Artiklid

Vaimuliku dilemmad pihtimisel

Uurimisküsimuse püstitamine

Migratsioon toob kaasa isikute saabumise, kelle taustast teavad sihtriigi elanikud vähe või üldsegi mitte. Nende hulka kuuluvad põgenikud ja välismaalt saabunud tööjõud. Ühelt poolt on põgenikud kannatajad, samas selgub mõnikord nende osalemine rahvuslike või religioossete gruppide võitlusrühmades või ka lihtsalt osalemine massilise vägivallas.

Uuritava teemaga edasiminekuks kirjeldame arutelu all olevat situatsiooni: Vaimulik on sunnitud tegelema isikuga, kellel pole koguduses soovitajaid ja pole täpselt teada isiku taust. Sellised võivad olla põgenikud või vöörtöölised – ta võib olla sooritanud lähteriigis selliseid kuritegusid (tapmine, orjastamine, vägistamine, tahtlik vigastamine). Keskendume pihtimisele kui mineviku saladuste vaimulikule avaldamise vormile ning pihisaladusele.

Sõnastame uurimisprobleemi: milline peaks olema vaimulike positsioon pihtimisel saavutamaks pihtiva isiku eetilist tasakaalu ja kogukonna suurema osa liikmete julgeolekut?

Uurimisobjektiks on: katoliiklik pihtimise protseduur ja selle mõju pihisaladuse käsitlemisele kristlikus kogukonnas.

Pihtimise ja andestamise protseduur

Andestuse mõiste on nii kristluses, judaismis kui ka islamis. Katoliku kirikus on vaimuliku tegutsemise aluseks Lateraani IV Kirikukogu (1215) kaanon 21 pihisaladuse kohustuse sõnastamisega, mille käigus preestril on absoluutne kohustus pidada pihtimise käigus teada saadut saladuses (inglise keeles „Seal of the Confessional“) Pihisaladust rikkunud preester tuleb saata kloostrisse meeleparandusele (Meissner 2011: 27). Pihil (sakramendil) kui andmeesitamise ning faktidele hinnangu andmise protsessil on etapid – algus, keskne osa ja lõpp. Algus peab sisaldama kindlapiirilist pöördumist vaimuliku poole ja faktide (pattude) esitamist koos enesehinnanguga. Ajalooliselt tekkis katoliiklaste ja protestantide vahel diskussioon pihtimisega seonduvalt. Luther märkis, et andestust ei saada mitte lihtsalt pihtimise ja ära kuulamisega. Erinevalt katoliiklusest pole vajalik pattude üksikasjalik loetelu ja südametunnistuse uurimine. Lutheri kohaselt saab patud andestada vaid Jumal läbi indiviidi mentaalse suhtlemise Jumalaga, mitte vaimulik – vaimulik on vaid südametunnistuse ärkamise ja kahetsuse tunnistaja. Calvin lisas, et pihtimise positiivsus peaks tulenema usust ja meeleparandusest nii Jumala kui kiriku ees, mitte kirikukaanoni kohustuslikkusest (Carey 2018: 50). Meeleparandus peaks andma stiimuli hoidumaks edaspidisest patustamisest ja tal on hoiatamisfunktsioon.

Kuriteo ilmalik majanduslik mudel (Becker 1968) oma staatilisel kujul sisaldab küll meeleparandust, kuid mitte lunastuse ideed. Kuritegu on indiviidi valik, kus ideaalsel kujul järgneb karistus hirmutaval tasemel (kuritegude tehingukulude tase peab olema piisavalt kõrge kurjategija jaoks). Oluline on: karistuse vältimatus; karistuse saamine seaduses ähvardatud määras; hoiatav mõju mitte ainult kurjategijale endale, vaid ka teistele isikutele. Beckeri skeemi eelduseks on kuritegude tõenäosuslik vähesus (enamik inimesi ei riku seadust) koos karistuse maksimaalse raskusega. Samas ei tohi olla karistus liiga karm. Stigler (1970) märkis, et kui esialgne karistus on liiga karm (näiteks surmanuhtlus, siis võib paar inimest lisaks tappa, sest karistus on sama). Riiklikult oleks vajalik ühendada kiriklik pihtimine kui hoiatamisfunktsioon siiski kuritegude ilmaliku karistamisega.

