ISSN 2228-1975
Search

Hingehoiu teoloogiline alus

Anne VandenhoeckSissejuhatus

MĂ”istes, et teil tuleb kuulata ettekannet hingehoiu teoloogiliste aluste teemal, vĂ”ivad mĂ”ned teist tunda end nagu Hagar minu lemmikkoomiksis (Hagar kĂŒsib Jumalalt: „Miks mina?“ ja Jumal vastab: „Miks mitte?“). MĂ”nele vĂ”ib see olla signaaliks, et ravida oma unepuudust. MĂ”ned kaplanid pööritavad aga silmi ja soovivad, et annaksin neile hoopis mĂ”ned vĂ”luretseptid hingehoiuks. Ja mĂ”ned teoloogid mĂ”tlevad vĂ”ib-olla, et pastoraalteoloogia vĂ”i praktiline teoloogia ei ole ĂŒldse tĂ”eline teoloogia. Nad kĂ”ik eksivad, mu sĂ”brad! Praktiline teoloogia on vĂ€ga huvitav, vĂ€ljakutseid pakkuv ja rikas teoloogia osa ning sellest vaatenurgast teoloogilise aluse otsimine pole kunagi igav! Ma kasutan vĂ”imalust seda teile tunni aja jooksul tĂ”estada!

Ma ĂŒhendan teadlikult hingehoiu teoloogilise aluse praktilise teoloogiaga. Minu hinnangul on praktiline teoloogia priviligeeritud partneriks kĂ”igile, kes on seotud hingehoiuga. Praktilise teoloogia meetodid on vĂ€ga sobivad hingehoiu teoloogilise aluse otsimiseks, sest need vĂ”imaldavad arvesse vĂ”tta praktikat ning toetuda ka teistele erialadele ja teadustele.

Enne kĂ€esolevaks loenguks valmistumist mĂ”tlesin, kas on olemas niisugust asja nagu teoloogiline alus hingehoiule. Minu jaoks on vastus sellele kĂŒsimusele kahetine – nii jah kui ka ei. „Jah“ selles tĂ€henduses, et on ainult ĂŒks traditsioon, mille poole teoloogilise aluse leidmiseks vaadata: kristlik narratiiv teest, mida kĂ€ivad Jumal ja tema rahvas. „Ei“ selles mĂ”ttes, et erinevad olukorrad hingehoius viitavad kristliku narratiivi erinevatele aspektidele. Oma tĂ€nases loengus illustreerin ma „jahi“ ja „eid“ nĂ€itega teoloogilise aluse otsimisest dementsusega inimeste (hinge)hoiuks.

 

1. Hingehoiu praktika

Teoloogilise aluse kontekstiks vĂ”i selle otsimise lĂ€htepunktiks on kahtlemata ja vaieldamatult praktika. Ma töötasin neliteist aastat erinevates haiglates kaplanina ja ma lihtsalt armastasin seda tööd! Ma armastasin spirituaalsuse otsimist inimeste eludes ning armastasin nende toetamist ja lohutamist kannatuste keskel. Ma arvan tĂ”esti, et see oli parim viis, kuidas vĂ€ljendada oma jaatavat vastust Jumala kutsele. Aga loomulikult polnud siin kĂŒsimus minus, kuigi vĂ€ga tĂ€htis on armastada seda, mida sa teed. Paljude inimeste kannatuse ja Ă”nne kogemused, millega me kaplanite ja pastoritena kokku puutume, peaksid sĂŒtitama meid mĂ”tisklema hingehoiu teoloogilise aluse ĂŒle.

SeetÔttu peaks teoloogiline alus:

