Arvamused

Praod portaalil

Toomas PaulKord tuli Jeesuse juurde mees, heitis põlvili ning päris Temalt: „Õpetaja, mis head ma pean tegema, et saaksin igavese elu?“ Tema kostis: „Miks sa minult küsid, mis on hea? On vaid üks, kes on hea. Kui sa tahad ellu minna, siis pea käsud!“ Mees küsis: „Millised?“ Jeesus lausus: „Ära tapa, ära riku abielu, ära varasta, ära anna valetunnistust, austa isa ja ema ning armasta oma ligimest nagu iseennast!“ Noormees ütles: „Seda kõike ma olen pidanud. Mis mul veel puudub?“ Jeesus lausus talle: „Kui sa tahad olla täiuslik, siis mine müü oma varandus ja anna vaestele, ja siis on sul aare taevas, ning tule, järgne mulle!“ Seda kuuldes läks ta süngeks ning lahkus kurvastades (Mt 19:16–22 par). Ja Jeesus ei jooksnud talle järele ega öelnud, et ära muretse, Jumal armastab ka sind sellisena nagu sa oled.

Mees oli elanud laitmatut elu, armastanud ligimest nagu iseennast, ent ta ei olnud selle üle uhke ega arvanud, et tema on parem kui teised (Lk 18:11). Ta päris alandlikult, mida sõna täies mõttes head ta peaks tegema, et väärida igavest elu. Ta aimas, et tal „puudub veel“ midagi olulist. Kui siis selgus, et aarde taevas saab ta ainult siis, kui teeb oma maise varanduse rahaks, jagab selle vaestele ning hakkab almustest elama, lahkus ta lööduna (Mk 10:22).

„Ei kaugel Jumala Riigist, ja siiski veel vande all,“ ütleb üks „Tallekiituse“ laulusalm. Diskvalifitseeritud jäävad suletud ukse taha ulguma ja hambaid kiristama, nagu viis lihtsameelset pruutneitsit (Mt 25:11 j). Neile, kes püüdsid, aga ei jaksanud (Lk 13:24), ei anta mingit lootust (Lk 13:25, 27 j).

Sellised Jeesuse sõnad olid liiga radikaalsed, et neid oleks saadud võtta täht-tähelt. Pealegi olid esimeste koguduste liikmed enamikus ise pärit vaeste ja viletsate seast (1Kr 1:26–28), kellel polnudki kinnisvara, mida rahaks teha. Kui mõni varakas katsus slikerdada, tabas teda surmanuhtlus koha peal, nagu Hananiast ja Safiirat (Ap 5:1–11). Kummatigi paistab, et Korintose koguduses leidus siiski ka jõukaid, kes kippusid laiama (1Kr 11:21 j).

Kui Jeesus nõuab omadelt absoluutset vaesust, siis Ta ei looda, et sellega saaks viletsust ühiskonnast ära kaotada. Ta sedastab üsna sarkastiliselt: „Vaeseid on teie juures ju alati, ning kui te tahate, võite teha neile head“ (Mk 14:7). Ent kuidas saab santidele soovi korral almust anda, kui kõik viimseni on juba laiali jagatud?

Igal juhul oli esimeste kristlaste üksteise igakülgne toetamine äärmiselt oluline komponent. Briti antiigiuurija Eric R. Dodds kirjeldab:

