Jutlused ja mõtisklused

Eksimus ja uus elu (Mt 3: 1-2)

1. RESIGNATSIOON JA LOOTUS

„Neil päevil tuli Ristija Johannes ja kuulutas Juuda kõrbes: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!““

Need sõnad Matteuse evangeeliumi kolmandast peatükist on tuttavad tihti ka neile, kes kristlased ei ole ja kirikus ei käi. Advendiaja teisel nädalal, üsna jõulueelsel ajal, on põhjust küsida nende sõnade tähenduse järele. Mis tähendab üleskutse parandada meelt – ja mis tähendab taevariigi lähedus? Nende sõnade vahele ja ette on asetatud terve meie elu. Need sõnad kõnetavad ja puudutavad meid kõiki – igaüht meist, olgu ta kristlane või mitte. Aga kuidas?

Selle nädala hommikupalvustes avame sõnumit meeleparandusest ja taevariigi lähedusest läbi seitsme erineva, meie elu iseloomustava vastandite paari. Nendeks on resignatsioon ja lootus, hirm ja julgus, kahtlus ja usaldus, mure ja rõõm, üksindus ja lähedus, isekus ja armastus ning – kokkuvõtvalt ja kõike haaravalt – eksimus ja uus elu. Seejuures võime mõista Ristija Johannese kuulutust paremini, kui tema ise seda tegi. Me võime mõista meeleparandust ja taevariigi lähedust jumaliku armusündmuse – jõulude jõu! – valguses.

Parandage meelt! Seda hüüet kuuleme katkise meele ja südamega. Kes meist võiks öelda, et tema meel ja süda on terved? Kes meist võiks öelda, et tema elus on kõik hästi ja korras. See, kuidas mõistame oma elu ja kaasinimesi, on enamasti poolik ja vildakas. Meie suhe iseendaga on peitusemäng. Ja suhetes teistega asetame esikohale iseenda mugavuse ja kasu. Kas meie elu on kantud hoolivusest ja usaldusest? Kas me mõistame, et teise inimese elu on alati vähem või rohkem meie kätes? Ja kas me suudame märgata Teda, kes on meie olemise alus, kes on kinkinud meile elu?

Muidugi, me võime – ja tõepoolest ka püüame – oma eksimust ja katkiolemist iseenda ja teiste eest peita. Oma katkist meelt püüame me varjata sageli meelt lahutades. – Meelelahutus on seetõttu midagi, mis ei pruugi olla ainult süütu ja vahetu elurõõm, vaid kattevari meie elu ebaõnnestumisele ja probleemsusele. Eriti selgelt võib tulla see meie teadvusesse, kui näiteks mõistame, et meie jõulukingid kallitele inimestele on justkui hüvitus selle eest, et me ei ole nendega koos olnud ja nendest hoolinud. Jõulukink, nii tore ja rõõmus asi, võib nõnda saada märgiks elu vildakusest, ebaõnnestumisest.

Tõesti, meelelahutus tundub meile siiski lihtsam ja meeldivam kui meeleheide ja resignatsioon, mis hiilib meelelahutuse pinna all. Sest kui mõistame ja tunnistame elu probleemsust ja jõuetust, võib meid haarata meeleheide ja resignatsioon, see tähendab mõistmine, et meil ei ole lootust. Ei ole lootust purunenud meelt parandada, purunenud elu kokku lappida ja uueks luua. Lootuse vastand ongi õigupoolest mitte meeleheide, vaid resignatsioon. Meeleheites on veel midagi aktiivset – see on justkui viimane, trotslik vastuhakk olukorra lahendamatusele. Resignatsioonis oleme seevastu kõik pingutused jätnud, meid valdab lõputu ja jõuetu masendus. Kutse meeleparandusele ei lase meil resigneeruda vaid siis, kui see on seotud sõnumiga taevariigi – uue võimaluse – kohalolust. Tõeline meele ja südame paranemine – tõeline meeleparandus! – on võimalik vaid haaratuna taevariigi uueks loovast väest.

