„Kõige parem on tühjas kirikus käia mõtisklemas, olla vaikuses ja üksinduses“, kuuleme tihti inimesi rääkivat. Üha kiirenevas elutempos ja müras-käras on tihti just tühi kirik see pühalik pelgupaik, vaikuse saar, mida vajame hingetõmbeks, järelemõtlemiseks, iseendaga ja Jumalaga rääkimiseks. Ja ometi tähendab kirik mitte ainult hoonet, vaid eelkõige kogudust, inimesi, osadust ja ühist palvetamist.
Käesoleva aasta aprillis toimus EELK Usuteaduse Instituudis konverents „Uus Testament: kirik ja misjon“. Sotsioloog Liina Kilemit jagab Kirik & Teoloogia lugejatega oma mõtteid sellest konverentsist: „Näha nii paljusid innustunud ja tegusaid, ideedest pakatavaid noori töötegijaid ja uute koguduste rajajaid arutlemas meie kiriku misjoni üle täna ja tulevikus, mõjus igati lootustandvalt ja positiivselt. Kilemit tõstab esile ka teravamaid küsimusi: „Kaasaegne ühiskond on kiiresti muutuv, diferentseerunud, individualiseerunud, mitmetahuline ja kirju ja see püstitab küsimuse, kuidas kõnetada sedavõrd erineva tausta, arusaamade ja huvidega gruppe? Kaasaegne misjon tundub sellel taustal tohutu väljakutsena.“ Ning kui inimene on leidnud usutee, tulnud kogudusse, siis „kogudusse sisse elamine on paraku just värskete luterlaste puhul valusaks teemaks: pahatihti jäetakse uustulnuk üksi ega kaasata teda ei omavahelisse suhtlusesse ega ühistegevustesse. Sellisel juhul kipub koguduslik elu aga inimese jaoks üsna tihti tahaplaanile jääma ning on tõenäoline, et varsti näeb teda kas mõnes teises konfessioonis või soikub pettumuse tõttu tema usuelu.“
Artiklite rubriigis avaldame Tartu Ülikooli Majandusteaduskonna kaubandusõiguse lektori Alver Aria kirjutise “Vaimuliku dilemmad pihtimisel”. Artikkel keskendub probleemile: milline peaks olema vaimulike positsioon pihtimisel saavutamaks pihtiva isiku eetilist tasakaalu ja kogukonna suurema osa liikmete julgeolekut? Ning uurimisobjektiks on: katoliiklik pihtimise protseduur ja selle mõju pihisaladuse käsitlemisele kristlikus kogukonnas. Ta tõdeb: “Täiesti läbi arutamata on eestikeelses teoloogilises kirjanduses pihtimisel saavutatava meeleparanduse kui isiku identiteedi loomise, vaimse tasakaalu ja õnnetunde saavutamise meetodi tähendus. Nii mitmedki sotsiaalsed konfliktid jääksid ära, kui inimesed saaksid end tühjaks rääkida ning oma kibestumistega lõpparve teha.”
Jutluses “Armuline Jumal” (Mt 9:1-8) kirjutab Kirik & Teoloogia kolleegiumi liige Orenti Mägi “Mis patt, küsid sa? Mu enda eluviis reedab mind ja põhjustab. Aga seletamatud, tõesti seletamatud ja põhjendamatud kohutavad kannatused miljonitel inimestel? Kust need küll tulevad? Mõtle asi lõpuni, ja sa leiad, et põhjuseks on Jumal. Kõige algataja on Jumal. Ja kui oled selleni jõudnud, peaksid taipama, et kõigi hädade põhjuseks olen mina, Aadam. Minu pisim Jumala loodud korrast väljaspool olev mõtteke või tundeke on kõigi ülejäänud inimeste hädade põhjuseks. Me oleme üksteisele hädade põhjustajateks. Mis sa urgitsed inimese elu, kes on haiguses või hädades-kannatustes? Kui näed kannatavat inimest, paranda‒muuda oma meelt, mõtteviisi, eluviisi, suhtumist, nii et see oleks Jumala loodud kord.”
(Foto: Ergo Naab)
Tänases numbris:
Alver Aria, Vaimuliku dilemmad pihtimisel.
Liina Kilemit, Konverentsist „Uus Testament: kirik ja misjon“ sotsioloogi pilgu läbi.
Orenti Mägi, Armuline Jumal (Mt 9:1-8).
Luterliku Maailmaliidu 3. rahvusvaheline seminar ilmikjuhtidele.
Kutsume jätkuvalt ajakirja Kirik & Teoloogia väljaandmist toetama! Hakka meie püsiannetajaks!
Vaata ka, kuidas viidata Kirikus & Teoloogias avaldatud kirjutistele.
Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele.
„Reformatsioon 500“ logoga rubriigist leiab ülevaatlikult reformatsiooni juubeliga seotud tekstid, mis on ilmunud ajakirjas Kirik & Teoloogia ja ajalehes Eesti Kirik aastatel 2010-2017.
Vaata ka uuendatud 2011.–2018. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.