Sissejuhatus
Naiste ordinatsiooni küsimus on üleilmses oikumeenilises liikumises olnud kõne all juba Kirikute Maailmanõukogu (KMN) rajamisest saadik. 1948. a KMN esimesel täiskogul sõnastas komitee „Naiste elu ja töö kirikutes” järgmise avalduse: „Kirikud ei ole ühel meelel selles osas, kas lubada naisi täielikult vaimulikku ametisse või mitte. Osad kirikud ei ole teoloogilistel põhjustel valmis kaaluma sellise ordinatsiooni sisseviimist; osad ei ole põhimõtteliselt selle sisseviimise vastu, kuid leiavad, et see tooks kaasa administratiivseid või sotsiaalseid probleeme; mõned kirikud võimaldavad naistele osalist, kuid mitte täielikku osasaamist vaimulikust ametist; ning mõnedes kirikutes on kõik ametid naistele ligipääsetavad. Isegi viimases rühmas põhjustavad aga sotsiaalsed tavad ja avalik arvamus kohati probleeme. Osades maades on vaimulikkonna nappus tõstatanud pakilisi praktilisi ja vaimulikke probleeme. Need, kes soovivad naiste ligipääsu kõigile vaimulikele ametitele, leiavad, et kuni see pole saavutatud, ei jõua ka kirik oma täie terviklikkuse ja väeni. Me oleme nõus, et kogu vastav temaatika nõuab hoolikat ja objektiivset edasist uurimist.” (Report of Committee 1949: 147)
Avalduses kirjeldatud kategooriaid vaadeldes tuleb tõdeda, et ülemaailmses mastaabis ei ole 1948. aastast palju muutunud. Peamiseks muutuseks on naisi ordineerivate kirikute arvu suur kasv. Ettekande eesmärgiks on näidata, millised on peamised argumendid, mida erinevad denominatsioonid on oikumeeniliste diskussioonide raames naiste ordineerimise poolt- ja vastuargumentidena kasutanud ning seda nii multilateraalsete diskussioonide kui bilateraalsete dialoogide kontekstis. Ettekande esimeses osas peatun ma KMN liikmeskirikute reaktsioonidel Lima dokumendi „Ristimine-Armulaud-Amet” avaldustele naiste ordinatsiooni suhtes ning teises osas peatun põgusalt bilateraalsetes dialoogides kasutatud argumentidel. Täpsustusena olgu öeldud, et ettekande kontekstis peetakse naiste ordineerimise all silmas ordineerimist sõna ja sakramendi ametisse.
I Naiste ordinatsioon multilateraalses oikumeenilises diskussioonis
Lima dokument „Ristimine, Armulaud ja Vaimulik Amet” naiste ordinatsioonist
„Ristimine, Armulaud ja Vaimulik Amet” ehk ingliskeelse lühendiga BEM (Baptism-Eucharist-Ministry) on Kirikute Maailmanõukogu usu ja kirikukorra komisjoni koostatud multilateraalsete oikumeeniliste dokumentide seas kahtlemata üks olulisemaid. Dokumendi tekst võeti vastu 1982. a usu ja kirikukorra plenaarkomisjoni istungil Limas Peruus. Sellel osalenud enam kui sada teoloogi soovitasid ühehäälselt saata dokument Kirikute Maailmanõukogu liikmeskirikutele tutvumiseks ja tagasiside andmiseks. Kuni tänase päevani on selle dokumendi näol suure tõenäosusega tegu mitte ainult kõige laiema levikuga, vaid ka kirikutes enim läbitöötatud oikumeenilise dokumendiga, mis on relevantne tänaseni. Kokku 143 liikmeskiriku vastused ja reaktsioonid sellele dokumendile avaldati aastatel 1986–88 kuues köites („Churches respond to BEM”, eesti keeles „Kirikud vastavad BEM-le”) ning järgnev ettekanne põhinebki nendel vastustel.
Lima dokumendi vaimulikku ametit käsitlev kolmas osa sisaldab naiste ordinatsiooni puudutavat § 18:
„Seal, kus Kristus on kohal, purustatakse inimlikud tõkked. Kirik on kutsutud maailmale edasi andma uue inimsuse pilti. Kristuses ei ole meest ega naist (Gl 3:28). Nii naised kui mehed peavad ühiselt ära tundma oma panuse Kristuse teenimiseks kirikus. Kirik peab leidma teenistuse, mida saavad täita naised, ja selle, mida saavad teostada mehed. Teenistuse hõlmava iseloomu sügavam mõistmine, mis peegeldab meeste ja naiste vastastikust sõltuvust, peab kiriku elus laiemalt väljenduma. Ehkki kirikud nõustuvad selle vajadusega, teevad nad sellest erinevaid järeldusi naiste lubamise osas ordineeritud ametisse. Üha enam kirikuid on otsustanud, et ei ole mingit piibellikku ega teoloogilist põhjendust naiste ordineerimise vastu ja mitmed neist on edaspidi seda teinud. Siiski arvavad paljud kirikud, et traditsiooni ei tule selles osas muuta.” (Documenta oecumenica 2007: 73j)
Paragrahvile järgneb kommentaar, mida millegipärast ei sisalda dokumendi eestikeelne tõlge kogumikus „Documenta oecumenica”. Kommentaar algab järgmiselt:
„Need kirikud, kes praktiseerivad naiste ordineerimist, teevad seda kooskõlas sellega, kuidas nad mõistavad evangeeliumi ja vaimulikku ametit. [Naiste ordinatsioon] tugineb nende jaoks sügaval teoloogilisel veendumusel, et kiriku ordineeritud amet ei ole täiuslik, kui ta on piiratud vaid ühe sooga.”[1]
BEM peatub naiste ordinatsiooniga seotult ka vaimuliku ameti vastastikuse tunnistamise küsimusel. Vaimulikku ametit käsitleva kolmanda osa § 54 ütleb järgmist:
„Mõned kirikud ordineerivad nii mehi kui naisi, teised ordineerivad ainult mehi. Erimeelsused selles küsimuses loovad takistusi vaimulike ametite vastastikusele tunnistamisele. Kuid neid takistusi ei tohi käsitleda sisulise tõkkena, mis takistaks vastastikuse tunnistamise nimel tehtavaid edasisi jõupingutusi.[2] Avatus üksteisele tähendab ka võimalust, et Püha Vaim võib rääkida ühe kirikuga teise kiriku äratundmiste kaudu. Oikumeenilised kaalutlused peaksid seetõttu soodustama, mitte takistama selle küsimusega tegelemist (Documenta oecumenical 2007: 83j).
