Arvamused

Dialoog – Kirik & Teoloogia 350

Ajakirja Kirik & Teoloogia toimetus peab oluliseks avatud dialoogi, seda et inimestel ja inimeste gruppidel on erinevad vaated usule, maailmale, inimesele, ühiskonnale jne, ent et erinevused on pidevas kontaktis. Dialoog, enamasti erinevate ja kaalutud arvamuste avalikkusele ligipääsetavaks tegemise vormis, on seega olnud toimetust juhtiv põhimõte algusest peale, juba seitse aastat. Ajakiri on jõudnud oma 350. numbrini, ilmudes ligi seitse aastat igal reedel katkematu järjepidevusega. Selle tähistamiseks toome lugejani tsitaadivaliku, mis kõik on seotud dialoogi ja diskussiooniga. Ajakirja 350 numbris ning rohkem kui 300 autori kirjutises esineb sõnatüvi „dialoog“ 322 korda, sõna „diskussioon“ 238 korda, rääkimata paljudest alternatiividest. Olgu see suvalises järjekorras loodud valik järelemõtlemiseks, aga loodetavasti ka kutseks teile ja meile kõigile viidatud lugusid ja arvamusi tervikuna üle lugema.

„Nii nagu palve ja jumalateenistus on – kristliku usu enesemõistmise kohaselt – dialoogilised, mitte monoloogilised sündmused, nii on ka jumalakõne kui usukõne olemuslikult dialoogiline. See on kõne, milles eristub Jumala suhtlus ja kommunikatsioon meiega, tema eneseavamine ja liikumine meie poole ning seetõttu meie eneseavamine ja pöördumine Jumala poole.“ Thomas-Andreas Põder, Kirik ja teoloogia: dogmaatiline arutlus (1. osa). Nr 1 / 18.12.2011.

„Seal, kus Jumala Püha Vaim oma kogudust täidab ja kus Ta inimeste ellu ja südameisse tuleb, puudutab Ta meie keeli, kõrvu ja südameid, julgustades meid üksteisega rääkima ja üksteist kuulama. Püha Vaim tekitab ja süvendab inimeste vahelist dialoogi ja aitab kõrvaldada tõkkeid ning lammutada müüre.“ Marko Tiitus, Ta julgustab meid üksteist kuulama (Ap 2:1-41). 18.5.2018.

„Kirik peaks ka meedias aktiivselt mitmekesisuseteemadel sõna võtma, et kinnistuks teadmine, et kirik aktsepteerib erinevusi ning on toeks kõigile, kes endas või maailmas selgusele pole jõudnud. Sarnased arutelud nagu diskussioon Annika Laatsi ja Arne Hiobi vahel on ühiskonnas väga tervitatavad, sest aitavad selgitada kiriku seisukohti nii kirikusiseselt kui avalikkuses ning murravad stereotüüpe.“ Susanna Mett, Olümpiaadiessee: Missugune kirik kõnetaks kaasaegset inimest? 13.4.2018.

„Seejuures ei saa demokraatia olla üksnes riigivorm, vaid peab ühtlasi olema eluvorm: vajalikud on demokraatlikud voorused nagu dialoogilisus, ausus, tolerantsus, kompromissivalmidus, teise inimese vabaduse ja väärikuse austamine, tundlikkus sotsiaalse õigluse suhtes. Kõige selle puhul on võimalik täheldada demokraatia ja kristluse resonantsi ning tänapäeva demokraatiates kindlasti ka kristluse varjatud mõjusid.“ Johann-Christian Põder, Demokraatia hoidmisest. Nr 37 / 24.8.2012.

„Kui dialoogipidamine toimub nägemusega Jumalast, kelle aujärje ees ei muutu kõik ümbritsev tühiseks, vaid kelle ligiolus võivad muutuda tähenduslikuks ja mõttekaks paljud nähtused ka teistes religioonides, mida olime seni kristlastena tühisteks pidanud või polnud üldse märganud, siis arvan, et kokkuvõttes kristlaskond pigem võidab kui kaotab. Võiksime tunda vajadust süvenda sellessegi, mis meie arusaamadega ei haaku ja tõenäoliselt ei saagi mitte kunagi haakuma. Sest just nimelt oma religioosse teisitiolemise tõttu saabki Teine olla eriti väärtuslik.“ Riho Alla, Religioonidevahelise dialoogi lahutatus evangelisatsioonist. Nr 64 / 1.3.2013.

