Esiletõstetud lood

Kuningas ja eesel (Mt 21:1–9)

Nädal tagasi tähistati luterlikes kirikutes Kuningas Kristuse püha. Kristus kui õiglane kohtunik lahutab aegade lõpul õiged ja ülekohtused, nagu Idamaa pudulojuste karjus eraldab õhtul lambad (kr probation) kitsedest resp. sikkudest (kr eriphos). Viimsepäeva kohtus ei maksa vähimatki usulised vaated ega vagadus, loeb üksnes südameheadus ja sotsiaalne närv. Need, kes ei ole endi keskel inkognito viibivat Kristust teeninud näljasena, janusena, kodutuna, alasti ega haigena, saadetakse igavesse hukatusse (Mt 25:31–46). Raihein kasvab põllul nisuga kõrvuti, ent lõikuse ajal kogutakse ta kokku kui umbrohi ja seotakse kimpu põletamiseks (Mt 13:30). Kibuvits ei saa viinamarju ega ohakas viigimarju kanda – igal oma vili. Ja puu, mis ei kanna kasulikku vilja, raiutakse maha ning visatakse tulle (Mt 7:17–19; 12:33).

Tänane pühapäev jätkab kuningatemaatikaga. Jutlusetekst kirjeldab Jeesuse saabumist (ld adventus) Jeruusalemma (Mt 21:1–9):

„Ja kui nad jõudsid Jeruusalemma lähedale ja tulid Betfage poole Õlimäele, siis läkitas Jeesus kaks jüngrit ja ütles neile: „Minge külla, mis on teie ees, ja kohe te leiate kinniseotud emaeesli ja sälu ta juures. Päästke need valla ning tooge mulle! Ja kui keegi teile midagi ütleb, siis vastake: „Issand vajab neid. Ta läkitab nad peatselt tagasi.“ Aga see on sündinud, et läheks täide, mida prohveti kaudu on räägitud:

„Ütelge Siioni tütrele:
Ennäe, su kuningas tuleb sulle tasane,
istudes emaeesli seljas
ja sälu seljas, kes on koormakandja looma varss.““

Jüngrid läksid ja tegid just nõnda, nagu Jeesus neid oli käskinud: tõid emaeesli ja sälu ning panid rõivad nende peale ja tema istus sinna. Tohutu rahvahulk aga laotas oma rõivad tee peale, teised raiusid oksi puudelt ja laotasid tee peale. Rahvahulgad aga, kes käisid Jeesuse eel ja järel, hüüdsid:

„Hoosanna Taaveti Pojale!
Õnnistatud olgu see, kes tuleb Issanda nimel!
Hoosanna kõrgustes!““

Pühapäeva pealkiri „Sinu Kuningas tuleb alandlikkuses“ ei kasva välja evangeeliumist, kus öeldakse, et ta on „tasane“ (kr prays „malbe, leebe“, vt Mt 11:29, ka Mt 5:5). Sk 9:9 on heebrea keeles sõna ‘ānī, mille põhitähendus on „vaene“. Vulgata edastab korrektselt: ecce rex tuus veniet tibi iustus et salvator ipse pauper, nagu Martin Luther 1545: Ein Gerechter / vnd ein Helfer / Arm, ja meie vanad tõlked – Rossihniuse perikoopid 1632: ütz eucke, ninck ütz awitaja, waine, täispiibel 1739: öige, ja temma saab abbi; willets, vrd Soome piibli esmatrükki 1641: wanhurskas / ja auttaja / köyhä. Jah, vaene on Jeesus tõesti, kui ta pidi kaks oma jüngrit õhutama ärandama võõraid veoloomi, et linna siseneda ratsutades. Ja kui keegi on vaene, siis peab ta olema ka „alandlik“. Aga see on juba tõlgendus.

Jumalateenistustel loetakse valitud piiblilõike, nn perikoope, ja nende kontekst on teine kui algne Sitz im Leben. See on paratamatu, me ei saa taastada toonaseid sündmusi, saame vaid mõttes neile kaasa elada. Sünoptilistes evangeeliumides järgneb vahetult, et troonipärijana pealinna sisenenu läks otseteed templisse ning hakkas seal eesõues toimuvat jõuliselt ümber korraldama: „Ja Jeesus tuli pühakotta ja ajas välja kõik, kes pühakojas müüsid ja ostsid, ning lükkas kummuli rahavahetajate lauad ja tuvimüüjate pingid“ (Mt 21:12). Kuidas tahes tõlgendada, „alandlikuks“ taolist toimimist küll klassifitseerida ei saa.