- Kirikute reaktsioonid BEMi § 18 ja selle kommentaarile
Kirikutelt laekunud vastuste põhjal võib reaktsioonid nendele paragrahvidele jagada nelja rühma: 1) kirikud, mis ei puuduta oma vastuses naiste ordinatsiooni küsimust või ei võta selle osas selget seisukohta, avaldades teatud kõhklusi; 2) kirikud, mis ei ordineeri naisi, kas sotsiaalsetel või kultuurilistel põhjustel; 3) kirikud, mis suhtuvad naiste ordinatsiooni eitavalt teoloogilistel põhjustel; 4) kirikud, mis toetavad naiste ordineerimist.
- Kirikud, mis ei puuduta oma vastuses naiste ordinatsiooni küsimust või ei võta selle osas selget seisukohta, avaldades teatud kõhklusi
Ühtekokku 40 kirikut 143-st ei puuduta oma vastustes poole sõnagagi naiste ordinatsiooni küsimust, mis küll ei tähenda, nagu oleks need kirikud selle suhtes tingimata tõrjuval positsioonil olnud. See kehtib näiteks mitme luterliku kiriku kohta, kes olid Lima dokumendi vastuvõtmise ajal naiste ordineerimise praktika juba sisse viinud, kuid ei võtnud BEM-i tekstile vastates selles küsimuses otseselt sõna, nt Luterliku Usutunnistuse Evangeelne Kirik Brasiilias, Luterlik Kirik Ungaris, Prantsusmaa luterlikud kirikud, Augsburgi Usutunnistuse Evangeelne Kirik Austrias, aga ka Eesti Evangeelne Luterlik Kirik.
Lisaks sellele kuulub siia rühma terve rida kirikuid, mis tõdesid oma vastustes, et nad oleksid Lima tekstilt oodanud naiste ordinatsiooni põhjalikumat piibellikku ja teoloogilist käsitlust, kuid ei võta antud küsimuses ise otsest seisukohta. See kehtib nt mõnede Briti saarte ja Austraalia anglikaani kirikute ning Soome Evangeelse Luterliku Kiriku kohta, kus leidsid tol ajal aset paiguti väga pingelised diskussioonid naiste ordinatsiooni üle. Osad neist nagu nt Austraalia Anglikaani Kirik, Lõuna-Aafrika provintsi anglikaani kirik ja Šoti Episkopaalkirik avaldavad muret võimalike tagajärgede üle, mille naiste ordinatsioon endaga kiriku ühtsusele kaasa võib tuua (kõik nimetatud kirikud viisid küll paar aastat hiljem, aastatel 1992 ja 1994 naiste ordinatsiooni sisse. Anglikaani osaduses laiemalt ei toonud naiste ordinatsiooni sisseviimine endaga kaasa kardetud mastaapseid lõhenemisi).
Kuigi mitte expressis verbis seoses naiste ordinatsiooniga, sisaldavad Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ja Inglise Kiriku vastused Lima dokumendile kommentaari, mis on relevantne ka naiste ordinatsiooni kontekstis. Mõlemad rõhutavad, et küsimus, keda võib ordineerida ja keda mitte, on kirikukorra või -distsipliini, mitte õpetuslik küsimus (Churches Respond to BEM III, 62; Churches respond to BEM IV, 45).
Ära tuleks nimetada ka Walesi anglikaani kiriku kommentaar, mis puudutab BEM-i märkust sõna ja sakramendi omavahelise seotuse ja samaaegse mitte-identsuse kohta (möödaminnes olgu öeldud, et otsus naisi preestriametisse ordineerida võeti selles kirikus vastu aastal 1996). Walesi kirik tõdeb, et kui sellest tuleks teha järeldusi ordineeritud ameti vormi kohta, on oluliseks küsimuseks, kas rõhuasetus peaks olema sõna ja sakramendi vastastikusel seotusel või nende mitte-identsusel. Rõhuasetus esimesel ehk sõna ja sakramendi vastastikusel seotusel peaks tingima selle, et sõna teenistuses olija on autoriseeritud ka sakramenti teenima (ja mõistagi vastupidi). Juhul, kui rõhuasetus pannakse teisele võimalusele (ehk siis sõna ja sakramendi mitte-identsusele), võiks seda näha õigustusena praktikale, mis näeb ette naiste ordineerimist üksnes diakoniametisse ehk sõna teenistusse. Walesi Kiriku arvates kõnelevad mitmed argumendid pigem [sõna ja sakramendi] omavahelise seotuse kui mitte-identsuse kasuks (Churches Respond to BEM III, 86).
- Kirikud, mis suhtuvad naiste ordinatsiooni eitavalt kas sotsiaalsetel või kultuurilistel põhjustel
Lima dokumendile vastanutest põhjendasid vaid kaks naiste ordinatsioonist keeldumist expressis verbis kultuuriliste põhjustega. Neist üks oli Malabari Mar Thoma Süüria Kirik Indias. Oma vastuses Lima dokumendile tunnustab Mar Thoma kirik kaasaegsetes ühiskondades asetleidvaid sotsiaalseid muudatusi, mis võimaldavad naistel olla vastutavatel positsioonidel valdkondades, mis varem olid tüüpiliselt meeste pärusmaaks. Mar Thoma kirik väidab koguni, et selles emantsipatsiooniprotessis võib näha „Jumala tegutsemist” ning et see areng „peab kajastuma naiste suuremas kaasamises kiriku preesterlikku ametisse”. Hoolimata sellest, et Mar Thoma kirik ei näe mingit teoloogilist takistust sellisele arengule, nenditakse vastuses siiski, et kommetest, kultuurist ja traditsioonist tingitud takistused ei võimalda naistel kiriku vaimulikus ametis osaleda” (Churches Respond to BEM IV,12).
