Artikli pealkiri on inspireeritud hiljutisest filmielamusest. Soovitan lugejailgi vaadata suurepärast linateost „The Two Popes“ („Kaks paavsti“), mis on Netflixist kergesti leitav. See toob vaataja ette paavst Franciscuse loo, kes ametisse asudes loobus uhkest kuldristist, punastest kingadest ning purpursest mantlist, lausudes „Karneval on lõppenud.“
Kirik vajab uut põhikirja
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku põhikirja (EELK PK või põhikiri) muutmise vajadusest on räägitud juba pikemat aega. Selleks on mitmeid kaalukaid põhjusi. Esiteks on praegune põhikiri ebakõlas Eesti Vabariigis kehtiva kirikute ja koguduste seadusega (KiKoS), sest ei sisalda vaimulike ametiriietuse loetelu. Tühisena näiv, kuid seda mõttetum konflikt seadusega. Teine ja palju kaalukam probleem seisneb kiriku struktuuri mittevastavuses olemasolevate ressurssidega. Meil pole piisaval hulgal ei raha ega pädevaid inimesi, et tõhusalt tegutseda kehtiva põhikirja kohaselt. Kuna neist teemadest on 3. jaanuaril 2020 Kirik & Teoloogias andnud põhjaliku ülevaate Raivo Linnas oma artiklis „Mõtteid Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku põhikirja ja kirikuseadustiku muutmise protsessi kohta“, siis ma pikemalt nende loetlemisel ei peatu.
Peapiiskopi ja konsistooriumi algatus kiriku ulatusliku õigusreformi käivitamiseks oli igati põhjendatud. Õige oli ka otsus muuta koos põhikirjaga ka EELK kirikuseadustikku, et tagada nende õigusaktide omavaheline kooskõla.
Paraku 26.-27.11.2019 toimunud EELK 30. kirikukogu 5. istungjärgul põhikirja ja kirikuseadustiku muudatusettepanekute pakett piisavat toetust ei leidnud. Seega nende esimest lugemist lõppenuks ei kuulutatud ning istungjärgu teine päev lõppes juba ennelõunal. Kirikuvalitsus võttis kogu eelnõude paketi tagasi. Peapiiskop Urmas Viilma oli seda otsust teatavaks tehes murelik. Ma jagan täiesti tema muret, sest igati vajalik õigusreform sai juba esimesel katsel tugeva tagasilöögi.
Valesti läks mitu asja ja juba vähemalt 10 aastat tagasi
Kirikukogu liikmed ei omanud piisavat ülevaadet eelnõude paketis toodud muudatuste täiest ulatusest ja eesmärgist. Olukorra muutis raskesti jälgitavaks ka mitu tehnilist puudust. Esiteks see, et paralleelselt menetleti põhikirja ja kirikuseadustikku. Teiseks polnud kirikukogu liikmete ettevalmistus eelnõude osas ühtlane. Osa hääletajatest oli eelnõu arutelu protsessis osalenud juba piiskoplikus nõukogus ja/või õiguskomisjonis, kuid oluline hulk kirikukogu liikmetest puutus teemaga kokku alles kirikukogu istungi materjalidega tutvudes.
E-ajastule sobivalt on ka kirikukogu töös võetud suund paberikulu vältimise suunas. Kuid nii mahuka ja täpsust nõudva menetluse muutnuks oluliselt selgemaks, kui materjal oleks istungil osalejatele terviktekstina paberkandjal kätte jagatud. Kirikukogu liikmete nõutust väljendas ilmekalt praost Ants Toominga avaldatud kahtlus, et kas pole tegemist piiskopkondade hiiliva sissetoomisega.
Osalt ma jagan lugupeetud ametivenna skeptilisust. Mitte küll piiskopkondade teemal, millel peatun allpool, vaid hoopis selles, et kirikukogu on varemgi teinud rutakalt otsuseid, millega on kirik mõnes küsimuses lõksu jäänud.