Teiselt poolt, meie maailmas, kus kõik on võrdsed, saab olla erinevus vaid (juhuslikult ja ebaõiglaselt) jagunenud võimus ja varanduses. USA afroameeriklased sõidavad kõige uhkemate ja uuemate limusiinidega, sest neil on vaja demonstreerida, et nad on vaestest valgetest võimekamad. Bill Gates ei hooli sellest, temale kõlbab vana Ford. Sest keegi ei kahtle, et tal ei ole vaba raha millegi moekama ostmiseks. Aga kas seda saab tema alandlikkuse märgina tõlgendada?

Kui jätta kõrvale jõuluevangeelium, siis ustavate kirikuskäijate jaoks on kahtlemata kõige tuttavam tekst Jeesuse kui kuningas Taaveti Poja ja troonipärija pidulikust sissesõidust pealinna. Seda lugu loetakse Matteuse evangeeliumist igal aastal ette kaks korda, esimesel advendil ja palmipuudepühal.

Lugu on palju kordi kuuldud, kuid kas kordamine tagab, et ei tuleks pärimisele „kas sa ka aru saad?“ vastata, et ega ei saa küll, nagu Etioopia rahandusminister seda tegi (Ap 8:30jj)? Too mees suutis ometi soravalt lugeda heebrea konsonantteksti. Mõtelgem näiteks: milleks läks vaja kahte eeslit, ja kumma selga Jeesus istus? Markuse ja Luuka järgi oli naaberkülast laenuks võetud eesli puhul väga oluline seik: „kelle seljas ei ole istunud kunagi ükski inimene“ (Mk 11:2; Lk 19:30).

Või siis: mida pidi tähendama põhjendus „Isand/Issand (kr kyrios) vajab neid!“, mida jüngrid ütlesid õigustuseks, kui nad ilma luba küsimata võõrad eeslid valla päästsid ja minema viisid? Kas „isand“ on omanik, kes neid vajab? Kuidas pidanuks juhuslikud pealnägijad teadma, et Jeesus on Issand, kui see saab jüngritegi usutunnistuseks alles pärast ta ülestõusmist, nii et Paulus väidab: ükski ei suuda öelda: „Jeesus on Issand!“ muidu kui Pühas Vaimus (1Kr 12:3)? Võib-olla on hoopis Kõigekõrgemal endal eeslit tarvis, kuna Septuagintas on JHVH/Jehoova asendatud kõikjal kyrios’ega? Küsimus küsimuse peale. Aga jätan praegu need kõrvale ning piirdun piduliku protsessiooni peategelaste – ratsu ja ratsaniku – kui sümbolite silmitsemisega.

Kunagise piiblitõlkijana tean: sõnumi korrektse edastamise raskus ei ole mitte tundmatutes sõnades nagu „keerub“ või „krüsoliit“. Prantsuse dünaamilist ekvivalentsi taotleva Uue Testamendi tõlke Bonnes Nouvelles Aujourd’hui lõpul on sõnastik, kus kirjeldatakse põhjalikult kõiki Ilmutusraamatus mainitud kalliskive ja seletatakse ära, mis imevigurid on „vakk“, „(härja)ike“ jne. Ent ei olegi vaja minna nii vanade tekstide juurde. Vaid 88 aastat pärast esmatrükki ilmus Lutsu „Kevade“ lühendatud ja kommenteeritud kooliväljaanne. Lastekirjanduse teabekeskus nimetas üllitise „Kui Arno isaga koolimajja jõudis…“ aasta 2007 üllatajaks ja andis sellele „Aasta rosina“ tiitli. Õige! Kui 21. sajandi eesti filoloogia (!) üliõpilased ei tea oma emakeeles väljendeid nagu „elukevad“ ja „hambasse puhuma“ ning „võhmale võtma“, kuidas siis saab nõuda algklasside lastelt kolm põlve vanadest tekstidest jagu saamist. Küsitlusel selgus, et 52% esmakursuslastest ei tea, mida tähendavad sõnad „lõõskama“, „küütlema“, „varmas“, „könt“, „kirgas“, „tarmukas“ ja isegi „krõbe“. Rääkimata siis selliste vulgaarsete väljendite teadmisest või kasutamisest nagu „püksid sõeluvad püüli“.