Palve: Jumal, Sa näed, et oleme katki ja jõuetud. Lase meil osa saada Sinu lootusest! – Sa kingid meile lootust igal uuel päeval, avades meie ees elu rikkuses peituvaid võimalusi. See ei lase meil resigneeruda. – Viimselt hoiab meid meeleheitest ja resignatsioonist aga see, kui võime kogeda jõulusündmuse imet, Sinu armastavat ja halastavat ligiolu Jeesuses Kristuses. Aita, et see muutuks meie elu kandvaks ja parandavaks jõuks! Aamen.

 

2. HIRM JA JULGUS

„Neil päevil tuli Ristija Johannes ja kuulutas Juuda kõrbes: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!““

Sel nädalal avame Ristija Johannese kuulutust läbi seitsme erineva, meie elu iseloomustava vastandite paari. Kui eile oli teemaks resignatsioon ja lootus, mõtleme täna hirmule ja julgusele. Ristija Johannese kuulutust võime seejuures mõista mõnevõrra teisiti, kui tema ise seda tegi. – Me võime seda mõista jumaliku armastussündmuse – püha jõuluõhtu! – valguses.

Parandage meelt! Seda hüüet kuuleme hirmunud meele ja südamega. Kes meist võiks öelda, et ta ei tunne hirmu? Muidugi, hirm ei pruugi marssida elu peateel, vaid hiilib enamasti mööda elu kõrvaltänavaid ja tagatreppe. Neid viimaseid on aga palju, lõpmata palju. Hirm hoiab meid oma võimuses, sest elu on ebakindel ja purunev. Meie elu on justkui õrn postipakk, millele on vajutatud tempel fragile – purunev. Purunev on meie elu läbi haiguste ja õnnetuste. Aga ka meie ise – ja inimesed meie ümber – ei oska sellega piisavalt õrnalt ümber käia. Me teeme iseendale ja üksteisele haiget, me puruneme – ja meil on hirm.

20. sajandi evangeelne teoloog Paul Tillich on avanud hirmu erinevaid mõõtmeid: ta räägib hirmust surma eest; hirmust, mis õhkub meie süüst ja moraalse eksimuse tunnetusest – ning lõpuks hirmust, mille allikaks on vaimne tühjus, mõttetus. Surma, süü ja mõttetuse kogemus ei ole ühel või teisel viisil kellelegi meist võõras.

Kõige selle juures viib hirm meid üksindusse, lahutab meie elu seda kandvate suhete rikkusest. Hirmunud inimene tõmbub iseendasse nagu tigu oma majja, tal on tähelepanu vaid enese jaoks. Tema meel on haige. Nii soovib ka ihuliselt haige inimene tihti üksindust – ja püüab vältida, et keegi tema juurde tuleb. Kui leiab aset paranemine, tekib üsna kiiresti taas soov ka seltskonna järele. – Samas võib ka olla, et inimene püüab oma hirmu leevendada just seltskonna ja meelelahutuse kaudu. Kui eile nimetasime, et meelelahutus võib varjata meeleheidet ja resignatsiooni, kehtib sama ka hirmu suhtes. Pealiskaudne meelelahutuskultuur on märk allasurutud hirmust, inimese põgenemisest iseenda eest. Kas julgeme vaadata iseendale näkku? Kus julgeme tunnistada elu ebakindlust, eksimust ja nõrkust?

See tähendab ühtlasi tunnistamist, et me ei suuda ise oma elu hallata ja kindlustada. Hirmu poolt märgistatud inimene otsib oma elu jaoks selgeid ja lihtsaid lahendusi. Ideed ja vaimsed reaalsused, mis tema elu kannavad – ja mis on sama elavad ja dünaamilised kui elu ise –, kivinevad tema hirmunud käe all sallimatuks ja šabloonseks ideoloogiaks. Inimlikuks ideoloogiaks võib taoliselt tarduda kõik – isegi kristlus, kui see haarab hirmust tõugatud enesekindlustamise hoos fundamentalismi karkude järele.