Väärtuste siht on usklikul ja mitteusklikul erinev – religioosselt läheb pihtima üldreeglina usklik inimene (pöörduda võib vaimuliku poole ka uskmatu, kuigi uskmatu inimese taotlus saada Jumalalt andestus jääb arusaamatuks). Pattude andestuse eesmärk on saavutada surmajärgne tarbimine – elu paradiisis (reputatsioon Jumala silmis). Seetõttu on usklik valmis kandma pihtimise kulud ja riskid – läbima vaimuliku poolt karistuse, tegema midagi käitumise parandamiseks ning riskima teabe ülestunnistamisega vaimulikule. Muidugi peab usklik arvestama ka kuriteo kulusid elu jooksul teostuvale tarbimisele, kui tema tegu saab õiguskaitseorganitele teatavaks.

Mitteusklik, kes kaalub kuriteo kulusid, ei arvesta surmajärgset tarbimist ja tema kaalutlused piirduvad füüsilise eluea perioodiga (sotsiaalse reputatsiooni, vangis oleku aeg jne).

Pihtimise erinevus ilmalikust kohtumõistmise menetlusest seoses hirmutava ja halbu tegusid ärahoidva mõjuga on, et kiriklik pihtimine koos meeleparandusega piirdub pihisaladuse tõttu ainult konkreetse pihtinud isikuga, tal puudub hirmutav mõju teistele kuritegu kavatsetavatele isikutele. Ilmaliku kuriteo menetlemisel on hirmutav mõju mitte ainult konkreetsele isikule, vaid ka kogukonnale.

Pihtimise katoliiklik protseduur

Pihtimisel võiks olla seega religioosne (suhted Jumalaga), psühholoogiline (isiku käitumise paremaks muutmine) ja sotsiaalne (halbade tegude ärahoidmine kaasinimeste vastu) tähendus.

Pihtimisel kui religioossel protseduuril peavad olema järgmised eeldused – narratiivi olemasolu, mis põhjendab pihtimist ja kehtestab protseduuri; reflektiivsus ja emotsionaalsus, mis tagab meeleparanduse; ja strateegiate tulemuslikkus, mis kutsub inimeses uuesti esile vajaduse pihtida ning ühiskonna soosiva suhtumise sellisesse protseduuri. Pihtimisel võime eristada järgmisi n-ö sakramente: Jumala poole pöördumise sakrament, meeleparanduse sakrament, pihtimise sakrament ehk enese avamine vaimulikule (mis on keskne sakrament sisaldades ka lootust Jumala armulikkusele), andestuse sakrament Jumalalt läbi vaimuliku poolse pattudest vabastamise, lepitamise sakramendi. Pihtimine sisaldab alati kohustust vältida sarnast pattu tulevikus. Sakramentide alusel läbib pihtimine järgmised astmed: süütunde tekkimine – inimene peab tundma end süüdi milleski, mida ta on teinud või mõelnud. Isik peab esitama endale sisemiselt süüdistuse; oma teo patuks tunnistamine; sisemine tahe pihtida ja taotleda andestust; kahetsus; privaatne suuline pihtimine vaimulikule; karistuse kandmine (paastumine, palvetamine, annetuste tegemine jne.); meeleparandus; kahju hüvitamine; pattudest vabastamine; leppimine teiste isikutega ja Jumalaga; tulemuse saavutamine – andestuse saavutamine.

Pihtimise teoloogiline narratiiv on pärast pattulangemist tekkinud inimkonna ja inimese eraldatus Jumalast, mille tõttu inimene ei oska enam eristada head ja halba. Patustamine on alati seotud halbade tegude tegemisega teiste inimeste vastu. Pihtimine viib läbi enesehindamise avanemisele Jumalale ja liikumisele Jumala poole koos oma inimlike nõrkuste kui ka kannatustega (Wilkes 2014: 61 ja 65).

Vaimuliku positsioon tuleneb Piiblist (Matteuse 16: 18-19), kus Jeesus tegutseb lojaalsena Jumalale, Jeesus omakorda volitab Peetrust juhtima maapealset kogudust. Pihiisa sõnu tajutakse kui Jumala sõnu, sest pihtimine on jumalik rituaal. Ilma seoseta Jumalaga kaotab pihtimine oma tähenduse, sest andestus saadakse Jumalalt.

