2013. aastal jõustunud Eesti muuseumiseadus defineerib muuseumiinstitutsiooni ja selle tegevusväljad järgnevalt: „Muuseum on ühiskonna ja selle arengu teenistuses alaliselt tegutsev kultuuri- ja haridusasutus, mis ei taotle majanduslikku kasumit, mis on üldsusele avatud ning mille ülesanne on koguda, säilitada, uurida ning vahendada inimese ja tema elukeskkonnaga seotud vaimset ja materiaalset kultuuripärandit hariduslikel, teaduslikel ja elamuslikel eesmärkidel. Muuseum arvestab oma ülesannete täitmisel muu hulgas laste ja puuetega inimeste vajadusi“ (Muuseumiseadus 1996). Kui ajalooliselt on muuseumid olnud orienteeritud eelkõige kollektsioonidele ja teadustööle, siis täna nähakse neid üha rohkem mitmekülgset mitteformaalset haridust pakkuvate õpikeskkondadena, mille üheks eesmärgiks peaks olema aidata kaasa sidusa ja hästi informeeritud kogukonna kujunemisele.
Muuseumide kasvanud poliitilise rolli ja sotsiaalse potentsiaali tingimustes on enamik muuseume jäänud tänaseni siiski suhteliselt ükskõikseks ühe inimkultuuri ja -ajaloo keskse nähtuse, religiooni, suhtes. Ometi leidub religioonidega seotud objekte nii ajaloo-, etnograafia-, kunsti- kui ka linna- ja maakonnamuuseumides. Tingimustes, kus religioon omandab globaalses mastaabis taas üha suuremat kaalu, on muuseumidel nende funktsioonidest ja tegevusspetsiifikast tulenevalt kohustus ja vastutus kasutada kollektsioonides leiduvaid (religioonidega seotud) objekte õiglaselt, väärikalt ning parimal võimalikul moel erinevate religioonide ja praktikate harrastajate vastastikuse lugupidamise ja usulise tolerantsuse soodustamiseks.
Sekulaarne muuseum?
Kujunenud valgustusajastul alternatiivina kiriku autoriteedile, on muuseumid sajandeid olnud ilmaliku, ratsionaalse ja teadmistepõhise maailmatunnetuse kehastajateks; muuseumide esemelised kollektsioonid ja intellektuaalne pagas on olnud sekulaarse tsiviilühiskonna väärtussüsteemi baasiks ja kestvuse garantiiks. Alates 18. sajandi viimastest kümnenditest on muuseumid käsitletavad avaliku ruumina. Avalikku ruumi defineeritakse selle neutraalsuse ja kasutatavuse, aga ka asjaolu kaudu, et avaliku ruumi üle seadusandlikult või kogukondlikult kehtestatud reeglid peaksid kõigile selles viibijatele tagama võrdsed tingimused (Barrett 2011, 7–11, 27–33). Muuseumid, seades küll piiranguid külastajate kaasavõetavatele esemetele ja käitumisele saalides, võimaldades aga kõigile põhimõtteliselt võrdset ligipääsu kultuuripärandile, on neutraalse, avatud ja rekreatsioonilise avaliku ruumi näide par excellance.
Seda suurem on olnud muuseumide hirm aktiivselt suhestuda religioossete teemadega, sest kardetakse kaotada avalikule ruumile kohane neutraalsus. Isegi väga hea kuratooriumi olemasolu korral on teema delikaatsust arvestades oht näituse kontseptuaalseks kallutatuseks. Ebaproportsionaalselt palju või vähe informatsiooni religiooni mõne praktika või elemendi kohta, esemelise pärandi interpreteerimise ja kontekstualiseerimise korrektsus, väljapaneku tasakaalustatus – ekspositsiooniloome seisukohalt seostub religioonide presenteerimisega muuseumiekspositsioonis palju võimalikke karisid, mis seavad ohtu muuseumi maine, aga ka ühiskondliku eksisteerimisõigustuse avaliku ruumina. Rõhutatult sekulaarne lähenemine – musealiseerimise käigus objektide religioosse iseloomu eitamine või selle konverteerimine museaaliväärtuseks – on võimaldanud vältida vajadust kontekstualiseerida selliseid objekte väljapanekutes religioossena ning lubanud neist kõnelda kui puhtakujuliselt sekulaarsest esemepärandist, teadus- või kunstiobjektidest.