Kuidas parandada katkist, hirmunud meelt? Kes teeks meie meele julgeks? – Tõeline julgus – julgus olla! – on võimalik vaid jõulude jõul. Julgus, mis võidab surma, süü ja mõttetuse, on Jumala armastava läheduse imeline vili.

Palve: Jumal, sa näed meie hirmu ja põgenemist. Põgenemist hirmu eest, mis ammutab lõplikkusest, süüst ja mõttetusest. Paranda meie katkist ja hirmunud meelt. Lase meil osa saada elu, andestuse ja tähenduse mõistmise andidest. Lase meil leida julgust Sinus, kes Sa oled kõige algus ja ots – kes sa oled armastus, mis meid ei jäta. Aamen.

 

3. ENESEKESKSUS JA USALDUS

„Neil päevil tuli Ristija Johannes ja kuulutas Juuda kõrbes: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!““

Sel nädalal avame Ristija Johannese kuulutust läbi seitsme erineva, meie elu iseloomustava vastandite paari. Kui eile oli teemaks hirm ja julgus, mõtleme täna enesekesksusele ja usaldusele. Ristija Johannese sõnumit meeleparandusest ja taevariigi lähedusest võime seejuures näha justkui uute silmadega. – Me võime seda mõista jumaliku armusündmuse – Kristuse tulemise! – valguses.

Parandage meelt! – Seda hüüet kuuleme enesekeskse, suletud, iseendasse pöördunud meele ja südamega. Enesekesksus hoiab meid tiirlemas ümber iseenda, kindlalt ja rutiinselt nagu planeet ümber päikese. Enesekesksus näib olevat meie igapäevane leib – me toitume iseenesele suunatud sihtidest ja soovides, innustume enesekesksetest hoiakutest nagu uhkus ja edevus, ja kui ebaõnnestume, laseme võltsis avatuses ka teistel osa saada enesehaletsuse maguskibedast viljast.

Tõeline avatus – avatus, mis katkestab enesekesksuse ringratta –, on seevastu võimalik vaid usalduses. Usaldusest, selle olemasolust või puudusest on viimastel aastatel palju räägitud. Küsitakse, kuidas usaldus või selle puudumine mõjutab riigi üldist majanduskliimat ja ettevõtluse arengut. Usalduse maailmameistritena on uuringud toonud esile taanlasi ja viidanud taanlaste elutunnetuse ja majandusliku edukuse võimalikule seosele. Usalduse ja majanduse vahekorrale viitab artiklis „Umbusalduse õhkkond“ talle omasel kriitilisel moel ka Eduard Tennmann, esimene eesti soost võrdleva ja süstemaatilise usuteaduse professor. Usaldus selle erinevates vormides võib tõepoolest puudutada ja kujundada väga erinevaid eluvaldkondi, ka majandust. Ja üks või teine ühiskondlik elukorraldus võib olla parem või halvem keskkond usalduslikule elule.

Eelkõige on usaldus aga enesekesksust ületav avatus. Meie enesekeskne meel kogeb usalduse sündmuses paranemise imet, leides tõelise elu endast väljapool – kaasinimese märkamises ja õnnestuvates inimsuhetes. Usalduses mõistame, kui suure osa meie maailmast moodustavad teised inimesed. Usaldus tähendab seejuures ka julgust – julgust teha ennast haavatavaks, asetada end suuremal või vähemal määral teise inimese meelevalda. Ilma selle usaldusest kantud julguse ja riskita ei ole avatud, õnnestuvad inimsuhted võimalikud. – Usaldus kui enesekesksust ületav avatus tähendab fundamentaalses mõttes aga avatust olemise aluse, Looja suhtes. Usalduses Tema vastu võime kogeda, kus asub inimese tõeline kese. Usalduses Tema vastu mõistame tervet elu kalli ja armulise kingina.

