ISSN 2228-1975

Elada armastust (Rm 12:6–16)

„Aga meil on meile antud armu järgi erinevaid armuande: olgu prohvetliku kuulutamise and, mida kasutatagu usu mõõtu mööda; olgu teenimine, mis toimugu teenimisametis; olgu keegi õpetaja, siis toimigu ta õpetajaametis; olgu keegi hingehoidja, siis toimigu ta hingehoidjaametis; kes teistele jagab, andku siira südamega; kes teist juhatab, olgu innukas; kes on hoolekandja, olgu oma ametis sõbralik. Armastus olgu siiras. Kurjast hoidudes kiinduge heasse! Vennaarmastuses olge üksteise vastu hellad, vastastikuses austuses jõudke üksteisest ette! Teenige Issandat tüdimatu innuga ja vaimult tulisena! Olge rõõmsad lootuses, vastupidavad viletsuses, püsivad palves! Abistage pühasid nende puuduses, püüdke olla külalislahked! Õnnistage oma tagakiusajaid, õnnistage ja ärge needke! Rõõmustage rõõmsatega, nutke nutjatega! Olge omavahel üksmeelsed! Ärge mõtelge kõrgilt, vaid laske end tõmmata madalate hulka! Ärge olge endi meelest targad!” (Rm 12:6–16)

Paljud inimesed on valmis ütlema, et neile meeldib Jeesus,  ent mitte see, mis juhtus pärast Jeesust: skismad, teisitimõtlejate tagakiusamine, inkvisitsioon, pogrommid, ususõjad jne, mis kõnelevad mitte armastusest, vaid ambitsioonist, võimujanust ja julmusest. Paljud peatuvad tõsiasjal, et Jeesuse nimel tehtav ei lange kokku Jeesuse õpetusega. Mingis mõttes saab öelda, et ajalugu on põhimõtteliselt meie kandi kristlaste eksimuste ja kuritegude litaania. Selles olukorras on üheks võimaluseks loobuda ajaloost ja panna kõik lootus tulevikule, olla radikaalselt tulevikku vaatav. Teised (sageli konservatiivsemad kristlased) leiavad, et Jumal kontrollib ajalugu üksikasjadeni välja; Jumal oma käega liigutab n-ö ajaloolisi isikuid ja põhjustab vahetult sündmusi ning nii inimlik kui looduslik kurjus on karistuseks inimeste patu eest. Sel juhul ajalugu on kasulik, ent üksnes teatud laadi kõlbelisuse õppetunnina, milles puudub isiklik vastutus, armastus ja empaatia.

Ometigi on palju põhjusi, miks mitte olla rahul kummagi tõlgendusega kristlikust ajaloost. Ajaloos on alati n-ö vähemuse lugu, mis võib olla pikalt nähtamatu. See nähtamatu või alternatiivajalugu võib meenutada meile ka vaimulikke ja sotsiaalseid praktikaid, mis on unustusse vajunud. Canterbury peapiiskop Rowan Williams on öelnud, et ajalugu ei ütle meile, mida teha, aga vähemalt aitab see meid teeotsale, kui vajame teistsugust vaadet. Teisega kõrvutamine aitab paremini aru saada iseendast. Võrdlusvõimalus teiste aegadega võib tõesti päästa.  

Tänane kirjakoht on üks selline lugu, mis kõneleb kristliku ajaloo algusest. Kui ühest küljest justkui loetletakse üles erinevad tegevused, mis koguduse toimimiseks vajalikud, siis teisalt võib kahtlustada, võttes arvesse peatüki eelnevaid värsse, et probleemiks oli nii konformism ümbritsevaga kui ka osade koguduseliikmete ülbus või üleolek teiste suhtes. Paulusel tuli vist tihti suhtedraamadega tegelda.

Tavaliselt me arvame, et suures plaanis tunneme kristluse leviku ajalugu, kuigi tõele au andes, enamikel meist on sellest suhteliselt ebamäärane ettekujutus. Üldtuntud lugu on umbes nii: Jeesus tuli maa peale meid päästma, aga rajas hoopiski kiriku. Kirik kannatas Rooma keisririigis tagakiusamiste all, kuni keiser Constantinus muutis kristluse ametlikuks religiooniks. Seejärel kirik levis kogu Euroopas, seda ohustasid muslimid, nõiad ja hereetikud. Lõpuks toimus reformatsioon. Pärast seda justkui midagi huvitavat polegi. Ka ateistidel pole raskusi selle loo uskumisega.