Muuseumi sekulaarsusprintsiipi hülgamata on üheks võimaluseks religioosseid objekte julgemalt eksponeerida ja interpreteerida ning erinevate usupraktikate suhtes teadlikkust ja lugupidamist väljendada erinevate vaatenurkade ja suhtumiste toomine väljapaneku interpretatiivsesse ossa (etiketid, seinatekstid, voldikud, kataloogid). Nii võivad kuraatori hääle kõrval kõlada usuteadlase, usu igapäevase praktiseerija, vaimuliku ja teiste objektiga või teemaga sidet omavate kommentaatorite hääled (Hughes / Wood 2009, 32–35). Muuseumiinstitutsioonile vajalik hinnangute läbipaistvus ja pädevus on tagatav erinevate kommentaaride juures nende autorite nimede ja tõlgendusperspektiivide äramärkimisega. Kuna vastav praktika – eriti kirjalike või individuaalselt kuulatavate audiotekstide puhul – ei sunni ühtki külastajat kokku puutuma teda potentsiaalselt häirivate arvamuste ja tõlgendustega, olgu siis sekulaarsuse või usukesksuse pärast, vaid jätab külastajatele info ammutamisel valikuvabaduse, ei sea see otseselt ohtu ega lase ühel tõlgendusviisil usurpeerida muuseumi avalikku ruumi.
Arheoloog ja museoloog Crispin Paine nimetab muuseumi missiooniks seda, et pakutakse võimalust tajuda religioossete objektide eksponeerimise kaudu maailma uskliku inimese perspektiivist (Paine 2013, 114–115). Olulisemaks kui maailmareligioonide ametlikud usutunnistused ja konkreetsed usupraktikad peab Paine esemelise kultuuri abil uskumise kogemuse jagamist ja religioossuse kui universaalse nähtuse olemuse selgitamist. Pidades silmas religiooni rolli inimkonna ajaloos, aga ka tänastes ühiskondades ja rahvusvahelises olukorras, on muuseumide üheks kohustuseks selgitada sekulaarsetes ühiskondades religiooni olemust ja selle motiveerivat olemust. Muuseumid peaksid aitama meeles pidada, et on kogukondi, milles religioon on inimese elu teljeks. Eksponeeritud esemete kaudu peaks ekspositsioon väljendama tõdemust, et ehkki religioonid ja praktikad võivad erineda, on religioossed objektid eelkõige seotud siiski inimestega, samasuguste inimestega nagu objekte vitriinis uudistav muuseumikülastaja. Objektidel on unikaalne, sõnadest ja kujutistest erinev mõju inimestele. Just selle kõnetavuse tõttu on muuseumidel kohustus kasutada religioonidega seotud esemeid üksteise väärtuste parema mõistmise, empaatia ja eelkõige vastastikuse austuse edendamiseks.
Turvaline õpi- ja diskussiooniplatvorm
Maailmapilti avardav ja hariduslik funktsioon on muuseumidega nende kujunemisajast saadik kaasas käinud, ehkki kuni 20. sajandi alguseni ei saa rääkida pedagoogilisest ja didaktilisest tegevusest nende terminite tänases tähenduses. Muuseumide keskendumine objektidele ja kollektsioonidele teenis möödunud sajanditel eelkõige teadlaste ja üliõpilaste huve: nende interpretatsioon aitas ühelt poolt esemekogusid kontseptualiseerida ja teiselt poolt pakkusid objektid autoriteetset füüsilist kinnitust uurimistööde teesidele. Muuseumi kui entsüklopeedia kontseptsioon vastas valgustusajastust välja kasvanud maailmamõtestamise viisile.
Suure Prantsuse revolutsiooni järel Euroopas levinud vabaduse, võrdsuse ja vendluse kontseptsioon suunas 19. sajandil käsitlema muuseume kui rahvahariduse olulist komponenti. Peamiselt väärtustati kunstiteostele ja esteetilistele loodusobjektidele omistatud võimet napi üldharidusega publikut ilu kaudu paremaks ja üllamaks muuta. 1909. aastast pärineb Ameerikas tegutseva Newarki etnograafiamuuseumi rajaja John Cotton Dana väga nüüdisaegsena mõjuv definitsioon muuseumi funktsioonidest ja tegevustest: „Hea muuseum tõmbab ligi, lahutab meelt, äratab uudishimu, ärgitab küsimusi esitama – ja sellega aitab kaasa teadmiste omandamisele“ (Paine 2013, 40). 1930. aastatel analüüsisid Arthur Melton ja Edward Robinson elamusi esile kutsuvaid mehhanisme kunstimuuseumide galeriides – tegu oli ühe esimese katsega teaduslikult mõtestada külastajate muuseumikogemuse kujunemist (Alexander / Alexander 2008, 272 j).