Tasub meenutada kasvõi EELK kirikukogu 25.11.2009 avaldust „Suhtumisest homoseksuaalsesse käitumisse kirikutes ja kirikuosadusest“. Ma ei pööra tähelepanu mitte niivõrd tolle avalduse sisule vaid menetluskorra jämedale rikkumisele selle vastu võtmisel. Õpetuslikku seisukohta ühes kitsas valdkonnas eriliselt rõhutav ning kiriku oikumeenilisi suhteid otseselt mõjutav eelnõu ei läbinud enne kirikukogule esitamist mitte mingisugust teoloogilist arutelu ja sellele ei püütudki saada heakskiitu ei vaimulike konverentsilt ega piiskoplikult nõukogult. Toonasel peapiiskopil oli seda otsust lihtsalt kohe vaja, sest ta ei soovinud osaleda Rootsi kiriku peapiiskopi ametisse seadmisel. Nüüd aga on see ülepeakaela tehtud avaldus, millega ajaloolised oikumeenilised partnerid sisuliselt üleöö ja ilma mingi pädeva analüüsita meie kirikukogu poolt hereetikuteks kuulutati, peaaegu et usutunnistuskirja staatuse saanud. Sellele viidates püütakse õhutada nii kirikutevahelist osaduskonflikti kui ka lämmatada antud teemal igasugust avatud teoloogilist diskussiooni. Erinevate seisukohtade dialoogi asemel on saavutatud ühe äärmusgrupi diktatuur. Seega on kirikul käest mängitud ka eeldused vastavasisulises ühiskondlikus dialoogis osalemiseks tasakaalustava ja osapooli lepitava jõuna. Sellest on muidugi kahju.
Teine ja hoopis ettearvamatute tagajärgedega kirikukogu otsus võeti vastu 24. aprillil 2018, kui kirikukogu toetas Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmist, mida keegi polnud ega ole ka praeguseni riigikogus algatanud. Sisuliselt oli tegemist samaväärse tegevusega nagu kehtestada Kuu tagaküljele suvilakrundi detailplaneering. Tegemist oli sooviga, et Eesti Vabariigi põhiseadus defineeriks abielu ühe mehe ja ühe naise vahelise liiduna. See regulatsioon on seadusega niigi fikseeritud ning kirikukogu toetusavaldus olematule algatusele mitte midagi ei muutnud. Küll aga lasti tekkida olukorral, kus kiriku ametlik toetus vedeleb maas ja tahes milline populistlik jõud võib sellega omatahtsi manipuleerima asuda. Nii et jagan ametivenna muret taoliste hiilivate ja kontrolli alt väljuda ähvardavate protsesside pärast küll.
Et see juba on kontrolli alt väljumas näitas asjaolu, et 26.11.2019 esitas 17 kirikukogu liiget peapiiskopile arupärimise, milles nõutakse 31. märtsiks 2020 ülevaadet sammudest, mida on astutud eelpool mainitud 25.11.2009 väljendatud kirikukogu seisukoha alusel suhetes nende oikumeeniliste partneritega, kes on meie kirikust liberaalsema hoiakuga. Kusjuures selle arupärimise toon pole niivõrd informatsiooni ootav kui arupärijate suhtumist ja hinnanguid väljendav. Kas see on usaldamatuse avaldus peapiiskop Urmas Viilma suhtes? Igal juhul on see kiriku neokonservatiivse grupi algatusel peapiiskopi avalik ja otsene survestamine. Pole ju tähtsuseta asjaolu, et peapiiskop Viilma on üks Luterliku Maailmaliidu asepresidentidest. Selles organisatsioonis on aga võtmeroll Skandinaavia ja Lääne-Euroopa luterlikel kirikutel, mille vaated on oluliselt liberaalsemad kui meie kiriku teatud grupp näha sooviks.