Teine kultuuriliste põhjustega argumenteeriv vastus pärineb Melaneesia Kirikute Nõukogult, mis nimetab naiste mitteordineerimise peamise põhjusena „naiste erilist staatust Melaneesia kultuurides”. Seejuures juhitakse tähelepanu sellele, et ka need denominatsioonid, kes ordineerivad naisi teistes maades, ei ole seda praktikat Melaneesia kultuurikontekstis sisse viinud (erandina nimetatakse küll Ühendatud Kirikut ja Päästearmeed). Küll aga sisaldab Melaneesia Kirikute Nõukogu vastus järgmist kommentaari: „Vaatamata kõigele peame me aga hoolikalt arutlema selle üle, milline mõju võib naiste ordinatsiooni jätkuval vältimisel olla Melaneesia kultuuri edasisele arengule” (Churches Respond to BEM V, 184).
- Kirikud, mis suhtuvad naiste ordinatsiooni eitavalt teoloogilistel põhjustel
Vastused, mis väljendasid expressis verbis negatiivset suhtumist naiste ordinatsiooni ja seda just teoloogilistel põhjustel, pärinesid valdavalt õigeusu ja orinetaalsetelt kirikutelt, Missouri sinodiga seotud luterlikelt kirikutelt ja Rooma-Katoliku Kirikult. Selgituseks olgu öeldud, et kuigi ei Missouri sinod ega Rooma-Katoliku kirik pole Kirikute Maailmanõukogu liikmed, oli Lima dokument saadetud ka neile seisukoha võtmiseks.
Peamised argumendid, millega naiste ordineerimisest keeldumist põhjendatakse, on seotud Pühakirja, traditsiooni ja sümbolismiga. Nagu võib arvata, ei põhjenda siia rühma kuuluvad luterlikud kirikud oma vastavat otsust mitte niivõrd traditsiooni, kuivõrd Pühakirjaga. Huvitaval kombel ei tooda aga oma seisukoha toetuseks välja konkreetseid kirjakohti, mis teeb keeruliseks otsustada selle üle, milline on naiste ordinatsioonist keeldumise laiem teoloogiline taust. Austraalia Luterlik Kirik võtab nt mõnevõrra irooniliselt sõna BEM-s Gal 3:28 kui naiste ordineerimist toetava kirjakoha kasutamise aadressil, samas oma seisukoha kaitseks argumente toomata (Churches Respond to BEM I, 95). Sama kehtib ka Iseseisev Evangeelne Luterlik Kirik Saksamaa Liitvabariigis ja Berliinis kohta (Churches Respond to BEM VI, 56). Missouri Sinod deklareerib enda vastuses BEM-le, et dokument ei ole adekvaatselt esitanud kaalukaid argumente naiste ordinatsiooni vastu ega ole ära tundnud seda, kui tõsisteks takistusteks need on täielikule õpetuslikule ühtsusele. (Churches Respond to BEM VI, 141).
Õigupoolest vaid üks kõigist naiste ordinatsiooni teoloogilistel põhjustel tagasilükkavatest vastustest argumenteerib konkreetse kirjakohaga. Moskva Patriarhaat viitab oma vastuses kirjakohale 1Kor 14:34–35, mille järgi on naistel kirikus õpetamine keelatud[3]. Reeglina viitavad aga nii õigeusu kirikud kui Rooma-Katoliku Kirik peamiselt Traditsioonile truuks jäämise vajadusele ja sakramentaalsele ametimõistmisele. Lisaks kohtab ka loomiskorda puudutavaid argumente.
Järgnevad näited annavad representatiivselt üpris hea ülevaate peamistest argumentidest, mida sellesse vastanute gruppi kuulunud kasutasid naiste ordineerimisest keeldumise põhjustena.
- Naiste ordinatsioon võib olla lubatav seal, kus vaimulikku ametit vaadeldakse vaid „sümboli” või „märgina” (nagu protestantlikes kirikutes), aga mitte seal, kus vaimulik preestriamet on sakrament (Bulgaaria Õigeusu Kirik, Churches Respond to BEM I, 23).
- Vaimulik amet on otseselt rajatud Kristuse tahtele ja on rajatud tema poolt, mistõttu piiskop (või preester) on Kristuse ikoon ja mitte üksnes tema esindaja (Soome Õigeusu Kirik: Churches Respond to BEM I, 28).
- Naiste ordinatsiooni küsimust peaks arutatama mitte preestriameti kontekstis, vaid kontekstis, milleks on naise roll ja teenimine kiriku elus, „võttes arvesse naiste loomulikku kutsumust ja vältides igasugust ontoloogilist segadust [autori kursiiv]” (Rumeenia Õigeusu Kirik: Churches Respond to BEM III, 13).
- 2000-aastast kristlikku praktikat, mis on leitav praktiliselt kõigis traditsioonides, ei peaks kergekäeliselt muutma (Ameerika Õigeusu Kirik, Churches Respond to BEM III, 24).
- Kristusele lähedal olijate ringi kuulusid ka naised, kuid mitte ühtki neist ei arvatud 12 apostli hulka (Vene Õigeusu Kirik, Churches Respond to BEM I, 9).
- Naiste ordineerimise takistuseks on teoloogilised põhjused, mis ei põhine üksnes traditsiooni mõistmisel, vaid ka Piiblil ja kristoloogial (Rooma-Katoliku Kirik, Churches Respond to BEM VI, 30).
Huvitaval kombel toob Malankara Süüria Õigeusu Kirik, mis eitab naiste ordinatsiooni peamiselt soovist jääda truuks traditsioonile, oma vastuses ära rea argumente, mida on võimalik kasutada ka naiste ordinatsiooni legitimeerimise põhjendusena. Neist mõned: Vanas Testamendis oli mitmel naisel kanda oluline ühiskondlik roll ja et nende seas oli ilmalikke valitsejaid (Ester), kohtumõistjaid (Deboora), prohveteid (Mirjam, Hanna) ja isegi väejuhte (Juudit ja Jael); ning et naised mängisid UesTestamendis keskset ja otsustavat rolli Kristuse lähikondlastena (Maarja, Anna, Eliisabet, Maarja Magdaleena, Joanna jt, Lk 8:1–3), aga ka varases kirikus (1 Kor 9:6, Lk 24:10jj; Priska, Foibe, Maarja, Trüfaina, Trüfoosa, Persis jt, vt Rom 16; etc).( Churches Respond to BEM V, 7).