„Ja lõpuks: tulud kristlaseks saamisest ei piirdunud tulevase maailmaga. Kristlik kogudus oli algusest peale kogukond palju sügavamas tähenduses kui mis tahes Isisele või Mithrale pühendunute ühendus. Tema liikmeid ei sidunud üksnes ühised riitused, vaid ka ühine eluviis ning – nagu Kelsos teraselt märkis – ühine oht. Nende viivitamatut valmidust tuua vendadele vangistuses või muus kitsikuses ainelist abi ei tunnista mitte ainult kristlikud autorid, vaid ka Lukianos, kaugeltki mitte kaasatundev pealtnägija. Ligimesearmastus ei ole eranditult kristlik voorus, kuid meie perioodil paistavad kristlased seda praktiseerivat palju mõjukamalt kui ükski teine rühmitis. Kirik tagas sotsiaalse turvalisuse jaoks kõige olulisema: hoolitses leskede ja orbude, eakate, töötute ja vigaste eest; tagas vaestele matmisraha ja epideemiate ajal haigehoolduse. Siiski oletan, et veel tähtsam ainelisest kasust oli kokkukuuluvustunne, mida kristlik kogukond sai anda. /…/ Epiktetos on kirjeldanud meile kohutavat üksindust, mis võib vallata keset kaasinimesi. Taolist üksindust tundsid kindlasti miljonid: linnastunud maainimene, tööd otsima tulnud talupoeg, demobiliseerunud sõdur, inflatsiooniga vaesunud rantjee, vabakslastud ori. Sellises olukorras inimestele võis liikmeksolu kristlikus koguduses olla ainus tee säilitada austus enese vastu ja anda oma elule mingi tähenduse vari. Kogudus pakkus inimlikku soojust: keegi oli neist huvitatud, siin ja ka hiljem. Nii pole üllatav, et kõige varasem ja hämmastavam edu saatis kristlust suurlinnades – Antiookias, Roomas, Aleksandrias. Kristlased olid enam üksteise „liikmed“ kui pelgalt vormilises tähenduses: usun, et see oli peapõhjusi, võib-olla kõige olulisem kristluse leviku põhjus“ (Dodds 2003, 88 j).

Nobeli kirjanduspreemia laureaat 1987. aastast Joseph Brodsky iseloomustab kristluse menukust Constantinuse ajal:

„Ei tohi kahe silma vahele jätta ka tõsiasja, et heategevus ja vastastikune abi kristlikus kirikus olid /…/ viimane väljapääs suurele osale puudust kannatavast elanikkonnast. Kristluse populaarsus ei põhinenud tol ajal mitte niipalju hingede võrdsusel Kõigekõrgema ees kui käegakatsutava hädaabisüsteemi puudumisel. Kristlus oli omal kombel kombinatsioon toidutalongidest ja Punasest Ristist. Isise kultus ega neoplatonism midagi niisugust ei pakkunud“ (Brodsky 1996, 126 j).

Pauluse kirjades on üksteise koormate kandmisest juttu vaid möödaminnes (nt Gl 6:2), pealegi nägi ta terane silm, et kogu oma maise vara ohverdamine võib olla ka nipp taevariiki pääsemise pileti lunastamiseks ning tühi raiskamine, sest ilma armastuseta ikka kasutu (1Kr 13:3). Tema peamure oli Jeruusalemma „pühadele“ toetuse kogumine (Ap 11:29; Rm 15:25–28, 31; 1Kr 16:1; 2Kr 8:3–6 jm) – ainult selle hinnaga aktsepteerisid algkoguduse „sambad“ tema misjonitööd (Gl 2:10).

Üksteise armastamine on Jeesuse käsk. Esimene Johannese kiri õhutabki tegelikule toetamisele tegudega: „Kui nüüd kellelgi on selle maailma vara ja ta näeb oma venna olevat puuduses, ent lukustab oma südame tema eest – kuidas saab Jumala armastus jääda temasse? Lapsed, ärgem armastagem sõnaga ja keelega, vaid teoga ja tõega!“ (1Jh 3:18 j).