Reflektiivsuse ja emotsionaalsuse käsitlemisel võiks aluseks võtta M. Foucault, kelle käsitluse järgi ülestunnistus on tõe rääkimise tehnoloogia, mis aitab luua „mina“ – tehnoloogia põhineb antiiksel printsiibil „tunne iseennast“ – enda tavade, emotsioonide tundmaõppimine, enesejuhtimine ja muutumine tõde ülestunnistavaks subjektiks (Foucault 1998a ja 1998b). Iseenda tundmaõppimine ei põhine eetiliselt mitte niivõrd patust keeldumisel, kuivõrd positiivse eneseteadvuse loomisel ja mentaalse vabaduse saavutamisel (Besley 2005: 355 ja 371). Foucault kasutab terminit „tõe režiim“, mis sisaldab verbaalseid ja mitteverbaalseid protseduure tõe manifesteerimiseks ning tõe avaldamise tingimusi ja tõe avaldamisega kaasnevaid kohustusi (Foucault 2014: 6 ja 93).

„Mina“ loomist mõjutab kultuuriline taust, põgenike puhul seda eriti. Kultuur (sealhulgas religioon) määrab, millised teod on piisavalt halvad nende hukkamõistmiseks ja sealhulgas ülestunnistamiseks. Sellest küsimusest võib tuleneda järeldus, et inimene peab kiriklikuks pihtimiseks olema sotsiaalselt ja psühholoogiliselt küpsenud – tal peab olema vajadus kellegagi jagada teda kannatama panevat kogemust ja ta peab aru saama religioosse ülestunnistuse tähendusest. Seega ei saa pihtimine olla formaalne akt vaimulikule meeldimiseks, vaid sisemise sunduse tulemus.

Pihtimisse soosiv suhtumine ühiskonnas tuleneb vajadusest vähendada psühholoogilisi pingeid ning edendada sisemise meeleparanduse kaudu sotsiaalselt aktsepteeritavat käitumist. Pihtimise vajadus võib tekkida pöördumisel usku endise eluga lõpparve tegemiseks, aga ka elamisest kogukonnas, kus pihtimine on elustiili osa (katoliiklikud ja õigeusklikud kogukonnad). Pihtimise elustiiliga kogukondades pöördutakse pihtimissooviga kiriku poole konkreetse patustamise järel või sooviga lahendada konkreetseid probleeme (Kettunen 2002: 15).

Probleemide üle arutamiseks on vajalik sõnastada patu tunnused, sest liigne vaimuliku poole pöördumine võib tekitada „pihtimise müra“. Fisher (2018: 134) loetleb ajalooliselt kindlasti pihtimisele kuulunud patud: surmapatud („mortal sins”) kas ülestunnistamise vajadusel või iga-aastaselt ning andestatavad patud („venial sins”). Surmapattudel on kolm tingimust: tõsidus – patt peab olema piisavalt kuri; piisav teadmine teo või kavatsuse tõsisest kurjusest; täielik tahe teha kurja. Õnnetuse või teadmatuse tõttu patustamine pole surmapatt. Surmapatt ei luba hingel pääseda, kuni patustaja pole meelt parandanud, on tema suhe Jumalaga katkenud. Andestatavad patud on vähem tõsised, kuid nad rõhuvad südametunnistust, tõstavad esile meie kurje iseloomuomadusi ja viivad kõrvale Jeesuse poolt näidatud teest.

Sotsiaalse rahu säilitamiseks ning inimlike kättemaksuihade mahasurumiseks on pihtimise protseduurile kehtestatud pihisaladuse tingimus.

Andmete kaitse pihisaladusena

Pihil räägitut loeb kirik pihisaladuseks. Eestis reguleerib vaimuliku ja abipersonali pihisaladuse kohustust „Kirikute ja koguduste seaduse“ (RT I, 30.12.2017, 16) § 22, mis siiski sätestab saladuse hoidmise kohustuse laiemalt kui ainult pihtimine. „Vaimulik ei või avaldada temale erapihil või hingehoidlikul vestlusel usaldatut, samuti isikut, kes erapihil või hingehoidlikul vestlusel käis“. EELK oma juhistes pihi läbiviimise kohta märgib: „Piht on kiriklik talitus, milles kristlane tunnistab vaimuliku ees oma patud üles ja saab need andeks pihiisa lahtimõistvate sõnade läbi.

Lisaks erapihile lisandub seadusega hingehoidlik vestlus, mis ei sisalda pihtide protseduurilist külge. Hingehoidlik vestlus sisaldab aga siiski tahet fakte avaldada ning kanooniliselt fakti ära kuulanud vaimulik ei lähe seda edasi rääkima. Samas on probleem praktikas see, mille poolest hingehoidlik vestlus eristub tavalisest vestlusest.