  • vĂ”tma tĂ”esti kaplanite, pastorite ja nende hoolealuste inimeste kogemusi tĂ”siselt. Nende kogemuste tĂ”siselt vĂ”tmine tĂ€hendab deduktiivsele teoloogia tegelemise piiri seadmist (teoloogilisi aluseid ei saa lihtsalt praktikasse poetada). Piibel on tĂ€is lugusid, kus inimeste orjuse, rĂ”humise, patu, haiguse ja kannatuste kogemust vĂ”etakse tĂ”siselt. Jumala ja Jeesuse jaoks on see inimestele suunatud toimimise lĂ€htepunktiks. Kogemus on oluline toetuspunkt, selleks et suhestuda pĂŒhaga, ning minu meelest vĂ€ltimatu ja hĂ€davajalik mĂ”tiskluseks hingehoiu teoloogilise aluse ĂŒle.
  • olema vĂ”imeline siduma endaga inimeste kĂ”iki kogemusi. Teoloogiline alus peaks vĂ”imaldama kaplanitel, pastoritel ja teoloogidel mĂ”tiskleda kĂ”ikvĂ”imalike erinevate kogemuste ĂŒle, mitte ainult nende kogemuste ĂŒle, mis sobivad meie traditsiooni ja eluviisiga. NĂ€iteks: teoloogia, mis pole vĂ”imeline siduma endaga vaimse puudega inimeste kogemust, pole tĂ”eline teoloogia vĂ”i on diskrimineeriv teoloogia. See ĂŒtleks, et teoloogia on teie jaoks olemas, kui omate teatud intellektuaalset taset. Teine nĂ€ide: teoloogiline alus peab olema vĂ”imeline andma kaplanitele baasi ja vahendid selliste kaasaegsete kogemuste ĂŒle mĂ”tlemiseks nagu talumatult raske kannatuse kogemine, mille tulemuseks on eutanaasia rakendamine. Miks leiab ĂŒha suurem hulk inimesi, et krooniline kannatus on talumatu? Selleks et tulevast Jumalariiki vÀÀriliselt hinnata, vajame me tĂ€it teoloogiat (mitte selle kerget versiooni) ja hingehoiu teoloogilist alust, mis vĂ”imaldab inimesi vÀÀriliselt kohelda ning mis suudab inspireerida, reflekteerida, kritiseerida ja kaasa haarata kĂ”ikvĂ”imalikke kogemusi.
  • peaks olema juhis kaplanitele, pastoritele ja vabatahtlikele hingehoius vĂ”i spirituaalse toe jagamisel. See tĂ€hendab, et kui teoloogiline alus ei vĂ”imalda inimestel sĂ”nastada vĂ”i analĂŒĂŒsida oma kogemusi, siis pole see piisav.
  • peaks olema inspiratsioon, usu tugevdamise allikas, vahend kĂ€idava tee valgustamiseks, viis enese positsioneerimiseks nii, et see tuleks kasuks teistele ja tugevdaks kogukonda. SeetĂ”ttu arvan ma, et teoloogiline alus peaks kasutama metafooride keelt, kuna need on vĂ”imelised praktikat rikastama, sĂŒvendama ja ĂŒmber kujundama.

NÀide: dementsusega inimeste hoolduse praktika (Vandenhoeck 2009). Mida rÀÀgib meile nende kogemus, kes hoolitsevad dementsusega inimeste eest?

  • See pole kerge ning esitab palju vĂ€ljakutseid perekondadele, hooldajatele ja ĂŒhiskonnale.
  • On valus nĂ€ha kellegi isiksust ja mĂ€lu kadumas (oma vaimu kaotamine). Dementsuse varajastes staadiumides on see eriti valus dementsusega inimese enda jaoks, kui ta tajub oma isiksuse kadumist.
  • Kokkupuude dementsusega inimestega vĂ”ib olla nii brutaalne, et inimesed hakkavad juurdlema dementsuse all kannataja elu mĂ”tte ĂŒle.
  • Dementsusega inimeste hooldus peab olema spetsialiseeritud igal tasandil, seda veelgi enam siis, kui sĂ”naline suhtlus muutub raskemaks vĂ”i puudub hoopis (nt mĂ€lutehnikad).
  • Dementsusega inimestel on endiselt fĂŒĂŒsilised, emotsionaalsed, sotsiaalsed ja vaimsed kogemused ning vajadused. Neid on ainult raskem vĂ€ljendada vĂ”i edastada.
  • Dementsusega inimeste eest hoolitsemises vĂ”ib olla rÔÔmupakkuvaid ja ilusaid hetki.

Kuidas me saame rÀÀkida ja mĂ”tiskleda dementsusega inimestest teoloogilisel tasandil? Kuidas me saame neid sellesse hĂ”lmata? Kas dementsusega inimene saab jĂ€tkuvalt olla jumalanĂ€oline vĂ”i muutuda ĂŒha enam ja enam jumalanĂ€oliseks? Kuidas saab teoloogia, mis rĂ”hutab nii mitmel viisil inimeste vĂ”imet olla suhetes teiste inimeste ja Jumalaga, integreerida dementsusega inimesi, kelle suhtlemisvĂ”ime kahaneb suure kiirusega? Ja mis on dementsusega inimesi puudutava teoloogilise refleksiooni eesmĂ€rk? Dementsusega inimeste eest hoolitsemisel kerkivad suure kannatuse ja vĂ€ikese Ă”nnetunde kogemustest ĂŒles kĂ”ikvĂ”imalikud kĂŒsimused. Neid kogemusi ja kĂŒsimusi tuleks arvesse vĂ”tta. Nende arvesse vĂ”tmine keelab teoloogial olla ainult deduktiivne. Teoloogilise aluseni jĂ”udmiseks on vajalik ka induktiivne lĂ€henemine.