Õiguskomisjoni töö kvaliteet jättis soovida
Kui eelnõude pakett tagasi võeti, tõdes mõnigi õiguskomisjoni liige, et kolme aasta töö läks tühja. Tunnen kaasa, aga eelnõu parem kvaliteet oleks taganud vähemalt selle esimese lugemise lõpuni viimise. Olukorra muidugi muutis keerulisemaks, et seekordsel istungil olid arutamisel põhikirja muudatused, mis tulid kirikukogu lauale piiskoplikust nõukogust ja neid sai kirikukogu vaid kas muutmata kujul kinnitada või tagasi lükata. Nii siis juhtuski, et sisuliselt vaimulike ametiriietuse lünkliku loetelu tõttu nurjus kogu protsess.
Piiskopliku nõukogu liikmena sain kõnealuste muudatusettepanekute paketiga tutvuda juba seal toimunud menetluse käigus. Tuleb tunnistada, et õiguskomisjoni poolt algselt koostatud eelnõus tegi piiskoplik nõukogu mitmeid olulisi parandusi ja sisulisi täiendusi. Juhtisin eelpool mainitud puudulikule loetelule kirjalikult tähelepanu juba enne väljakuulutatud koosolekut. Paraku õiguskomisjoni poolne ettekandja tõdes kirikukogu ees, et see puudus jäi lihtsalt märkamata. Tagantjärgi saan aru küll, et viga oli hoopis minus. Piiskopliku nõukogu koosolekuks saadetud kirjas kritiseerisin sutaani kandmist EELK-s, juhtisin tähelepanu, et lõkad ja lõkmed on kaks erinevat asja, avaldasin kahtlust, et kas õiguskomisjoni vastupandamatu soov rüütada piiskopid violetsetesse sutaanidesse ei mõju liiga karnevalilikuna, imestasin selle üle, et eelnõu kohaselt vaimuliku särk tohib preestril olla vaid must või hall, ning juhtisin tähelepanu ka konkreetse loetelu lünkadele. Ilmselgelt oli seda nii tundlikul teemal liiga palju korraga.
Kostüümidraama on EELK-s tõesti ülearu kaua tähelepanu keskmes olnud. Kirikukogu liige Tarmo Loodus väljendas väga tabavalt arvatavasti paljude kiriku liikmete õigustatud ootust, et vaimulikud võiks omavahel lõpuks ometi kokku leppida, mida nad kannavad ja mida mitte.
Üllatusena avastasin kirikukogu materjalidega töötades, et EELK kirikuseadustikku on vaimulike ametiriietuse nimekirja justkui võluväel sutaan juba lisatudki. Siiani teadsin, et see on üle maailma tuntud kui katoliikliku kiriku preestrikuub, mida mõned meie vaimulikud on lihtsalt omal algatusel kandma hakanud. Ilmselt olen selle EELK-s ametliku kasutuselevõtu arutelu oma enam kui kolmekümne ametiaasta jooksul lihtsalt maha maganud või on see arutelu toimunud üksnes sutaanikandjate kitsas siseringis ja kirikuvalitsuse kabinettide vaikuses. Või ongi nii, et kui mõned vaimulikud lihtsalt otsustavad, et neile sobib mingi teise kiriku ametiriietus, ning kirikupea otseselt selle kasutamist ei keela, saab see ka märkamatult seadustatud?
Kirikukogule esitatud eelnõuga püüti põlistada, mitte lõpetada ametiriietuse karnevali. Seega oli päris hea, et see kirikukogu liikmetes ootuspäraselt kõrgendatud elevust tekitas ning need puht hooletusest tingitud lüngad loetelust üles leiti.
Põhikirja muutmine on harukordne, seepärast ka keeruline ning nõuab kõigilt asjaosalistelt suurt keskendumist.
Kiriku identiteet
Ma ei mäleta enam hetke, mil mu teadvusesse süüvis, et Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on episkopaal-sinodaalne vaba rahvakirik. Igal juhul oli selle teadmise omandamine enesestmõistetav osa mu lastetoast. Hilisemad õpingud, elu- ja teenistuskogemused EELK-s on näidanud, et seda kiriku lühidefinitsiooni on eri aegadel sisustatud erinevalt. EELK sündis vaba rahvakirikuna ja toimis nõnda esimesed paar aastakümmet. Vaba rahvakiriku omadused säilitas EELK ka poolsajandi vältel, mil kogu rahval vabadust nappis. Episkopaal-sinodaalse mulje jätab EELK tänagi. Kuid rahvakiriku seisusest oleme viimasel ajal kergekäeliselt eemaldumas ning sellest johtuvalt on ka vabadusega lood aina keerulisemad.
