ISSN 2228-1975

Kõnelemise märgid ehk kui suu vaikib (2. osa)

Loe artikli esimest osa ajakirja Kirik&Teoloogia nr 524, 21. jaanuaril 2022.


Sõrmede keel

Viipekeeltel või vähemalt viipekeelelaadsetel visuaal-kineetilistel süsteemidel on kalduvus tekkida loomulikult seal, kus kõnelemisele mingisugused takistused on seatud. Harilikult piirnevad säärased süsteemid hädavajalike teadete edastamiseks vajaliku viibete hulga ja keerukusastmega ning sestap võib neid näha hariliku žestikuleerimise osana. Tegelikkuses iseloomustab sekundaarseid viipekeeli (st neid, mida kasutavad kuuljad, mitte kurdid) siiski ulatuslik süstematiseerituse aste.[1] See aga võimaldab väljendada palju enamat, kui vaid hädavajalikku, mis kajastub ka säilinud sõnavaras. Kuigi viipekeelte kasutuselevõtu esialgne eesmärk oli tarbetu kõne vältimine ning introspektsiooni ja vaimse askeesi edendamine, nihkus fookus siiski üsna kiiresti ennekõike suhtluse helilisele aspektile. Benedictuse reeglite peatükki vaikimisest asuti tõlgendama sõna-sõnalt, mis tähendas küll karme korraldusi mitte tekitada heli, ent jättis kõrvale kommunikatsiooni piiramise.

On keeruline oletada, millised olid kõige esimesed kloostrites kasutatud viipekeeled või milline oli nende sõnavara ulatus, sest mingisugust algset kloostriviipekeelt või -keeli pole keegi tõenäoliselt kunagi dokumenteerinud. Esimene kord, kui allikates mainitakse kloostris kasutatavat viipekeelt, mis on ka päriselt keele mõõtu, mitte vaid signaliseerimiseks mõeldud nagu Pachomiose kloostrites, on 943. aastal, mil selles kontekstis mainitakse Ida-Prantsusmaal Baume-les-Moines’i (praeguse nimega Baume-les-Messieurs) kloostrit. (Bruce 2007, 102) Baume’i kloostri viipekeel polnud tõenäoliselt aga esimene omalaadne ning seda, millisest kloostrist komme alguse sai, polegi võimalik öelda. Võime vaid väita, et tegu oli benediktlaste kloostriga ning oletada, et see asus kusagil selles piirkonnas, mida tänapäeval Prantsusmaaks nimetame.

Järgneva pooleteise sajandi jooksul levis viiplemine aga üle kogu Euroopa ning Clunyst juhitud reformi käigus sai sellest osa terve hulk Regula’t järgivaid kloostreid. Traditsiooni ulatust ning olulisust kinnitavad ennekõike tekstid, mida konventsionaalselt leksikonideks nimetame. Kloostriviipekeele leksikonide näol on tegu võrdlemisi lakooniliste tekstidega, mis kirjeldavad vastavas kloostris lubatud viipeid. Siinkohal on õige kasutada just nimelt sõna lubatud, sest võib üsna julgelt oletada, et ametlikes dokumentides kirja pandud märgid polnud kaugeltki ainsad, mida kloostriasukad omavaheliseks suhtlemiseks kasutasid.[2] Leksikone iseloomustab reeglina üsna konkreetne struktuur ning tüüplausetest koosnev ülesehitus.

Olgu siinkohal näide 11. sajandi keskpaigast pärinevast Canterbury kloostri leksikonist. Numeratsioon ning sestap ka liigendus pärinevad hilisematelt autoritelt, kes on algse käsikirja editsioonid avaldanud. Keskaegses tekstis on kogu tekst kirjutatud jadana üksteise järele.