Et kristlik jumalateenistus on praktiline armastustöö, sõnastas selgelt apostel Jaakobus: „Kui keegi arvab end Jumalat teenivat, oma keelt aga ei ohjelda, siis ta petab oma südant. Selline jumalateenistus on tühine. Jumala ja Isa silmis puhas ja laitmatu jumalateenistus on käia vaatamas vaeslapsi ja lesknaisi nende viletsuses ja hoida iseennast maailma poolt määrimata“ (Jk 1:26 j). Keelega ehk sõnadega (jutlusega?) Jumala teenimine on võimalik, aga oht vääratada ja pälvida karm karistus on suur (Jk 3:1 j). Isegi kui ei saa eeldada ega loota, et lesknaiste ja vaeslaste viletsust saab kuigivõrd kergemaks muuta, on juba nende vaatamas käimine „puhas ja laitmatu jumalateenistus“.

Mõnes liturgia sektoris kasutatavad vormelid on väga püsivad, toimugu ühiskonnas mistahes muutused. EELK „Litaanias“ (KLPR 474) palutakse praegugi Kõigevägevamat: „Kosta kõigi leskede ja vaeslaste eest!“ ning „Litaania – oremus universalis“ (KLPR 475) tõstab nad samuti eraldi välja: „Meie palume Sind kõikide leskede ja vaeslaste eest, et Sa armust neid rõõmustaksid!“ Nende eest palvetatakse, et Jumal nende eest kostaks ja neid rõõmustaks – aga kas neid nende erilise seisuse tõttu vaatamas käiakse? Ma ei tea. Lihtne see igatahes ei oleks. Kust leski ja vaeslapsi leida? See on probleem. „Õigeid“ leski ei olnud isegi apostlite päevil piisavalt (1Tm 5:3–16).

Patriarhaalses ühiskonnas oli perekonnapea ootamatu surma tõttu viletsusse sattunud lesknaisi ja orbusid igas kogukonnas ning nad olid armetud ja abitud olendid. Vanas Testmendis, eriti Tooras, on kümneid manitsusi: „Ära vääna võõra ja vaeslapse õigust, ja ära võta pandiks lesknaise riideid!“ (5Ms 24:17, üksikasjalisi korraldusi vt 5Ms 24:19–21). Paavst Franciscus möönab: „Ristiusk on võtnud üle heebrea traditsiooni pärandi ja prohvetite õpetuse selle kohta, et orbe, leski ja võõraid tuleb kaitsta“ (Franciscus 2016, 74).

Orbude ja leskede eristaatuse traditsioon on kiriku kuulutuses endiselt olulisel kohal, kuid ühiskond ei ole paigal seisnud ja riiklik sotsiaalabi on ka neile tagatud. Kui aga mees on jätnud maha naise kolme lapsega ega maksa talle alimente – kas selline ema ei või olla suuremas hädas kui lastetu noor töötav lesknaine?[1] Võib-olla tuleks tänases maailmas palvetada hüljatud naiste (ja meeste) eest? Ja laste eest, kellel on igal aastal uus „isa“?

Saksa sotsioloog Ulrich Beck sedastab, et pole enam selge, kas abiellutakse, millal abiellutakse; kas elatakse koos ilma abiellumata, kas abiellutakse ilma koos elamata; kas laps saadakse ja kasvatatakse üles abielu raames või väljaspool abielu, sellega, kellega koos elatakse, või sellega, keda armastatakse, kuid kes elab koos kellegi teisega; enne või pärast või keset karjääri. Kõikidest kokkulepetest on põhimõtteliselt võimalik lahti öelda. Mõistete (perekond, abielu, lapsevanem, ema, isa jne) konstantsus katab kinni nende taga peituvate olukordade kasvava mitmekesisuse (näiteks lahutatud isad, üksikute laste isad, üksikisad, abieluvälised isad, välismaalastest isad, võõrasisad, töötud isad, pühapäevaisad, tööl käiva abikaasaga koduisad, kommuunis elavad isad jne) (Beck 2005, 131).