Ent kas on ka märke teistsugusest loost? Traditsioon ja mälu võivad posttraditsioonilises maailmas olla katkenud ja katkemist kahtlemata toetab kindel soov unustada. Ei ole imekspandav, et tublid tänased kristlased ei taha mäletada seda liigagi vägivaldset kiriku minevikku. Teisalt teised kasutavad traditsiooni selleks, et manipuleerida ühiskonna või kirikuga. On üsna ilmne, et need, kes end tänapäeval traditsioonilise, konservatiivse kristluse kandjateks nimetavad, on enamasti kõige agaramad uuendajad, kõige valikulisemad piibliuurijad, kõige vaenulikumad teiste kristlaste vastu. Üha paremini teavad nad kaasaegsetest poliitilistest tüliküsimustest või vaktsiinivastaste argumentidest, ent väga vähe pühakirja lugemise reeglitest, iseenda ja kogu loodu üle teoloogiliselt mõtlemisest. Sotsiaalse õigluse traditsioon on konservatiivide seas sageli üsnagi kadunud, võimalik et seetõttu, et seda peetakse liberaalide, progressiivsete jne teemaks. Ühesõnaga, kuigi räägitakse truudusest traditsioonile, siis kristluse kõlbeline mälu on kaotsi läinud.

Nii et ühel juhul võib karta pühendumuse, vagaduse, palve ja jumalateenistusliku mälu katkemist, teisel puhul on kaotsi läinud eetika. Ajalugu lõhestatakse kaheks.

Võib ju mõelda, et mis siis. Aga kõik me teame, mis võtab kokku kogu seaduse nii Vanas kui ka Uues Testamendis. Luuka evangeeliumi (Lk 10:25–27) sõnul kiusas keegi seadusetundja Jeesust küsimusega, mida ta peaks tegema. Jeesus päris vastu: „Mis Seaduses on kirjutatud? Kuidas sa loed?” Seadusetundja vastas: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega, ning oma ligimest kui iseennast!” Siis Jeesus ütles talle: „Sa oled õigesti vastanud, tee nii, ja sa elad!” Tema aga, tahtes iseennast õigustada, küsis Jeesuselt: „Ja kes siis on mu ligimene?”

Sellele järgneb lugu halastajast samaarlasest ja Jeesuse nõuanne seadusetundjale: „Siis mine ja tee sina nõndasamuti.”  Liturgiat ja õiglust ei saa lahutada. Kristlikul jumalateenistusel on alati sotsiaalsed järelmid. Liturgia on eetiline, kui see muudab maailma: kasvõi hetkeks annab aimdust Jumala ja ligimese armastusest, mis sunnib katma pidusööki nendele, keda polnud kutsutud. Ajaloost leiab ka selle n-ö alternatiivajaloo, kus palju vähem silmatorkavad isikud kui piiskopid või keisrid on just nõnda teinud. See tähendab, et kristlased, kes seisavad rahu eest ja vägivalla vastu, kelle ligimeste ring ei piirdu lähisugulaste, rahvus- või usukaaslastega, ei ole mingi uuenduslik liikumine, vaid on aegade hämarusse tagasi ulatuv traditsioon. Sest mis muud traditsioon on, kui mitte refleksiivne praktika, mis laseb ajalool kõnelda ka uutes oludes.