Paraku, ajakohastamisel ei ole kõrvaldatud kõige põhilisemaid probleeme, mis lastel kerkivad. Miks viib Arno kooli isa, ja mitte ema, kas ema oli tol päeval haige? Miks on koolis kaks meesõpetajat, ja mitte ühtegi naist? Hea küll, Julk-Jüri, aga armsa õpetaja Lauri võiks ikka koolikirjanduses meesšovinismi vähendamiseks naiseks muuta.

Sõnade formaalse vaste teadmisest ei ole vanade tekstide ja eriti nende tõlgete puhul suurt kasu. Võtame Piiblis kas või juba mainitud „eunuhhi“, kellest algas ristiusk Etioopias. Kas eesti uusimas tõlkes on ikka tarvis rõhutada, viis korda (Ap 8:27, 34, 36, 38, 39) seda, et mees oli tehtud suguvõimetuks? Põhjust, miks haaremivalvurid peavad olema kohimehed, ei ole raske arvata. Kuningaemand Estrit teenindasid seitse eunuhhi (Est 1:10; 2:3 jne). Aga et ka kõrgel asevalitsejal ei sugeneks testosterooni survel soovi ise võim haarata, oli mõttekas ta karjääri eeltingimusena kastreerida. Nüüdisaja inimese jaoks kujuteldamatu julmus, seks on ju võõrandamatu inimõigus. Sellegipoolest kiusab mind mõte: võib-olla olnuks viisakam jätta alles kuningamehe suhtes aupaklikum ta ametipositsioonile viitamine, nagu Gutslaffi käsikirjas (a-test 1648–1656): ütz Murjani mehs, Candacesse neihnde muriannite Kunningalicko Emmanda kambri mehs, WT 1686: ütz Mohra Mah Mehs / Kandazesse Mohra Mah Kunninglikko Emmändä woimolik Kammerer, Müncheni 1694 kirikirjas: üks Mora Mees, kunninglikko Emmanda Kandakese suur Pälik.

Meie ühiskonnas ja kirikus on kõik inimesed võrdsed sõltumata soost, haridusest, sotsiaalsest positsioonist, kehalisest või vaimsest puudest, terviseseisundist, seksuaalsest orientatsioonist või identiteedist, rahvusest, etnilisest päritolust ning kultuuritaustast. Teiselt poolt – intellektuaalselt aus kristlik kuulutus eeldab maailmapildis, mõtlemises ja ühiskonnas aastatuhandete jooksul toimunud muutustega arvestamist. Arvestamist, et just kultuuritaust on ääretult segav Piibli sõnumi mõistmisel.

Vanas Testamendis on hobune lahinguloom, „vaarao hobused, tema sõjavankrid ja ratsanikud“ (2Ms 14). Saalomonile sai saatuslikuks hobustekarja ülalpidamise kulukus: „Saalomonil oli nelikümmend tuhat latrit vankrihobuste tarvis ja kaksteist tuhat ratsanikku“ (1Kn 5:6). Prohvetid ennustavad aega, mil hobused ära kaotatakse: „Ja sel päeval, ütleb Issand, hävitan ma sinult hobused ja teen lõpu su sõjavankritele“ (Mi 5:9). „Sel päeval, ütleb Issand, teen ma kõik hobused peruks ja nende ratsanikud hullumeelseks. Aga Juuda kohal teen ma oma silmad lahti, kui ma löön sõgedusega kõiki rahvaste hobuseid“ (Sk 12:4).

Eesti talumehele oli aga hobune kõige parem sõber ja abiline. Kui veel oli elus talupoegade viimaseid mohikaanlasi, tuli mul mitu korda kogeda: mehed ei suutnud Piibli Jumalale andestada, et ta on julm hobuste vastu: „Raiu katki nende hobuste õndlad ja põleta tulega nende sõjavankrid“ (Jo 11:6, 9), „Taavet võttis temalt tuhat vankrit ja seitse tuhat ratsanikku ja kakskümmend tuhat jalameest; ja Taavet raius kõigil vankrihobustel õndlad katki“ (1Aj 18:4, vrd 2Sm 8:4) jne. Inimeste hukkamine, jah, see on mõistetav. Aga hobuste kallale kättemaksuks minna? Jube.