„Sama idee esineb teises kontekstis Platoni dialoogis Gorgias. Hea riigikord on selline, mis võimaldab inimestel olla head ehk kasvada vooruslikuks, õiglaseks, ausaks ja siiraks. Hea inimene on selline, kes püüab teha teisi inimesi samuti vooruslikuks ja julgustab neid talitsema oma himusid, mis on kahjulikud nii indiviidile kui ka kogukonnale. See julgustamine pole repressioon, sest teiste inimeste mõjutamine ei saa olla võimu kasutamine, vaid üksnes apelleerimine inimese mõistusele, kasutades argumentatsiooni, mis nõnda muudab inimest temast endast lähtuvalt ja sisemiselt.“ Joona Toivanen, Kirik ja õiglus ühiskonnas populismi vastu. 15.6.2018.

„Teksti tõlgendamise juures põrkuvad kokku teksti maailm ja lugeja maailm. Tõlgendusprotsessi ülesanne on saada tõlgendaja taotlused ja teksti (kirjutaja(te)) eesmärgid rohkem teineteisele vastavaks. See tähendab õnnestumist lugeja ja teksti vahelise dialoogi tekitamises. Seda nimetatakse sageli hermeneutiliseks ringiks või spiraaliks.“ Randar Tasmuth, Hermeneutika varjatud võimust. Nr 36 / 17.8.2012.

„Kindlate rõivaste ning sümbolite äratuntav kasutamine on seotud hoiakuga. Avaldades midagi, mis ei ole pelgalt riietusese, vaid hõlmab endas inimgrupi uskumusi ja ajalugu, ei saa jääda neutraalseks. See tähendab, et mood on võimalus astuda dialoogi, visuaalselt edasi anda oma seisukoht. Seda laadi seisukohavõtt võib olla riskantsem kui jämedad väljaütlemised. Ajal, kui sõnade tähtsus hakkab oma rolli kaotama, on visuaalsus veel see, mis suudab liigutada. Tegu kaalub üles sõna, kuid eesmärk on sama.“ Lisette Sivard, Olümpiaadiessee: Kas meile on vaja religioonipolitseid? 13.4.2018.

„Kui me natuke mõtleme kiriku kreekakeelse termini ekleesia peale, siis sisult tähendab ta ju seda sama ühisesse ruumi punkti kokkukutsumist, kokku tulemist ja koosolemist (εκκλησία – εκ + καλώ). Kõikide koosolemiste puhul ruumis saab nii dialoogis kui ka seltskonnas alati tekkida üks mõtteline punkt, mis viib osadusse ja ühendusse.“ Tauri Tölpt, Kirik kui pühalik ilmaruum. 26.1.2018.

„Naiste ordinatsioon on üsna tõenäoliselt teema, mis ei kao oikumeeniliselt maastikult niipea. Aeg-ajalt kostab nii naiste ordinatsiooni pooldajate kui vastaste seast veidi väsinud hääli, mis väidavad, et kõnealusel teemal on kõik, mida öelda on, juba ära öeldud ning edasistel kõnelustel pole mõtet. Sellega ei saa aga nõustuda. Mitmed bilateraalsed dialoogid on näidanud, kuidas dialoogi jätkamine on viinud märksa sügavama refleksioonini antud teemal. Isegi kui otsese ühisarusaamani ei jõuta, võimaldab teisel seisukohal olijaga diskuteerimine jõuda selgemale ja nüansirikkamale arusaamale omaenda positsiooni osas.“ Anne Burghardt, Naiste ordinatsioon oikumeeniliste kõneluste kontekstis. Nr 300/ 8.9.2017.

