kõikide põhiseaduste tippu 1. paragrahvi näol. (Tõsi, 1949. a stalinliku kõrvetava päikese all ei tulnud kõne alla ei vaba ega rahva kirik ning siis oli kasutusel kommunistidele raskesti mõistetav eufemism episkopaal-sinodaalnekirik.) Kas tõesti nostalgilise sõnakõlksuna?
Mitmed auväärsed mõtlejad kahtlevad, kas sedasinast vaba rahvakirikut tegelikult enam olemaski on:
Priit Rohtmets: „Vaba rahvakiriku kontseptsioon ei ole tänapäeval kirikus üksikküsimuste või organisatsiooni üldise arengu kontekstis keskse tähtsusega teema. Õpetusküsimused ja kiriku vaimne pale on vaba rahvakiriku mõistelisest põhialusest ja kontseptsioonist lahutatud. Neid küsimusi ei arutata kirikukorralduse kontseptsiooni kontekstis ega püüta seda põhialust õpetuslikest küsimustest lähtuvalt ka uuesti defineerida. Avalikkuses leiab vaba rahvakiriku kontseptsioon käsitlemist enamasti vaid kiriku ajaloost ja õigustatult ka positiivsest rollist Eesti rahva haridus- ja kultuuriloos kõnelemisel. Sellele kuvandile toetudes tähtsustatakse ka kiriku ühiskondlikku rolli tänapäeval.“ („Esimesest kirikukongressist ja vaba rahvakiriku kontseptsiooni tõlgendamisest“ – Eesti Kirik 30.05.2012)
Jaanus Plaat: „1897. aasta ülevenemaalise rahvaloenduse andmetel oli Eesti alal protestante 84,2%. 1934. aasta Eesti Vabariigi rahvaloendusel tunnistas end luterlaseks 78,2%, 2000. aastal 14,8% elanikest. Kunagi suuremeelselt antud põhikirjalist vabadust kirikust lahkuda on rahvas vahepeal üsna usinalt kasutanud. „Aktiivse liikmeskonna poolest on luterlik kirik jäänud 20. sajandi lõpuks sedavõrd väikesearvuliseks (annetajaliikmeskond moodustas 1999. aastal vaid 3,5% Eesti elanikest), et tal pole ühiskonnas taolist mõju, mis lubaks rääkida ekleesia tüüpi rahvuskiriku eksisteerimisest““ (Toomas Paul, „Vaba rahvakirik“ – Eesti Kirik 01.06.2007)
Toomas Paul: „Algusest peale on püütud EELKs ühendada kaht vastandlikku suunda – (kogu) rahva kirikut, ja vabakirikut, kuhu ei kuuluta automaatselt (laste ristimise kaudu), vaid isikliku otsuse põhjal. Võib öelda, et vabakiriku pool on võitnud. /…/ Võib-olla oleks kergem, kui piirduda usutunnistuskiriku (Bekenntniskirche) rolliga. Aga et tegemist on enesemääratlemisega, mis annab organisatsiooni eksistentsile aluse ja õigustuse, siis küllap peetakse end edasi rahva kirikuks.“ („Vaba rahvakirik“ – Eesti Kirik 01.06.2007)
Vaba rahvakiriku lennutas kõrge kaarega me teadvusesse Villem Reimann 19. ja 20. sajandi vahetusel, mil eesti kogudused olid ilma võimalusest kaasa rääkida oma koguduste otsustustes. Neid kantseldati kolmel ülestikku tasandil: esmalt härras-soost kange keelega kirikuõpetaja, temast kõrgemal mõisnik oma patronaažiõigusega ja viimaks tsaari-vene siseminister Peterburis. 1899 ilmus Ado Grenzsteini raamat „Herrenkirche oder Volkskirche“ („Härraskirik või rahvakirik“, ee ilmunud Tunne ja tarkus, Ilmamaa 2016). See talitsetud frustratsioon kandus V. Reimanni loosungisse „Õpetajate ja härrade kirikust saagu rahvakirik!“ sellal, mil rahva allasurutuse äng vallandus 1905. a. mässuks. Reaktsioonina eelnenud vabadusetusele deklareerisid väliste kütkete purunemisel 1917. a eesti soost luteri vaimulikud a) vabanemist sakste ja vene riigi ülemvõimust, b) võimalust kogudusena ise valida endale õpetajat ja c) voli esindada kogudust lisaks prelaatidele ka tavalistel ilmikutel. Rahvusel põhinev vaimulik „orjapõli“ jäi selja taha.