Nii nagu meie keskel on lesknaisi ja vaeslapsi või lastekodulapsi, nii on ka õnnelikult aastakümneid koos elavaid tuumperesid. Aga need on erandid. 21. sajandil on kulutatud palju püssirohtu nn traditsioonilise perekonnamudeli säilimise eest võitlemiseks. Selle mudeli all ei mõelda mitte aastasadu, õigemini aastatuhandeid elujõuliseks osutunud patriarhaalset suurperet, kus mitu põlvkonda elas koos (vt minu artiklit „Martin Luther ja traditsioonilised pereväärtused“), vaid (Eestis alles sajand-poolteist tagasi) linnastumise ja industrialiseerumise toimel tekkinud kipakat nukleaarperet isa-ema-laps(ed).

Euroopa arengule võib vaadata kui allakäigule (loe nt Thilo Sarazin, Saksamaa käib maha. Ohtlik mäng oma riigiga, Tallinn: OÜ Hea Lugu, 2013) või kui sallivuse, hoolivuse ja võrdsuse kasvamisele. Tuleb lihtsalt välja valida sobivad parameetrid ning võrrelda neid, et saada soovitud tulemus. Alexis de Tocqueville kirjutas poolteist sajandit tagasi, et lehitsedes Prantsusmaa ajaloo lehekülgi, ei leiagi me õieti viimase seitsmesaja aasta vältel suursündmusi, mis poleks edendanud võrdsust inimeste vahel:

„Ristiretked ja sõjad Inglismaaga veristasid aadlit ja tükeldasid nende maad. Linnade omavalitsuse sisseseadmine pani demokraatliku vabaduse seemne idanema otse feodaalse monarhia ihus. Tulirelvade leiutamine võrdsustas lahinguväljal lihtmehe ja aadliku; trükikunst pakkus nende mõistusele võrdset toitu; post kandis hariduse valgust nii hurtsiku lävele kui lossiväravasse; protestantlus kuulutas, et kõik inimesed on ühtviisi suutelised taevateed otsima. Maailmale avanev Ameerika pakkus rikastumiseks tuhat uut võimalust ja kinkis tundmatule seiklejale võimu ja varanduse“ (Tocqueville 1995, 12).

Võib ju vastu väita, et valgustusaeg oli kristluse hülgamise aeg. Aga see ei olnud ühtigi nii üheülbane protsess. Georg Henrik von Wright, üks moodsa modaalloogika rajajaist, arutledes progressimüüdi erodeerumist, nendib:

„See neist kolmest loosungist, mis endiselt kõlab kulumatult ja lootusrikkalt, on fraternité, idee inimeste üleüldisest vendlusest. Maailmas, mis on unifitseerumas tänu tehnoloogilistele ja tööstuslikkudele arengutele ning ühiskondlik-poliitilise korra ratsionaliseerumisele (demokratiseerumisele), on vajadus inimeste solidaarsuse järele saanud uued mõõtmed. Seda ei saa enam piirata lähedase veresuguluse või ametihuvide ringiga. See peab ületama kõik rahvuse, rassi või religiooni piirid, et saada globaalse vastutuse tunnetuseks. „Globaalne” tähendab siin seda, et see tunnetus hõlmab ka neid, kelle jalg astub siia Maale pärast meid. Sisimas ei ole see ju midagi muud kui kristliku käsu – armasta oma ligimest kui iseennast – täitmine“ (Wright 1996, 47).

Postkristlik maailm tähendab, et kristlus on imbunud ühiskonda nagu suhkur, nähtamatult, ning kultuurimaitset märkimisväärselt tempinud (vt minu kirjutist „Luther ja meie“). Uskumatu küll, aga kirik ise ei usu, et ta töö on rohket vilja kandnud. Olen üritanud jõudumööda sellele tähelepanu juhtida (vt minu kirjutisi „Täidetud missioon“ ja „Kasutu Kristus“ ning optimistlikus tonaalsuses „Pidurdamatu protsess“). Ka marginaliseerununa on kirikul oma roll ja ideoloogiline tähendus (vt „Kiriku tähendus näib olevat tõusuteel“).