Kuidas parandada enesekeskset meelt? Kes kingiks meile siira ja avatud usalduse? Usaldus, mis katkestab enesekesksuse ringratta ja avab meie südame Jumalale ja kaasinimesele, sünnib Jumala armastavast kohalolust ajaloos – püha jõuluõhtu imest.

Palve: Jumal, Sa näed, et keerleme iseenda ümber, märkamata, kus tegelikult on meie elu kese. Paranda meie enesekeskset meelt ja ava meie süda usaldusele! – Sa kingid igapäevase leivana ikka ja jälle usalduse hetki, hoides meie elu lagunemast. – Viimselt ja tõeliselt kannab meid aga taevane usaldus, mille allikaks on Sinu armurikas lähedus jõululapses Jeesuses. Aita, et Sinu usalduse kingitus saaks meie elu reaalsuseks ning aita, et oskaksime seda alati kalliks pidada. Aamen.

 

4. MURE JA RÕÕM

„Neil päevil tuli Ristija Johannes ja kuulutas Juuda kõrbes: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!““

Sel nädalal avame Ristija Johannese kuulutust läbi seitsme erineva, meie elu iseloomustava vastandite paari. Kui eile oli teemaks enesekesksus ja usaldus, mõtleme täna murele ja rõõmule. Ristija Johannese kuulutust mõistame seejuures mõnevõrra teisiti, kui tema ise seda tegi. – Me võime mõista seda jumaliku armastussündmuse – jõulude ime! – valguses.

Parandage meelt! – Seda hüüdu kuuleme mure sitketest hammastest näritud meele ja südamega. Kes meist võiks öelda, et mure on talle tundmatu? Mure jäljed on igal üksikul ettevõtmisel. Aga ka meie elu tervikuna möödub muretsemise tähe all. Muretsemine näib omalaadselt lähedane just ka eestlase hingele. – Eesti keeles kasutame sõna muretsema ka hankimise, soetamise tähenduses. Isegi nii rõõmsatest asjadest nagu jõulukinkidest võime rääkida „muretsemise“ võtmes. Ja muidugi ka sellest, mida „muretseda“ jõululauale. Eks millegi hankimisega on tihti kaasnenud ka mure ja vaev. Keeleteadlane Asta Õim analüüsib oma artiklis „Kuidas eestlane oma muret muretseb“ murega seotud keelendite ja ütluste paljusust ning järeldab, et murel on eestlase elutunnetuses märkimisväärne koht. Mitmed vanasõnad väljendavad tõdemust, et mure on meie enesestmõistetav kaaslane: „Mure mägi ei mädane, kahju kallas ei kahane“.

Mure on midagi, mis vajutab inimese elule sügava jälje. Mure jäljed on tihti murekortsudena ka inimese palgel. Hyginuselt pärineb legend, et inimese loomine lähtubki mure – ladina keeles cura – algatusest ja seni, kuni kestab inimese maine elu, allub ta mure võimule. Aga kas me tõesti oleme cura – mure – lapsed? Kas ei peaks meie elu kandev jõud olema hoopis rõõm? Rõõm kaasinimestest, nende lähedusest, usaldusest, sõprusest, armastusest. Rõõm andide pärast, mida Looja meile igal päeval kingib. Kui me vaid suudaksime seda märgata!