Millise sisuga aga täita see vaba rahvakiriku idee, selles ei olnud kaugeltki üksmeelt.
1919. a kirikukongressil õnnestus – vaatamata baltisaksa vaimulike enamusele, keda küll kongressile ei kutsutud – kiriku põhikiri vastu võtta, kuid teravate vastasseisude kiuste. Lisaks rahvuskonfliktile lõhestas eestlasi liberaalide ja konservatiivide põrkumine: esimesed nägid vaba rahvakiriku ideena iseuskumise vabadust, arvestamata samas usu formaalsust, viimased aga soovisid vabaduse arvelt korrastada või puhastada kirikut sisemiselt, esitades usulisi nõudmisi (kiriku)rahvale. „Toonane juubelilõhe [usupuhastus eestlaste maal 1524–1924 – T.K.] oli murdepunktiks, mis viis kiriku õpetusliku tüli uuele tasemele, sest see paisus nüüd kogu kirikukorralduse ülevaatamiseks ja päädis 1926. aasta kirikupäeval esitatud sooviga vaba rahvakiriku korraldusest üldse loobuda“ (P. Rohtmets, „Vaba rahvakirik ja reformatsiooni vaim 1924. aasta juubelikirikupäeval“ – Eesti Kirik 24.05.2017). Sellega kiriku enamus õnneks toona kaasa ei läinud.
Seesinane ajalooline tagasivaade ehk lohutabki meid täna: EELK nüüdne sisemise minateadvuse lõtk ja pinge pole midagi enneolematut, vaid käib arenguga kaasas. 95 aasta eest oli lugu palju hullem kui praegu. Samas oleme nüüdki vabad küsima: kas tahame ja tohime vaba rahvakiriku korraldusest üldse loobuda? Kui nii, siis osutub ilmselt aegunuks ka EELK episkopaal-sinodaalsus.
Igatahes 26. ja 27. mail 2017. aastal Tartus juubelikongressil deklareeritu näitas, et vaba rahvakiriku idee „parim enne“ pole veel möödas ja kõlbab vaatamata hõredavõitu uuele sisule – mis lähemalt lahti seletamata („Vaba rahvakirik on evangeeliumis vaba ja avalik kirik“) – veel küll.
Paradoksaalselt murrab seesinane väidetavalt just nagu ajaloo tolmu alla mattunud ja endise sisu kaotanud vaba rahvakirikumõiste sisse värskesse EELK arengukavva. Kui eelmises arengukavas 2008–2017 ei suutnud ma leida ainsamatki korda mõistet „vaba rahvakirik“, siis uues kavas 2019–2028 oli see mõiste „Visiooni“ lõigus korratud viiekordselt, eriliselt rõhutatult.
Sama valmidust sümbolmõistega jätkata kinnitab ka konsistooriumi õigusreformi komisjoni pakutud uue põhikirja § 1 „Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, lühendatuna Eesti Kirik või EELK, onvaba rahvakirik, kellel on enesekorralduse ja omavalitsemise õigus…“
See kõik paistab ilus, kui kavandatava põhikirja ja kirikuseadustiku sisu ei reedaks sootuks muud, mis on vaba rahvakiriku aluspõhimõtetega karjuvas vastuolus:
1. Nii nagu sinodid ei saa endale ise praosti valida, nõnda ka kogudused kaotavad võimaluse peapiiskopi sekkumisvolita endale õpetajat valida; sisuliselt need kohad täidetakse peapiiskopi ettepanekul „nii nagu vaja“.
2. Sarnaselt nimetab koguduse vaimulik „valitava“ juhatuse liikmed, kes on talle meelepärased.
3. Piiskopid, kes seni kehtestasid ennast moraalse autoriteediga, saavad nüüd administratiivse võimu piiskopkondade struktuuri ja selgemini välja joonistuva alluvushierarhia kaudu (täpsustus: hierarhilised hoovad saavad endi kätte uued noorema põlve piiskopid, kelle valitsemise laadi täna on võimatu ette näha).
4. Info ja otsustusvoli koondub piiskoppide kogu ja piiskopliku nõukogu kätte; vaimulike konverents kaotab oma senise esindatuse kahe saadikuga nii piiskoplikus nõukogus kui kirikukogul. Praostide roll kahaneb piiskoppide alluvuses veelgi ja nad ei paku enam piiskoplikus nõukogus sinodaalselt tasakaalustavat rolli.