Nii et küsimus on selles, kas kirikus on võimalik leida Jeesust, kirikus, mida apostel Paulus kirjeldas kui „meie oleme üks ihu Kristuses, üksikult aga üksteise liikmed.” Tema nägemuses on kogudus vastastikku sõltuv, kõik on vastastikku seotud, mitte ülevalt alla juhitud. Niipea kui keegi ahnitseb endale suuremat tükki hüvedest, austusest, võimust vm, läheb kirik oma õrnast tasakaalust välja. Paulus ütleb, et kõik koguduseliikmed on karismaatikud: meile on antud armu järgi erinevaid armuandeid, ent esmalt mainib ta prohvetliku kuulutamise andi, mida tuleb kasutada usu mõõtu mööda. Prohvetliku traditsiooni Jeesus oli eestkõnelejaks vaeste ja rõhutute eest, ta võttis einet koos patustega (hoolimata puhtuse reeglitest), inspireeris inimesi kogu oma senist elu jätma ja teda järgima, ja kes uskus isegi ristil surres õigluse, andestuse ja armastuse maailma. Tolle aja koguduseliikmed teadsid ehk paremini kui meie, kes on prohvetid. Selle asemel et tegelda suurte metafüüsiliste küsimustega, kõnelesid prohvetid leskedest ja orbudest, korruptsioonist ja turuplatsi kelmustest. Prohvetid olid suurte ja raevukate tunnete maailmameistrid, kes ei lasknud igapäevasel sahkerdamisel normiks saada. Ometigi kõik see, mis kohutas prohvet Aamost, Jesajat, Jeremijat ja teisi, on tuntud meilegi: inimesed tahtlikult unustavad oma süüteod vaeste vastu, tõe vastu, õigluse vastu. Eneseõigustused segiläbi vagade fraasidega ei asenda seda, mida Jumal ootab inimeselt: armastust. Prohvet Jeremija ütleb: „Sest pisemast suuremani ahnitseb igaüks neist omakasu, ja prohvetist preestrini petavad kõik. Ja mu rahva vigastust ravivad nad pinnapealselt, öeldes: „Rahu, rahu!”, kuigi rahu ei ole. Kas nad häbenevad,et nad on teinud jäledust? Ei, nad ei häbene sugugi ega tunne piinlikkust. Seepärast nad langevad langejate hulgas; oma karistusajal nad komistavad, ütleb Issand.”(Jr 6:13–15) Inimestele ei pruugi meeldida prohveti sõnum, aga prohvet peab kõnelema, kuulatagu teda või mitte. Prohveti vastutusala on kuulutada mitte Jumala kohtuotsust, vaid jumalikku armastust ja pettumust, halastust ja hukkamõistu. Inimene ei jäta Jumalat ükskõikseks. Aga inimene küll võib oma oluga harjuda, seda õigustada ja sellest kiideldagi.

Kas meil on midagi ühist esimeste sajandite kristlastega? Nii tol ajal kui nüüd ei ole kristlus elu korraldamise peamine mudel. Vahel kõneldakse Läänemaailmas postkristlikust ühiskonnast. Nõnda võivad kristlased osutuda üheks religiooniks teiste seas. Tavalisest enamusest üheks paljudest ehk vähemuseks kukkumine võib üsna ebamugav olla, nt kui selgus, et Eestis on ortodoksse identiteediga inimesi rohkem kui luterlasi. Miks meil on vaja realistlikku pilti ajaloost? Sest ilustatud ajalugu röövib meilt tuleviku. See paneb meid uskuma, et paremad ajad on möödas: et tõeline vagadus oli võimalik vaid keskajal või enne, kui naisi ordineerima hakati, või mis tahes muul moel eristatud ajastul. Ajalugu on meie sõber, kui me näeme seda realistlikult, nii heas kui halvas, ja näeme, et ajalugu on koht, kus muutus ja kasvamine toimuvad. Parimad päevad on ees, mitte seljataga. Tulevik kuulub neile, kes seda kujutleda võtavad, eestpalve on kiriku viis keskenduda sellele tulevikule.

Võibolla peabki ütlema, et Jeesus on sageli peidus või varjatud kristlikus ajaloos. Paljudes kirikutes ja kodudes ei õpetata ka noortele radikaalset, prohvetlikku ja vägivallatut Jeesust, kui neile antakse esmaseid teadmisi kristlusest. Tänane kirjakoht on just nii radikaalne, kui ligi me seda endale laseme. Kristlus kui egalitaarne eluviis – seda täheldas Martin Luthergi, öeldes, et Pauluse sihiks on selles kirjas õpetada võrdsust, mitte kristlust kui õpetust või moraaliseadust (Sermon for 2nd Sunday after Epiphany; Romans 12:6-16).

Tuntud religioonisotsioloog Rodney Stark on arvanud, et kristluse mõjuvõim ei seisnenud mitte tõotatud teispoolses kompensatsioonis selle maailma kannatuste eest, vaid pigemini elukorralduses, mis leevendas häda ja viletsust siin ja praegu.