EELK PK § 1. küll sätestab: „Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, lühendatuna Eesti Kirik või EELK, on vaba rahvakirik, kellel on enesekorralduse ja omavalitsemise õigus …“.
Kiriku ja kristlase vabadus püsib vaid siis, kui ta on valmis Kristusega koos kannatama. Rahvakiriku mõiste ammendav avamine nõuaks aga omaette arutelu. Peatun vaid kahel rahvakiriku omadusel, mida kirik võib kanda isegi siis, kui tema liikmeskond hõlmab rahva väga väikest vähemust. Üks neist on kogu rahvale avatud osadus, mis suudab ja tahab arvestada ka nendega, kes ei kuulu tema seestpoolt soojenevasse kitsasse ringi. Niisugune kirik suudab olla hukkamõistmise asemel mõistev ja avatud inimestele ja ühiskonnarühmadele, kes tõrjutuina kogevad eelarvamustest ajendatud üldist halvakspanu.
EELK-l on esile tuua mitmeid positiivseid näiteid. Meie kirik on näiteks avatud koostööle perevägivalla all kannatanute kaitseks. Samuti võisime hiljuti heameelt tunda, et läbi SA EELK Tallinna Diakooniahaigla tegevuse on kaudselt kogu kirik panustanud, et haigekassa hinnakirja lisandus lõpuks ometi ka hospiitsravi teenus. Need on tänuväärsed saavutused. Õigesti käitus EELK ka siis, kui ruttas ulatama koostöökätt Euroopas puhkenud rändekriisi alguses nõutuks jäänud peaminister Taavi Rõivase juhitud vabariigi valitsusele. Kuid sellest puhkenud rahvuskonservatiivide pahameeletorm ehmatas kirikupea ilmselt nii ära, et kui üks EELK vaimulik julges telesaates avalikult väljendada mõistmist kooseluseaduse rakendusaktide [autori poolt 12.01.2020 täpsustatud sõnastus – Toim.] vajalikkuse suhtes, sai see vaimulik tunda juba kirikust juhitud turmtuld.
Kirikul pole võimalik olla vaba rahvakirik, kui ta oma seisukohavõttudega ja hoiakute kujundamisega isoleerib end rahva mistahes osast. Keti tugevuse määrab tema nõrgim lüli ehk „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete jätnud tegemata kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete jätnud tegemata minulegi“ Mt 25:45.
Vaba rahvakiriku väärtuste hulka kuulub avatud teoloogiline diskussioon kõige tülikamatelgi teemadel. Kirikukogule esitatud põhikirjamuudatuste pakett aga sisaldas ka sätteid, mis oluliselt vähendavad EELK piiskopliku nõukogu pädevust ja EELK vaimulike konverentsi esindatust nii piiskoplikus nõukogus kui kirikukogus. Ühtlasi oli nende muudatusettepanekute taotlus suunata õpetuslike vaidluste lahendamine loodava piiskoppide kogu ainupädevusse. Teoreetiliselt on piiskoppide kogul muidugi võimalus, kuid mitte vältimatu kohustus kaasata taoliste otsuste ettevalmistamiseks vajalikke eksperte ja teoloogilisi konsultante. Aga kas ei jää siis taolised otsused kiriku vaimulikkonnast ja liikmeskonnast liiga kaugeks? Loomulikult on piiskoppide jaoks vaja ühiste otsuste langetamiseks loodud põhikirjalist koostööorganit, kuid see ei peaks hakkama asendama õpetuslike küsimuste laiapõhjalisemat arutelu.