001. Esmalt on abti märk, et seatakse kaks sõrme oma pea juurde ja puudutatakse nendega oma juukseid. 002. Diakoni märk on, et tehakse rippuva käega, nagu tahetaks väikest kella lüüa. 003. Kui midagi kloostriülema kohta näidata tahetakse, siis tõstetakse nimetissõrm oma pea kohale, sest see on tema märk. 004. Siis on varahoidja märk, et pööratakse käega, nagu tahetaks lukku avada. 005. Õpetaja, kes lapsi õpetab, märk on nii, et seatakse kaks sõrme oma silmadele ja tõstetakse üles oma väike sõrm.“

Mõnikord on leksikonidele lisatud ka selgitavad sissejuhatused, nt (hiljemalt) 1087. aastast pärineva Cluny leksikoni alguses seletatakse lugejale, mis on teksti eesmärk ning miks see koostatud on:

„Tal (noviitsil) on ka ülesanne õppida hoolikalt ära märgid, millega teatud viisil vaikides kõnelda, sest kui ta tehakse konvendiga üheks (võetakse konventi), on tal lubatud vaid väga harva kõnelda. Ja kloostris ja officinas on nõnda meie isadelt meile antud ja paika pandud, et alalist vaikust tuleb pidada, see tähendab kirikus, dormitooriumis, refektooriumis ja tavapärases köögis. Kui üheski neist kuuleb keegi päeval või öösel üht sõnagi räägitavat, ei saa ta kerget karistust väärima. Ja kui mõnd antifooni või responsooriumit või [midagi] muud, millist ilma raamatuta (raamatus olemata) nimetatud on ja mida sõna välja ütlemise ajal raamatus ei nähta, [siis] sellest ei mõelda muud, kui lihtsalt vaikust.“[3]

Leksikonide maht ja sisu varieerub kloostriti märkimisväärselt. Varasemad, 11. sajandist pärit benediktlaste leksikonid piirduvad üldiselt igapäevaste esemete kirjeldustega ning kirjeldavad peaasjalikult viipemärke, mis tähistavad toitu, rõivaid, kloostriasukaid, raamatuid, jumalateenistuslikku elu ning tarbeesemeid. Erandiks on seejuures sajandi lõpust pärinev Hirsau kloostri leksikon, millest märkimisväärse osa täidavad ka nt ürtide, kiriku sisustuse (sh eri pühakutele pühendatud altarite) ning tegevuste nimistud. Nõnda koosneb Cluny kloostri leksikon 118 märgist, Hirsau oma aga 359 märgist (vt pikemalt Jarecki 1981). Isleworthi birgitiinide kloostris oli 15. sajandil fikseeritud 106 märki (vt Klüge 1885), ent samal ajal mitmetes tsistertslaste kloostrites kasutusel olnud n-ö Siquis-leksikoni[4] laiendati ka 466 märgini. (Těšínska-Lomičkova 2014, 151–162)


Laiemasse ringi

Nagu juba mainitud, olid benediktlased küll viipekeeletraditsiooni rajajad, ent kaugeltki mitte need, kes selle täiuse ja detailitäpsuseni arendasid. Ehkki nemad olid ainsad, kes viipekeele juba kõrgkeskajal kasutusele võtsid, on kõige põhjalikumad ning sestap mitmeski mõttes traditsiooni arengut kõige paremini avavad leksikonid hoopis tsistertslaste koostatud. Sellal kui benediktlaste seas viiplemise komme 15. sajandil juba unarusse jäämas oli, võtsid selle üle Cîteaux reformiga kaasa läinud kloostrid, kus nähti ka viiplemist võimalusena Benedictuse kloostrireeglite nõutud vaikusepraktika juurde tagasi pöörduda.

Lisaks benediktlastele ja tsistertslastele kasutasid viipekeelt ka teiste ordude kloostrid, peamiselt küll birgitiinid, kelle leksikonid on teada juba mainitud Isleworthist, aga ka meile oluliselt lähemalt, Vadstenast. Vadstena andis viiplemise kombe aga nähtavasti edasi ka oma tütarkloostrisse Pirital, sest 1647. aastal kirjuta Adam Olearius oma „Uues Pärsia reisikirjas“ järgnevat:

„Nagu sinatses raamatus leida, oli munkadel ja nunnadel iseäralik viis üksteisele ennast mõistetavaks teha, ja nimelt sõrme- ja käeviibete läbi, nagu näiteks: nimetissõrmega ülespoole vaatavat silma puudutada tähendab Kristust, sinatse sõrmega pead puudutada tähendab konfessorit ehk pihiisa, X pea juures diakoni, kahe sõrmega pead puudutada abtissi. Nimetissõrme väikese peale asetada tähendab juua. Viis sõrme kokku pandud tähendab vett. Nimetissõrmega üle rinna tõmmata tähendab lugeda. Püstise pöidlaga rusikat viibutada tähendab mitte tähele panna. Pöial nimetis- ja pika sõrme vahele pista tähendab häbi. Ja veel palju sellesarnast, mida siin kõik esitada läheks liiga pikaks. Ja niipalju sellest rüüstatud kloostrist, mille juurde tallinlased sageli tavatsevad lusti pärast jalutada.” (Olearius 1996, 116–117)

Võib vaid oletada, millises mahus Pirita leksikon oma emakloostri või mõne teise leksikoni peegeldas, kuivõrd Oleariuse reisikirjas kirjeldatud üheksa märki on teadaolevalt kõik, mis meie ajani Pirita leksikonist säilinud on.[5]

Ehkki benediktlaste viipekeeletraditsioon oli üsnagi kompaktselt levinud Lääne- ja Kesk-Euroopas (lisaks nimetatud Cluny, Fleury, Canterbury ja Hirsau leksikonidele on materjale ka Liège’ist, Saint-Chinian’st ja Bury St. Edmundsist), levisid tsistertslaste ja birgitiinide viipekeeled palju laiemalt. Lisaks Vadstenale kasutasid Rootsis juba 12. sajandil viipekeelt ka Alvastra tsistertslased. Üllataval kombel on 14. sajandist teada ka viipekeelest Sigtuna dominiiklaste kloostris. (Strid 2021) Mis ajendas isegi jutlustajavendi vaikima ja viiplema, pole aga teada.


Järjekordne värskendus

Tänapäevaks on kloostriviipekeeled kasutusest välja langenud ning isegi kõige rangema korraga kloostrites neid tavapärase suhtlusvahendina ei kasutata. Hilise 20. sajandini polnud see aga sugugi veel nõnda. Benedictuse reeglistik on kloostrielu reformimisel üha ja aina olnud sihiks, mille poole püüelda ning just nagu tsistertslased püüdsid naasta n-ö algse korra juurde, mis benediktlaste puhul usuti olevat uuendustest rikutud, tekkis ka Cîteaux liikumise sees 17. sajandil uuendusvool, mis 1892. aastal ka omaette orduks sai. La Trappe’i kloostrist alanud range observantsi tsistertslaste ehk trapistide liikumine taotles samuti tagasipöördumist reeglite range järgimise juurde ning seejuures asuti aktiivselt kultiveerima vaikimispraktikat.

Ehkki trapistid ei anna vaikimisvannet nagu sageli arvatakse, on vaikimise ja kontemplatsiooni roll trapistide vaimsuses ning praktikas siiski tohutu. Seega on ka loogiline, et just nemad on täiuseni arendanud ka viipekeele ning huvitaval kombel on trapistide viipekeele kõige põhjalikumad versioonid tekkinud La Trappe’ist õige kaugel, teisel pool Atlandi ookeani USAs. Sealsete (ja ka teiste maailmajagude) trapistide kloostrites kehtis pikka aega kogu ordule kohustuslik viipemärkide põhileksikon, mida igas kloostris veel oma kohaliku „murdega“ täiendati. Robert Barakati 1975. aastal ilmunud raamat „Cistercian Sign Language“ käsitleb pealkirjast hoolimata just trapistide viipekeelt ning selles köites illustreeritud põhileksikoni ning USA-s Massachusettsis asuva St. Josephi kloostri kohalikku lisaleksikoni, sisaldades kokku üle 600 erineva viipemärgi, lisaks võimalust neid peaaegu lõputult omavahel kombineerida ning seeläbi uusi tähendusi luua.