Karistusseadustiku § 72 lg 1 p 1 kohaselt „õigus tunnistajana keelduda kutse- või muus tegevuses teatavaks saanud asjaolude kohta on Eestis registreeritud usuorganisatsiooni vaimulikul.“ Sama seaduse § 72 lg 1 kohaselt on õigus ütluste andmisest keelduda ka vaimuliku abipersonalil. Karistusseadustiku § 72 lg 3 järgi on vaimulikul ja abipersonalil kohustus siiski anda ütlusi, kui ütluste andmist taotleb kahtlustatav või süüdistatav.

Seega on kommunikatsioon erapihil ja hingehoidval vestlusel toodud juba seadusega eelisseisundissevõrreldes tavalise andmevahetusega.

Piiskop Einar Soone (2003) soovitab: „Kui on tegemist ränga kuriteoga, saab pihiisa soovitada, et asjaosaline ise oma süü üles tunnistab ja vastavalt seadusele karistust kannab. Mingil juhul ei saa ta seda ise süüaluse eest teha. Nii rikuks ta ametivannet ega suudaks oma hingehoidlikku ülesannet täita.Soone ei täpsusta, millised kuriteod on rängad ning kuidas anda mõjuvat soovitust.

Nõustaja (jurist, arst, psühholoog) konfidentsiaalsuskohustus kliendi suhtes pole nii absoluutne nagu vaimulikel. Kui nõustaja ikkagi näeb kliendis suurt ohtu paljudele inimestele, siis ta võtab midagi ette kurja teo ärahoidmiseks.

Vaimulikel on senini olnud vaikimiskohustus isegi ekstreemsetel juhtudel (Donze 2018: 272). Andmekaitse pihtimisel soodustab kuritegelikku käitumist. Põgenik võib tulevikus olla vägivaldne ja võimalikud on uued ohvrid, sest vaimuliku poolt antud soovitus käituda edaspidi õiguskuulekamalt ei pruugi olla piisavalt mõjus.

Käitumine ja erandid pihisaladuse puhul

Vastuväide pihisaladuse absoluutsuse vastu on järgmine – pihisaladuse reegel, mis on loodud ligimesearmastuseks ja indiviidi kaitseks ei tohiks töötada vastu ligimesearmastusele. Pihisaladuse absoluutsus on seotud vaimuliku ja ka kiriku hea nimega, kuritegeliku käitumise ärahoidmine seotud südametunnistusega. Mis võiks olla alternatiivselt Jumalale meelepärasem, kas vaimuliku hea nime säilitamine või tulevaste ohvrite kaitsmine?

James E. Connell (2018) kirjutas seoses laste suhtes toimepandud seksuaalkuritegudega, et katoliku kiriku seadusega keelatakse kirikust väljaheitmise ähvardusel preestril talle pihil teadasaadu avaldamine ükskõik mis moel – sõna või teoga. Selle tulemusena ei teatanud preestrid kurjategijatest tsiviil- ja kirikuvõimudele. Laste seksuaalne ärakasutamine on ühelt poolt kuritegu(kuriteo ja karistusega tegelevad õiguskaitseorganid, kelle tegevust ei tohi takistada), teiselt poolt religioosne patt (sellel juhul on kohane rääkida meelparandusest ja andestusest religioosses mõttes).

Katoliku kirik on siiamaani andnud preestritele juhise teatada laste vastu suunatud kuritegudest ja veenda või julgustada pihtinud isikut ise pöörduma võimude poole, kuid pihisaladust ei saa siiski rikkuda (Catholic Voice, 27.03.2019). Sitsiilias tappis mafiooso 1992. aasta mais kohtuniku, tema naise ja ihukaitse ning pöördus vaimuliku poole ülestunnistusega. Vaimulik küll avaldas fakti sellisest pihtimisest ilma nime mainimata, kuid keeldus avaldamast mafiooso nime. Samas Ravenna piiskop mõistis ka sellise avalikkuse informeerimise hukka, sest politseil on võimalik pihtinud isik tuvastada (Hebblethwaite 19.01.1994: 9).

Siiski on paavst mõistnud laste ja haavatavate kaitse vajadust ning kehtestas uued reeglid ahistamise juhtudel (Pullella 29.03.2019). Uute katoliku kiriku reeglite järgimist ning nende koosmõju riiklike seadustega on vaja eraldi analüüsida.