Muuseumipedagoogika tõusis jõuliselt esile 1970. aastatel, mil muuseumid asusid partnerlusse üldhariduskoolidega, pakkumaks formaalharidust täiendavaid programme õpilastele. Klassiruumides praktiseeritava faktipõhise õppe kõrval täiendasid muuseumid õppekavades kohustuslikke teemasid võimalusega kogeda vahetult ajaloolisi objekte ja kunstiteoseid ning rakendada käed-külge õppemeetodit omandatud teadmiste ja kogemuste praktiliseks väljendamiseks. Ehkki George Heini väitel ei ole muuseumid sobivaks keskkonnaks traditsioonilise koolihariduse andmiseks, rõhutab ta muuseumi potentsiaali motiveerida individuaalset õppe- ja arenemisprotsessi tervikuna – avardada inimese arusaama sellest, mida tähendab õppida, ja pakkuda mitmekülgselt nauditavat väljakutset, aga ka eduemotsiooni õppeprotsessis (Alexander / Alexander 2008, 273 j). Muuseumiõpe peaks seega olema eelkõige isiksuses avalduv aktiivne protsess, mille käigus külastaja omandab teadmisi iseenda ja maailma kohta ning saab osa rikastavast esteetilisest, vaimsest ja ühiskondlikust kogemusest.
Euroopa Nõukogu 2005. aastast pärinev kultuuripärandi ühiskondliku väärtustamise raamkonventsiooni (Council of Europe Framework Convention on the Value of Cultural Heritage for Society, 2005) artikkel 7 sätestab avalike institutsioonide, sealhulgas muuseumide eesmärgina edendada teadlikkust kultuuripärandist kui rahumeelse kooseksisteerimise lähtekohast ning vastastikuse lugupidamise ja usalduse allikast, eesmärgiga ennetada ja lahendada ühiskondlikke probleeme. Sama dokument rõhutab võrdse kohtlemise ja rahumeelsete lahenduste otsimise põhimõtet tingimustes, kus ühist kultuuripärandit mõtestavad ja tõlgendavad erinevad kogukonnad erinevalt. Refleksioonile, arvamuste paljususele ja tolerantsusele suunatud suhtumine kultuuripärandisse ja ühiskonda peab kujunema elukestva õppe läbivaks osaks.
Muuseumi on keeruliste ja konfliktiohtlike teemade üle mõtisklemiseks ja arutlemiseks sobiva neutraalse, avatud ja õppimist soodustava keskkonnana käsitletud juba enne 2005. aasta Faro konventsiooni. Ehkki muuseume on nende tekkeajast alates rakendatud muuseumiasutajate ja huvigruppide ideoloogiate õigustamiseks ja propageerimiseks, on tänaste muuseumide lähtepositsioon enamasti rõhutatult liberaalne (Paine 2013, 99). Muuseum kui uurimis- ja teadusasutus võimaldab erinevate ideede, ideoloogiate, kontseptsioonide ja vaadete avaldamist, eksponeerimist ja kommunikeerimist tingimusel, et nähtuse erinevad aspektid ja nähtusega seotud positiivsed ja negatiivsed argumendid on analüütiliselt läbi kaalutud ja selgelt esitatud. Brooklyni muuseumi direktor Dunkan Cameron on tituleerinud muuseumit ideede vahetamise paigana – ei eksisteeri ühte objektiivset ajaloolist- või muuseumitõde, vaid muuseum on koht erinevate ideede kohtumiseks, kõrvutamiseks ja dialoogiks (Alexander / Alexander 2008, 283). Mida enam tahab ja suudab muuseum seejuures lähtuda kogukonna kaasamise printsiibist, seda enam peegeldavad näitused ja uurimisteemad mitte ainult kuraatorite ja muuseumiprofessionaalide huvisfääri, vaid vastavad muuseumi lähikogukonna küsimustele ja probleemidele. Kohalikust materjalist saavad edukalt välja kasvada ka globaalseid ühiskondlikke ja üldinimlikke teemasid käsitlevad programmid.