Isegi kui me seda tahame, ei suuda me ise rõõmu esile kutsuda. Me ei saa otsustada hakata rõõmsateks. Rõõm sünnib – kui sünnib. Rõõmsatena võime end eest leida – ja olla selle eest tänulikud. Tõelist rõõmu kogeme me vaid meile osaks saanud kalli kingina. Eriti selgelt võime seda kogeda jõulusündmuse valguses. Jõulusõnum on rõõmusõnum! See ütleb, et jõululapses Jeesuses võime meie saada rõõmu – taevase rõõmu! – lasteks. Ristija Johannese meeleparandussõnumi ähvardav tungivus saab jõulusündmuses ületatud veelgi tungivama, maad ja taevast täitva rõõmu poolt. Meeleparandus – mureliku meele parandus! – sünnib Jumala taevase rõõmu jõul – rõõmu jõul, mis Jumalal on kadunud ja eksinud inimese leidmisest.

Palve: Jumal, Sa näed meie murest kantud elu. Sa näed mure poolt valitsetud minuteid, tunde ja päevi. Sa näed meie suutmatust rõõmustada kaasinimeste ja Sinu läheduse üle. – Paranda meie murelikku südant ja meelt! – Lase meil jätkuvalt igal päeval osa saada südant rõõmustavatest hetkedest – meie igapäevasest leivast, ilma milleta meil ei oleks püsi. Üle kõige lase meil aga kogeda seda taevast rõõmu, mida tunneb Sinu poolt otsitud ja leitud – Sinu armastavasse südamesse haaratud! – eksinu. Aamen.

 

5. ÜKSINDUS JA LÄHEDUS

„Neil päevil tuli Ristija Johannes ja kuulutas Juuda kõrbes: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!““

Sel nädalal avame Ristija Johannese kuulutust läbi seitsme erineva, meie elu iseloomustava vastandite paari. Kui eile oli teemaks mure ja rõõm, mõtleme täna üksindusele ja lähedusele. Ristija Johannese sõnumit meeleparandusest ja taevariigi lähedusest võime seejuures näha justkui uute, selgemate silmadega. – Me võime seda mõista jumaliku armusündmuse – Jeesuse sünni – valguses.

Parandage meelt! – Seda hüüdu kuuleme üksildase, iseenese lähedust kord vihkava, kord nautiva südame ja meelega. Üksindus ei vali aega ja kohta, see võib tuletada ennast meelde ükskõik millises olukorras – ka siis, kui oleme ümbritsetud parimast seltskonnast ja headest sõpradest. Sageli kuuleme, et mõne noore inimese enesetapu järel öeldakse – ta oli ju täiesti normaalne, seltsis ja suhtles nagu iga teine. Ometi on teda haaranud üksindus ja ahastus, teise inimese läheduse ja toe puudumine. Pealtnäha võib kõik olla korras. Aga meie süda ja meel ei ole korras. Oleme üksinda – ja seda nii iseenese kui kaasinimese suutmatuse tõttu. Suutmatuse tõttu jagada ja kogeda lähedust – lähedust, mille allikaks on avatus, usaldus, armastus.

Üksindus võib tekitada ka trotsi. – Trotsi leida lahendus üksildusele iseenese läheduse rõõmust ja iseendale toetumise julgusest. Nii vastatakse tihti küsimusele, kellesse sa usud või kellele loodad, kindla ja uhke häälega – iseendasse ja iseendale. – Püüdes leida lähedust ja kindlust iseenda juures, ei taipa me, et tee enese juurde viib läbi teise. Me ei taipa, et tõeline lähedus iseendaga on leitav ja kogetav ainult läbi kaasinimese ja Jumala. Ja selline eneselähedus on kõike muud kui üksildane – see on alati – algusest peale! – koos teisega.

Üksindust, mis sisaldab taolist trotsi – kuid siiski otsib kaasinimese lähedust –, on jõuliselt kirjeldanud Dostojevski oma romaanis „Ülestähendusi põranda alt“: „Põlglikult naeratades sammusin ma edasi-tagasi, mööda oma tuba, diivani vastas, seinast lauani, sealt ahjuni ja jälle tagasi. Ma proovisin kogu oma olemusega näidata, et ma saan ka ilma nendeta hakkama; samaaegselt ilmselt oma jalanõude kõvade põhjadega kolistades. Aga see kõik oli asjata, nad isegi ei märganud seda“.