4) Kirikud, mis toetavad naiste ordineerimist
Vastanutest suurima rühma moodustasid naiste ordineerimist selgesõnaliselt toetanud kirikud. Osad vastanutest lihtsalt konstateerivad fakti, et nad on jõudnud arusaamale, et naiste ordineerimine on teoloogiliselt õige ja kooskõlas Jumala tahtega, kuid ei too lähemaid argumente enda seisukoha põhjendamiseks; mitmed vastanutest rõhutavad, et naiste ordinatsiooni sisseviimine on nende kirikuid rikastanud (Luterlik Kirik Ameerikas, Moraavia Kirik Ameerikas, Evangeelne Kirik Badenis jt). Paljud kirikud näevad naiste ordinatsiooni sisseviimises Püha Vaimu tööd (Belgia Ühendatud Protestantlik Kirik, Presbüteriaanlik Kirik USA-s, Suurbritannia kveekerid jt). Suurbritannia Metodisti Kirik kutsub näiteks üles „avastama seda, mida Püha Vaim meile sotsiaalsete muutuste kaudu öelda tahab” (Churches Respond to BEM II, 216).
Osad kirikud toovad oma vastustes välja, et vaatamata naiste ordineerimisele ei ole naised veel piisavalt esindatud juhtivates kirikuametites (Evangeelne Kirik Reinimaal) või et kirikud ei ole suutnud piisavalt otsustavalt tegeleda ebavõrdse kohtlemise kõrvaldamisega, mis on jäänud osaks vaimuliku ameti praktiseerimisest (Kanada Ühendatud Kirik: Churches Respond to BEM II, 284; Ameerika Baptisti Kirikud USA-s: Churches Respond to BEM III, 262; jt). Kõige otsustavamalt võtavad naiste ordinatsiooni kaitsmise eest muide sõna metodisti ja unioonikirikud (nt Metodisti Kirik Suurbritannias, Ühendatud Metodisti Kirik USA-s jt) ning kveekerid ja Päästearmee juhivad tähelepanu faktile, et nemad väärtustasid naiste vaimulikku ametit enda liikumiste rajamisest saadik. Briti kveekerite vastuses BEM-le rõhutatakse, et kveekerid püüdsid naiste vaimulikku ametit säilitada vaatamata sotsiaalsetele tavadele. Briti kveekerid õpetasid nimelt liikumise algusaegadel, et Kristuse lunastustegu on taastanud meeste ja naiste languse-eelse positsiooni võrdsete, teineteist abistavate partneritena, kes on mõlemad loodud Jumala näo järele ning seda püüti vaatamata ühiskonna sotsiaalsele koodeksile kveekerite struktuurides viljeleda (Churches Respond to BEM IV, 223). Üldistades võib öelda, et naiste ordinatsiooni kaitseks sõna võtnud kirikud toovad enamasti argumentidena välja loodu uueksloomise Kristuses ning evangeelse ametimõistmise, mis küll denominatsiooniti mõneti varieerub, kuid tugineb piibellikule arusaamale kõigi ristitute preesterlusest.
- Kirjakohtadest, mida kasutatakse argumentidena naiste ordinatsiooni kaitseks, nimetatakse enim Gal 3:28, mida sisaldab ka BEM-i tekst. Metodisti Kirik Suurbritannias viitab oma vastuses ka esimesele loomisloole (Gn 1:27), mis räägib nii mehe kui naise loomisest Jumala näo järele. Kristuse Ühendatud Kirik USA-s viitab oma vastuses Matteuse (Mt 28:1–10) ja Johannese evangeeliumi (Jh 20:11–18) kirjeldustele, mille järgi Ülestõusmise esimesed tunnistajad olid naised (see viide on mõeldud ka korrektuurina BEM-i väitele, mille kohaselt oli 12 apostlil „ainulaadne ja kordumatu” roll „Kristuse ülestõusmise tunnistajatena”. (Churches Respond to BEM II, 331)
- Kooskõlas Gal 3:28-ga ning põhinedes arusaamisel, et Kristuse lunastustöö ja ristimise läbi on nii mehed kui naised päästetud ja saanud sama väärikuse osaliseks, on mõlemaid võimalik kutsuda vaimulikku ametisse: „Naiste ordineerimise õigustus ei ole leitav loomisteoloogia argumentidest, mis on selles kontekstis ebaolulised. Naiste ordineerimise sügavaim põhjus peitub selles, et Jumala õigus saab Jeesuses Kristuses tõeks ja seeläbi saavad kõik inimesed ühe ja sama väärikuse osalisteks ning neid saab kutsuda tunnistamise ja misjoni teenimistöösse” (Evangeelne Luterlik Kirik Baieris: Churches Respond to BEM IV, 37).
- Mitmed vastused osutavad evangeelse ametimõistmise pigem funktsionaalsele kui ontoloogilisele iseloomule, mistõttu otsustav on see, et vaimulik suudaks Kristust kuulutada ning tema sugu on selle juures teisejärguline („Otsustavaks on see, et vaimulik laseks Kristuse häälel kuuldavaks saada/…/ Vaimulikku teenimist on võimalik korraldada erinevatel viisidel kooskõlas ühiskondliku kontekstiga. Mis jääb muutumatuks, on vaimuliku ameti sisu, milleks on evangeeliumi kuulutamine, sakramentide toimetamine ja hingehoid” (Rootsi Kirik: Churches Respond to BEM II, 135) ja “Vaimulikku ametit puudutavates kristoloogilistes formuleeringutes tuleb selgelt rõhutada, et vaimulik amet kui Kristuse representatsioon on funktsionaalne ja mitte bioloogiline” (Moraavia Kirik Jamaikal: Churches Respond to BEM V, 172).
Mis puudutab BEM-i § 18-le lisatud kommentaari, siis mitmed naiste ordineerimist viljelevad kirikud ei nõustu seisukohaga, nagu „oleks Kiriku ordineeritud ametil puudu täiusest, kui see on piiratud vaid ühe sooga” (vt Kirikute Oikumeeniline Nõukogu Tšehhoslovakkias: Churches Respond to BEM II, 297; Evangeelne Luterlik Kirik Baieris: Churches Respond to BEM IV; 37; Evangeelne Luterlik Kirik Hannoveris: Churches Respond to BEM IV, 55). See osutab arusaamale, et nende endi ordineeritud ametil ei puudunud midagi täiusest ka siis, kui nad veel naisi ei ordineerinud.