Dr Jaan Lahe meilis mulle muljetest teekonnal läbi Euroopa (30.09.2016):

„Mind on juba pikemat aega häirinud üks suundumus tänapäeva kirikus / vaimsuses – ristiusu olemust nähakse mingis utoopilises maailma parandamise programmis. Sa tead, et Saksamaal on toimunud mitu terroriakti järjest. Ma olen hetkel Heidelbergis külalisteadur /…/. Käisin just kohalikus kirikus, kus oli terroriohvrite mälestusjumalateenistus. Kohalik noor naispastor rääkis sellest, et kõik inimesed on oma olemuselt head, ka terroristid, aga meie süü (just nii ta ütles) on ilmselt selles, et me pole neile seda piisavalt rääkinud. Kristluse ülesanne on seega rääkida inimestele vaid seda, kui head nad on ja siis järsku nad ongi head. Mul oli seda kõike piinlik kuulata, sest see meenutas nõukaaegseid rahuvõitluse jutlusi.“

Mõistan oma sõbra muret, nagu ka Meie Kiriku muret[2] süvatrendide pärast Euroopa kristluses. Ka mina tahaksin, et ristiusk ei oleks nii täielikus unisoonis oma kaasajaga (Rm 12:2), vähemalt vahel võiks või peaks sõnum olema prohvetlik ja kaugemale vaatav. Paraku on üsna ükskõik, kas suu teeb lahti protestantlik naispastor või katoliku kiriku priimas. Toon iseloomuliku lõigu paavst Franciscuse isiklikust ja südamlikust pihtimusest:

„Paavstki on inimene ja tal on vaja Jumala halastust. Boliivias Parmasolas ütlesin ma seda siiralt vangidele, nendele meestele ja naistele, kes olid mind nii soojalt vastu võtnud. Ma tuletasin neile meelde ka seda, et püha Peetrus ja püha Paulus olid ise olnud vangid. Mul on eriline suhe vangis olevate inimestega, kes on jäänud ilma vabadusest. Ma tunnen alati nendega suurt lähedust just seepärast, et tunnen ennast patusena. Iga kord, kui ma lähen vanglaväravatest sisse püha Missat pühitsema või külaskäigule, mõtlen alati: miks nemad, aga mitte mina ise? Mina peaksin siin olema. Ma olen siin olemise ära teeninud. Nende eksimus võiks olla ka minu oma. Ma ei tunne, et oleksin üle nendest inimestest, kes seisavad mu ees. Ja nõnda kordan veel kord üle ja palvetan: miks tema, aga mitte mina? See võib šokeerida, aga mina leian lohutuse Peetrusest: ta reetis Jeesuse, aga sellest hoolimata valiti ta ikkagi välja“ (Franciscus 2016, 39).

Pihtimus on tõepoolest šokeeriv. Nii võinuks öelda paavst Leo X. Aga pühaku eluviisidega Franciscus? Pidin kaua juurdlema, enne kui tabasin ilmselge mõtte. Kui kirikupea ütleb „Miks nemad, aga mitte mina ise? Mina peaksin siin olema. Ma olen siin olemise ära teeninud. Nende eksimus võiks olla ka minu oma. Ma ei tunne, et oleksin üle nendest inimestest, kes seisavad mu ees,“ siis ta väljendab pateetiliselt tundmust – kõik inimesed on võrdselt head. Need õnnetukesed on kogemata komistanud ja nüüd trellide taga, aga iseenesest nad on täpselt samasuguse õilsa südame ja hingega kui seda on paavst või Peetrus.