Praeguste kirikuliste hulgas muidugi enam hobusega maad harivaid talumehi ei ole ning pastor ei pea seega enne asja juurde asumist selgitama, milline oli hobuse roll antiigis ja kuidas alles 19. sajandil alandati õilis suksu härja asemele atra ja sõnnikuvankrit vedama. Prantsuse rüütel ehk ševaljee (chevalier) tähendab „ratsameest“ (< pr cheval „hobune“, à cheval „ratsa“). Budjonnõi ratsavägi etendas veel Vene kodusõjas otsustavat osa, kuid Teises maailmasõjas vedasid hobused vaid moona. Kuid – täna ei ole sobiv hobuse kuulsusrikkast kultuuriloost liiga pikalt pajatada (kuigi ei raatsi mainimata jätta, et „kavaler“ tuleb itaalia keelest, kus cavaliere oli „ratsanik“ ehk „rüütel“, hiljem härrasmees, daami meessaatja, ja sealt edasi iga üliviisakas austaja).

Eesel on hall pikakõrvaline, Oriendis tavaline veo- ja kandeloom (Equus asinus). Meie mail saab eeslit näha vaid loomaaias. Eesti keele fraseoloogias kohtame teda väljendites nagu koormakandja eesel, eesli vali kisa, eesli kõrvad, kangekaelne nagu eesel. Piltlikult ka rumala, taipamatu, põikpäise inimese kohta sõimu- ja kirumissõnana: Olin viimane eesel, et sind uskusin! Ja meie, vanad eeslid, ei taibanud! Buridani eesel on isik, kes kahe (võrdse) võimaluse vahel valida ei suuda.

Jeesus teadis, et Galilea palverändurid peavad teda Messiaks, ja selle vältimiseks, et talle ei hangitaks hobust, organiseerib ta ise endale eesli. Johannes möönab, et jüngrid ei saanud tol hetkel üldse aru, mis on sellise valiku mõte (Jh 12:16). Mõtte saab teada, kui lugeda prohvet Sakarja raamatust rohkem kui vaid üks salm: „Tema on ‘ānī ja sõidab eesli seljas, emaeesli sälu seljas. Mina hävitan Efraimist sõjavankrid ja sõjaratsud Jeruusalemmast, sõjaammudki hävitatakse. Ja tema kuulutab rahvaile rahu.“ Teisi sõnu: Rahuvürst (Js 9:5) ei tule tankil ega soomukis, vaid krusa kastis.

Aga mis basileus see on, kel ei ole hobust ega ratsaväge? Selliste koht on võllas (Jh 19:19–22). Isegi dekoratiivkuningatele ei lubata kõike, nagu näitab nurisemine prints Williami alastipiltide avalikustamise järel. Siniverelised on küll meiega samast lihast ja luust, aga – hormoonide möllamist pannakse prints Harryle pahaks. Quod licet bovi non licet Iovi. See ei muuda muidugi midagi tõigas, et kuningriiklusest on järgi jäänud turistlik atraktsioon, muinasjutu instseneering: saab lavastada vahtkonnavahetust jms.

Sümbolite inflatsioon on tegus tegur. Kiriku ja riigi, religiooni ja poliitika lahutamine andis tõuke poliitika tähtsuse paisutamiseks. Vastuseis sakraalsusele allumise pooldajatega võimendas olulisel määral võitlust vabaduse eest. See määras transtsendentse käsituse režiimist – inimesed saavad endale ise seadused teha. Mitte keegi ei saa enam ennast kodanikuna kujutleda teispoolsuse käsutäitjana. Inimeste riik on inimeste looming, nii et praegu on kõige andunumategi usklike silmis lausa pühaduseteotus siduda Jumala ideed meid ühendava korra või meid lahutava korralagedusega. Meist on saanud metafüüsika demokraadid.

Religioonist väljumine ei tähenda usust väljumist, vaid väljumist maailmast, milles religioonil on struktureeriv roll, kus ta kontrollib ühiskondade poliitilist vormi ning määrab sotsiaalsete sidemete ülesehituse. See tähendab üleminekut maailma, kus religioonid on küll endiselt olemas, kuid poliitilise vormi ja kollektiivse korra sees, mida nemad enam ei määra.

Kuningat peeti ligikaudu viis tuhat aastat, riigi tekkimisest saadik, üksmeelselt taeva ja maa ühenduskohaks. Kuningas oli religiooni kontsentraat. Kuningast kõneldes räägiti materialiseerunud ning võimu vormist tähistuse leidnud heteronoomiast, mille kiirgus ulatub võimukoldest madalamate ja kõrgemate astmete hierarhilist jada pidi sotsiaalsete sidemete viimsetegi harudeni. Tollal kehastas võim inimestest kõrgemal asuvat, praegu pole ta enamat kui meie püüdluste esindaja, kel pole muud sisu kui see, millega võimule allujad teda varustavad.