- Vaimuliku ameti vastastikune tunnistamine
BEM-i kolmanda, vaimulikku ametit käsitleva osa § 54 puudutas mäletatavasti vaimuliku ameti vastastikust tunnistamist. Oma vastustes BEM-le avaldasid mitmed naiste ordinatsiooni praktiseerivad kirikud lootust, et vaimuliku ameti vastastikune tunnistamine hõlmab ka naisvaimulike tunnistamist, isegi juhul, kui teine kirik naiste ordinatsiooni ei viljele (Evangeelne Luterlik Kirik Taanis: Churches Respond to BEM III, 114; Evangeelne Kirik Westfaalenis: Churches Respond to BEM IV, 148). Evangeelne Luterik Kirik Badenis võtab selle seisukoha kokku järgmiselt: „Teel ühtsuse poole pole võimalik nõuda, et kõik kirikud ordineeriks naisi, kuid on võimalik eeldada, et teised kirikud tunnistavad ordineeritud naiste vaimulikku ametit” (Churches Respond to BEM V, 56). See on jätkuvalt väga aktuaalne sooviavaldus, seda enam, et nagu praktika on näidanud, ei ole naiste ordinatsiooni tunnistamine kiriku vaimuliku ameti raames oluliseks küsimuseks mitte üksnes kirikutevahelistes suhetes, vaid sageli paraku ka kirikute siseselt. Mida see tähendab kohaliku kiriku terviklikkuse seisukohast, kui osad vaimuliku ameti kandjad ei ole valmis tunnistama teisi, kes jagavad nendega sama ordinatsiooni?
Eelöeldu kokkuvõtteks võib välja tuua, et kirikute poolt BEM-le antud vastuseid analüüsides joonistub välja rida teemasid, mis vajavad käsitlemist, kui arutluse all on naiste ordineerimise küsimus: Jumala eneseilmutus loodus, ajaloos ja eriti inkarnatsioonis; Pühakirja ja traditsiooni autoriteet; hermeneutika; kiriku olemus ja eesmärk; ordineeritud vaimulike vahekord kogu Jumala rahvaga ehk kõigi ristitute preesterlusega; kultuurilised erinevused ja kontekstuaalsus; kiriku missioon.
II Naiste ordinatsioon bilateraalsetes dialoogides
Naiste ordinatsioon on olnud kõne all mitmetes rahvusvahelistes bilateraalsetes dialoogides: Luterliku Maailmaliidu ja Rooma-Katoliku Kiriku dialoogis (esmakordselt 1981. a raportis Vaimulik amet kirikus); Maailma Metodisti Nõukogu ja Rooma-Katoliku Kiriku dialoogis (esmakordselt 1976 Dublini raportis); Anglikaani kiriku ja Rooma-Katoliku Kiriku dialoogis (esmakordselt 1979 selgituses Canterbury avaldusele Vaimulik amet ja ordinatsioon), Anglikaani kiriku ja Reformeeritud Kirikute Maailmaliidu dialoogis (esmakordselt Woking’i raportis „Jumala valitsus ja meie ühtsus”, 1984), Anglikaani kiriku ja Õigeusu Kiriku dialoogis (esmakordselt Ateena raportis 1978); Reformeeritud Kirikute Maailmaliidu ja Rooma-Katoliku Kiriku dialoogis (1990.a. raport „Ühise kirikumõistmise poole”), Reformeeritud Kirikute Maailmaliidu ja Orientaalsete kirikute dialoogis (Anteliase raport 2001. a); Mennoniidi Maailmakonverentsi ja Rooma-Katoliku Kiriku (Assisi raport 2003. a) ning Rooma-Katoliku Kiriku ja Utrechti Uniooni Vanakatoliku Kiriku dialoogis (2009. a raport „Kirik ja kiriklik osadus”). Selles kontekstis tasub mainimist ka Vanakatoliku ja Õigeusu kiriku vaheline konsultatsioon teemal „Kristuse kuju ja sugu. Ühiseid refleksioone” (1998).
Võrreldes multilateraalsete diskussioonidega võimaldavad bilateraalsed dialoogid reeglina naiste ordinatsiooni (nagu ka kõigi teiste küsimuste) põhjalikumat käsitlemist. Samuti on huvitav jälgida diskussiooni arengut bilateraalsete dialoogide vältel. Ühe näitena võiks nimetada anglikaani-õigeusu dialoogi, mis katkes 1982. a naiste ordinatsiooni puudutavate eriarvamuste tõttu ning jätkus 1989. a eesmärgiga teemaga taas põhjalikumalt tegeleda. Kui anglikaani-õigeusu dialoogi Ateena raportist aastast 1978 võib veel välja lugeda anglikaanide veidi kõhklevat seisukohta naiste ordineerimise osas, siis 2006. a Küprose raport sisaldab mitmeid tugevaid argumente, mida anglikaanid naiste ordineerimise kaitseks kasutasid.
