Arvamused

Agnostilisest riigist

Foto: Kayvo Kroon

Foto: Kayvo Kroon

Uue presidendi ametisse astumisega on tekkinud poleemikat riigi ja kiriku suhete üle. Nüüdseks on ka ametlikult välja öeldud (kui pidada ametlikuks seisukohaks presidendi kantselei direktori Tiit Riisalo hiljutist intervjuud „Ringvaates“ 21. veebruaril 2017), et presidendi sügisene otsus mitte osaleda enda ametisse astumisele pühendatud jumalateenistusel oli tähelepanu juhtimine sellele, et Eestis ei ole riigikirikut. See on niisiis president Kaljulaiu tõlgendus sellest, mida nimetame sekulaarse riigi põhimõtteks. Sekularism on lihtviisil sõnastatuna põhimõte, et religioon (vähemalt institutsionaalsel tasandil) ei sekku poliitikasse ja omakorda riigivõim ei sekku usuasjadesse (senikaua, kui religioossed praktikad ei lähe vastuollu inimeste põhiõigustega).

Reaktsioonid Kaljulaiu žestile ja selle tähendusele on olnud erinevad – innukalt pooldavatest kuni kibedalt pettunuteni. Ja mulle tundub, et kummaski skaala otsas on tegu teatava üle- või alatõlgendamisega. See seisneb selles, et sekulaarsuse põhimõte samastatakse ateismiga: ühtedel on hea meel, sest sekularism võimaldab neil ühiskonnas asju ajada ilma, et nad peaks sõltuma uskumustest, mida nad ei jaga; teiste pahameel on tingitud arusaamast, otsekui tähendaks riigi sekularism ühemõttelist religioossete väärtuste eitamist.

Ma arvan aga, et sekulaarsuspõhimõtte põhjaks pole ateism, vaid hoopis agnostitsism. Agnostiline hoiak tähendab seda, et Jumala (või jumalate või teiste religioossete kontseptsioonide) kohta ei ole võimalik omada kindlaid, objektiivseid, kõigi poolt ühtmoodi tunnistatavaid teadmisi – näiteks pole võimalik tõsikindlalt, teadmisena tõestada Jumala olemasolu, aga ühtlasi pole võimalik ka tõestada, et teda pole olemas. Agnostitsism on aga avar nähtus, tal on palju eri vinkleid. Ühtpidi eristatakse näiteks tugevat (mitte keegi mitte kunagi ei saa neid asju kindlalt teada), nõrka (mina/meie praegu ei tea, aga põhimõtteliselt on võimalik teada) ja nn apaatset agnostitsismi (isegi kui oleks tõestatav ja teatav, ei mängi see rolli inimeste käitumises). Teises lõikes aga ulatub agnostitsism ateistlikust teistlikuni. Esimesega on lihtne – inimene leiab, et Jumala kohta ei saa olla kindlat teadmist, aga paljast usust on vähe ning seega ta ei usu. Teise puhul läheb asi juba huvitavamaks – siia kuuluvad need, kes peavad religioosseid tõdesid puhtalt usu küsimuseks, müsteeriumiteks või väljaspool loogilist keelekasutust asuvateks, ning valivad ometi (või just seepärast – credo quia absurdum) just need tõed.

Mulle endale on ühe agnostitsismi viisina huvitav tundunud juudi müstiku Martin Buberi mõtteviis (eesti keeles on olemas tema Mina ja Sina, Tartu: Ilmamaa, 2013). Esmapilgul on ehk veider Buberit agnostikuks pidada, kuna ta ju ilmselgelt oli religioosne mõtleja. Buberi järgi on inimesel teiste inimestega ja maailmaga võimalik suhestuda kahel viisil, kas suhtena Sinuga või suhtena Sellega. Viimane on objektistav, kontseptualiseeriv suhe, mis on loomult tegelikult monoloogiline suhe, inimvaimu suhe tema enda representatsioonidega. Suhe Sinuga on dialoogiline, kohtumine teisega (teise inimesega, loodusega, Jumalaga) autentse eksistentsi tasandil. Jumal on absoluutne Sina ning kõik teised Sina-suhted sisaldavad seetõttu ka suhet Jumalaga.