Enne okupatsiooni kuulusid vaimulike konverentsi koosseisu, mida tollal nimetati usuteadlaste konverentsiks [autori poolt 12.01.2020 täpsustatud sõnastus – Toim.], hääleõiguslike liikmetena lisaks EELK vaimulikele ka Tartu ülikooli usuteaduskonna professorid ja ordineeritud õppejõud. See tagas kirikus teoloogiliste diskussioonide akadeemilise kultuuri. Akadeemiline väitluskultuur oli eelduseks sõjaeelse EELK põhimõttelisele otsusele, millele toetudes 1967. a hakati meie kirikus naisvaimulikke ordineerima. Imelik küll, et toona näiteks Soome kirik ei pidanud vajalikuks võtta seisukohta, mis oleks meie kiriku otsuse kuulutanud hereesiaks? Ometi pidasid nad kuni 1980. aastate alguseni samal teemal tuliseid sisekiriklikke vaidlusi.
Raivo Linnas tõdeb oma 03.01.2020 Kirik & Teoloogias avaldatud ja eelpoolgi viidatud artiklis, et EELK-l on identiteedikriisi tunnused. Tal on tuline õigus. Meil on järjest vähem neid, kelle usuline traditsioon, ajalooline mälu ja side kirikuga ulatub katkematult mitmete põlvkondade taha. Ja järjest rohkem on neid, kelle usuline kogemus ja mälestus kirikust algab laulvast revolutsioonist või juba taasiseseisvunud Eestist. Nüüd peame otsustama. Kas tahame oma kiriku peavooluna näha episkopaal-sinodaalse vaba rahvakiriku ajaloolist ja vaevaga hoida püütud avatust või laseme oma kirikul pihustuda rahvuspopulistlikeks ja krüptokatoliiklikeks sektikesteks.
Kirik vajab haldusreformi
Piiskopkondade loomine pole sugugi praegu esile kerkinud teema. See oli EELK-s päevakorral juba 1930. aastatel, kuid jäi ajaloo keerdkäikude tõttu paraku ellu viimata. Praegu on küll hoopis teine olukord, kuid piiskopkondade moodustamise kaudu kiriku haldusreformi teostamine tundub igati mõistlik. Kindlasti on majanduslikult säästlikum jagada kirik 12 praostkonna asemel kolmeks piiskopkonnaks. See vajab aga palju põhjalikumat eeltööd kui tänaseks on teha jõutud ning kiriku struktuuri kõigile arusaadavat ümberkorraldust. Kuid see eeldab, et kogu struktuuri muudatus ka koguduste tasandil vähemalt mõistmist leiab. Kas selleni jõutakse praeguste piiskoppide ametiajal? Ilmselt mitte. Peapiiskop ehk jõuab oma ametiajal selle ära näha. Praegu ametis olevad piiskopid suudavad küll olulisel määral ära teha ja on juba teinud suure osa selleni jõudmisel. Piiskopid pole ilmselt kunagi varem meie kiriku ajaloos seisnud nii lähedal koguduste igapäevaelule kui praegu.
Jõukohasemat haldust vajab meie kirik tervikuna. Ammu on räägitud nn kobarkoguduste moodustamisest, vaimulike toetamiseks mentorluse süsteemi loomisest, koguduste raamatupidamiste konsolideerimisest ja millest kõigest veel. See tähendab, et algatatud kiriku õigusreform peab looma ka sellistele sammudele sobiva õigusruumi.
Ma tean väga hästi, kui raske on meie kirikus üksmeele saavutamine. Aga erimeelsustesse pidama jäämiseks pole meile enam aega antud. EELK kantsler Andrus Mõttus esitas kirikukogule piisavalt kainestava ülevaate prognoosidest, mille kohaselt kiriku toimimiseks vajaliku miinimumini nii liikmeskonna arvus kui annetustest laekuvates vahendites võime jõuda praktiliselt ühe inimpõlve vältel.
Kui 1985. a peapiiskop Edgar Hark suunas mind noore teoloogiatudengina Saaremaale praost Toomas Pauli juurde praktikale, leidus küllalt neid, kes lootusetult ütlesid, et viie aasta pärast lõpetab nii mõnigi kogudus oma tegevuse. Jumal lasi ajal muutuda. Nelja aasta pärast pidasin Mustjalas ristimispüha. Ristitavaid oli nii palju, et teenistuse lõpuks olid mu sõrmed veest kortsus, nagu oleks pool päeva külma veega pesu loputanud.
