Arvamused

Teekäija meel mul olgu. Laudatio Toomas Paulile 80. sünnipäevaks

Kallis Toomas, mu Õpetaja ja Meister!

Sa oled armastanud kasutada oma jutlustes pilte ja metafoore ning oled ka öelnud, miks Sa seda teed: vaimsetest asjadest, asjadest, mis jäävad nähtava maailma piiride taha, saab kõige paremini rääkida metafooride ja piltide abil, sest need puudutavad meid vahetumalt kui abstraktne jutt ning jäävad ka paremini meelde. Mulle on jäänud Sinu metafooridest meelde kõige rohkem üks – tee ja teekäimine. Metafoorina võib see tunduda esmapilgul kulununa ja šabloonlikuna, aga tegelikult on selle võrdluse mõte sügav. Teekond ei ole lihtsalt liikumine – see on liikumine ühest punktist teise. Teekonnal on algus ja lõpp ning mis peamine – sellel on eesmärk. Nagu iga tee puhul võib küsida, kust see algab ja kus see lõppeb, nii võib küsida ka inimelu kui tee kohta ja nagu iga teekonna puhul on põhjendatud küsimus, mis on selle eesmärk, nii on see küsimus põhjendatud ka meie elu puhul.

Kui ma püüan meenutada, millal sai alguse minu teekond Sinuga, siis oli see kusagil 1980ndate aastate teisel poolel, mõned aastad pärast seda, kui olid tulnud Saaremaalt Tallinnasse Jaani koguduse õpetajaks. Mina olin siis teoloogiast ja filosoofiast huvituv Tallinna koolipoiss. Ma ei olnud Sinust varem kuulnud, kuigi olin jõudnud kirikusse juba 1980ndate aastate teisel poolel, aga mu sõbrad rääkisid Sinust. Kuulsin neilt, et Tallinnasse on tulnud üks omapärane kirikuõpetaja, kellel on huvitavad jutlused ja minus tärkas uudishimu. Külastasin siis ühte hardushetke, kus Sa kõnelesid ja pärast seda viis mu hea sõber Veiko mind käärkambrisse ja tegi Sinuga tuttavaks. Meie kõnelus oli lühike. Mäletan, et tundsin tollal huvi Uue Testamendi apokrüüfide vastu ja tahtsin teada, kust ma saaksin lugeda Pauluse ja filosoof Seneca fiktiivsest kirjavahetusest. Sa andsid mulle juhatust ja see oli esimene juhatus, mida ma Sinult sain. Hiljem käisin ma Sinult küsimas veel teistegi asjade kohta, mis mind tollal huvitasid ja mingil ajal hakkasin ma vabakuulajana käima Sinu loengutel Usuteaduse Instituudis. Meelde on jäänud paljud ekskursid, mida Sa loengute ajal tegid. Sa rääkisid juudi rabidest, Rudolf Bultmannist ja tõid vahel ka huvitavaid näiteid oma elust. Ma hakkasin kuulama Sinu pühapäevaseid jutlusi, kus Sa rääkisid Uuest Testamendist põhjalikumalt, kui see ilmselt üldiselt jutlustes tavaks on. Sa rääkisid sellest, kui erinevalt saab tõlkida kreekakeelseid mõisteid ja kui oluliselt see mõjutab teksti tähendust. Juba enne meie esimesi kohtumisi oli mul olemas teoloogiahuvi ja soov teoloogiat õppida, ent Sina äratasid minus eraldi huvi Uue Testamendi vastu. Kui Su Uue Testamendi tõlge ilmus ja ma seda lugema hakkasin, inspireeris see mind väga, sest mõjus oma uudsusega ja ka kommentaarid andsid abi edasiseks süvenemiseks. Võin liialdamata öelda, et tänu Sinule saigi minust hiljem Uue Testamendi teadlane ja ma olen Sulle selle eest tänulik. Kuid see ei ole siiski suurim asi, mille eest ma Sulle tänulik olen. Sa oled olnud osaline minu elu tähtsündmustes, oled olnud mulle toeks mu kõhklustes ja hingehoidjaks eluraskustes. Isegi neil eluperioodidel, mil meie kontakt on olnud nõrk, oled Sa olnud minu jaoks olemas – oma kirjutistes, mida olen vahetpidamata lugenud ning mis on mind innustanud ja inspireerinud. Sa oled lugenud ja heatahtlikult arvustanud minu esimesi tõlkekatsetusi, julgustades mind tõlkijana jätkama. Sa oled õpetanud mind vaatama maailma nii, et isegi väliselt tuttavatest asjadest võib leida midagi uut ja üllatavat, kui vaid osata otsida. Ja Sa oled õpetanud mind seda tegema. Kõige tänulikum olen ma aga Sulle selle eest, et Sa oled rõhutanud lakkamatult neid viit asja (andesta, et ma ei tsiteeri Sind, vaid püüan seda öelda oma sõnadega):

Inimene ei ole sellisena, nagu ta on, veel valmis. Ta alles peab millekski saama ja selles on tema lootus.