Ilmalikult uuritava kuriteo puhul on konflikt kurjategija ja ohvri vahel – kurjategijal on õigustatud ootus karistuse õiglusele ning karistuse aegumisel sündmuse unustamisele. Ohver ootab, et kuritegu karistatakse ning karistuse vältimatus hoiab ära järgnevad kuriteod. Pihtimise puhul ohver välistatakse protsessist, omavahel võistlevad vaimuliku ja kurjategija väärtused. Kohtulik kahetsemine välistatakse, kahetsemise tunnustus on religioosne ja konfidentsiaalne.

Riiklikult tunnistatakse pihisaladuse kui religioosse tava kehtivust ja selle rikkumine riigi poolt ei anna paljudel juhtudel tõendusmaterjali kuriteo ilmalikuks menetlemiseks. USA-s (Oregonis) vanglaametnikud lindistasid mõrvakahtlusega isiku pihtimist katoliku preestrile – see tõend loeti kohtu poolt mittekehtivaks (R.N.S. 19.02.1997: 184). Pihtimine Skype’i või telefoni teel peaks olema pihisaladus ning ametivõimud ei tohiks ülekannet jälgida.

Kas pihisaladus kehtib ainult pihtinud isiku enda tegude kohta või ka tema poolt kirjeldatud teiste isikute tegude kohta? Selline probleem tekib näiteks põgenike poolt kodumaal läbielatud kannatuste kirjeldamisel. Milline võiks olla isikute ring, kelle käitumise avalikustamise kohta ei kehti pihisaladus? Perekondlikud faktid võiksid olla pihisaladused, aga kas selleks võiks olla religioosse rühma ja liidrite teod? Seejuures ei pruugi põgenik ise olla liidrite kuritegudega seotud ja ta vaid kirjeldab pealt nähtud sündmusi. Sellise info vaimuliku poolt edasirääkimisel võib põgenik olla ohus. Seega peaks vaimulik pihtimisel küsima, kas isik on nõus teabe edastamisega, millises mahus ja kellele. Eelneva mõttearendusega seostub pihtimise motiivi küsimus – pihtimise vastuvõtmisel peaks vaimulik alati küsima, miks isik tahab just nüüd ja selliseid fakte pihtida. Motiivi selgitamisel on vajalik aru saada isiku poolt pihtimisega soovitud tagajärjest. Siis saab aru, kas isik püüab vaimulikuga manipuleerida või esitab fakte täies ulatuses. Motiivi probleem tekib laialt teadaolevate faktide pihtimisel – näiteks kurjategija kirjeldab kuritegu, mille üksikasjad on avalikult läbi arutatud kohtuistungil. Tavaliselt korrastatakse oma suhteid Jumalaga. Huvitav olukord tekib siis, kui isik soovib näidata vaimulikule meeleparandust ning saada religioosset andestust, samas kohtuprotsessil jätkab eitavat kaitsetaktikat. Ka manipuleerimise puhul kehtib pihisaladuse reegel, kuid andestust ei tohiks järgneda. Vaimulik pole kohtumõistja, ta ei saa võrrelda kohtulikke tõendeid pihtimise käigus avaldatud faktidega. Küll võiks ta juhtida pihtiva isiku tähelepanu asjaolule, et tema poolt pihtimisel avaldatu ei lange kokku tema poolt avalikkuses räägituga ning lojaalsus Jumalale nõuab tõe avaldamist ka avalikult. Ei saa olla tõde Jumalale ja tõde teistele inimestele – selline vastuolu tähendab silmakirjalikkust.

Pihtimise uued vormid

Vaimulike roll on muutumas – kui Piibli kohaselt on põhirõhk Jumala nimel kohtumõistmisel (patustajale öeldakse „ta on eksinud, ta lubab edaspidi niimoodi enam käituda, vaimulik annab andestuse ja uks patustaja taga sulgub“), siis juba 1960-tel sai aktuaalseks pihtimise käigus antav nõustamine. Sellist nõustamist võib nimetada „mitte-direktiivseks nõustamiseks“, kus ei anta  käitumisnõu, vaid abistatakse inimest iseenda probleemide avamisel (jutustamisel) ja vastuste leidmisel (Davin 1967: 60).