5. Loetelu võiks jätkata veelgi…
Kõik need vahvad uued ideed pakuti tutvumiseks kirikukogule esmakordselt 2018. a novembri istungjärgul. Aega aruteluks ei antud, sai vaid esitada mõne täpsustava küsimuse. Esitasin seepeale – pöördudes esmalt õigusreformi komisjoni sekretäri Illimar Toometi poole, kes oli parajasti puldis, ja siis kirikukogu saadikute poole – pealtnäha süütu küsimuse: „Kas EELK on episkopaalne või episkopaal-sinodaalne kirik?“ Toomet vastas laia naeratusega siiralt „Ma ei tea!“, seejärel võttis sõna õigusreformi komisjoni esimees peapiiskop emeeritus Andres Põder ja selgitas (meenutan ligikaudses sõnastuses), et see küsimus kuuluvat rohkem õpikutarkuse valdkonda ega omavat enam erilist tähendust. Pean tunnistama, et need vastused olid jahmatavad. Üritasin samal teemal pärast kirikukogu istungit meili teel peapiiskop Urmas Viilmaga suhelda, et mis tema sellest arvab, ent paraku tulemusteta. Toon absurdimaigulise analoogia: kui EELK õigusreformi komisjon ei tea, milline kirikumudel on terve sajandi EELK-s kehtinud ja kehtib, siis kas suudaksime ette kujutada, et nt Eesti vabariigi õiguskantsler ei oska või ei taha öelda, kas meie riigis on monarhistlik või demokraatlik valitsemismudel?
Töötades allpool Emajõge ajaloolisel Liivimaa pinnal, ei ole mina ega ükski mu vaimulik kolleeg näinud lahendusena meie kahanevate-vaesuvate maakoguduste muredele piiskopkondade loomist ja seeläbi piiskoppide administreerimisvõimekuse tõstmist. Pigem vastupidi, siin maakoguduses Hamleti kombel eksistentsiaalselt juureldes „Olla või mitte olla?“ tunduvad EELK põhikirja ja kirikuseadustiku muutmise ettevalmistamise komisjoni (edaspidi õigusreformi komisjoni) algatused piiskoppide või siis vähemasti linnameeste nägu. Ei mäleta nagu, et oleks üldkiriklikult kaardistatud EELK kestmist ja arengut ohustavaid kitsaskohti kompleksselt (huvitav, kelle ülesanne see võiks olla?). Milline lüli või organ EELK elavas organismis esimesena järgi annab? Kuidas kannatavad seeläbi kirikukeha teised liikmed? Kas tõesti konsistoorium ja piiskopid on kõige haavatavam grupp EELK-s? Oleme kokku leppinud?
Hea uudis on vähemalt see, et kavandatav õigusreform me kirikus juhatab meid (vägisi) tagasi rahvakiriku juurte, identiteedi juurde.
Usun siiski, et vaba rahvakiriku kontseptsioon ei ole lõplikult mattunud ajaloo tolmukihi alla ning on saanud põletavalt aktuaalseks nüüdses kirikliku minateadvuse segadikus.
Ka lugupeetud assessor ja EELK Usuteaduse Instituudi rektor Ove Sander jagab sarnaseid muremõtteid: „Viimaks häirib mind veel, et EELK identiteet pole piisava selgusega määratletud. Kes me oleme või kes me tahaksime olla? Kas rahvakirik, riigikirik, misjonikirik, sotsiaalkirik, sõnakirik, liturgiakirik, mälestuskirik, intellektuaalkirik jne? Saan aru, et EELK enesemääratlus ongi väga keerukas ja mitmetahuline ning igasugune ühene määratlus on võimatu. Ometi peame kiriku edasiminekuks omama mingisugust ühiselt kokkulepitud ja omaksvõetud identiteedi kriteeriumi ja rõhuasetust. Lahus sellest on meie edasiminek kirikuna, aga ka kogudustena, sest ka kogudused tuletavad märkimisväärse osa oma identiteedist just üldkirikust, väga vaevarohke.“ (EELK sisse- ja väljavaated, Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 2014, 29)
Ehk on ka vaimulike konverentsi liikmetel aeg kujundada ehk väljendada oma selget seisukohta. Olgu või testküsimuses, kas vaba rahvakirik ja episkopaal-sinodaalne kirik on sünonüümsed või mitte. Vihjeid autoriteetidelt:
Toomas Paul: „EELK XXVI Kirikukogu 7. istungjärgul 28. aprillil 2004 vastu võetud põhikirja preambula ütleb: „Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on alates 16. sajandi usupuhastusest Eesti alal tegutsev luterlik kirik, kelle vaimulik elu ja järjepidev tegevus rahva usulisel ja kõlbelisel kasvatamisel algas eesti rahva ristiusustamisega.“ § 1 defineerib: „EELK on vaba rahvakirik, kellel on enesekorralduse ja omavalitsemise õigus.“
Mida
tähendab, et teatav kirik on vaba ja et ta on rahvakirik? Sellele võib vastata
teoreetilise
targutamisega, et minu (või kellegi teise) arvates tähendab see seda või teist.