„Avalikus ruumis, kus sõna saavad nimelt erinevate gruppide esindajad ning hääl antakse nende eriomastele argumentidele ja mõttekäikudele, olgu need siis usulised, poliitilised, majanduslikud, kultuurilised, ning ühiskondlikus kooselus leitakse erinevustes ühisosa, peaks dialoog ka usuperspektiiviga olema tervitatud, ning tegelikult ka enesestmõistetav. See annab võimaluse muutuda ja areneda nii ühiskonnal kui usu osaduskonnal.“ Karin Kallas, Kuidas kõneleda kristlusest avalikus ruumis? Fookus: ilmalik kooliharidus. Nr 297/ 18.8.2017.

„Dialoog kõrvaldab äärmusluse ohu ning aitab hoida fookuses kristluse tuuma, milleks on õpetuslikult see, et Jumal on Kristuse kaudu päästnud inimese, ning praktikas see, et kristlased on omavahel osaduses, ühe Kiriku liikmed.“ Urmas Nõmmik, Kirikust, teoloogiast, peremudelitest ja kooseluseadusest. Nr 145/ 19.9.2014.

„Ajad, kus religiooni ikke alt vabanenud teadus üritas religioonile vastandudes maailma üksinda ära seletada ning oma oponendi ajaloo prügikasti heita, on möödanik. Kätte on jõudnud (dalai-laama sõnu laenates) dialoogi sajand, kus vanade rivaalide koostööst võib sündida midagi uut ja hüvestavat.“ Eerik Sven Puudist, Olümpiaadiessee: Ennäe imet! Teel imedejärgsesse maailma. Nr 284/ 19.5.2017.

„Just see kõige viimane muudab usuvabaduse osaks veel ühest laiemast agnostitsismist, millele vaba ühiskond tugineb ja mis seisneb äratundmises, et tõde meie maise ühiskonna parema korraldusviisi kohta on seda täielikum, mida poleemilisem, dialoogilisem ja avatum ta on, mida rohkem ta tunnistab endale, et ta ei ole veel pärale jõudnud.“ Aare Pilv, Agnostilisest riigist. Nr 274/ 10.3.2017.

„Miks ma taolistest asjadest kirjutan kontekstis, kuidas võiksime pidada kirikusisest diskussiooni homoseksuaalse praktika üle? Küsimus on tõeotsingus. Uusaja teoloogia on püüdnud alates demütologiseerijatest leida tõde, reformides selleks vajaduse korral ja olulisel määral neid arusaamu, millega me kirikus sajandite vältel harjunud oleme. Leian, et ka antud diskussioon ei saa vilja kanda, kui esmalt asutakse pooldajate või vastaste „kaevikusse“ ja alles siis hakatakse oma positsiooni kaitseks argumente otsima. See ei ole tõeotsing.“ Aare Luup, Kuidas elada maailmas, kus vastus on „ei tea“? Nr 306/ 20.10.2017.

„Kui aga inimene on juba kord kiriku lävepaku ületanud, ei vaibu tema otsingud. Kristlaseks olemist nähakse osana enesearengust, mis peab kuhugi välja viima. Selline inimene ei lepi „ülalt alla“ ja „käskivas kõneviisis“ suhtlusega – ta tahab olla individuaalsel viisil kõnetatud, kaasatud ja dialoogis, tunnetada kuuluvust mõttekaaslaste hulka.“ Liina Kilemit, Sotsioloogi pilguga raamatust „Kuhu lähed, Maarjamaa?”. Nr 262/ 16.12.2016.

Europäische Abrahamische Forum (EAF) on Zürichi religioonide vahelise dialoogi instituudi (Das Zürcher Institut für Interreligiösen Dialog (ZIID)) ettevõtmine. See projekt ja organisatsioon on kasvanud välja tõdemusest, et religioonide ja kultuuride vaheline dialoog ei ole tänases olukorras mitte ainult hädavajalik ning tähtsam kui kunagi varem, vaid et ühiskond on selliseks dialoogiks ka valmis. Organisatsiooni tegevus on kantud arusaamast, et Euroopa kultuuripärand ei ole mõjutatud mitte üksnes kristlusest, judaismist ning Rooma-Kreeka antiikkultuurist, vaid et seda on olulisel määral kujundanud ka islam, rääkimata sellest, et nii nagu mõningates Euroopa riikides (nagu näiteks Bosnia-Hertsegoviinas, Leedus, Poolas ja Venemaal) on moslemid juba sajandeid oluliseks osaks nende ühiskonnast olnud, nii mõjutavad moslemid elu Euroopas ka tulevikus.“ Elo Süld, Intervjuu religiooniloo ja judaistika professori Stefan Schreineriga. Nr 259/ 25.11.2016.