Lisaks sõnu ja kontseptsioone tähistavatele märkidele kasutasid trapistid ka sõrmendtähestikku, millega vajadusel täiendavaid kombinatsioone luua või vajaduse korral üksikuid sõnu tähthaaval sõrmendada. Huvitavamaid näiteid võiks olla nt ülestõusmispühi märkiv liitviibe, mis koosnes märkidest JUMAL, ÜLES ja PÄEV. Aabrahami märgiti kombinatsiooniga NUMBER + ÜKS + JUUT + A. Niivõrd ulatusliku süsteemi tulemusena olid trapistid sageli võimelised viiplema mitte vaid hädavajalikke sedastusi, vaid terveid vestlusi. Kentuckys Gethsemani kloostris elanud Thomas Mertoni (1915–1968) kohta on kaasaegsed nt meenutanud, et ta oli trapistide viipekeeles nii pädev, et oli selles võimeline isegi nalju rääkima. (Clark 1991, 239–240) 21. sajandiks on ka trapistide viipekeel kasutuselt kadunud või kadumas, ehkki osaline vaikimisdistsipliin on siiski säilinud. Radka Těšínska-Lomičková, kes oma doktoritöö kirjutamise ajal elas mõnd aega trapisti nunnade juures La Fille-Dieu kloostris Šveitsis, on kirjeldanud küll sealset viipekeelt, ent nentinud, et tegemist on kaduva traditsiooniga, mida kõne on asendamas (Těšínská-Lomičková 2014, 245).


Kokkuvõtteks

Kloostriviipekeelte üle tuhande aasta pikkuse ajaloo jooksul on see arenenud lihtsast signaliseerimissüsteemist laiaulatuslikuks ja detailseks suhtlusvahendiks, mille kasutusvõimalused on aja edenedes siiski paraku vaid vähenenud. Sagedamini käsitletakse seda nähtust pigem kurioosumi kui kloostripraktika märkimisväärse osana, ent vähesed teadustööd, mis kloostriviipekeelte olemust avavad, on olnud abiks selle arusaama muutmisel ning viipekeelte tähtsuse mõistmisel. See on ka igati asjakohane ja paslik, võttes arvesse kuivõrd laialt viipekeelte kasutamine kesk- ja uusajal kloostrites levinud oli.

Tänapäeval, mil askeesilaadsed praktikad paljudele huvi pakuvad ning maailm sageli auditiivsest- ja infomürast küllastunud näib, võiks kloostriviipekeeltega tutvumine pakkuda mitte ainult sissevaadet minevikku, mis erineb märkimisväärselt meie argipäevasest, vaid ka teistsugusesse vaimulaadi, mille osa on eneseeituslik pöördumine millegi kõrgema poole. Kõnepiirang pole kloostrites kunagi olnud pelgalt distsipliini küsimus. See on teoloogiline praktika, mis kätkeb endas lisaks enese distsiplineerimise kaudu Jumala poole pürgimisele ka vastutustundlikku lähenemist oma kaaskondlastele. Kontemplatsioon ja introspektsioon kõige sügavamal tasandil muutuvad võimalikuks alles vaikuses, kus mõistusele, vaimule ja hingele on antud rahu ja ruumi.

Ja rohkem polegi ehk praegu tarvis sõnu pruukida.


[1] Nõnda pole kloostriviipekeeled kaugeltki ainsad sekundaarsed viipekeeled. Religioossete ja ühiskondlike tabude tõttu on viipekeelte kasutamine levinud ka Austraalia ja Põhja-Ameerika põliselanike hulgas, samuti saekaatrites. Vt nt Kendon (1981) ning Meissner, Philpott ja Philpott (1975).

[2] Nõnda on nt Inglismaal Isleworthi nunnakloostris toimunut võrreldud põrgu eeskojaga, seejuures mööndes, et tegu oli tumma versiooniga sellest. (Sherlock 1989, 3)

[3] Cluny, Fleury ja Canterbury kloostrite leksikonide täistõlkeid saab lugeda Alliksaar 2020, 71–140.

[4] Leksikon saab nime esimestest sõnadest „Si quis” ning oli tsistertslaste üks normtekste, mida kopeeriti ja õpiti mitmetes kloostrites.