Neil esimestel sajanditel inimesed ei mõelnud kristlusest kui dogmadest või esoteerilisest usust, vaid pigemini kui praktiliselt tõhusast spirituaalsusest. Tee, mida käima inimesi kutsuti, oli väljakutseks mitmetele rooma religioonidele – nii mõnigi leidis, et kristlik religioon on immoraalne sekt oma salajaste riituste ja rituaalidega, mis lõhuvad traditsioonilisi Rooma väärtusi, nagu lojaalsus riigile ja perekond. Kui kristlastest juttu oli, siis pigemini nende eluviisist, kui nende õpetustest. Seda eluviisi peeti radikaalseks ja sotsiaalselt lõhestavaks. Seetõttu peeti kristlasi ka reeturiteks, sest nad ohustasid väljakujunenud ühiskonnakorraldust.

Kristlik apologeet Justinus Märter (ca 100–165 ) kirjeldas kristlikku praktikat:

„Meie, kes me ennemini väärtustasime üle kõige varanduse ja omandi kogumist, toome nüüd kõik, mis meil on, ühiseks tarbimiseks, ja anname sellest teada kõigile, kes puuduses; meie, kes me vihkasime ja hävitasime üksteist, ja nende erinevate kommete tõttu ei elanud koos teise hõimu rahvaga, nüüd, Kristuse tulemisest peale, elame üheskoos nendega ja palvetame oma vaenlaste eest.” (Justin Martyr, 1 Apol. 14)

Justinuse jaoks olid vanad kombed möödunud, Jeesus oli rajanud uue tee: kristlus ei lõhestanud, vaid vastupidi, kristlus tõi kokku eri päritolu inimesi. Kuidas iganes uue usu mõju tõlgendati, nii kristluse kaitsjad kui kritiseerijad mõistsid, et uus religioon muudab inimesi, nad saavad uueks, ja see tee annab isegi naistele ja orjadele võimaluse oma elu uuel viisil korraldada.

See eluviis põhines muidugi sünoptiliste evangeeliumide suurimale käsule, Jeesuse õpetusele. Didache („Kaheteistkümne apostli õpetus”, umbes aastast 100–120 maj, mida võib lugeda muistse kristliku eluviisi õpikuna, algab sõnadega: „On kaks teed, üks elu ja üks surma (tee). Mõlema vahel on suur erinevus. Elu tee on nimelt see: Kõigepealt armasta Jumalat, kes on su loonud; teiseks, ligimest kui iseennast. Kõike sellist, millest sa tahad, et see sulle ei sünniks, ära tee ka teistele. Nende asjade õpetus on järgmine: Õnnistage neid, kes teid neavad. Paastuge nende pärast, kes kiusavad teid taga, sest mis arm on see, kui te armastate neid, kes teid armastavad? Kas ka paganad ei tee sedasama? Teie aga armastage neid, kes teid vihkavad, ja teil ei ole vaenlast.” (Kaheteistkümne apostli õpetus, Apostlikud isad (tlk Kalle Kasemaa, kommenteerinud Anne Kull), Eesti Keele Sihtasutus: 2002, lk 205)

Kristlaseks saamine võis esimestel sajanditel võtta mitmeid aastaid (apostel Paulus ise on mõistagi näiteks vastupidisest – kristluse vaenajast Saulusest sai Paulus ootamatu kutsumise ja nägemuse tõttu), sest kristlust peeti valikuks, millel on tõsised tagajärjed. Kristlaseks saamine oli vaimuliku kasvamise protsess, mis võttis aega. Paljud esimesed kogukonnad ei pidanud õigeks järsku, ootamatut pöördumist.  Käsiraamatuiks ristituile olidki need esimeste sajandite apologeetide ja apostlike isade kirjutised. Uuenemine pidi olema nii põhjalik, et ristimisvaagen võis sarnaneda sarkofaagiga, sümboliseerides suremist vanale elule, või isegi pikantsemal moel, naise väliste suguelunditega, osutamaks sünnile uude ellu. Kristlase elu radikaalsus seisnes kahes armastuses, mis pidid nende siseelus ja inimeste vahelistes suhetes nähtavaks saama. Loomulikult ka esimeste sajandite kristlased ei olnud täiuslikud Jeesuse järgijad, aga ka nende ebatäiuslikkus kuulub meie traditsiooni, meie ajalukku.