B. Arruñada (2009: 443) võrdleb katoliku kirikut pihtimisprotseduuris spetsiaalteenuse vahendajaga (vahendaja pihtiva isiku ja Jumala vahel) ja toob majandusest sisse tehingukulude mõiste. Mida vähem on protsessis vahendajaid, seda väiksemad on tehingukulud ühiskonnale ja väiksemad informatsioonikaod. Arruñada tsiteerib Adam Smithi ja Max Weberit, et katoliiklik pihtimine on vähem efektiivne kui protestantlik lunastuse taotlemine vahetult Jumala poole pöördudes.

Kristliku kiriku algusaegade eeskujul rakendavad üksikud vaimulikud grupipihtimist, kus on võimalik rakendada grupiteraapiat. Mõningad kristlikud rühmad on isegi avaldanud mõtet, et grupipihtimise puhul pole üldse vajalik vaimuliku juuresolek (Davin 1967: 60). Muidugi tekitab grupiteraapia küsimuse pihisaladuse säilitamise võimalikkusest ning vaimuliku puudumine pihtimiselt, kes ikkagi hindab meeleparandust, kas karistus määratakse endale ise või grupi poolt ja mis volitusel grupp otsustab andestuse küsimuse.

Pihtimisel on isiku otsustada, mida ta vaimulikule räägib. Ühest küljest on see seotud ühiskonna moraaliga (kas peetakse üldse moraalituks rohkem või vähem varjata fakte vaimuliku eest). Teisalt üha rohkem väheneb formaalse kiriku osatähtsus ning suureneb isikute arv, kes tajuvad Jumalikkust ja sellest lähtuvat õigluse mõistmist isiklikult loodud mõistetes. Kui isikud tajuvad võimalust saada andestust Jumalalt ilma vaimulikule pihtimata ja pihtides otse Jumalale, siis pihisaladuse probleemid langevad ära.

Kokkuvõte

Pihisaladuse käsitlemisel võivad kokku põrkuda riiklikud huvid koguda võimalikult palju teavet ja panna kõikidele kodanikele kohustus informeerida õiguskaitseorganeid kuriteoohtudest. Kontrolli vajadus on kasvanud seoses globaliseerumise ja indiviidide liikuvuse kasvuga. Samas põrkub see kiriku käsitlusega vaimulike konfidentsiaalsuskohustusest ja indiviidi vastutusest eelkõige Jumala ees. Kiriku seisukoht on mõistetav ka kuriteo ja patu erisuse aspektist – kuriteoks on riigil võimalik tunnistada palju tegusid, sealhulgas poliitilisi, ning pihisaladuse absoluutsuse rikkumisel on kirikul üsna raske vastu seista riigi poolt kehtestatavale teavitamiskohustusele. Samas on kirik pihtimissaladuse tõttu ebaefektiivne kurjategijate mõjutamisel end ilmalikult üles andma kandmaks ära religioosse andestuse kõrval riiklikku karistust. Teadmine võimalikest kuritegudest jääb pihtimist vastu võtnud vaimuliku tasandile ning ei jõua isegi kiriku enda kõrgematele tasanditele. Patustanud isikute suhtes meetmete avalikku mitterakendamist võidakse tõlgendada kuritegude varjamisena. Pihisaladus hõlmab ka isikute pöördumist, kelle avaldusi võib võtta mittekahetsemisena, seega pole meeleparandust toimunud, isik on ohtlik ka vaimuliku hinnangul, kuid avalikkus ohust teada ei saa.

Pihtimise enda rituaal on sügavalt kinni traditsioonides ja mitmeid enese „mina“ psühholoogilise arendamise meetodeid ei saa kasutada. Puudub grupi sotsiaalne mõju – grupi toetus patust ülesaamiseks ja isiku emotsionaalne toetamine. Pihisaladuse tõttu pole statistikat – milliste probleemidega pihil käidi, milliseid meeleparanduse võtteid rakendati ja millised on tulemused.

Arvestades kirikute kokkupuudet mitmesuguse taustaga isikutega oleks vajalik diskussioon pihtimise protseduuri (väärtused, metoodika) ning ainult formaalselt kahetsenud isikute ohtlikkuse vähendamise ja pihisaladuse absoluutsuse üle. Samuti tuleks teoloogiliselt läbi mõelda vaimuliku positsioon – kas ta on vaid Jumala kuuldetoru või on tal ka kogukonda kaitsev positsioon. Täiesti läbi arutamata on eestikeelses teoloogilises kirjanduses pihtimisel saavutatava meeleparanduse kui isiku identiteedi loomise, vaimse tasakaalu ja õnnetunde saavutamise meetodi tähendus. Nii mitmedki sotsiaalsed konfliktid jääksid ära, kui inimesed saaksid end tühjaks rääkida ning oma kibestumistega lõpparve teha.