„Ometi, teekond, mida oleme kutsutud käima, peab tuginema veelgi intensiivsematele dialoogidele. Tavaliselt meie eneste jutustused sellest, kes me oleme ja kes on teine, rõhutavad ja tõstavad esile meie erinevusi. Meie mälestused kannavad sageli valu ja konflikti pitserit.“ Martin Junge, Reformatsiooni ühise meenutamise jutlus. Nr 259/ 25.11.2016.

„Akadeemilisus ei võrdu väärikus. Küll aga saame panna aluse võimalusele, et akadeemiline usuteadus oleks taimelavaks paremate inimeste, õppivate inimeste ja otsiva meelega inimeste osas, kes suudavad olla dialoogis omavahel ja n-ö teistega – olgu selleks teiseks siis naaberkirik, naaberdistsipliin või midagi kaugemat ja tundmatumat. Dialoog loob aluse vastastikusele austusele ning ehk seeläbi ka väärikamale elu ja inimese mõtestamisele.“ Triin Käpp, Usuteadus kui sidumiskunst (1Ms 1:1-5, 2:2-3). Jutlus Tartu Ülikooli usuteaduskonna taasavamise 25. aastapäevaks. Nr 256/ 4.11.2016.

„Mulle näib, et religioonihirmust vaevatud vaimuvaesus pole ainult teaduse või filosoofia või teoloogia probleem. Mitmevärvilisena alanud dialoogid muutuvad religioonist hirmunud inimeste mõjul sageli must-valgeteks ning sellega lastakse aadrit meie kõhnukese kultuuri tuiksoonest.“ Enn Kasak, Religioonihirmust vaevatud vaimuvaesus. Nr 225/ 1.4.2016.

„Kõik olid siiski üksmeelel selles, et mingit surmajärgset ülestõusmist ei toimu. Surma pöördumatust tähendusest on Wright näiteks toonud ühe dialoogi 3. saj eKr epigrammil: „Mis tunne on olla seal all?“ küsib mees temast lahutatud sõbrast. „Väga pime,“ tuleb vastuseks. „Kas on mingit teed tagasi üles?“ „See on vale!“ kõlab vastus.“ Ergo Naab, Ülestõusmisuskumus N. T. Wrighti pilgu läbi. Nr 223/ 18.3.2016.

„Või kas Jumal on juba omaenda olemises dialoogiline, kas tal on Poeg, kas nende vahel on pidev vestlus, mis on kantud vastastikusest armastusest ning kas see meist, kes näeb Poega, näeb ka isa? Kas Jumal on Isa, Poeg ja Püha Vaim, kes võtab armastust tõsiselt, sest temas valitseb armastus?“ Matthias Burghardt, Toomapäeva mõtisklus. Nr 210/ 18.12.2015.

„Kunstimuuseumide valimit põhjendab nende väga hea dialoogiplatvormi kuvand religioossete ja maailmavaateliste teemade käsitlemisel. Kuna kunstimuuseumi eksponaadid pakuvad külastajale suhestumiseks võimaluse valida kas sisuline-süžeeline või puhtkunstiline-esteetiline tasand – just seesama valikuvõimalus ja -vabadus mõjub aga julgustavalt, toetab uudishimu ja õppeprotsessi –, siis käsitletakse kunstiteoseid efektiivse vahendina ajalooliste, sotsiaalsete ja religioossete teemade avamiseks.“ Kerttu Männiste, Enam kui esemed. Religioonidega seotud pärandi eksponeerimine ja kasutamine muuseumides. Nr 202/ 23.10.2015.