Aga juriidiliste tekstide puhul ei saa sõnade täpset sisu tuletada
tavatähendusest, pealegi ei ole need sõnad põhikirja sugenenud alles mullu.
Õigem on niisiis vaadata minevikku ning küsida, mida mõeldi siis, kui see
formuleering 1919. aastal I kirikukongressil eneseiseloomustusena kasutusele
võeti. /…/
1919. aasta II kirikukongress kiitis heaks uue sinodaalse kirikukorralduse. Kindralsuper-intendendi ameti muutmisega piiskopiametiks tulid luterlikku kirikusse tagasi episkopaalsed tunnused[esiletõst T.K.]. Eestlased nägid neis muutustes vastandumist senisele baltisakslaste ja riigi juhitud kirikule.“ („Vaba rahvakirik“ 2007)
Konrad Veem: „J. Kõpp sõnastab „peajooned neist kavatsustest, mis Tartu nõupidamisel [3. ja 4. mail 1917 – T.K.] poolehoidmist leidsivad“
- Eesti ev luteri usu kirik peab olema „iseseisev, iseennast valitsev asutus“.
- Kiriku korralduse aluseks on üksik kogudus, kelle organid on koguduse koosolek, volikogu ja eestseisus; õpetaja valimine kuulub koguduse koosoleku võimkonda.
- Kiriku organiteks on praostkonna sinodid, praostid, õpetajate konverentsid, maasinod, konsistoorium ja selle esimees – piiskop, keda valib maasinod.
- Vaimulike vahel ei ole muud vahet kui ülesannetes ja vastutuse ulatuses.“ (Eesti Vaba Rahvakirik, Stockholm: Eesti Vaimulik Raamat, 1988, 196, 197)
Ehk siis kiriku rajasid üksikkogudused ise, saades või osutudes selle aluseks; õpetaja valimine on koguduse asi; piiskop on – kõigest – konsistooriumi esimees; vaimulikel ei ole hierarhilist ega seisuslikku vahet – nad on samal tasandil.
Miks ja kuidas sai EELK üldse endale peaks piiskopi, mitte aga muu nimega peamehe? Kui suhted nii Venemaa kui Saksamaaga olid katkestatud, siis jäi üle orienteeruda põhjapoolsesse kultuuriruumi. Juba I maailmasõja ajal andnud Rootsi peapiiskop Nathan Söderblom mõista, et Eestis ja Lätis tuleks piiskopiamet taastada. Nii sündiski. 1921 pühitses peapiiskop Söderblom esimese eesti piiskopi Jakob Kuke – esimese (!) pärast „kuldset” Rootsi aega.