Meie elu suurim ülesanne on püüda taibata, mis on viimselt oluline ja seda taotleda. Peaksime kasutama oma (universumi ajaga lühikest) eluaega selleks, et seda teha.

Meil on põhjust olla tänulikud väga paljude asjade eest, sest miski, mis meil on, ei ole endastmõistetav. Ka see, et see maailm on, et üldse midagi on, ei ole endastmõistetav.

Meil peaks olema teekäija meel. Peaksime igal hetkel teadvustama endale oma ajutisust siin maailmas, kuid mitte nõnda, et me ennast selle mõttega vaevame ja haletseme, vaid hoopis nõnda, et see annaks väärtuse meie elule kui ainulaadsele, kordumatule teekonnale.

Ka siis, kui me ei tunne endas lootust, ei tähenda see, et lootust pole. Meie lootus ei ole meis endas, vaid on väljaspool meid. Päike on olemas ka siis, kui ta ei paista. Armastus on olemas ka siis, kui me seda ei koge.

Need on tõed, millel teoreetilisena ei ole palju väärtust, aga kui me oleme neid isiklikult tunnetanud (Sina ütleksid taibanud), saavad need sügava tähenduse ja aitavad meid edasi. Sellega on nii, nagu Sa ütled oma leeriõpikus teekäimise kohta – enne kui asuda teele, tuleb küsida: kuhu see tee viib? Ja siis saad teada, et tee ei vii kuhugi, ise tuleb minna. Paljud asjad saavad selgeks alles teekäimise ajal ja mõned asjad ilmselt alles siis, kui oleme jõudnud pärale.

Armas Toomas! Ma tänan Sind selle eest, et olen saanud suure lõigu oma teest käia koos Sinuga. Me kumbki pole veel jõudnud pärale ega tea sedagi, mis ootab meid järgmise käänaku taga, aga ma ikkagi loodan, et tee, mida oleme käinud ja käime, on õige tee – ahtake tee, mis viib ellu. Sa oled olnud mulle heaks teekaaslaseks ja teejuhiks. Ma tänan Sind selle eest.

Sinu õpilane Jaan


Jaan Lahe (1971), dr. theol., on EELK Usuteaduse Instituudi piibliteaduste professor, Tallinna Ülikooli kultuuri- ja religiooniuuringute dotsent ning EELK Mustamäe Maarja Magdaleena koguduse abiõpetaja.


Toomas Paulilt Kirik & Teoloogias ilmunud

Paul, Toomas, Kas kirik muutub? Nr 18 / 13.4.2012

Paul, Toomas, Paabeli torni püstitamine. Nr 20 / 27.4.2012

Paul, Toomas, Kuningas ja eesel (Mt 21:1–9). Nr 51 / 30.11.2012

Paul, Toomas, Luther ja meie. Nr 71 / 19.4.2013

Paul, Toomas, Üheliikmeline leibkond. Nr 74 / 10.5.2013

Paul, Toomas, Paatoseta prohvet. Nr 86 / 2.8.2013

Paul, Toomas, Alguses oli sõna.Nr 89 / 23.8.2013

Paul, Toomas, Mis on tõde? (Jh 18:37–38). Nr 100 / 8.11.2013

Paul, Toomas, Imeline ime.Nr 103 / 29.11.2013

Paul, Toomas, Üles tõusnud surnuist (Jh 20:29). Nr 123/ 18.4.2014

Paul, Toomas, Henrik ja Hvostov. Nr 126/ 9.5.2014

Paul, Toomas, Kasutu Kristus. Nr 132/ 20.6.2014

Paul, Toomas, Nähtav heategevus ja heategevus näitamiseks. Nr 157/ 12.12.2014

Paul, Toomas, Piiblitõlkimise problemaatika. Nr 175/ 17.4.2015

Paul, Toomas, Kole kurb. Nr 215/ 22.1.2016

Paul, Toomas, Palve kool. Nr 225/ 1.4.2016

Paul ,Toomas, Hoia end puhtana. (1Tm 5:22) Nr 248/ 9.9.2016

Paul, Toomas, Praod portaalil. Nr 252/ 7.10.2016

Paul, Toomas, Õige aja ootuses (Gl 4: 3–5). Jutlus jõuluõhtul. Nr 315/ 22.12.2017

Paul, Toomas, Inkarnatsiooni tähendusest. Nr 367/ 21.12.2018

Lugejaintervjuu Toomas Pauliga. Nr 276/ 24.3.2017

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English