Kollektiivne või individuaalne, objektiivne või imaginaarne – mälu ja mäletamine on tihedasti põimunud identiteediga. Materiaalsetele esemetele on olemuslik olla mäluvai – objektid saavad elamuste, kogemuste, teadmiste ja informatsiooni kehastajateks. Museaalil, reaalsel objektil möödunud ajast, on mitme museoloogi ja kuraatori arvamuse kohaselt autoriteet ja aura, millega kohtumine aitab inimesel mõtestada füüsilist ja sotsiaalset minevikku ja oma kaasaega ning selle refleksiooni kaudu tugevdada või kujundada ümber individuaalset või kogukondlikku identiteeti (Paine 2013, 26 j). Klassikalisi näiteid muuseumides toimuvast identiteediloomest võib leida ajaloomuuseumide rahvuslikku narratiivi käsitlevates väljapanekutes või kunstimuuseumide rahvusliku koolkonna kunstnike ekspositsioonides. Mõlemal juhul toetab ja tugevdab muuseum oma eseme- või kunstikogu kaudu ühte valitud ajaloojutustust ja identiteeti. Valitud jutustus võib olla ka silmatorkavalt eksklusiivne – jättes muuseumi ekspositsioonist või prioriteetsete uurimissuundade loetelust välja rahvus-, kultuuri-, usu- või muud vähemusgrupid, eirab muuseum (ja muuseumi positsiooni autoriteetseks hindav ühiskond) neid kogukonna oluliste komponentide ja identiteedi kandjatena. Pea kõik tänased muuseumiekspositsioonid püüavad siiski rõhutada, et olulised on inimesed objektide ja suurte narratiivide taga – muuseum räägib inimestest ja inimestele.
Muuseumi potentsiaal – dialoog ajas ja ruumis
Eesti, Läti ja Leedu suuremates riiklikes ajaloo- ja kunstimuuseumides[1] 2014. aasta talvest 2015. aasta kevadeni läbi viidud vaatlus ning selle tulemusi süstematiseeriv kvalitatiivne temaatiline sisuanalüüs (Männiste 2015) seadis eesmärgiks kaardistada religiooniga seotud teemade esindatust vastavate muuseumide püsiväljapanekutes. Ühtaegu nii proportsionaalse kui ka sisulise ülevaate saamiseks tugineti kolmele kesksele uurimisküsimusele:
1. Maht – millises mahus on religiooniga seotud teemad esindatud Balti muuseumide püsiekspositsioonides?
2. Kontekstualiseeritus – kas religiooniga seotud objektide presenteerimisel on piisavalt kajastatud nende religioosset konteksti, eripärasid, arvestatud nende „püha olemusega“ ning kas leidub piisavalt täiendavat sõnalist, graafilist ja interaktiivselt esitatud infot, mis aitaks religioosseid objekte kontekstualiseerida?
3. Sidusus – kas erinevad religiooniga tegelevad ekspositsiooniosad on omavahel seotud ja pakuvad mitmekülgset terviklikku ülevaadet teemas?
Muuseumide valiku üheks kriteeriumiks oli, et tegu peab olema riikliku muuseumiga ja see peab asuma riigi pealinnas. Riigimuuseumi staatus näitab antud töö kontekstis, milliseid religiooniga seotud ajaloolisi sündmusi ja tänaseid teemapüstitusi ametlikult väärtustatakse – riiklikult finantseeritud, kultuuriministeeriumi haldusalasse kuuluv riigi- või rahvamuuseum lähtub oma tegevuses kaasaegsest museoloogilisest mõtlemisest ja külastajate vajadustest, samal ajal väljendavad ekspositsioonide meelsus ja kasutatav retoorika riiklikult aktsepteeritud kultuuri- ja hariduspoliitika eesmärke ning toetavad üldisemalt riigi kuvandit. Esindusmuuseumidena on antud ekspositsioonid vastava riigi kultuuripoliitika, riikliku, ajaloolise ja identiteedilise eneseteadvustamise ja kaasaegse museoloogilise ning kommunikatiivse mõtlemise koondpiltideks.