Aeg on naasta ringiga algusesse: kuhu tüürib meid EELK õigusreform? Äratundmises, et juba senine kirikukorraldus on piiskoppide poole kaldu (rääkimata kavandatavast), ei ole ma üksi. Taas on sõna Ove Sanderil: „Minu hinnangul on peapiiskopi pädevus liialt suur, samuti tema õiguste-kohustuste-ülesannete loetelu. Ma ei pea õigeks, et ühest inimesest võib kirikus nii palju sõltuda.“(EELK: sisse- ja väljavaated, 42)
„…nimetaksin veel ühte printsiipi, mille valguses oleks põhjust meie kirikuregulatsiooni analüüsida ja vajadusel parandada. See on see, mida peapiiskop Jaan Kiivit juunior ei väsinud rõhutamast evangeelse kiriku õiguskorraga seoses – tasakaal episkopaalse ja sinodaalse poole vahel. Selle tasakaalu mõningane hägustatus on osutunud probleemiks nii mitmegi põhikirjalise institutsiooni efektiivses toimimises.“ (Samas, 43)
„Kuivõrd ma ei oska näha reformi vajalikkust praostkonna tasandil, siis ei poolda ma superpraostkondade ega piiskopkondade loomise ideed.“ (Samas, 68)
„Praostidele jõuliselt rakendatud episkope [keskvõimu esindamine – T.K.] pole suutnud EELKs toimima hakata. /…/ Praktikas võiks see tähendada ühtlasi tagasipöördumist EELKs tuntud korra juurde, kus praostikandidaadid seab üles sinod, mitte peapiiskop.“ (Samas, 68jj)
„Mäletan, et peapiiskop Jaan Kiivit juunior ei väsinud rõhutamast oma kirikuõiguse loengutes, et EELK on episkopaal-sinodaalne kirik. /…/ Kui analüüsida EELK kehtivat kirikuõigust, /…/ siis tuleb möönda, et oleme oma regulatsioonides siiski kaldu kiriku episkopaalse enesemõistmise ja juhtimise suunas. /…/ Kui viitasin EELK teatavale kallutatusele episkopaalsuse suunas, siis ei sea ma mingilgi määral küsimärgi alla episkope teostamise olulisust ja vajalikkust kirikus. /…/ Küll on problemaatiline kirikuõiguslik tõsiasi, et episkope teostamisõigused ja ootused peapiiskopile (sh konsistooriumile), on liialt kõrged ning episkope teostamise võimalused kirikujuhtimise madalamatel tasanditel, nt vaimulike konverents või praostkonna sinod, on piiratud ja alahinnatud. /…/
Episkopaal-sinodaalse põhimõtte, täpsemini nendevahelise tasakaalu hälbimine väljendub eelkõige kahes teineteisega seotud õiguslikus ja halduslikus praktikas. Esiteks selles, et märkimisväärne osa kirikule olulistest otsustest tehakse juhtimispüramiidi tipus. /…/ Mööndes, et nii mõnedki asjad meie kirikus on ülereguleeritud, teravneb probleem veelgi.
Teisena avaldub see /…/ tõsiasjas, et kiriku jaoks oluliste otsuste tegijate ring oli liialt piiratud. Tihti põhjendatakse, et otsustuste tegemise efektiivsus ja kvaliteet kannatavat, kui otsustajaid on liiga palju. Võimalik, kuid võib näidata ka vastupidist – inimesed, kes tegutsevad meie kiriklike struktuuride juures, on sageli kattuvad ja seega väga ülekoormatud ning just sel põhjusel hakkab kannatama kvaliteet. /…/
Tegu on võimu koondumisega, millel on paraku oma tõsised tagajärjed. /…/ Kahju, et oleme siiani üldkirikus kasutanud küllaltki tagasihoidlikult neid teadmisi, oskusi ja andeid, mida Jumal on rikkalikult kinkinud meie vaimulikele ja ilmiktöötegijatele.
Kõige selgemaks ja ühtlasi kahetsusväärsemaks näiteks /…/ on vaimulike konverentsi vastutusala ja otsustusõiguste piiramine. /…/ Tema võimkonda kuulub kiriku õpetuslike aluste muutmise, liturgilise käsiraamatu ja õpetusliku sisuga oikumeeniliste kokkulepete heakskiitmine, enne kui need saadetakse edasi kas piiskoplikule nõukogule või kirikukogule. /…/ Selliste teemade esiletulek on suhteliselt harv, küll aga on sagedasemad teemad, mis seonduvad üldisemalt kiriku õpetuse või liturgiaga – nende üle otsustamine on antud piiskopliku nõukogu meelevalda. /…/
Pean vajalikuks, et vaimulike konverents saaks tagasi oma varasema õiguse kaasa rääkida päris tavapärases õpetusse ja liturgiasse puutuvates küsimustes ning ka piiskopliku nõukogu osas tasuks mõelda, millised on üldse ootused temale. On ta eelkõige nõuandev kogu peapiiskopile, on ta kirikukohtu eelaste või õpetusamet, nagu seda on praktiseeritud roomakatoliku kirikus. Arvan, et piisava selguse puudumine piiskopliku nõukogu enesemääratluses episkope teostamise sisus ja ulatuses takistab selle institutsiooni efektiivset toimimist tänaseni.“ (Samas, 72–75)
Jääb üle sügavalt imestada, et need O. Sanderi enam kui viie aasta tagused tõsised mõtted ei ole pälvinud tänaseni vähimatki tähelepanu…
Olemata ise teab mis Eesti kirikuloo asjatundja, olen jaganud Kirik & Teoloogia lugejatega vaid pudemeid siit-sealt silmajäänust seoses vaba rahvakiriku mõiste ja selle muutuva sisuga.