„Lisaks sellele tuleb toetada dialoogikultuuri, pakkudes välja raamistiku, milles inimestel on võimalik usalduslikult ja avalikult üksteisega suhestuda. Dialoog tähendab ühtlasi avameelsust ja partnerite hoolsat ärakuulamist. Dialoog ei viita üksnes konkreetsele diskussioonile erinevate inimeste vahel, vaid iseloomustab põhimõttelist hoiakut teise suhtes, elustiili või arusaama vastastikusest koostoimest. Dialoog viitab sellele, et niisama külg külje kõrval elamise asemel tahavad erinevad kogukonnad ja erinevad inimesed taotluslikult ja konstruktiivselt koos elada ja üksteisesse suhestuda. Osalus ja dialoog on konkreetsed praktikad, mis panustavad ühise avaliku ruumi loomisse. Osalus ja dialoog on pluralistlike ühiskondade nurgakivid, kuna nad tugevdavad inimeste otsustusvõimelisust ning identiteeti isikutena.“ Simone Sinn, Religioosse ruumi eristamine politiilisest – globaalne väljakutse (2. osa). Nr 199/ 2.10.2015.

„Palvetamine tähendab mitte monoloogi, vaid dialoogi, st me peame leidma ka aja, et meile antav vastus ära kuulata. Meie palvetamise eesmärk ongi ju vastuse saamine Jumalalt, mitte talle oma tellimuste nimekirja ettelugemine. See aga tähendab, et oma Jumalaga suhtlemiseks vajame aega ja rahu, võimalust keskenduda.“ Eve Kruus, Jumala kirkus meis (Lk 9:28-36). Nr 188/ 17.7.2015.

„Nüüdseks on üle 2000 aasta voolanud siin maailmas üks elav allikas, mis avati Jeesuse kaudu ja läbi, mis teeb inimese dialoogi oma Jumalaga lihtsaks ja loomulikuks ning kaotab vaheastmed. Tänaseni on avatud ligipääs Jumala saladustele ja müsteeriumile – toimugu see meie ümber või sees.“ Hedi Vilumaa, Jutlus palmipuudepühaks (Jh 17:1.6-8). Nr 172/ 27.3.2015.

„Ning otsekui selle pessimistlikuks krooniks kirjutab Tammsaare „Põrgupõhja uue Vanapagana“, sügavalt eksistentsialistliku romaani 20. sajandi eestlase õndsaks saamise tungist, mis Piibli metafoorikat kasutades, on dialoogis, koguni vaidluses kristliku väärtusõpetusega, pannes lugejat järele mõtlema hea ja kurja, mõttetuna näiva töö ja elumõtte, kohustuse ja vastutuse dialektika üle.“ Rein Veidemann, Kristliku väärtusõpetuse peegeldusi Eesti (kirjandus)kultuuris. Nr 167/ 20.2.2015.

„Erinevate mõttesuundade olemasolu ühe ja sama usundi sees on möödapääsmatu ja möödapääsmatu on seegi, et n-ö enamusseisukohad, st seisukohad, mida tunnustab suurem enamus ühe religiooni järgijaid, kujunevad välja erinevate seisukohtade esindajate dialoogi ja diskussiooni tulemusena. Nõnda on see olnud nii budismi kui ka ristiusu ajaloos.“ Jaan Lahe, Religioon ja luule. Nr 143/ 5.9.2014.

„Tõe otsimise juurde kuuluvad alati teadus, diskussioon, dialoog, otsimine ja küsimine, ebakindluse talumine – vastasel korral vahetatakse oma hirmud ja arvamused ära jumaliku ilmutusega.“ Christoph Wrembek SJ, Mis on fundamentalism? Nr 138/ 1.8.2014.

„Põhimõtted võiksid laias laastus põhineda usulisel sallivusel ja ümberusustamise saavutatav dialoogi kaudu, rahumeelsel teel, harides inimest. Kuna igal inimesel on õigus vabale tahtele ja vabale valikule, siis võib juba vähegi sunniviisilist misjonit pidada ebamoraalseks ja inimõigusi rikkuvaks. Kokkuvõttes, usu levitamisega peaks alati kaasas käima terve mõistus, hea tahe, kaastunne ning heatahtlikkus.“ Michael Jatsa, Mis on misjon? Nr 131/ 13.6.2014.