Kas suudame parandada oma üksildast meelt? Kas suudame kinkida oma kaasinimesele elu õnnestumiseks vajalikku igapäevast leiba – armastavat ja hoolivat lähedust? Isegi kui oma eksimust mõistame, peame tunnistama oma võimetust. Läheduse nõue, esitatud elu enese poolt, põrkub meie nõrkuse ja suutmatusega. – Kes parandaks meie üksildast meelt? – Lähedus, mis haarab meie elu ja aitab meilgi jagada oma lähedust, on saanud kogetavaks jõulusündmuse imes. Taevariigi lähedus on Jumala armastava – ja üksildust ületava! – läheduse imepärane jõud.

Palve: Jumal, Sa näed meie lähedust lõhkuvat ja lähedust igatsevat elu. Paranda meie üksildast meelt ja lase meil osa saada oma kõiki piire ja takistusi ületavast jumalikust lähedusest. – Aita meil elada jätkuvas meeleparanduses ja võtta vastu Sinu taevase läheduse lõputut andi. Aamen.

 

6. ISEKUS JA ARMASTUS

„Neil päevil tuli Ristija Johannes ja kuulutas Juuda kõrbes: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!““

Sel nädalal avame Ristija Johannese kuulutust läbi seitsme erineva, meie elu iseloomustava vastandite paari. Kui eile oli teemaks üksindus ja lähedus, mõtleme täna isekusele ja armastusele. Ristija Johannese kuulutust meeleparandusest ja taevariigist tohime seejuures näha justkui uute silmadega. – Me võime seda mõista jumaliku armusündmuse – püha jõuluõhtu! – valguses.

Parandage meelt! – Seda hüüet kuuleme iseka, omakasule suunatud südame ja meelega. Isekus ja omakasu lasevad meid otsida erinevates suhetes ja olukordades vaid seda, mis meile endale hea ja tarvilik on. – Märkamata seejuures neid, kes on meie ümber, kes kannatavad puudust, kes on hädas ja õnnetuses. Me hoiame alati – rohkem või vähem – midagi teise inimese elust enda käes. Meie sõnadest ja tegudest – ka üsna väikestest, möödaminnes öelduist ja tehtuist – võib sõltuda teise inimese õnn või õnnetus.

Isekus ja omakasu muudavad kaasinimese aga tööriistaks – vahendiks, mille abil saavutada iseenda heaolu ja õnne. Kaasinimese asjaks, vahendiks muutmine laseb meil ennast tunda valitseja ja käskijana. Kõik peab alluma omakasu isekale diktaadile. Taoline hoiak ei iseloomusta seejuures mitte ainult inimesi, vaid ka institutsioone ja maailmavaateid.

Kaasinimesele suunatud elu tähendab aga elu armastuses. Armastus katkestab isekuse ja omakasu nõiaringi ja aitab meid märgata kaasinimese häda. Nii vastab ka Ristija Johannes Luuka evangeeliumi järgi küsimusele, mis peaks tegema meelt parandav inimene, viitega kaasinimese hädale: „Kellel on kaks särki, jagagu sellele, kellel ei ole, ning kellel on toitu, tehku niisamuti!“. Jeesus ütleb siinkohal: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!“. – See tähendab: Sellise armastusega, nagu Jumal sind on armastanud, pead ka sina armastama ja aitama oma kaasinimest.