Siin jĂ”uame hingehoiu teoloogilise aluse otsingutes keerulise vĂ”i vĂ€ljakutseid esitava osani. Milline on teoloogia ja kultuuri vahelise suhte olukord? Teoloogia eksisteeris kaua kontekstis, milles seotus (lÀÀne) kultuuriga oli ilmne. Meenutagem Paul Tillichit (1886–1965), kes rÀÀkis vastastikusest seotusest, mis tema seletuse jĂ€rgi tĂ€hendas, et ĂŒhiskond esitab teoloogiale kĂŒsimusi ĂŒlima tĂ€henduse kohta ja teoloogia pakub ĂŒhiskonnale vastuseid. Teoloogia ja kultuuri osaline kattumine oli ilmne. David Tracy (sĂŒnd 1939) kohandas Tillichi arusaama tĂ€napĂ€evase ĂŒhiskonna jaoks ja vĂ”ttis kasutusele vastastikuse kriitilise korrelatsiooni (sĂ”ltuvusseose) mĂ”iste. See suhe on mĂ”lemasuunaline ning samuti sĂ€ilib siin osaline kattuvus. See tĂ€hendab, et ĂŒhiskond ja teoloogia suudavad teineteist mĂ”ista ja teineteiselt Ă”ppida, aga nii kĂŒsimused kui ka vastused peaksid olema vastastikused ning osapooled ĂŒksteise suhtes kriitilised. Selle tulemusena jĂ”uavad kultuur ja teoloogia vahel ka tĂ”lgenduse erinevustest pĂ”hjustatud vastandumiseni, aga see on osa suhtest. On ka teolooge, nagu Belgia teoloog Lieven Boeve, kes vĂ€idavad, et korrelatsiooni kategooria ei ole enam sobiv teoloogia ja (lÀÀne) kultuuri vahekorra ĂŒle mĂ”tlemiseks (Boeve 2007). Nad ĂŒtlevad, et jĂ€tkuva sekulariseerumisprotsessi, traditsioonide lahustumise, pluralismi ja fragmenteerumise tĂ”ttu ei ole enam piisavat teoloogia ja kultuuri kattuvust, mis vĂ”imaldaks rÀÀkida korrelatsioonist. LÀÀne kultuuri ja teoloogia teineteisemĂ”istmine ei ole enam ilmne. See on katkenud. Boeve nĂ€eb katkemist tĂ”elise kristliku kategooriana teoloogia ja kultuuri vahelise suhte ĂŒle mĂ”tlemiseks. Jumalal on kombeks sekkuda inimeste elulugudesse ja tuua sisse uut perspektiivi. MĂ”elgem Aabrahamile, Saarale, Moosesele, Rutile, Maarjale, Paulusele ja nii paljudele teistele. Katkemine ei ole murdumine, vaid ta hoiab jĂ€tkuvust ja selle lakkamist koos. See eeldab, et head asjad saavad kesta ja kestavad ka tulevikus, aga see ĂŒtleb ka, et on aeg anda asjadele uus kontekst ja positsioon. Boeve soovitab tungivalt kristlastel usku rekontekstualiseerida, mis sisaldab endas dialoogi kĂ”igi teiste tĂ€henduslugudega pluralistlikus ĂŒhiskonnas ning lĂ”pliku tĂ”e nĂ”udmisest loobudes kindlat oma identiteedis pĂŒsimist. Sellist katkemist silmas pidades ei saa kristlase elulugu kunagi olla suletud lugu; see on uutele perspektiividele avatud lugu ja kultuuriga fundamentaalselt seotud.

NĂ€ide katkemisest: kaplani jaoks on vĂ€ga raske haiglas majanduslikus keeles seletada, milline on tema panus, vĂ”i tegelikult ĂŒkskĂ”ik millises muus keeles – peale teoloogilise keele. Inimesed enamasti ei tea, mida kaplan teeb, ja kui teavadki, ei mĂ”ista seda (kattuvuse puudumine). Kaplani identiteedi vĂ€ljendamine haiglas on ĂŒks keerulisematest vĂ€ljakutsetest hingehoius. Selle asjaoluga on seotud fakt, et ĂŒhiskonnas on kalduvus vaadelda religiooni ja usku funktsionaalsuse seisukohalt. On palju uuringuid, mis osutavad, et usklikud inimesed omavad nĂ€iteks tĂ€iendavat toimetulekumehhanismi vĂ€hidiagnoosiga kohanemisel. Boeve nĂ”uab kriitilist suhtumist kristluse vaatlemisse pelgalt funktsionaalsest perspektiivist. Katkemisele perspektiivis mĂ”eldes peaksid haiglas kĂŒll olema kohad, kus kaplanil on vaja endiselt rÀÀkida teoloogilist keelt (jĂ€tkuvus), aga ta peaks olema ka mitmekeelne ja vĂ€ljendama oma panust / identiteeti erinevatel viisidel, mida tervishoiu kontekstis rohkem mĂ”istetakse.