„Šamanistlike riituste puhul on toodud lausa võrdlusena: šamaani dialoog kõrgemate vaimudega on kui etendus, kus šamaan elab sisse oma rolli ja vastasjõududesse, see on šamaani mäng, kus mängitakse vaataja silma all lahti müütilised lood, kohtumised vaimudega, kõrgemate jõududega. Ka hea näitleja võib olla midagi šamaanitaolist. Inspiratsiooni kõrghetkteil on tal sidestus teise reaalsusega, ta vahendab seda „teist“ ilma meie ilmale, ütleme ka nii, et ta sidestab meid universumi väega.“ Katri Aaslav-Tepandi, Ravimine, müüt ja sõna. Nr 126/ 9.5.2014.

„Teoloogiline alus peaks siduma endaga mineviku metafooride tähenduse ja tänapäevase hingehoiu tähenduse vahelise dialoogi tulemusi. Metafooride keel süvendab, rikastab ja kujundab praktikat ümber.“ Anne Vandenhoeck, Hingehoiu teoloogiline alus. Nr 121/ 4.4.2014.

„Tagasipöördumine tähenduste ja jutustuste maailma teeb võimalikuks kristliku pärandi ja lunastusloolise metanarratiivi kujunemise osaks hingehoidlikust protsessist. Hingehoidja omandab seal uuesti karjase rolli. Ta võib tuua ühisesse vestlusesse oma kogemused ja usu. Nimetan seda hingehoidja rolli vestluskaaslaseks, sest selle eesmärgiks on võrdsel tasandil toimuv dialoog, kus mõlemal osapoolel on oma eriline ja samavõrra oluline roll.“ Kari Ruotsalainen, Hingehoidja muutuvad rollid. Nr 104 / 6.12.2013.

„Kirik Eestis on jäänud keskkonnaküsimustes rohkem kõrvalseisjaks, ehkki loomisteoloogiast lähtuvalt on kristlastel vägagi põhjust diskussiooniga liituda.” Meelis Süld, Loodu pole müügiks. 13.7.2018.

„Ka praegu ei pääse kirik ülesandest tõlkida kristlikku sõnumit ikka ja jälle uutmoodi tänapäeva inimesele mõistetavasse keelde ning olla dialoogis piiblilugejatega, keda lahutab Piibli kirjutamise ajast suur aja- ja kultuuridistants.“ Rudolf Bultmann, Küsimus imest, 2. osa. Nr 102 / 22.11.2013.

„Nii ei eksisteeri näiteks ühtki absoluutselt puhast ja jumalikku muusikat, mis oleks ette kirjutatud Jumala poolt või nõutud kiriku poolt; muusikat, mille abil üksi me end otsejoones taevasse võiks laulda. On küll olemas terve rida inimlikke muusikalisi traditsioone, millest osad sobivad paremini kui teised selleks, et võimaldada kogudusel lauldes koguneda Sõna ja sakramendi juurde, liikuda suurema harmoonia ja dialoogi poole, säilitades samas erinevuse ja ühtsuse, pühaduse ja ligipääsetavuse dimensioone.“ Gordon W. Lathrop, Kaasaegne luterlik lähenemine jumalateenistusele ja kultuurile: kriitiliste printsiipide väljaselgitamine. Nr 101 / 15.11.2013.

„Inimõiguste küsimus näib olevat ka koht, kus kirikud esitavad vastuolulisi sõnumeid kogu Euroopale, ning see vastuolulisus pigem kahjustab kirikuid kui tugevdab nende positsiooni Euroopas. Konsultatsiooni lõpuks leiti, et usuteaduskonnad võivad ja peavad edendama konstruktiivset dialoogi inimõiguste küsimuses nii Euroopa Kirikute Konverentsi kui ka Katoliiklike Piiskoppide Konverentsi ja muude asjakohaste institutsioonide kaasabil.“ Anne Kull, Grazi protsessist ja inimväärikusest. Nr 100 / 8.11.2013.