Üldjoontes on mõistagi bilateraalsetes dialoogides kasutatavad argumendid nii naiste ordineerimise poolt kui vastu sarnased multilateraalses kontekstis kasutatutele. Kui nii Rooma-Katoliku Kirik kui ka õigeusu kirik ja orientaalsed kirikud rõhutavad traditsiooni, vaimuliku ameti sakramentaalset ja sümboolset iseloomu ning loomiskorda (viimane peab paika ka evangelikaalide puhul), siis protestantlike peavoolu kirikute ja anglikaanide jaoks on olulisteks argumentideks uus loodu Kristuses ja nende arusaam vaimulikust ametist, mis baseerub kõigi ristitute preesterlusel, mis on aluseks ka kiriku ordineeritud vaimulikule ametile. Kuigi mõlemad, nii naiste ordinatsiooni pooldajad kui vastased kasutavad argumentidena ka konkreetseid kirjakohti, on ilmne, et olulist rolli mängib vaimuliku ameti, aga ka Kristuse lumastustöö ja selle tagajärgede ning antropoloogia mõistmine laiemalt. Mõned näited eelöeldu illustreerimiseks:
- Traditsiooni roll kiriku elus ja õpetuses
Ka bilateraalsetes dialoogides on kiriku traditsioon üheks „klassikaliseks” argumendiks naiste ordineerimise vastu. Anglikaani-õigeusu Ateena raport (1978) sisaldab õigeusu kiriku seisukohta, mille kohaselt naiste ordineerimine preestriametisse on innovatsioon, millel puudub igasugune alus Pühas Traditsioonis. Tingituna sellest, et „alates Kristuse ja apostlite aegadest on kirik ordineerinud preestriametisse ainult mehi, tuleb sellele praktikale truuks jääda” (Growth in Agreement I, 51j). Maailma Metodisti Nõukogu ja Rooma-Katoliku Kiriku dialoogi raport aastast 2010, mis kujutab endast kokkuvõtet varasemate raportite seisukohtadest, kajastab Rooma-Katoliku Kiriku positsiooni võrdlemisi lakooniliselt: „Rooma-Katoliku Kirik, jäädes truuks oma õpetusele ja traditsioonile, ei ordineeri naisi preestriametisse” (Growth in Agreement IV/1, 342). Sarnases sõnastuses seisukoha leiab ka Utrechti Uniooni Vanakatoliku Kiriku ja Rooma-Katoliku Kiriku 2009. a dialoogiraportist („Rooma-Katoliku Kirik – nagu ka õigeusu kirik – väidab, et ta hoiab alal sajanditevanust praktikat, mille kohaselt üksnes ristitud mehed võisid saada kehtiva preestripühitsuse osalisteks” (Growth in Agreement IV/1, 547).[4] Sama raport esitab ka Vanakatoliku Kiriku seisukoha, mis on skeptiline väite suhtes, nagu kuulutaks kaheteistkümne [apostli] väljavalimine ja nende saatmine Iisraeli rahva juurde Jeesuse implitsiitset tahet, mis peaks avalduma seaduses, mis nõuab kirikliku ameti reserveerimist üksnes meestele ja seda isegi muutunud kultuurilistes ja ajaloolistes kontekstides. „Pole võimalik leida mingeid Jeesuse sõnu, mis näitaks vastuvaidlematult, et tema valikut tuleb mõista niisuguses tähenduses” (Growth in Agreement IV/1, 548).
Luterliku Maailmaliidu ja Rooma-Katoliku Kiriku dialoogi 1981. a raport „Kiriku vaimulik amet” sisaldab lisauurimuste osa, mille üks alapeatükk tegeleb argumendiga, mis rõhutab, et Jeesus valis vaid mehi 12 apostli sekka. Reaktsioonis nimetatud argumendile juhib raport tähelepanu sellele, et Jeesuse jaoks ei olnud antud juhul relevantseks mitte küsimus naiste kohast vaimulikus ametis, vaid apostlite valikuga antav signaal kogu Iisraeli rahvale (ta tuleb koguma tervet Iisraeli, st 12 suguharu), kelle üle mõistetakse kohut tema sõna järgi (seejuures on 12 – nagu Jaakobi pojadki – eshatoloogilised kohtumõistjad, Mt 19:28).” (The Ministry in the Church 1982: 92)
- Kristuse sakramentaalne representeerimine Kristuse poolt / Kristus võtab omaks inimloomuse
Kristuse ja preestri sakramentaalse identsuse argumenti on naiste ordinatsiooni vastu kasutatud ka bilateraalsetes dialoogides. Maailma Metodisti Nõukogu ja Rooma-Katoliku Kiriku dialoogi Brightoni raport (2001) kirjeldab katoliiklikku positsiooni järgmiselt: „Nii piiskoppi kui presbüterit nähakse Kristuse kui tema Ihu pea, Kristuse kui oma karja karjase, Kristuse kui oma preesterliku rahva ülempreestri, Kristuse kui temasse uskujate koguduse ainsa õpetaja „sakramentaalse representatsioonina”. Iseäranis piiskoppide ja presbüterite ameti kaudu on Kristuse elav kohalolu oma Ihu peana ja oma rahva pastorina kirikus nähtavaks tehtud” (Growth in Agreement III, 158).
Sarnane kirjeldus sisaldub ka Anglikaani kiriku ja Reformeeritud Kirikute Maailmanõukogu dialoogi 1984. a raportis, mis kirjeldab naiste ordinatsiooni toetajate ja tagasilükkajate argumente mõlemas konfessioonis. Seal seisab: „Mõned neist, kes on naiste ordinatsiooni vastased, tuginevad oma argumentatsioonis Jeesuse, meie ainsa ülempreestri mehelikkusele. Nad eitavad võimalust, et naine võiks olla Issanda söömaaja eesistujaks, kuna see, kes on euharistial eesistuja, representeerib teatud mõttes Kristust Viimsel Õhtusöömaajal”. Sellele järgnevalt esitab raport aga naiste ordinatsiooni toetajate positsiooni, mille kohaselt pole naiste väljaarvamine sellest rollist kooskõlas tõigaga, et mehed ja naised osalevad võrdselt Kristuse elus ja seetõttu tema preesterluses”. Samas vaimus on ka anglikaanid oma dialoogis õigeusklikega viidanud vääratele kristoloogilistele implikatsioonidele, mida sisaldab idee Kristuse mehelikkuse representeerimise hädavajalikkusest. Anglikaani ja Õigeusu kiriku Küprose raport aastast 2006 ütleb: „Inkarneerunud logose mehelikkuse kasutamine argumendina naiste preestriordinatsiooni vastu on vastuolus sellega, kuidas Piibel ja kirikuisad räägivad inkarnatsioonist. Püha Johannes rägib Sõna ‘lihaks’ saamisest (Jh 1:14); Püha Paulus kõneleb Jeesusest Kristusest, kes ‘võttis orja kuju’ (Fl 2:7) ja ‘sündis naisest’ (Gal 4:4). Rõhuasetus on sellel, et ta võttis omaks meie ühise inimsuse, inimloomuse, mitte aga spetsiifiliselt meheliku inimsuse selleks, et jagada kõigi inimisikute saatust, see ületada ja panna selliselt alus uuele inimsusele.” (Growth in Agreement IV/1, 65) Rooma-Katoliku Kiriku ja Utrechti Uniooni Vanakatoliku Kiriku dialoogi raportis aastast 2009 võtavad Vanakatoliku kiriku esindajad sõna teise metafoori vastu, mille valgel tuleb Rooma-Katoliku Kiriku arvamust mööda näha ja representeerida vaimulikku vahekorda Jeesuse Kristuse ja tema kiriku vahel. Vastavalt sellele metafoorile vajab Kristuse ja tema kiriku vaheline armastuse dünaamika, mis on kõige sügavamalt võrreldav peigmehe ja pruudi vahelise armastusega, naturaalset representatiivset kujutamist euharistia pühitsemise keskses teos, kus meessoost preester sümboliseerib Kristust ja kontselebreeriv kogudus peaks end mõistma metafoorilises tähenduses naisterahvana, kes võtab vastu armu (ja on seega „Maarjalik”). Vanakatoliku kiriku poolne kommentaar sellele on järgmine: “Vanakatoliku teoloogia ei suuda mõista ei selle metafoori domineerimist teoloogilises argumentatsioonis ega sellise soopõhise sümbolismi loogikat, mis rõhutab jumalik-inimliku Päästja Jeesuse Kristuse maskuliinsust tavatu määrani” (Growth in Agreement IV/1, 548). Ühtlasi rõhutatakse selles kommentaaris, et vanakatoliku teoloogia püüab ses osas pigem võtta aluseks vanakirikliku veendumuse: „Vaid see, mis on Jumala poolt vastu võetud ja Temaga ühendatud, on päästetud” ning et Issand on võtnud omaks terve inimloomuse, mis on ühine nii mehele kui naisele (Growth in Agreement IV/1, 548).