Selle esimese osa kokkuvÔtteks sooviksin ma taas rÔhutada sidet teoloogilise aluse ja hingehoiu praktika vahel, kuigi teoloogia ja kultuuri vaheline seos pole enam ilmne.

 

2. Teoloogiline alus: teooria

PÔhialustes on hingehoid oma pastoraalsuse tÔttu ilmselgelt seotud kristliku narratiiviga. Kristlik narratiiv, mille all ma pean silmas Piiblit ja kristlikku traditsiooni, on hingehoiule peamiseks teoloogiliseks aluseks. See on hingehoiu allikas, kalju ja juhis. Tahaksin heita valgust selle aluse mÔnele tugisambale, mida ma pean eriti oluliseks, et inspireerida, rikastada ja juhatada hingehoidu.

Esiteks, kristlikus narratiivis on Jumala kuju. Piiblis on mitmeid vaatenurki Jumalale, ja jumalapilte, aga see, mida ma pean hingehoiu suhtes kÔige olulisemaks, on:

  • Meie Jumal ei ole eemalolev Jumal, vaid Jumal, kes ĂŒhendab ennast inimeste ja maailmaga. Ta on maailmas aktiivselt osalev ja tema tahe on armastus.
  • Ta ilmutas end oma Poja kaudu ja ta toimib maailmas oma Vaimu abil.
  • Jumal otsib inimesi ja on kohal igaĂŒhes meie hulgast. Meil vĂ”ib ette tulla hetki, mil kogeme Jumala kohalolu armu. Kannatustes oleme aga sageli tugevatest leina vĂ”i viha tunnetest nii tĂ€idetud, et me ei suuda Jumala kohalolu ĂŒldse tajuda.

PĂ”hjus, miks jumalapilt ja vaatenurk Jumalale on hingehoiu jaoks tĂ€htis, seisneb asjaolus, et sageli mÀÀrab see Ă€ra viisi, kuidas hingehoidlikku kĂŒlastust vĂ”i kontakti tajutakse. NĂ€iteks: kui Jumal on kaplani jaoks peamiselt keegi, kes mĂ”istab kohut, premeerib ja karistab, siis vĂ”ib hingehoiu vĂ”i hingehoidliku vestluse eesmĂ€rgiks olla inimeste usku pööramine vĂ”i uuesti Ă”igele rajale juhtimine. On oluline, et hingehoiu teoloogiline alus viitaks kĂ”igile jumalapiltidele ja oleks inspireeritud kĂ”ige tĂ€htsamatest kĂ€skudest, mida Jeesus meile Ă”petas: armasta Jumalat ja armasta oma ligimest nagu iseennast.

Teiseks, ajaline aspekt kristlikus narratiivis on hingehoiu jaoks suure tÀhtsusega:

  • Minevik: kristlastena oleme osa traditsioonist, osa Jumala ajaloost koos inimestega, kelle hulka kuulume tĂ€napĂ€eval ka meie. Traditsioon ei ole kuum kartul, mida on vaja ĂŒhelt pĂ”lvkonnalt teisele edasi anda. See on Piibli lugude ja interpretatsioonide dĂŒnaamiline tervik, mida iga pĂ”lvkond peab kontekstualiseerima vĂ”i tĂ”lgendama. Traditsioonilised piibellikud hingehoiu mudelid on prohveti, preestri, karjase ja targa omad. Mida vĂ”ivad need kuvandid vĂ”i metafoorid tĂ€hendada tĂ€napĂ€eval? Mida tĂ€hendavad juhatamine, ravitsemine, lepitamine ja alalhoidmine meie kontekstis ja kuidas saab kaasaegne teoloogia neid hingehoiu pĂ”hitegevusi inspireerida? Teoloogiline alus peaks siduma endaga mineviku metafooride tĂ€henduse ja tĂ€napĂ€evase hingehoiu tĂ€henduse vahelise dialoogi tulemusi. Metafooride keel sĂŒvendab, rikastab ja kujundab praktikat ĂŒmber.
  • Olevik: me pĂŒĂŒame olla kristlased tĂ€napĂ€eval, selles ruumis ja ajas. Loomulikult on meil Charles Gerkini jĂ€rgi ajalooline identiteet. Me elame kindlas ajaloolises raamis ning meie usk on mĂ”jutatud meie aja tunnusjoontest ja vĂ€ljakutsetest. Teoloogiline alus peaks lubama kaasaegset Ă”ndsakskiitmiste tĂ”lgendust. Õndsakskiitmised (Mt 5:1–12) pole mitte ainult iga kristlase jaoks hĂ€davajalikud, vaid teoloogiliseks aluseks iga hingehoidu kaasatud kaplani vĂ”i pastori tegevusele tĂ€nu selles kirjakohas puudutatud kolmele dimensioonile: teiste teenimine, Jumala teenimine ja Jumalariigi ehitamine. VĂ”i nagu ĂŒtleks Gutierrez: me saame kristlasteks kristlastena kĂ€itudes. Kristlastena seisame silmitsi ka vĂ€ljakutsega otsida Jumala osalemist tema loodus nii meie kogukondades kui ka vĂ€ljaspool meie kogukondi. Kui me tĂ”eliselt usume, et Jumal soovis meid kĂ”iki ja osaleb maailmas, siis me ei saa olla lihtsalt kesktĂ”mbejĂ”uga kogukonnaks.
  • Tulevik: kristlased on haaratud tulevikku Jumala tĂ”otuse kaudu. Seega, nagu ĂŒtleb Charles Gerkin, on meil ka eshatoloogiline identiteet. Me elame ajaloolises raamis ja oleme samaaegselt sellest ajaloolisest raamist ka vĂ€lja tĂ”mmatud, sest me oleme osa Jumala ökoloogiast ja oma teel tĂ€iuse poole: tulevase Jumalariigi[1] tĂ”otuse poole. Tulevikulisele dimensioonile tuginedes peaks teoloogiline alus alati sisaldama lootuse teoloogiat, mis tugineb Jumala tĂ”otuse perspektiivile elu tĂ€iuse kohta.