EELK praeguse põhikirja lõpetab § 75, mis sätestab: „EELK lõpetab tegevuse Issanda Jeesuse Kristuse taastulemisel.“ Näiliselt igati sobiv ja usujulgust väljendav sõnastus. Kuid minus on see algusest alates tekitanud väga vastakaid tundeid. Ma usun, et Kristuse kirik ei kao kuni Issand tuleb. Ma teenin ja võitlen teadmisega, et EELK, mille teenistuses ma olen, on lahutamatu osa Kristuse kirikust. Ma olen ise kogenud, et Jumala armust suudab kirik kesta ka siis, kui mingit lootust ei näi enam olevat. Ma olen ka kindel, et kui Jumal maailmale armuaega kingib, siis näiteks 800 aasta pärast tegutseb praeguse Eesti aladel Kristuse kirik.
Aga et seda kirikut nimetatakse siis veel Eesti Evangeelseks Luterlikuks Kirikuks ja riiki, kus see asub, nimetatakse Eesti Vabariigiks ja rahvas, kes sellesse kuulub, nimetab end ka siis eestlasteks – selles kõiges võtan ma endale küll üsna suure vabaduse kahelda.
Kui Jumal tahab, siis suudame nii teenida, et võime EELK elava osadusena järgmisele põlvkonnale pärandada. See on juba piisavalt suur arm ja vastutuse koorem. Ning seepärast loodan, et paljude teiste kirikute eeskujul jätame ka oma kiriku põhikirjast kiriku tegevuse lõpetamise pügala päris välja. Kui aga riigi seadus selle sõnastamist vältimatult nõuab, siis jätame EELK tegevuse lõpetamise otsuse EELK kirikukogu ainupädevusse ning anname endast parima, et meil ja meie lastel poleks vajadust seda rakendada.
Mart Salumäe (1963) on EELK Põhja-Ameerika praostkonna praost ja EELK kirikukogu liige.
EELK põhikirja ja kirikuseadustiku reformi kohta Kirik & Teoloogias veel ilmunud:
Margit Lail, „Minu kirikust. Meie kirikust“ (K&T nr 436/ 17.4.2020)
Mart Jaanson, „EELK identiteedist“ (K&T nr 433/ 27.3.2020)
Tauno Teder, „Kiriku seadus ja kiriku kogu – mida veel öelda oleks?“ (K&T nr 431/ 20.3.2020)
Matthias Burghardt, „EELK põhikirjareform“ (K&T nr 431/ 13.3.2020)
Anti Toplaan, „Kirik kui perekond“ (K&T nr 430/ 6.2.2020)
Urmas Arumäe, „Kas oleme ennast nurka värvimas?“ (K&T nr 429/ 28.2.2020)
Thomas-Andreas Põder, „Õigusreformist ja piiskopkondadest evangeelse luterliku dogmaatika vaatevinklist“ (K&T nr 428/ 21.02.2020)
Külli Valk, „Õigusreformist Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus“ (K&T nr 424/ 24.1.2020)
Tiit Kuusemaa, „Eesti Evangeelne Luterlik Kirik – kes me oleme?“ (K&T nr 423/ 17.1.2020)
Vallo Ehasalu, „Piiskopiametist ja piiskopkondadest“ (K&T nr 423/ 17.1.2020)
Raivo Linnas, „Mõtteid Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku põhikirja ja kirikuseadustiku muutmise protsessi kohta“ (K&T nr 421/ 3.1.2020).
Thomas-Andreas Põder, „Milline on kristluse sotsiaalkuju homses Eestis? Ärgem raisakem haruldast võimalust! Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku õigusreformist“ (K&T nr 253/ 14.10.2016)
Urmas Arumäe, Kas reformitav kirikuõigus on mineviku, oleviku või tuleviku jaoks? (K&T nr 251/ 30.9.2016)