Siit aga järeldub, et niipea, kui me hakkame religioosseid kogemusi kontseptuaalselt tõestama, teadmise suhtes positsioneerima, pole me isegi mitte eksiteel – me pole üldse mingil teel. Sest kuidas tõestada Sind? Ma saan Sinuga suhelda, aga niipea, kui keegi kolmas tuleb mulle midagi väitma midagi Sinu olemise või olematuse kohta, pole sellel enam tähenduslikku sisu. Ja see on loomult sügavalt agnostitsistlik hoiak. (Öeldakse ju ka, et see, kui sisuline on su suhtlus kellegagi, väljendub selles, kas sa pärast vestlust mäletad tema silmade värvi – kui ei mäleta, siis on asi õige, sest siis oled sa vastanud tema pilgule, mitte kogunud objektiveerivaid teadmisi tema kohta.) Ühtlasi tähendab see ka seda, et selline agnostitsism hoiab ära selle, et kellelegi saaks mingeid usulisi hoiakuid peale suruda, suhe Sinuga saab olla vaid privaatne ja intiimne.

Agnostitsism võib seisneda ka selles, et tunnistatakse küll teatavaid fundamentaalseid kalduvusi, hoiakuid ja positsioone, mille väljenduseks on muuhulgas religioossed tõekspidamised ja kontseptsioonid, kuid nad n-ö haagitakse lahti fikseeritud religioossest dogmaatikast. Tuleb pähe näiteks Walter Benjamin, teine juudi müstik – ja ühtlasi marksistlik filosoof –, kelle ühiskondlike protsesside mõtestus laenas oma põhimustrid teoloogiast. Näiteks ajalooteadvusest kõneldes kasutab ta messianismi mõistet – me tõlgendame minevikku lunastuse poole suunatuna, ja me ise asume pidevalt sel piiril, kus olevikust saab minevik, kuid igal tulevikusekundil võib saabuda messias. See on ühiskondliku aja kulgemist käigus hoidev puhas täieliku õnne võimalikkus – alati peaaegu kohal, aga ikka veel tulemas –, mis tingib ühiskondlike arengute ja muutuste dünaamika. (Vt nt esseed „Ajaloo mõistest“ tema raamatus Valik esseid, Tallinn: Kultuurileht, 2010, 169–179, samuti vt Toomas Loti Benjamini-käsitluse messianismi-peatükki raamatus 20. sajandi mõttevoolud, Tallinn, Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2009, 594–596.) Benjamin on niisiis selgelt teadlik sellest, et ka ühiskond, mis järgib sekulaarsuse põhimõtteid, järgib teatavaid pingeid ja impulsse, mis jäävad oma loomult religioosseteks, isegi kui neid ei halda enam kirik kui institutsioon; kuid seejuures ei esita ta väiteid nende religioossete mustrite n-ö ontoloogilise tõeväärtuse kohta.

Need kaks näidet viitavad sellele, mida agnostilisena mõistetud sekulaarsusprintsiip tegelikult võimaldab. Paradoksaalselt võiks öelda, et kui president otsustab usulise rituaali eiramise kaudu signaliseerida, et riik on sekulaarne, siis on see tegelikult elava usu enda huvides. Usuvabadus selle kõige laiemas tähenduses eeldab agnostitsistlikku ruumi. Just see ruum annab usuvabadusele tema sisemiselt mitmekesise tähenduse. Ühest küljest võimaldab see vabadust usust; teisest küljest võimaldab ta usuelu vabadust poliitilisest tellimusest (iseasi, kui palju seda üks või teine usuinstitutsioon kasutab). On aga veel kolmandad ja neljandad vabadused (ja kes teab, kui palju veel). On vabadus mitte järgida oma usus väljastpoolt ette antud kitsast dogmaatikat, otsides võimalikult ehedat religioosset kogemust (ühe usuvormi kaitse teise eest). Ja on vabadus otsida mittereligioosse ning religioosse tunnetuse ühisosa selle järele küsides, milline võiks olla parem ühiskond, ilma et see peaks suubuma rangematesse institutsioonilistesse ja keelemängulistesse piirangutesse. Just see kõige viimane muudab usuvabaduse osaks veel ühest laiemast agnostitsismist, millele vaba ühiskond tugineb ja mis seisneb äratundmises, et tõde meie maise ühiskonna parema korraldusviisi kohta on seda täielikum, mida poleemilisem, dialoogilisem ja avatum ta on, mida rohkem ta tunnistab endale, et ta ei ole veel pärale jõudnud.

Positiivselt mõtestatud agnostitsism on dialoogiline, küsiv ja vastuseid otsiv suhe. Selline ühiskond püüdleb oma liikmete sina-suhete poole, kus tõde pole ette määratud, vaid sünnib vahetus elavas kokkupuutes ligimesega. See on minu meelest sekularistliku põhimõtte iva – pakkuda ruumi mitte kahevalentsele ei-jah-valikule, vaid vabale mitmekesisele jaatusele, inimloomusele omase lootuse mitmekesise jagamise võimalikkusele.

 

Aare Pilv (1976) on kirjanik ning Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse teadur.

K&T viitamisjuhendit vt siit.
Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English