Kolmandaks, teoloogilises aluses on oluline nĂ€ha rohkemat kui vaid Jumala ja minu vahelise suhte alust. Praktiline teoloogia ja hingehoid ei saa eksisteerida ilma kogukondliku aspektita. Kristlik narratiiv on ilmselgelt kogu inimkonna lugu. Seega pole hingehoid kunagi keskendunud ainult ĂŒksikisikutele. On tĂ€htis, et nĂ€eksime hingehoidu mitte ainult oma tööna indiviididega, vaid ka tööna, mida teeme gruppidega. PsĂŒhholoogia mĂ”ju praktilisele teoloogiale ja hingehoiule on sundinud panema liiga suurt rĂ”hku hingehoiule kui individuaalsele tööle ja jĂ€tnud tĂ€helepanuta grupi- ning kogukonnatöö. Hingehoid on ka hoolekanne kogu kristliku kogukonna eest vĂ”i grupi vangide eest vĂ”i grupi eakate inimeste eest hooldekodus. Suurema tĂ€helepanu pööramine grupile ja kogukonnale toob endaga kaasa sĂŒgavama refleksiooni hingehoiu prohvetliku osa ĂŒle. Inimgrupi olukord vĂ”ib panna kaplani vĂ”i pastori tegutsema vĂ”i rÀÀkima prohvetlikult. Pealegi on hingehoid alati olnud seotud ĂŒksikisikute vajadustega, kogukonna vĂ”i ĂŒhiskonna vajadustega, kultuuri ja kristliku traditsiooniga. Kogukondlikku aspekti illustreerib selgelt hingehoiu kiriklik aspekt ja perspektiiv. Kaplanid ja pastorid ei esinda kunagi iseennast, nad esindavad kogukonda ja traditsiooni.

Ma alustasin seda loengut, tehes vahet ĂŒldisel teoloogilisel alusel ja ĂŒhel konkreetsel alusel, mis on rajatud selleks, et inspireerida hingehoidu spetsiifilises kontekstis. Tahaksin illustreerida konkreetse teoloogilise aluse rajamist nĂ€itega dementsusega inimeste hoolekandest.

NĂ€ide: teoloogiline mĂ”tisklus dementsusega inimeste hoolekande ĂŒle. Esimese kĂ€iguna vaatlesime kogemusi ja teoloogilisi kĂŒsimusi, mis tĂ”usevad hoolduspraktika kĂ€igus. Teise kĂ€iguna tahaksin otsida teoloogilist alust. Mis vĂ”iks teoloogilisel tasandil inspireerida dementsusega inimeste hoolekannet ja kuidas me saaksime neid teoloogilisse mĂ”tlemisse hĂ”lmata? Esmalt tahaksin alustada dialoogi dementsusega inimeste hooldamise kogemuste ja kristliku narratiivi, tĂ€psemalt mĂ”ne Piibli metafoori ja pildi vahel. Kui otsime inspireerivat metafoori, siis peaks see olema niisugune, mis vĂ”taks arvesse dementsusega inimeste kannatusi, tohutuid ja jĂ€tkuvaid kaotusi, mida nemad ise ja nende armastatud inimesed kogevad. Metafoor, mis vĂ”iks selleks sobida, on PĂŒha LaupĂ€ev, vĂ”i nagu me seda minu oma traditsioonis kutsume: Vaikne LaupĂ€ev (MacDonald 2003). „Vaikne“, sest esmapilgul ei toimu Suure Reede ja ĂŒlestĂ”usmispĂŒhade vahel mitte midagi. Evangeeliumidest ei ole Vaikse LaupĂ€eva kohta palju leida. Johannes kirjutab, kuidas jĂŒngrid on koos suletud ruumis. Teised evangeeliumid mainivad ainult Jeesuse matust ja viitavad naiste viibimisele matusepaigas. Vaatleme Vaikset LaupĂ€eva jĂ€rgmistest perspektiividest:

