Sõjad, need lõputud sõjad. Ajad. Ärevad ajad, ebastabiilsed ja segased. Rasked ajad.
Mitte aeg ei tee, vaid meie, inimesed, ise teeme, nii kristlased kui teised. Meie kõik oleme selle teinud, milles me oleme. Meie, iga inimene üksikult. Nii head kui halvad, aga ainult Jumal on hea.
Ängistus aegadel, tuntaval lagunemisel, kurjuse ja rumaluse näilisel vohamisel – sest millal me pole olnud kurjad ja rumalad – igatsetakse midagi, mis oleks päris ja tõeline. Toetust millelegi; toetuda, et ei laguneks, et mõeldav päris ja tõeline alles jääks, et mina ei kaoks ega teised. Et Jumal ei kaoks! Õiglus ja kord, jumalik kord. Ilu ja headus. Siis kirjutatakse tõelisest kristlusest ja räägitakse tõelisest rõõmust. Et tulevased saaksid kirjutada tõelisemast kristlusest ja rääkida tõelisemast rõõmust. Aga on ainult Jeesus ja Tema rõõm. Ja Jumal, ja pole tõelisemat.
Aga võib-olla peaks üldse vaikima või rohkem vaikima, millest võime lugeda auväärse Rauno Alliksaare artiklist „Kõnelemise märgid ehk kui suu vaikib” (1. osa eelmises numbris). Et räägiksime-kirjutaksime-karjuksime rohkem läbimõeldult, mõõdukalt. „Kõnepiirang pole kloostrites kunagi olnud pelgalt distsipliini küsimus. See on teoloogiline praktika, mis kätkeb endas lisaks enese distsiplineerimise kaudu Jumala poole pürgimisele ka vastutustundlikku lähenemist oma kaaskondlastele.” Kas pole mitte õigesti, ilusasti ja hästi öeldud? On. Ja kust see lähtub? Apostel Pauluse traditsioonist, näiteks pauliinlikust Kolossa kirjast, mille kohta on seekordne perikoop „EELK perikoopide abimaterjal 5/4: viies pühapäev pärast ilmumispüha Kl 3:12–17”. Seal seisab kirjas: „Rõivastuge siis nagu Jumala valitud pühad ja armastatud südamliku kaastundega, lahkusega, alandlikkusega, tasadusega, pika meelega.” Ja kui me hakkame end nende etteantustega rõivastama, siis märkame, et kõigist püüdlustest hoolimata on meil seljas räbalad, ning ei jää ikka ja jälle muud üle, kui tunnistada, et ainult Jumal on hea. See tõeline Jumal.
Et kirjutada tõelisest kristlusest, selleks on vaja õppida, palju ja sügavuti. Seoses sellega on tänases numbris Usuteaduse Instituudi uuesti valitud auväärse rektori Ove Sanderi lühike arvamuslugu EELK Usuteaduse Instituudi tulevikuplaanidest. Halvemad ajad on möödas, halvim on praegu ja ees ootab tulevik. Milliseks see kujuneb, see sõltub inimestest, meist – „Selleks kinkigu meile Issanda head koostööd, vastastikkust lugupidamist ja kristlikku armastust ning eelkõige oma õnnistust.” Jumal on meile kinkinud hea koostöö – iseenda on Kolmainu Jumal meile kinkinud. Kui need kolm saavad koos oldud, elatud ja tegutsetud vastastikkuses lugupidamises ja kristlikus armastuses, siis peaksime ka meie seda ju suutma? Võtkem siis ometi vastu Jumala õnnistus.
Jah, teadmised ja sügavus teoloogilises hariduses lähtuvad kristlikust elust, mis on ühtlasi Kolmainu Jumala elu. Ilma selleta oleme lihtsalt kõmisevad vasknõud, targutajad ja kohati ärplejad, tühja vaidlejad. Ilma armastuseta – aga mis muud on Kolmainu Jumala elu – kirjutame end ajalukku kurjategijatena. Ja olemegi kirjutanud, aga mitte kõik. Tänases jutluses toob auväärne Anne Kull ilusasti esile selle, et kuigi läbi ajaloo on armastuseta kristlik kirik osutunud kohutavaks kehandiks, märkimisväärseks vägivalla sümboliks ja tapmise laialijaotajaks, siiski on selle sees olemas kristlased, tõelised kristlased, kes ei kasuta pelgalt nime, vaid on seda tõsiselt. Ja see ongi kristlus, kõik muu ei ole. ”Suure võimu kristlus on hästi nähtav, suure armastuse kristlust tuleb tähelepanelikult otsida. Paljud nimetud kristlased on seda maailma elatavamaks kellegi jaoks teinud, on olnud Kristuseks oma ligimesele, tunnistades armastusest, toites näljaseid, olles rahunõudjaks, praktiseerides õiglust.”
Auväärne lugeja, mingu Sul hästi!
Jeesuse rahu ja rõõm olgu Sinuga Su päevade lõpuni.
Tänases numbris:
Rauno Alliksaar, Kõnelemise märgid ehk kui suu vaikib (2. osa).
EELK perikoopide abimaterjal 5/4: viies pühapäev pärast ilmumispüha Kl 3:12–17.
Ove Sander, EELK Usuteaduse Instituudi tulevikust.
Anne Kull, Elada armastust (Rm 12:6-16).
Põhjamaade luterlikud kirikud esitlesid projekti „Ristimine muutuste ajal“ tulemusi.
Ajakirjas Kirik & Teoloogia väljendatud seisukohad ei pruugi kattuda ajakirja toimetuse seisukohtadega.
Ajakiri Kirik & Teoloogia kutsub arvamust avaldama – meie ajakiri on avatud kaastöödele.
Kutsume jätkuvalt ajakirja Kirik & Teoloogia väljaandmist toetama! Hakka meie püsiannetajaks!
Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele. Vaata ka 2011.–2020. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.