Kristlus on armastuslaul või -lugu, mida kristlased ise ka ei julge uskuda. Võibolla me kardame, et mismoodi see Jumala armastuse elu ikka päriselt on. Parem mitte proovidagi. Ometigi on armastus see, mida Jeesus jutlustas ja kehastas. Kuidas seda armastust elada? Pseudo-Dionysios Areopagita kirjutas umbes aastal 500: „Jumala Armastus (Eros; Amor) on ekstaatiline: kõrgem läheb välja (endast) madalamasse, võrdsed kiinduvad üksteisesse; madalamad armastatakse „ülespoole”; see ei lase armastajal kuuluda ainult iseeendale, sest nüüd kuulub ta Armastatule.” Kuigi neoplatonistlik teoloog, ei läinud Dionysios lõpuni kaasa hierarhilise Suure Olemise Ahela ideega, vaid väitis, et olendi  eksistents sõltub vahetult Jumalast; olgu tegemist inglite, inimeste või muude olenditega, ekstaatiline eros ühendab kogu kosmose. Kõik on Jumalast võrdsel kaugusel, keegi pole lähemal või kaugemal. Karismaatiline, ekstaatiline armastus jäi paljudele ehk kättesaamatuks, ometigi rõhutasid esimesed kristlased, et armastus, mitte ratsionaalsed argumendid või poliitika või isegi voorused, on peamine side Jumala ja inimeste vahel. Armastus oli Jumala sümfoonia, täiuslik ilu, mida inimesed kogesid oma usu praktikas, imiteerides Kristust ja kõndides tema teel.

Tagasivaade ei pea olema nostalgitsemine. Ükski ajastu ei ole ülem teisest. Igal ajastul on oma kõrgpunktid ja valukohad. Selles mõttes oleme oma erinevuses sarnased eelkäijatega. Suure võimu kristlus on hästi nähtav, suure armastuse kristlust tuleb tähelepanelikult otsida. Paljud nimetud kristlased on seda maailma elatavamaks kellegi jaoks teinud, on olnud Kristuseks oma ligimesele, tunnistades armastusest, toites näljaseid, olles rahunõudjaks, praktiseerides õiglust. Ka nemad on traditsiooni loojad, nemad kehastavad lootuse traditsiooni – ka siis, kui neid kutsutakse hereetikuteks, uskmatuteks ja nõidadeks. Tõsi, vahel kuulutatakse ka pühakuteks. Sest lootus ei ole tunne või meeleolu, vaid lootus on see, mis ajalugu käimas hoiab. Lootus on muutuse vedur. Lootus on värav ühest reaalsusest teise. See värav asub võõraste maailmas, vägivaldsete ja võimuahnete kristlaste maailmas, meie maailmas, kus need, kes on osa saanud Jumala armust, saavad minna ja teha ajaloo teiseks. Aamen.

Jutlus on peetud 16. jaanuaril 2022 Tartu Ülikooli-Jaani koguduses.


Anne Kull (1959), PhD, on Tartu Ülikooli usuteaduskonna süstemaatilise usuteaduse professor ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku liige.

Soovitatud:

Esiletõstetud lood
Mare Palgi

Üksindusest

Piiblis ei esine kordagi sõna „üksindus“ või „üksildus“. Sellest hoolimata võib öelda, et küllap sündis üksindus siia maailma juba siis, kui Jumal ajas Aadama ja

Read More »
Jutlused ja mõtisklused
Johann-Christian Põder

Eksimus ja uus elu (Mt 3: 1-2)

1. RESIGNATSIOON JA LOOTUS „Neil päevil tuli Ristija Johannes ja kuulutas Juuda kõrbes: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!““ Need sõnad Matteuse evangeeliumi kolmandast peatükist

Read More »
Arvamused
Toomas Jürgenstein

Usundiõpetus ja kirik

Päevast-päeva koolis usundiõpetusega tegeledes olen ikka aeg-ajalt püüdnud sõnastada oma õpetatava aine aluseks olevaid põhimõtteid ning mõelda, missugune on selle õppeaine suhe kirikuga. Näiteks, kas

Read More »
English