1. JĂŒngrid: vĂ”ib arvata, et Vaikne LaupĂ€ev tĂ€histab jĂŒngrite nĂ”utust ja kaotust. Jeesus on surnud ning nende identiteet, unistused ja lootused on purustatud. „PĂ€ev pĂ€rast“ on tĂŒhjuse ruum, kus pole midagi peale tunnete, mis kaasnevad kaotusega (lein, meeleheide, viha, sĂŒĂŒtunne, Ă€revus). Midagi ei nĂ€i toimuvat (ei ĂŒhtegi sĂŒndmust) ning ei minevik ega tulevik anna lohutust. Siin on palju mĂ”ttetust. See on Ă€ratuntav koht kĂ”igi jaoks, kes on kogenud kaotust.

2. Suhe Jeesuse ja Jumala vahel: Jeesuse elu tuum on Jumala Pojaks olemine; ta ehitas oma avaliku elu ja kuulutuse ĂŒles sellele unikaalsele suhtele Jumalaga. Esmapilgul raputavad Suur Reede ja Vaikne LaupĂ€ev selle erilise suhte pĂ”hjalikult lĂ€bi. Evangeeliumid lasevad kĂ”rvalseisjatel seda erilist suhet naeruvÀÀristada. Jeesus tunneb end oma kannatuses Jumala poolt hĂŒljatuna. Kas isa ei hoolitse oma poja eest ja kas poeg ei usalda oma isa? NĂ€ib nagu oleks mĂ”lema, nii Poja kui ka Isa identiteet sellest mĂ”jutatud.

3. Dementsusega inimesed ja nende lĂ€hedased: (jĂ€tkuvate) kaotustega tegelemine kuulub ka dementsusega inimeste ja nende armastatute olukorra juurde. See on „enam ei suuda“ aeg (ei suuda meenutada, ei suuda teha, ei suuda vastata …). Tulevikuga seotud unistused ja lootused on purunenud. Ei minevik ega tulevik ei too lohutust ja vahel on raske mĂ”ttetusega vĂ”idelda. Suhted ja identiteedid on sellest mĂ”jutatud.

JĂŒngrite ning dementsusega inimeste ja nende lĂ€hedaste teoloogiline positsioon (locus theologicus) on sama: kaotused, mĂ”ttetus ja mĂ”jutatud identiteet. On mĂ€rkimisvÀÀrne, et Jumal ei vĂ”ta Ă€ra kannatust Suurel Reedel ega vaikust ja tĂŒhjust Vaiksel LaupĂ€eval. Ometi pole Jumal siin eemalolev ning see kĂ”ik ei ole lĂ”petatud. Jumal muudab tĂŒhjuse ĂŒlestĂ”usmispĂŒhade ootamatuseks. ÜlestĂ”usmispĂŒhad on Jumala teadlik valik, armastuse tegu, mitte eelnevate pĂ€evade loogiline tulemus. Jumal sĂ€ilitas Jeesuse identiteeti ja annab sellele uue elu. Jeesus Ă€ratatakse ĂŒles suhte kontekstis, armastuse aktis Jumala ja Jeesuse vahel. Kas dementsusega inimeste eludes vĂ”ib leida pilguheite ĂŒlestĂ”usmispĂŒhadele, ettevaadet ĂŒlestĂ”usmisele? Kolm nĂ€idet:

  • Hooldajad ja pereliikmed kogevad aeg-ajalt armu, mis kaasneb vĂ”imalusega nĂ€ha vilksamisi seda, kes dementsusega inimene kunagi oli, nagu Ă€kilist selget kohta paksus udukihis. Need hetked on harvad, kallid Ă€ratundmise kogemused ning need toidavad lootust tulevikule, kus kĂ”ik on jĂ€lle terviklik.
  • Dementsusega inimestel, nende lĂ€hedastel ja hooldajatel vĂ”ib ette tulla ka armu hetki, kuna kogetakse armastust ja ĂŒhendust, mis viitab tulevale Jumalariigile.
  • LĂ€hedased ja hooldajad pĂŒĂŒavad sageli dementsusega inimese identiteeti elus hoida isegi siis, kui inimene ise oma identiteedi kaotab. Seda tehakse pöörates tĂ€helepanu asjadele, mis talle meeldisid, ning hinnates suhteid ja elu, mis tal oli.