Ajaloomuuseumide uurimise kasuks kõneleb asjaolu, et need kannavad identiteeti toetavat sõnumit kohaliku muuseumipubliku jaoks – ajaloomuuseumi ekspositsioon peaks seega pakkuma võimaluse kohalikel külastajatel ennast kajastatud teemades ja kirjeldustest ära tunda. Turistidele ja külalistele peaksid väljapanekud pakkuma kokkuvõtliku ja ülevaatliku pildi riigi ja selle elanike ajaloolistest ja kaasaegsetest ühiskondlik-sotsiaalsetest ja kultuurilistest karakteristikutest. Kunstimuuseumide valimit põhjendab nende väga hea dialoogiplatvormi kuvand religioossete ja maailmavaateliste teemade käsitlemisel. Kuna kunstimuuseumi eksponaadid pakuvad külastajale suhestumiseks võimaluse valida kas sisuline-süžeeline või puhtkunstiline-esteetiline tasand – just seesama valikuvõimalus ja -vabadus mõjub aga julgustavalt, toetab uudishimu ja õppeprotsessi –, siis käsitletakse kunstiteoseid efektiivse vahendina ajalooliste, sotsiaalsete ja religioossete teemade avamiseks.
Ekspositsioonide kvantitatiivne analüüs näitas, et religiooniga seotud teemadele pühendatakse ajaloomuuseumides 15–20% ekspositsiooniruumi. Riia Börsi kunstimuuseumis ja Leedu Kunstimuuseumis on religiooniga seotud objekte püsiväljapanekust ligi 30% – suurem osakaal on tingitud mahukatest Lähis- ja Kaug-Ida kunstipärandi kollektsioonidest.
Siinkohal väärib esiletõstmist, et Eesti Ajaloomuuseum on vaadeldutest ainus, kus religioon ja religioosne identiteet moodustavad väljapanekus iseseisva, pealkirjastatud ja selgelt teistest kultuuri ja traditsioonidega seotud alateemadest eristuva bloki. Arvestades viimaste rahvaloenduste tulemusi (Statistikaamet 2011) ja eestlaste kuvandit Euroopa ühe sekulariseerunuma rahvana (Ringvee 2012), võib üldistada, et religioonist on saanud muuseumimaastikul samasugune formaalne teemavaldkond nagu haridus või rahandus – seda ei peeta teemana kvalitatiivselt erinevaks või delikaatsemaks ning muuseumitingimustes on religiooniga seotud museaalid eksponeeritavad ülejäänud väljapaneku objektidega võrdsetel alustel. Religiooni teema intrigeerivus pakub Eesti Ajaloomuuseumile tänuväärse võimaluse religiooni kontekstualiseerida mitte ainult Eesti ajaloo, vaid ka olevikukeskselt.
Rahvuslik-religioosse identiteedi ja traditsiooniliste eneseväljendusvormide õpiplatvormina funktsioneerib ka Leedu Rahvamuuseumi filiaali Uus Arsenal ekspositsioon. Kronoloogilise printsiibi alusel üles ehitatud ekspositsiooni toob katkestuse traditsioonilisele puunikerdustehnikas ristide valmistamisele (cross crafting) pühendatud saal, mis hõlmab muuseumi üldmahust ligi kuuendiku. Ehkki religioosse taustaga ning sageli seotud meistrite personaalse hardusega (millele seinatekstis ka viidatakse), on ristide valmistamist väljapanekus siiski valdavalt interpreteeritud mitte niivõrd usuliste veendumuste ja tunnete väljendusena, kuivõrd rahvusliku kunstivormi ja traditsioonilise eluviisi osana. Implitsiitselt moodustab katoliiklus küll osa rahvuslikust ja religioossest identiteedist, aga muuseumitekstides seda asjaolu ei rõhutata. Religioon ei ole seega teemana autonoomse vaatluse all, vaid põimitud ja mõnevõrra peidetud rahvakultuuri käsitluse hulka. Tänaseni elujõuline ristide meisterdamise traditsioon, ekspositsioonis kõrvuti leiduvad ajaloolised ja nüüdisaegsed näited, muudavad siiski väljapaneku piisavalt kõnetavaks ka tänases kontekstis – eksisteerib dialoog tavade ja ajalooliste praktikate ning tänapäeva vahel. See dialoog aitab nähtust seostada rahvakunsti ja rahvusliku identiteedi, sealhulgas religioosse identiteediga.