Kas me suudame parandada oma isekat, omakasule suunatud meelt? Kas me suudame armastada? – Me peame tunnistama oma nõrkust ja võimetust. – Me suudame küll armastust lõhkuda, aga mitte luua. Armastuse hetked, mida võime kogeda ja mis kannavad meie elu, ei ole meie töö. Kes suudaks käskimise peale armastada? Kes võiks öelda, et tema ise on armastuse allikas ja autor? Nagu jätkuv päikesevalgus ja vihm, on armastus Jumala maailma alalhoidev kingitus. – Tõelist meeleparandust võimaldab aga armastus, mida võime kogeda jõululapse sõime ees. Siin on Jumal ise meie juures. Siin on Jumal ise meid otsimas ja haarab meid oma igavesse armastusse – armastusse, mille jõul suudame ka meie oma kaasinimest armastada.

Palve: Jumal, Sa näed meie isekust. Sa näed, et me ei märka enda kõrval neid, kes on hädas ja õnnetuses, kes on haiged või kaotanud töö, kes kannatavad puudust ja on ahastuses, kuna ei suuda näha väljapääsu. Paranda meie isekat ja omakasule suunatud meelt! – Lase meil jätkuvalt kogeda armastuse hetki, mida Sa meile igapäevase leivana kingid. Üle kõige lase meil aga osa saada oma lepitavast ja kõike uueks loovast armastusest – jõulusündmuse imest! Aamen.

 

7. EKSIMUS JA UUS ELU

„Neil päevil tuli Ristija Johannes ja kuulutas Juuda kõrbes: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!““

Sel nädalal oleme avanud Ristija Johannese kuulutust läbi kuue erineva, meie elu iseloomustava vastandite paari. Tänasel kolmandal advendipühapäeval võtame käsitletud vastandid kokku neid kõiki hõlmava mõistete paari najal, milleks on eksimus ja uus elu. Ühtlasi selgitame meeleparanduse võimalust ja tähendust. Ristija Johannese kuulutust meeleparandusest ja taevariigi lähedusest oleme võinud seejuures mõista teatud mõttes paremini, kui ta seda ise tegi. – Me oleme võinud seda mõista Jumala armusündmuse – Kristuse tulemise – valguses. Ristija Johannese sõnumi puänt ei olnud jumaliku andestuse kuulutuses, vaid kutses meeleparandusele. Tema meeleparandussõnumi ähvardav tungivus saab aga jõulusündmuses ületatud veelgi tungivama, maad ja taevast täitva rõõmu poolt. Rõõmusõnum Jumala andestavast ja armastavast lähedusest Jeesuses Kristuses ei korrigeeri seega mitte ainult Ristija Johannese ettekujutust taevariigi lähedusest, vaid asetab teise valgusesse ka meeleparanduse.

Parandage meelt! – Seda hüüet kuuleme me eksinud meele ja südamega. Nädala jooksul avasime inimese eksimust läbi selle erinevate tahkude – kõne all oli resignatsioon ja hirm, enesekesksus ja mure, üksindus ja isekus. Ühtlasi avanesid meie silme ees elu võimaldavad ja kandvad positiivsed reaalsused: lootus ja julgus, usaldus ja rõõm, lähedus ja armastus. – Me nägime, et me suudame neid positiivseid reaalsusi lõhkuda, aga mitte luua. Nende reaalsuste puhul ei ole tegemist inimese poolt – paremini või halvemini – sõnastatud ja kehtestatud elureeglite või normidega. Ka katkise meelega suudame me luua kord paremaid, kord halvemaid eetilisi ja sotsiaalseid norme. Lootuse ja julguse, usalduse ja rõõmu, läheduse ja armastuse puhul on tegemist aga elu enda autentsete, algupäraste avaldustega. Need võimaldavad – Uku Masingu sõnaga – elusamust, elusamat elu. Need on elu enese kvaliteet. Need on Looja kingitus – meie igapäevane leib –, mida me ometi lõhume ja hävitame. See tähendab aga ühtlasi, et meil puudub ka lootus ja usaldus suhtes Jumalaga. Meil puudub tänulik elurõõm, mis vastaks Looja rikkalikele andidele. Me väldime Jumala lähedust ja armastust, soovides olla iseendale piisav.