Peetrust ei pandud vangi Jeesuse reetmise eest (kas salgamine on sama, mis reetmine?), vaid ta vangistati ja hukati Jeesuse tunnistamise tõttu. Rooma keisririigi aegsed vangid ei olnud terroristid (geriljad) – sellised riputati pikemata ristile nagu need kaks, kes olid Jeesuse paremal ja vasemal käel. Tol ajal ei kulutatud eelarveraha eluaegsetele vangidele, et pidada neid eurotingimustele vastavates vanglates. Antiikajal ei koosnenud vangide kontingent narkomuuladest, sutenööridest ega sarimõrvaritest. Põhiliselt olid vangitorni heidetud eeluurimisalused (Ap 4:3; 16:23, 36 j jm) ning võlavangid (Mt 5:25 18:30), kuni omaksed nad välja ostsid.

Algkristlased tundsid vangidega solidaarsust kõigepealt seepärast, et vangis olid sageli nende vennad Kristuses. Paulus palus Timoteost: „Ära siis häbene tunnistamast meie Issandat ega mind, tema vangi, vaid kannata koos minuga kurja evangeeliumi pärast Jumala väe abil“ (2Tm 1:8).

„Litaanias“ (KPLR 474) me palvetame: „Päästa lahti kõik ilmsüüta vangid.“ Palve sõnastajad eeldasid tol vanal ajal vaikimisi, et kuna maine kohtusüsteem on korrumpeerunud, on pandud trellide taha lisaks kurikaeltele ja retsidele ka süütud. Praegu on kõik ilmsüütud – olude ohvrid.

Kolmandast viienda sajandini oli ristikoguduse põhiküsimuseks Kristuse kahe loomuse ühendamine ning ühitamatus ja triniteedidogma sõnastamine. Kuueteistkümnendal sajandil sai peaprobleemiks õigeksmõistmise õpetus. Kahekümne esimesel sajandil ei tülitseta enam teoloogia finesside tõlgendamise pärast.[3]

Uus sotsiaalkirik ei ole mingi seletamatu hälve kirikuloos, vaid loogiline ja kiiduväärne, kui võtta sõna-sõnalt Jeesuse sõnu Mäejutluse lõpus (Mt 7:22 j), eriti aga programmkõneks peetavas sikkude ja lammaste lahutamise loos, kus ei küsita kelleltki ta usu järele, olulised on ainult heateod: „Mul oli nälg ja te ei andnud mulle süüa, mul oli janu ja te ei andnud mulle juua, ma olin kodutu ja te ei võtnud mind vastu, ma olin alasti ja te ei riietanud mind, ma olin haige ja vangis ja te ei tulnud mind vaatama. /…/ Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete jätnud tegemata kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete jätnud tegemata minulegi“ (Mt 25:41–46).

Heaoluühiskonnas on riik suurema osa hoolekandest enda peale võtnud (kas on ikka meeles, et veel Eesti Wabariigis said pensioni vaid erru läinud riigiametnikud?). Kuid kui pingutada, leiab alati abivajajaid – võib ju võtta enda juurde elama mõne kodutu. Kristlusest läbi imbunud humanistlik ühiskond hindab sotsiaalkristlust. Nendes asjades valitseb üksmeel konfessioonide vahel, ja vaated on vastavuses humanistliku ühiskonna ning riigi toimimisega (vt minu „Koguduse ja ühiskonna / kogukonna suhted“ http://www.meiekirik.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=2234&Itemid=2 – pole kahjuks enam kättesaadav – TOIM).

Igal ajal, ka meie omal on võimalik imetleda Michelangelo vihast Kristust viimsel kohtupäeval kui kaunist kunstiteost, aga me kujutluses on Ta ikka selline nagu Thorvaldsenil, kes võtab avasüli vastu kõik. Nii nagu Reekviemi kole karmid sõnad: „Dies Iræ! dies illa / Solvet sæclum in favilla / Teste David cum Sibylla! / Quantus tremor est futurus, /quando judex est venturus, / cuncta stricte discussurus!“ (mida enamik kuulajaid – õnneks – tõlgituna ei tea) ei sega Mozarti kauni muusika nautimist.