- Loomiskord / uus loodu
Iseäranis õigeusu kirik, aga ka orientaalsed kirikud rõhutavad naiste ordinatsiooni puudutavates diskussioonides, et Jumal on loonud mehed ja naised selliste omaduste ja andidega, mis on üksteist täiendavad, kuid kõik neist ei ole vastastikku vahetatavad (Anglikaani ja Õigeusu Kiriku dialoogi 1978. a raport). Reformeeritud Kirikute Maailmaliidu ja orientaalsete kirikute dialoogi 2001. a Anteliase raportis viitavad orientaalsete kirikute esindajad kirjakohtadele, mis deklareerivad, et mees on naise pea vaatamata sellele, et nad on loomu poolest võrdsed (sh epistlites olevatele kirjakohtadele nagu 1 Tim 2:11, 15:1; 1Kor 14: 33.34–38, mis kõnelevad sellest, et naised ei tohi mehi õpetada ega nende suhtes juhtpositsioonil olla). Anglikaani Kiriku ja Reformeeritud Kirikute Maailmaliidu dialoogi Wokingi raport aastast 1984, mis kaardistab naiste ordinatsiooni poolt- ja vastuargumente mõlemas konfessioonis, nimetab, et naiste ordinatsiooni vastased kalduvad tihti kasutama argumentidena Piibli kirjakohti, mis õpetavad, et naised peavad meestele alluma nii maailmas kui kirikus. See subordinatsioon viiakse tagasi Genesise teisele loomisloole ning iseäranis langusjärgsele korrale ning seda rõhutatakse pauliinlike kirjakohtadega, mis näivad sellist alluvussuhet toetavat.
Naiste ordinatsiooni pooldajad viitavad selle argumendi vastu kõneldes uuele loodule Kristuses, viidates ühtlasi Gal 3:28-le. Äsjamainitud anglikaanide ja reformeeritute dialoogi raport osutab, et vastavalt naiste ordinatsiooni pooldajatele ületati naiste allutatus mehele Kristuses. Samuti viitab raport sellele, et üksnes väga vähesed kirikud viivad kaasajal sõna-sõnaliselt ellu pauliinlike kirjade praktilisi juhiseid: enamikes kirikutes on naised erinevates valdkondades ka juhtivates rollides ning täidavad õpetusega seotud ülesandeid. Anglikaanid nimetavad anglikaani-õigeusu dialoogi Küprose raportis (2006) naiste ja meeste eshatoloogilist võrdsust olulise argumendina. Nikaia-Konstantinoopoli ja Apostlikus usutunnistuses järgneb surnute või ihu ülestõusmisse uskumise tunnistamisele Pühasse Vaimu uskumise tunnistus. Seda uut inimeseks olemist seostatakse ristimise ja euharistiaga, kuna neis tegutseb Vaim, mis avab inimestele tuleviku ja inimestevaheliste suhete uue tasandi. Selles uues vahekorras ei identifitseerita inimesi nende mineviku või oleviku põhjal: neile pakutakse tulevikku vaatamata nende minevikule või olevikule. Armulauas uuendatakse ristitute, Jumala eshatoloogilise rahva kogudus Jumala kuningriigi kogudusena, mis osaleb Kristuse missioonis maailmas (Growth in Agreement IV/1, 66).
Luterlaste jaoks on kiriku vaimulik amet ning kõigi ristitute preesterlus omavahel lahutamatult seotud. Luterliku Maailmaliidu ja Rooma-Katoliku Kiriku dialoogi raport „Kiriku apostlikkus” (2006) kirjeldab luterlikku arusaama vaimulikust ametist järgmiselt: „Kuna kõigi ristitute preesterlus on rajatud ristimisele ja elatud välja usus Kristuse tõotusse, on kõik kristlased Jumala ees võrdsed, st võrdsed preestritena (sacerdotes). Erinevus pastori ja kristlase vahel, kes ei ole pastor, on vaid ametit puudutav erinevus. Mis aga puuudutab nende seisukorda Jumala armu ja pääsemise osas, siis selles pole ordineeritutel ja mitte-ordineeritutel mingit vahet. „On tõsi, et kõik kristlased on preestrid, kuid kõik ei ole pastorid. Selleks, et keegi oleks pastor, ei pea ta olema üksnes kristlane ja preester, vaid [selleks] peab tal olema ka amet ja tööpõld, mis tema kätte on usaldatud. Kutsumus ja läkitus on need, mis teevad pastoriteks ja jutlustajateks” (Luther, Psalmi 82 tõlgendus). (Growth in Agreement IV/1, 210) Lutheri jaoks on vaimulik amet fundamentaalselt seotud üldise preesterlusega, kuna vaimuliku ameti ülesandeks on muuta võimalikuks ja hoida elus kõigi kristlaste preesterlust ehk siis äratada ja hoida alal usku. See ülesanne muudab aga teisejärguliseks Sõna kuulutaja ja sakramendi jagaja soo.