Kes parandaks meie katkist meelt ja südant? – Tõeline paranemine on võimalik vaid taevariigi läheduse jõul. Selle valguses mõistame eriti selgelt nii oma eksimuse sügavust kui iseenda suutmatust oma elu radikaalselt muuta. Tõeline meeleparandus on võimalik vaid haaratuna taevariigi uut elu kinkivast väest!

Meeleparandus – kreeka keeles metanoia – ei ole seetõttu inimese „tegu“, vaid rõõmusõnumist puudutatud end-leida-laskmine, end-parandada-laskmine. Meeleparandus ei ole seejuures ühekordne sündmus, vaid saadab meid läbi terve meie elu. Luther räägib seetõttu „igapäevasest meeleparandusest“. Seni kui elame siin maailmas, vajame igapäevaselt – ikka ja uuesti – taevariigi imelist jõudu, Jumala armastava läheduse andi. Ning just see and ajendab meid taas ja taas meelt parandama, jätma oma eksinud, patune elu ja avama oma süda Jumala armastavale ligiolule. Taevariigi läheduse valguses mõistetud meeleparanduses ei võimutse niisiis tume ja sünge, meie kahetsusele ja suutmatusele keskenduv mõõde. Selle keskmesse asetub Jumala armuline and ja vastuvõturõõm. Elmar Salumaa, üks 20. sajandi Eesti suurimaid teolooge, ütleb seetõttu kokkuvõtvalt ühes oma meeleparandust käsitlevas artiklis: „Öeldust peaks selguma, miks evangeelne meeleparanduski on koloreeritud märksa rõõmsamalt, kui seda võime täheldada käsust johtuva meeleparandusnõude puhul. Siin ei domineeri enam valuline kahetsus, vaid vastuvõturõõm – ja sellisel rõõmul on meie elule tohutult tugevam mõju kui kõige sügavamal kahetsusel ja meeleheitel“.

Meeleparanduses võime me niisiis kogeda ülisuurt rõõmu. – Rõõmu, et Jumal ise on meid otsinud ja leidnud. Rõõmu, et võime olla tema armastatud lapsed. Elmar Salumaa lisab juba viidatud seoses: „Meie meel on ’paranenud’ alles siis, kui ta oskab rõõmustada“. Tõepoolest, kristlus on rõõmu religioon! Advent – Kristuse tulemine – avab meile rõõmu varakambrid, millest ammutavad nii aeg kui igavik. Rõõm on selleks, et seda jagada. Rõõm seob meid Jumala ja kaasinimesega. Inimesed rõõmustavad, et võivad taas kogeda armastavat lähedust nii üksteise kui oma Loojaga. Ja Jumal rõõmustab oma eksinud, aga taasleitud loodu üle.

Palve: Jumal, Sina näed meie eksimust ja meie suutmatust. Sa näed, kuidas me lõhume ja lükkame tagasi Sinu poolt meile kingitud ande. Paranda meie katkist ja eksinud südant ja meelt! – Lase meil jätkuvalt osa saada andidest, millega Sa meid igal uuel päeval – meie eksimusest hoolimata – õnnistad. Luba meil kogeda lootuse, usalduse ja armastuse hetki. Kingi meile julgust – julgust võita lõplikkusest, süüst ja mõttetusest õhkuvaid hirme ja olla rõõmsal meelel Sinu ja kaasinimeste kõrval. Sina tead, et tõeline meeleparandus on võimalik vaid Sinu armastava läheduse toel. Haara meist kinni ja võta meid oma käte vahele, nagu hea karjane teeb seda eksinud, ent taas leitud tallega. Aamen.

(Palved peetud 6.-12.12.2010 Vikerraadios)

 

Johann-Christian Põder (1977), dr. theol., on vanglate ja politseiares-timajade peakaplan, Greifswaldi ülikooli külalisteadur teoloogilise eetika ja meditsiinieetika alal.

 

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English