Siin on kohane ja tagumine aeg avalikustada 2019. a vaimulike konverentsil tehtud välkankeedi „Quo vadis, EELK?“ tulemused. Selle ootamatu „tunnikontrolli“ põhjal jagunesid 62 vastanu arvamused järgmiselt: 38 vastanut (61,1%) teadis EELK kirikumudeli olevat episkopaal-sinodaalse, 18 (29%) sinodaal-episkopaalse, 3 (4,8%) sinodaalse ja 1 (1,6%) episkopaalse; 1 vastanu jaoks oli küsimus arusaamatu ja 1 jaoks ebaoluline. Tuleb välja, et vähemalt vaimulikud üldjoontes oimavad, millise kiriku(mudeli) teenistusse nad ennast on andnud. Kirikliku minateadvuse lugu on pigem lootusrikas.
Antagu mulle andeks naiivsus pakkuda nüüd üks värske vaatenurk, kuidas EELK saaks olla vaba ja rahvaga üks. Luteri kirikul on ainsana – tänu rahvakiriku minevikule – üks eelis, mida ühelgi teisel konfessioonil Eestis ei ole: kogu maad kattev kirikute võrgustik. Me kujutame endast nagu veresoonkonda, mis suudab evangeeliumi hapnikku viia igasse külla. Kogudused – olgugi väikesed ja vaesed – on elavas suhtes Maali-tädide ja Heino-onudega. Me oskame ja tahame neid pidada omadeks – isegi kui nad unustavad liikmeannetuse ega tule kirikuaeda lehti riisuma. Aga nad mäletavad. Et neil on kodu. Vaimulik kodu. Kus ukselävi ei ole liiga kõrge, kui nad viimaks naasevad, vaevu jalga jala ette tõstes. Kes teine veel peale meie nendest hooliks? Mäletaks?
Mul pole midagi kavandatavate katedraalkirikute vastu. Aga hoidku Jumal, et me ei ohverdaks nonde katedraalide nimel oma (väike)koguduste võrgustikku. Kui seal kolgastes hakkavad kogudused kinni minema, järgneb küllap pöördumatu doominoefekt. Vaat’ siis kaotame oma viimase võimaluse olla rahva kirik tegelikkuses. Muidugi vabadus evangeeliumis jääb (lohutuseks) ikka, nagu meie protestantlikel vendadel-õdedelgi – ja miks mitte ka lääne ja ida katoliiklastel.
Olgu Issand armuline….
Tiit Kuusemaa (1954) on EELK Puhja koguduse õpetaja ja EELK kirikukogu liige.
EELK põhikirja ja kirikuseadustiku reformi kohta Kirik & Teoloogias veel ilmunud:
Margit Lail, „Minu kirikust. Meie kirikust“ (K&T nr 436/ 17.4.2020)
Mart Jaanson, „EELK identiteedist“ (K&T nr 433/ 27.3.2020)
Tauno Teder, „Kiriku seadus ja kiriku kogu – mida veel öelda oleks?“ (K&T nr 431/ 20.3.2020)
Matthias Burghardt, „EELK põhikirjareform“ (K&T nr 431/ 13.3.2020)
Anti Toplaan, „Kirik kui perekond“ (K&T nr 430/ 6.2.2020)
Urmas Arumäe, „Kas oleme ennast nurka värvimas?“ (K&T nr 429/ 28.2.2020)
Thomas-Andreas Põder, „Õigusreformist ja piiskopkondadest evangeelse luterliku dogmaatika vaatevinklist“ (K&T nr 428/ 21.2.2020)
Külli Valk, „Õigusreformist Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus“ (K&T nr 424/ 24.1.2020)
Vallo Ehasalu, „Piiskopiametist ja piiskopkondadest“ (K&T nr 423/ 17.1.2020)
Mart Salumäe, „EELK põhikirja muudatuse vajadusest ehk il carnevale è finito“ (K&T nr 422/ 10.1.2020)
Raivo Linnas, „Mõtteid Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku põhikirja ja kirikuseadustiku muutmise protsessi kohta“ (K&T nr 421/ 3.1.2020)
Thomas-Andreas Põder, „Milline on kristluse sotsiaalkuju homses Eestis? Ärgem raisakem haruldast võimalust! Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku õigusreformist“ (K&T nr 253/ 14.10.2016)
Urmas Arumäe, Kas reformitav kirikuõigus on mineviku, oleviku või tuleviku jaoks? (K&T nr 251/ 30.9.2016)