„Samas on kiriku tegevuse korraldus, jumalateenistuse korraldus olnud sajandeid mõeldud just massidele ja suhtlus on olnud ühesuunaline: ülevalt alla. Selline vorm ei sobi eriti tööks religioosselt otsivate üksikinimestega usulise mitmekesisuse olukorras. Suhtlus peaks olema kindlasti dialoogiline, s.t ka ärakuulav. Probleem on siin muidugi selles, et eestlased ei julge oma tegelikke mõtteid või üldse mõtteid avaldada.“ Lea Altnurme, Religioossete otsijate vajadused ja väljakutsed kirikule. Nr 65 / 8.3.2013.

„Teoloogilised dialoogid on ääretult tähtsad. Aga meid peab tegema rahutuks, et need dialoogid on täna esmajoones fikseerunud küsimustele, mille puhul kirikud pea eranditult tegelevad iseendaga, nimelt oma eklesioloogiatega ja oma ametikäsitlustega. Üks on täiesti kindel: viinapuu oksad saavad kasvada vaid üheskoos. Siis kannavad nad vilja. Nad lõpetaksid aga kasvamise, kui nad laseksid oma erinevatel vormidel muutuda etteheideteks või vaidlustaksid isegi vastastikku oma olemisõiguse viigipuul.“ Michael Beintker, Vabad tuleviku jaoks. Evangeelsed kirikud reformi ja reformatsiooni vahel (2. osa). Nr 45 / 19.10.2012.

„On huvitav jälgida, kuidas just see võte, enese kahestamine ja sisedialoog, on tekitanud kirjandusliigi, mida näiteks enne Augustinust praktiliselt ei olnud olemas. Alles Augustinuse Soliloquia („Kõnelused üksinda e iseendaga“) paneb sellele alguse ja inspireerib mõtlejaid läbi keskaja ja renessansi (vrd Petrarca Secretum) kuni tänapäevani.“ Marju Lepajõe, Tüdimusest ehk akeediast varases munkluses. Nr 39 / 7.9.2012.

„Kiriku roll ühiskonnas laiemalt tuleb kõige enam esile diakoonia valdkonnas, kus seatakse eesmärgiks pakkuda kogukonnale vajalikke teenuseid koostöös kohaliku omavalitsusega. Ühiskondlik aspekt avaldub veel suhtekorralduse valdkonnas, kus tuuakse välja vajadus olla ühiskonnaga dialoogis ning rääkida kaasa ühiskonnas kõne all olevatel teemadel. Valdkondlikud eesmärgid saavad teoks eelkõige hea ametialase ettevalmistusega vaimulike ja töötegijate tegevuse kaudu, seetõttu on üks oluline eesmärk ka läbimõeldud ja süsteemse koolitus- ja motivatsioonisüsteemi loomine.“ Kerstin Kask, Kadri Lääs, Vajame visiooni, mis vaimustaks. Nr 20 / 27.4.2012.

„Tulemused erinesid oluliselt usundiõpetust mitteõppinute ja seda ainet õppinud õpilaste lõikes. Noored, kes polnud religiooniõpetust õppinud, nõustusid enam väidetega, mis väljendasid äärmiselt negatiivseid üldistavaid suhtumusi usklikesse ja religiooni. Religiooniõpetust õppinud aga olid avatumad erinevuste suhtes, olles valmis astuma enam dialoogi endast erineva maailmavaate esindajatega.“ Olga Schihalejev, Millist usundiõpetust vajaks Eesti kool tänapäeval? Nr 14 / 16.3.2012.

„Käesolev aeg aga lausa kutsub meid kokku hoidma, leidma teid dialoogiks, otsima ühisosa erinevate leeride vahel ja võimalusi, kuidas kõnetada inimesi väljaspool, jõuda kuulutuses nendeni.“ Tiina Janno, Otsides julgust. Nr 74 / 10.5.2013.

 

 

Print Friendly, PDF & Email
English