Kunstimuuseumidest väärib dialoogipotentsiaali poolest esiletõstmist Riia Börsi kollektsioon, mille rikkuseks on Hiina, India ja Jaapani tarbekunstiteosed ja religiooniga seotud objektid. Esemed on aga eksponeeritud täielikult museologiseeritult, puudub igasugune tavakülastajale hoomatav seos nende religioosse kontekstiga. Samuti puudub dialoog muuseumi Euroopa ja Vene kunsti – religiooniga seotud maaliproduktsiooni ja ikoonide – ning Aasia kunsti- ja kultuuripärandi ekspositsioonide vahel. Aasia kunsti galeriides puudub objekti nimetuse, daatumi ja päritolupiirkonna märke kõrval igasugune taustinfo kujutatud isiku või jumaluse kohta. Seega on väljapanekus kasutamata jäetud suurepärane võimalus maailmareligioonide omavaheliseks võrdluseks, nende kunstiteostele inspiratsiooni ja kogukondadele motivatsiooni pakkuvate väärtuste käsitlemiseks museaalide vahendusel.
Kokkuvõte
Vaatamata religioossete teemade esindatusele ekspositsioonis võrdväärses mahus teiste kajastatavate teemadega (haridus, poliitika, identiteet), torkab Balti muuseumide väljapanekutes silma objektide museologiseeritus – vaid väikest osa objektidest on kontekstualiseeritud religioossetena, tunnistades nende püha kvaliteeti. Nii ajaloo- kui kunstimuuseumides on valdav hulk religiooniga seotud eksponaate religioosselt kontekstualiseerimata, neid on esitatud kunstiobjektidena, rõhutades esemete materjali või esteetilist väärtust.
Valitud näited illustreerivad erinevate religioonide ja konfessioonide ajaloolist tausta, omavaheliste ajalooliste ja nüüdisaegsete kokkupuudete ja suhete markeerimise ning religiooni mõju käsitlemise lünklikkust. Omades seega küll häid eeldusi selleks, et olla komplitseeritud ajalooliste, religioossete ja identiteediga seotud küsimuste käsitlemisel avatud ja turvaline foorum, on praegustes Balti muuseumide ekspositsioonides sellele muuseumi multikultuurses ühiskonnas aina olulisemat rolli täitval funktsioonil veel arenguruumi.
Kasutatud allikad
Alexander, Edward P.; Alexander, Mary (2008) Museums in Motion. An Introduction to the History and Functions of Museums. Second edition. Lanham et al.: Altamira.
Council of Europe Framework Convention on the Value of Cultural Heritage for Society (2005) http://conventions.coe.int/Treaty/EN/Treaties/Html/199.htm
(CETS No.: 199).
Barrett, Jennifer (2011) Museums and the Public Sphere. Chichester et al.: Wiley-Blackwell.
Hughes, Amanda M., Wood, Carolyn W. (2009) A Place for Meaning. Art, Faith, and Museum Culture. Chapel Hill, North Carolina: Ackland Art Museum.
Muuseumiseadus (1996) – Riigi Teataja 83. https://www.riigiteataja.ee/akt/742417.
Statistikaamet (2011) Aasta rahvastiku- ja eluruumide loenduse kokkuvõtted. http://www.stat.ee/65351?parent_id=32784
Männiste, Kerttu (2015) Religioonide esitamine Balti muuseumide püsiekspositsioonides. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut (magistrieksami osatöö).
Paine, Crispin (2013) Religious Objects in Museums: Private Lives and Public Duties. London: Bloomsbury.
Ringvee, Ringo (2012) „Rahvaloendusest ja usust ehk lilla leegi hoidjate vennaskonnast ja Jedi rüütlite religioonist“ – DELFI 12.1.2012 http://eesti.info/uudised/uudis.php?uid=1262806.
[1] Vaadeldud muuseumid: Eesti Ajaloomuuseumi Suurgildi hoone, Eesti Kunstimuuseumi filiaali Kadrioru kunstimuuseumi, Läti Rahvusliku Kunstimuuseumi filiaali Riia Börsi, Läti Rahvusliku Ajaloomuuseumi, Leedu Kunstimuuseumi filiaali Radvilase palee ja Leedu Rahvusmuuseumi filiaali Uue Arsenali ekspositsioonid.
Kerttu Männiste (1986) on usuteaduse magister. Töötab Kadrioru kunstimuuseumis kuraatorina. Uurib muuseumide ja mäluasutuste rolli identiteedi kujundamisel ja kinnistamisel ning muuseumide ja performatiivsete praktikate vahelisi suhteid.