Vaikse LaupĂ€eva metafoor – kannatuse ja ĂŒlestĂ”usmise vahel – ĂŒtleb meile, et eksisteerib „ja siiski“, sellel on jĂ€rg ĂŒlestĂ”usmispĂŒhade nĂ€ol. Kui me toome dialoogi sisse oma tuleviku, Jumala siin maailmas toimimise tulemuse Jumalariigis, saab hoolekanne dementsusega inimeste eest uue impulsi. JĂ€rg on seotud Jumala otsusega tegutseda, muuta tĂŒhjus ĂŒmber tĂ€iuseks. Jumal tegutseb juba Vaikse LaupĂ€eva mĂ”ttetuses ja dementsusega inimeste kannatuses. Sellisel juhul ei saa me teoloogilisel tasandil mööda minna sellest, mida M. Goldsmith nimetab mĂ€letamise mudeliks ja mis pĂ”hineb Jesaja kirjakohal 49:15–16: isegi kui ema unustab oma lapse, mina sind ei unusta (Goldsmith 1999, 129). Jumal kannab tulevikku nende inimeste identiteedi, kes end ise Ă€ra unustavad.

 

3. Tagasi praktika juurde: mida teoloogiline alus hingehoiu jaoks tÀhendab?

Gerkin, nagu mĂ”ned osalejad praeguseks juba hĂ€sti teavad, on vĂ€lja arendanud struktuuri vĂ”i mudeli, mis vĂ”imaldab teoloogilist refleksiooni hingehoiuolukordade ĂŒle (Gerkin 1986). Tema narratiiv-hermeneutiline teooria ĂŒhendab inimeste teod, Jumala teod ja kristliku narratiivi. See seisneb hetkeolukorra mĂ”istmise rikastamises ja ĂŒmberkujundamises, haarates endasse meie narratiivse traditsiooni ja vaatenurga Jumala transformeerivale tööle Jumalariigi suunas. See viib meid omakorda kĂŒsimuse juurde, milline on teoloogilise aluse panus praktikasse. Tahaksin seda veel viimast korda illustreerida nĂ€itega dementsusega inimeste hoolekandest:

NÀide: impulsid dementsusega inimeste hoolekandeks. Kolmanda kÀiguna vaatame, mida vÔivad Vaikse LaupÀeva, Jumalariigi ja mÀlestuse metafoorid dementsusega inimeste igapÀevase hoolduse kontekstis tÀhendada. Kuidas vÔib see usku ja dementsusega inimeste hoolekannet, nende lÀhedasi ja hooldajaid inspireerida?

  • Jumal ei vĂ”ta Ă€ra Vaikse LaupĂ€eva tĂŒhjust, lastes sellel olla Vaikne LaupĂ€ev. See annab dementsusega inimeste elule ja nende eest hoolitsemisele Ă”ige vÀÀrtuse. See tĂ€hendab, et hetkeline ei ole mĂ”ttetu. Te vĂ”ite laulda koos dementsusega inimesega kirikulaule ning olla jalust rabatud, kuna ta mĂ€letab nende sĂ”nu ja pole sealjuures tavaolukorras enam sĂ”naliseks suhtluseks vĂ”imeline. Too inimene unustab selle imelise kogemuse juba minut pĂ€rast teie laulmist. Asjaolu, et ta unustab, ei tĂ€henda veel, et sellel polnud vÀÀrtust vĂ”i tĂ€hendust. Vaikse LaupĂ€eva metafoor inspireerib kaplaneid, Ă”desid ja lĂ€hedasi vÀÀrtustama hetke ennast ja mitte alahindama hoolekannet, kuigi dementsusega inimene seda ei mĂ€leta. TĂ€htis ja vÀÀrtuslik on „siin ja praegu“.
  • Inimesed, keda on puudutanud taoline kannatus nagu dementsus, suudavad samastuda Jeesuse ja jĂŒngrite looga: kaotuste kandmine, mĂ”ttetuse kogemine, selle mĂ”ju suhetele ja identiteedi kaotamine on raske. Samal ajal saavad nad tunda end kaasatuna; nad kuuluvad Jumala ja tema rahva jĂ€tkuvasse loosse. Nende isiklik olukord omandab metafooride kasutamise kaudu suurema sĂŒgavuse. Teoloogia saab hakata selliste metafooride kaudu nagu Vaikne LaupĂ€ev reflekteerima nende integreerimise ĂŒle.
  • Jumal muutis tĂŒhjuse ĂŒlestĂ”usmispĂŒhade ootamatuseks. Jumal sĂ€ilitas Jeesuse identiteeti ja annab sellele uue elu. MĂ€letamismudel vĂ”ib inspireerida eakate hooldekodusid, hooldajaid ja lĂ€hedasi tegema sama dementsusega inimeste suhtes: armastama neid sĂ€ilitades nende identiteeti. Nii hoiame elus mitte ainult isikut, vaid ka jumalanĂ€olisust, kellel on meist palju suurem vĂ”ime ĂŒhte nime meeles pidada ja mitte unustada.