Demokraatlik võim avaldab end immanentsena. Nagu näitab sotsioloog Marcel Gauchet, leidsid nüüdisaegsed demokraatiad tee stabiilsusele alles siis, kui avastasid, et kooskõla nautimiseks tuleb leppida erinevusega, selle asemel et otsida asjatult kokkulangevusi. Võimu ja ühiskonna metafüüsiline seotus ei lähenda neid teineteisele, tegelikult viib see neid teineteisest koguni eemale. Mida enam on nende vahel sisulist samasust, seda enam on funktsionaalset erinevust. See tähendab, et normatiivse transtsendentsuse kohalt taandatud teisesus kerkib esile poliitilise masinavärgi sees asjaosaliste jaoks nähtamatuna ja nimetamatuna, kuid ometi äärmiselt tõhusana.

Eestlastel pole olnud oma kuningat. Jah „vanal heal rootsi ajal“ oli kusagil kaugel kuningas ning tsaariajal sai palvekirju kirjutada heale isakesele. Aga ise kätte võidetud omariiklusse on suhtutud paraja põlgusega, olgu kunagisel klikiajal või praegusel erakondade ajal, kui vabakonnad tahavad võimu enda kätte. Meie ususuhe toitub samadest juurtest kui poliitikute pragmatism.

Nüüdisaja ettehooldusriikides (pr État-providence) toimuvaid süvahoovusi hoomamata ei saa me pihta tänase jutluseteksti sõnumile. Ajastul, mil kõik inimesed on võrdsed, s.t võrdväärtuslikud, vaatamata oma ametile ja vaimsetele võimetele, on jutt kuningast, kes sõidab lahinguratsu asemel eesli seljas, sentimentaalne ja sisutu. Klient on kuningas, kaubamajas. Kui kuningaks kutsutu aga on näidendi või muinasjutu tegelane, siis olgu ta ülbe või alandlik, on see ainult mängult. Kuningas eesli seljas on nunnu nagu Jõuluvana, kes ei kihuta ringi Range Roveriga, vaid põhjapõdrarakendis. Üks meelelahutus kõik. Performance.

Wittenbergi aktivistid tegid ettepaneku, et linna selle aasta Lutheri auhind „Kartmatu sõna eest“ (ja 10 000 €) antaks Venemaa punkbändile Pussy Riot. „Jeesus oleks neid tüdrukuid toetanud. Jeesus protestis oma ajastu usutegelaste ja liigkasuvõtjate korruptsiooni vastu,“ sõnas katoliiklasest poliitik Heiner Geissler. Tema arvates tegi Pussy Riot sama – protesteeris Vene õigeusukiriku, riigivõimu ja Venemaa pangaoligarhia korrumpeerunud suhete vastu.

Selguse mõttes ütlen välja, et ma ei propageeri kuninga-institutsiooni restauratsiooni, rääkimata introduktsioonist. Mis läinud, see läinud. Setu ja Sõrve „kuningad“ vajavad, et pidulistel oleks kilk peas. Tahan hoopis öelda, et kiriku kuulutuse kosmeetilistest kohendustest ei piisa pikemas perspektiivis püsimajäämiseks. Mõnel eesrindlikul maal ei palvetata enam Our Father who art in heaven, Thy kingdom come, vaid pöördutakse sooneutraalse Our heavenly parent poole. Aga kes seda vabakasvatavat lapsevanemat tõsiselt võtab?

Tuleb leppida, tahame seda või mitte, et käimas on maailma vabanemine lummusest (pr e désenchantement du monde) ja et ristiusk on religioonist väljumise religioon (pr la religion de la sortie de la religion). Transtsendentse dimensiooni taotlemise asemele jääb üksteisest hoolimine. Kuniks jääb.

Ja – kus on kirjutatud, et Kristuse teisel tulemisel tervitavad teda paganate massid? Võib-olla peabki enne limiit otsa saama, nagu annab teada apostel Paulus: „Vennad, ma ei taha ju, et teile jääks teadmata see saladus – et teie poleks enda meelest targad –, et Iisraelile on osaliselt tulnud paadumus, kuni paganate täiskogus (plērōma) on sisse astunud, ja nõnda pääseb lõpuks kogu Iisrael, nagu on kirjutatud?“ (Rm 11:25j)

 

Toomas Paul (1939) on teoloogiadoktor ja EELK emeriitõpetaja.

 

(Foto eest täname Eesti Kiriku toimetust.)

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English