Lõpetuseks
Naiste ordinatsioon on üsna tõenäoliselt teema, mis ei kao oikumeeniliselt maastikult niipea. Aeg-ajalt kostab nii naiste ordinatsiooni pooldajate kui vastaste seast veidi väsinud hääli, mis väidavad, et kõnealusel teemal on kõik, mida öelda on, juba ära öeldud ning edasistel kõnelustel pole mõtet. Sellega ei saa aga nõustuda. Mitmed bilateraalsed dialoogid on näidanud, kuidas dialoogi jätkamine on viinud märksa sügavama refleksioonini antud teemal. Isegi kui otsese ühisarusaamani ei jõuta, võimaldab teisel seisukohal olijaga diskuteerimine jõuda selgemale ja nüansirikkamale arusaamale omaenda positsiooni osas. Samuti võimaldab see liikuda edasi pelgast üksteise ründamisest kontekstist välja rebitud kirjakohtadega ja uurida, kuidas me mõistame Jeesuse Kristuse evangeeliumi valguses vaimuliku ameti rolli kirikus, millised tagajärjed on sellel, kui me kõneleme uuest loodust Kristuses ning kuidas me hindame mõju, mida kultuurilised ja sotsiaalsed normid on läbi sajandite kiriku elus mänginud.
Ettekanne peeti Tallinnas 7. – 8. septembril 2017 toimunud konverentsil “Reformatsiooni viljad ja väljakutsed: 50 aastat naiste ordinatsiooni EELK-s ja 500 aastat reformatsiooni”.
Kirjandus:
Churches Respond to BEM Volume I: Offical responses to the “Baptism, Eucharist and Ministry” text-paper No.132 (Faith and Order), Max Thurian (toim.), World Council of Churches, 1986.
Churches Respond to BEM Volume II: Offical responses to the “Baptism, Eucharist and Ministry” text-paper No.132 (Faith and Order), Max Thurian (toim.), World Council of Churches, 1986.
Churches Respond to BEM Volume II: Offical responses to the “Baptism, Eucharist and Ministry” text-paper No.132 (Faith and Order), Max Thurian (toim.), World Council of Churches, 1987.
Churches Respond to BEM Volume IV: Offical responses to the “Baptism, Eucharist and Ministry” text-paper No.132 (Faith and Order), Max Thurian (toim.), World Council of Churches, 1987.
Churches Respond to BEM Volume V: Offical responses to the “Baptism, Eucharist and Ministry” text-paper No.132 (Faith and Order), Max Thurian (toim.), World Council of Churches, 1988.
Churches Respond to BEM Volume VI: Offical responses to the “Baptism, Eucharist and Ministry” text-paper No.132 (Faith and Order), Max Thurian (toim.), World Council of Churches, 1988.
Documenta oecumenica. Kirik.Ühiskond. Misjon, P. Kaldur, I. Kurg, A. Laats, T. Teder, V. Vihuri (koost.), EELK Usuteaduse Instituut, Tallinn, 2007.
Growth in Agreement I: Reports and Agreed Statements of Ecumenical Conversations on a World Level, 1972-1982, Harding Meyer, Lukas Visher (toim.), World Council of Churches, Geneva, 2007.
Growth in Agreement II: Reports and Agreed Statements of Ecumenical Conversations on a World Level, 1982-1998, Jeffrey Gros, Harding Meyer et al. (toim.), World Council of Churches, Wm. B. Eerdmans Publishing Company, Michigan, 2001.
Growth in Agreement III: International Dialogue, Texts and Agreed Statements, 1998-2005, Jeffrey Gros, Thomas F. Best, Lorelei Fuchs (toim.), Wm. B. Eerdmans Publishing Company, Michigan, 2008.
Growth in Agreement IV: International Dialogue Texts and Agreed Statements, 2004 – 2014, Volumes 1 and 2, Thomas F. Best, Lorelei F. Fuchs, John Gibaut et al. (toim.), World Council of Churches, Geneva, 2017.
The First Assembly of the World Council of Churches (Man’s Disorder and God’s Design), W.A. Visser’s Hooft (toim.), SCM Press, London, 1949.
The Ministry in the Church, Roman Catholic/Lutheran Joint Commission, The Lutheran World Federation, Geneva, 1982.
[1] Vt Baptism, Eucharist and Ministry originaalteksti aadressil http://www.anglicancommunion.org/media/102580/lima_document.pdf (lk 29).
[2] Lause on puudu Ristimine, armulaud ja vaimulik amet eestikeelsest väljaandest „Documenta oecumenica”. Originaal kõlab järgmiselt: „But those obstacles must not be regarded as substantive hindrance for further efforts towards mutual recognition”.
[3] 1981. a Luterliku Maailmaliidu ja Rooma-Katoliku Kiriku Ühiskomisjon viitab oma raportis „Vaimulik amet kirikus” sellele, et mitmete luterlike ja katoliiklike õpetlaste arvates on selle konkreetse kirjakoha näol tegu hilisema lisandiga: The Ministry in the Church, Roman Catholic/Lutheran Joint Commission, The Lutheran World Federation, Geneva, 1982, 93.
[4] Antud küsimust käsitleti raportis „Jätkuvalt lahendamata küsimuste” sektsioonis, kus naiste ordineerimise küsimusele eelnes diskussioon paavsti ilmeksimatuse dogma ning kahe viimase marioloogilise dogma üle (Neitsi Maarja patuta eostumise dogma aastast 1854 ja Neitsi Maarja ihulise taevassevõtmise dogma aastast 1950), mis kõik kujutavad endast vanakatoliku kiriku vaatepunktist väga problemaatilist dogmaatilist innovatsiooni Rooma-Katoliku Kiriku poolt.
Anne Burghardt (1975), mag. theol., EELK vikaarõpetaja, on Luterliku Maailmaliidu oikumeeniliste suhete sekretär, Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
