Arhiiv

  Iga uus kevad toob endaga kaasa uue elu tärkamise. Iga uus algus toob endaga kaasa lootust ja põnevust. Mõnikord tärkab muutus, uus algus hoopis

Seekordne Kirik & Teoloogia number toob lugejateni kolm arutlust, mis reflekteerivad meie maailma olukorra, iseloomu ja toimimise üle. Need kolm arutlust võiks laias laastus paigutada

Usaldus algab kas usuhüppest tundmatusse või äratundmisest, et mind on usaldatud. Neist esimene on igal juhul julgustükk, kus meil puudub igasugune kindel pind jalge all,

Aega ei saa püüda, hoida, peatada, ometi saab aja möödumist jäädvustada või jäädvustab ta end ise. Jäädvustanud on aeg end loodusesse, maasse, vette – ja

Võiks küsida, millal küll lõpeb see, et usklikkust seostatakse kiriklikkusega. Küll ta lõpeb. Inimese suundumus on sinna. Usklik inimene käib ikka kirikus, kui ta seda

Oleme astunud kirikuaasta kõige tähendusrikkamasse perioodi – kannatusaega, mil meie pilgud ja mõtted on suunatud sellele, mida Jumal meie inimeste heaks ja meie eest on

Inimene vajab pinda, millele toetuda – nagu füüsiliselt, nii ka vaimselt. Ta vajab orientiiri, mis aitaks tal leida õiget teed arvamuste ja seisukohtade paljususes, mis

Inimene elab alati suhtes teistega ning tegutseb koos teistega. Neid teisi võib olla palju või vähe, ning vahel võib tunduda, et oleme üksi jäätud oma

  Mis oleks, kui kohtuksime Jeesusega? Täna kohe. Näiteks rääkimas poe ukse ees inimestega, kes viinapudel näpus oma elu õhtusse veeretavad, ja kinnitamas neile, et

Kas pole mitte äärmiselt inimlik tõmmata piir hea ja kurja vahele ning asetada ennast selle kujuteldava joone hea poolele? Kes meist ei arvaks teadvat, mis