 

JĂ€reldused

  • Teoloogiline alus on tasakaalustatud meie usutraditsiooni sisu ning praktikaga seotud kogemuste ja kĂŒsimuste vahel. See eeldab traditsiooni kaasaegset tĂ”lgendamist ja vĂ”tab tĂ”siselt kaasaja inimeste kogemusi. Praktilise teoloogia meetod (vaatle-analĂŒĂŒsi-tegutse vĂ”i praktika-teooria-praktika) nĂ€itab hea teoloogilise aluse vÀÀrtust. Vahel pole tee teoloogilise terviklikkuse ja praktilise asjakohasuse vahel kerge, kuid see on vÀÀrt kĂ€imist.
  • Teoloogiline alus, mis suudab siduda endas kaasaja kogemused ja on samal ajal traditsioonile toetuv, takistab kaplaneid ja pastoreid tegelemast teoloogiaga ainuĂŒksi nende oma elulugudele toetudes.
  • Teoloogiline alus ei tohiks kunagi anda pĂ”hjust inimeste vĂ€ljaarvamiseks; vastupidi – et olla holistlik teoloogia, peaks teoloogia hĂ”lmama kĂ”iki.
  • Teoloogiline alus peaks kaplaneid ja pastoreid oma kogemuste analĂŒĂŒsimisel, kĂŒsitlemisel, mĂ”istmisel ja sĂ”nastamisel toetama ning praktikat rikastama ning ĂŒmber kujundama. Mitte muutmine muutmise enda pĂ€rast, vaid lĂ€htuvalt tulevase Jumalariigi perspektiivist.

 



[1]Ingliskeelne sĂ”namĂ€ng: Kin(g)dom – Kindom on tĂ”lgitav kui ligimeste/sugulaste riik. – TĂ”lkija mĂ€rkus.

 

Viidatud kirjandus

Boeve, L. (2007) God Interrupts History: Theology in a Time of Upheaval. New York: Continuum.

Gerkin, C.V. (1986) Widening the Horizons. Pastoral Responses to a Fragmented Society. Philadelphia, PA: Westminster John Knox Press.

Goldsmith, M. (1999) „Dementia: A Challenge to Christian Theology and Pastoral Care“ – Spirituality and Ageing, A. Jewell, ed. London: Jessica Kingsley.

MacDonald, S. (2003) Memory’s Tomb: Dementia and a Theology of Holy Saturday. Derby: Methodist Homes for the Aged.

Vandenhoeck, A. (2009) „Stille Zaterdag in de zorg voor mensen met dementie. Een ‘en toch’ vanuit pastoraaltheologisch perspectief“ – Collationes 4/39, 401–411.

 

Ettekanne on peetud 7.2.2014 konverentsil „Hingehoid erinevates kontekstides“ EELK Usuteaduse Instituudis. Avaldatud autori loal, tĂ”lkinud Liidia Meel.

 

Anne Vandenhoeck (1964), teoloogiadoktor, on Leuveni Ülikooli superviisor ja teadur, Euroopa Haiglakaplanite VĂ”rgustiku juhataja.

 

Soovitatud:

EsiletÔstetud lood

Üksindusest

Piiblis ei esine kordagi sĂ”na â€žĂŒksindus“ vĂ”i â€žĂŒksildus“. Sellest hoolimata vĂ”ib öelda, et kĂŒllap sĂŒndis ĂŒksindus siia maailma juba siis, kui Jumal ajas Aadama ja

Read More »
Arvamused

UsundiÔpetus ja kirik

PĂ€evast-pĂ€eva koolis usundiĂ”petusega tegeledes olen ikka aeg-ajalt pĂŒĂŒdnud sĂ”nastada oma Ă”petatava aine aluseks olevaid pĂ”himĂ”tteid ning mĂ”elda, missugune on selle Ă”ppeaine suhe kirikuga. NĂ€iteks, kas

Read More »
Artiklid

Eesti piiblitÔlkimise olevikust ja tulevikust

Piibli tĂ”lkimine on kuulunud ja kuulub oluliste kultuurisĂŒndmuste hulka kĂ”ikides ĂŒhiskondades, mis ĂŒhel vĂ”i teisel moel toetuvad kristlikule kultuuripĂ€randile. Omaaegsetest piiblitĂ”lgetest said tuule tiibadesse tĂ€napĂ€eva

Read More »
English