Kristlusel on palju eri nägusid ja nad kõik on mingit pidi „õiged“. Uku Masing terutas lunastusreligioone iseloomustades: „Üteldu tähendab, et mu meelest ei ole olemas „genuiinset (puhast, tõepärast, ürgset jne.) kristlust“ ega ka „genuiinset budismi“, vaid ainult vastavaid usklikke. Siis muidugi on lollus küsida, kumma kristlus on „tõelisem“, kas M. L. Kingi või K. Barthi?“ (Masing, 248).

Me ei tea, kas teisenemised inimloomuse mõistmises on pelgalt krohvipraod fassaadil või märk võlvide viletsast seisundist. Aga võib-olla on pudenev krohv hoopis märgiks, et kiriku seinad oleksid kaunimad, kui kõik krohv viimseni maha lüüa, et nähtavale tuleks puhas paas?

Tahaksin uskuda, et ajad tulevad ja lähevad, ent igal ajastul on võimalus olla „pühade kaaskodanik ja Jumala kodakondne, ehitatud hooneks apostlite ja prohvetite alusele, mille nurgakiviks on Kristus Jeesus ise, Tema, kelles kogu hoone kokkuliidetuna kasvab pühaks templiks Issandas ja kelles meidki üheskoos ehitatakse Jumala eluasemeks Vaimus“ (Ef 2:19–22).

Usk on võimatu uskumine.

 

 

[1] Eestis on vähemalt 4500 meest, kes ei maksa alimente, vt „Võlgadest isad „Radaris“: „Mis alimente ma maksan, kui lapsi ei näidata?““. Mida teha? – „Mida hakata peale isaga, kes ei maksa alimente? Nõu annab vandeadvokaat“. Ega muud üle ei jää, kui hoolekanderiik peab selle kohustuse enda peale võtma – „Riik hakkab üksikvanematele alimente maksma“.

[2] Vt dr Ingmar Kure analüüsi „Kirik sekulaarses linnas“ (ilmus esmalt Meie Kirikus, aga pole enam ligipääsetav, vt aga kogumikus Elu turvalises linnas. Taastava õiguse käsiraamat. J. Kangur, I. Kurg, koost. Tallinn: Balti Kriminaalpreventsiooni ja Sotsiaalse Rehabilitatsiooni Instituut, 15−26 – TOIM).

[3] Vt nt meeldivaid uudiseid „Saksa katoliku piiskopid tunnustavad Martin Lutherit kui „usu õpetajat“, „Ameerika luterlik kirik kiitis heaks ühisdokumendi katoliiklastega: oleme teel ühtsusele“.

 

Kirjandus

Beck, Ulrich (2005) Riskiühiskond. Teel uue modernsuse poole. Tõlk Andres Luure, Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Brodsky, Joseph (1996) „Reis Istanbuli“ (tõlk Piret Lotman) – Koguja rõõm, M. Lotman, koost. Tallinn: Vagabund.

Dodds, Eric R. (2003) Paganad ja kristlased ängistuse ajastul. Tõlk Marju Lepajõe. Tallinn: Varrak.

Paavst Franciscus (2016) Jumala nimi on Halastus. Vestlused Andrea Tornielliga. Tõlk Toomas Help, Tallinn: Gallus.

Masing, Uku (1998) „Religioon kultuuriloos“ – Meil on lootust. H. Runnel, U. Tõnisson, koost. Tartu: Ilmamaa.

Tocqueville, Alexis de (1995) Tähelepanekuid Ameerika demokraatiast [De la democratie en Amerique, 1874]. Tõlk Henno Rajandi. Tallinn: Hortus Litterarum.

Wright, Georg Henrik von (1996) „Progressi müüt“ (tõlk Jaan Kaplinski) – Minerva öökull, Tallinn: Vagabund.

 

Toomas Paul (1939) on teoloogiadoktor ja EELK emeriitõpetaja.

 

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English