[5] Vadstena leksikonist vt Nelson 1935.


Kirjandus

Alliksaar, Rauno (2020). De signis loquendi: benediktlaste kloostriviipekeelest kolme leksikoni põhjal. Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikool, humanitaarteaduste ja kunstide valdkond, usuteaduskond.

Barakat, Robert A. (1975). The Cistercian Sign Language: A Study in Non-Verbal Communication. Kalamazoo: Cistercian Publications.

Bruce, Scott G. (2007). Silence and Sign Language in Medieval Monasticism: the Cluniac Tradition c. 900–1200. Cambridge: Cambridge University Press.

Clark, Benjamin OCSO (1991). „Thomas Merton’s Gethsemani: Part 1, the Novitiate Years“ – The Merton Annual 4, 223–256.

Jarecki, Walter (1981). Signa loquendi: die cluniacensischen Signa-Listen. Saecula spiritalia 4. Baden-Baden: V. Koerner.

Kendon, Adam (1988). Sign Languages of Aboriginal Australia: Cultural, Semiotic and Communicative Perspectives. Cambridge: Cambridge University Press.

Klüge, Friedrich (1885). „Zur Geschichte der Zeichensprache: Angelsächsische Indicia Monasterialia“ – Internationale Zeitschrift für allgemeine Sprachwissenschaft 2. Uuestitrükk rmt: Sebeok, Thomas A. & Umiker-Sebeok, Jean (1987). Monastic Sign Languages. Berliin: Mouton de Gruyter. 461–485.

Meissner, Martin; Philpott, Stuart B.; Philpott, Diana (1975). „The Sign Language of Sawmill Workers in British Columbia“ – Sign Language Studies 9, 291–308.

Nelson, Axel (1935). „Teckenspråcket i Vadstena kloster“ – Nordisk tidskrift för bok- och biblioteksväsen XXII, 25–43.

Olearius, Adam (1996). Täiendatud uus reisikiri Moskoovia ja Pärsia teekonna kohta, mis toimunud Holsteini saatkonna lähetamisel Vene tsaari ja Pärsia kuninga juurde. Saksa keelest tõlkinud Ivar Leimus. Tallinn: Olion.

Sherlock, David (1989). „Anglo-Saxon monastic sign language at Christ Church, Canterbury“ – Archeologia Cantiana 107, 1–27.

Strid, Sofie (2021). „Munktecken med ”munken” Per Eriksson“ – Händer i kyrkan. Teckenspråkigt arbete i Svenska kyrkan, nr 5, 22 – 23.

Těšínská Lomičková, Radka (2014). Znaková řeč v cisterciáckých a benediktinských klášterech ve středověku. Doktoriväitekiri. Praha Karli ülikool, katoliiklik usuteaduskond, kristliku kunsti ajaloo instituut.


Rauno Alliksaar (1992) on Tartu Ülikooli usuteaduskonna doktorant ja EELK Tartu Ülikooli-Jaani koguduse liige.

Soovitatud:

Esiletõstetud lood
Mare Palgi

Üksindusest

Piiblis ei esine kordagi sõna „üksindus“ või „üksildus“. Sellest hoolimata võib öelda, et küllap sündis üksindus siia maailma juba siis, kui Jumal ajas Aadama ja

Read More »
Arvamused
Toomas Jürgenstein

Usundiõpetus ja kirik

Päevast-päeva koolis usundiõpetusega tegeledes olen ikka aeg-ajalt püüdnud sõnastada oma õpetatava aine aluseks olevaid põhimõtteid ning mõelda, missugune on selle õppeaine suhe kirikuga. Näiteks, kas

Read More »
Artiklid
Urmas Nõmmik

Eesti piiblitõlkimise olevikust ja tulevikust

Piibli tõlkimine on kuulunud ja kuulub oluliste kultuurisündmuste hulka kõikides ühiskondades, mis ühel või teisel moel toetuvad kristlikule kultuuripärandile. Omaaegsetest piiblitõlgetest said tuule tiibadesse tänapäeva

Read More »
English