Kasutatud kirjandus

Arruñada, Benito (2009). Specialization and Rent Seeking in Moral Enforcement: The Case of Confession. – Journal for the Scientific Study of Religion, Vol. 48, № 3, pp. 443−461.

Becker, Gary S. (1968). Crime and punishment: An economic approach. – Journal of Political Economy, Vol. 76, № 2, pp. 169-217.

Besley, Tina A.C. (2005). Self-denial of self-mastery? Foucault’s genealogy of the confessional self. – British Journal of Guidance & Counselling, Vol. 33, № 3, pp. 365-382.

Carey, Patrick W. (2018). Confession: Catholics, Repentance, and Forgiveness in America. – New York: Oxford University Press.

Connell, James E. (05.11.2018). Now is the time to modify the Catholic Church’s ‘seal of confession’. – National Catholic Reporter. Kasutatud https://www.ncronline.org/news/accountability/now-time-modify-catholic-churchs-seal-confession

Davin, James A. (10.13.1967). Confession to Counselling. – TIME Magazine, Vol. 90, Issue 15, p. 60.

Donze, Caroline (2018). Breaking the Seal of Confession: Examining the Constitutionality of the Clergy-Penitent Privilege in mandatory Reporting Law. – Louisiana Law Review, Vol. 78, № 1, pp. 267−310. Kasutatud https://digitalcommons.law.lsu.edu/cgi/viewcontent.cgi?article=6656&context=lalrev

Eesti Vabariigi Valitsus (2019) Pagulasküsimus. – Kasutatud https://www.valitsus.ee/et/pagulased

Foucault, Michel (1998a). The History of Sexuality: 1: The Will to Know. London: Penguin.

Foucault, Michel (1998b). The History of Sexuality: The Use of Pleasure. 2-nd ed. London: Penguin.

Foucault, Michel (2014). On the Government of Living: Lectures at the Collẻge de France 1979−1980. Palgrave MacMillan.

Hebblethwaite, Peter (14.01.1994). Did priest’s sermon on murder, mercy betray his confessor? – National Catholic Reporter, Vol. 30, Issue 11, p. 9. Kasutatud  http://connection.ebscohost.com/c/articles/9404130718/did-priests-sermon-murder-mercy-betray-his-confessor

Kettunen, Paavo (2002). The Function of Confession: A Study Based on Experiences. – Pastoral Psychology, Vol. 51, № 1, pp 13−25.

Kirikute ja koguduste seadus. – RT I, 30.12.2017, 16.

Media Statement on the Seal of Confession and Act Legislation. – Catholic Voice. Kasutatud https://www.catholicvoice.org.au/media-statement-on-the-seal-of-confession-and-act-legislation/

Meissner, Graig A. (2011). The Seal of the Confessional and Maintenance of Confidentiality in Pastoral Practice. – Logia, Vol. 20, № 3, pp. 25−33.

Pullella, Philip (29.03.2019) Pope signs law to prevent child abuse in Vatican and its embassies. – Reuters. Kasutatud https://www.reuters.com/article/us-pope-abuse-vatican-law/pope-signs-law-to-prevent-child-abuse-in-vatican-and-its-embassies-idUSKCN1RA170

R.N.S. (19.02.1997). Taping of religious confession ruled illegal. – Christian Century, Vol. 114, Issue 6, p. 184. Kasutatud http://connection.ebscohost.com/c/articles/9703033007/taping-religious-confession-ruled-illegal

Soone, Einar (15.01.2003). Vaikivad vaimulikud. – Eesti Kirik, № 2.

Stigler, George J. (1970). The optimum enforcement of laws. – Journal of Political Economy, Vol. 78, № 3, pp. 526−536.

Wilkes, Nicola J. (2014). Life and Health: Bonhoeffer’s Normative and Divergent Accounts of Private Confession of Sin. – Theology Today, Vol. 7, Issue 1, pp. 58−68.


Alver Aria (1950) on Tartu Ülikooli majandusteaduskonna kaubandusõiguse lektor.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English