Huvitaval ajastul elame. Kui vahepeal võiski tunduda, et Eesti poliitilisel areenil on välja kujunenud kindlad tegijad ja kindlad mängureeglid, siis nüüd seisame tõsiasja ees, et muutused on suured. Kes oleks võinud arvata, et pärast riigikogu valimisi on poliitilist kirge ühiskonnas rohkem kui enne valimisi? Kes oleks võinud arvata, et parteid omavahel või liikmed ühe partei sees pilluvad üksteise suunas veelgi mürgisemaid nooli kui enne valimisi? Või et poliitiline võitlus ulatub seekord kaugele parteide ringist väljapoole?
Küllap on paljudel tunne, et meil on üle pika aja tegemist tõsise vastasseisu ja võitlusega. Mõnikord jääb mulje, et võitlus vastase vastu lausa pimestab võitlejaid. Otsekui tellitult linastus vahetult enne kõike seda ja selle ajal Eesti kinodes Tanel Toomi lavastatud suurfilm „Tõde ja õigus“. Tammsaare romaani ja sellega ka filmi olulisimaid teemasid on pimestumine võitluses saatuse ja naabriga (ligimesega).
Tõe ja õiguse tagaajamine ning pime võitlus on niisiis ajatud, korduvad praegu jälle. Paljudel võib olla tunne, et ei olegi midagi uut päikese all. Kõik kordub. Kõik on üks suur vaev ja asjatu rügamine. Nii võiks näiteks Koguja raamatu alguspeatükkide kuulsaid fraase just praegusel ajal jälle uuesti ja uuesti korrata. Lakkamatu võitlus tundub olevat kandunud ka kirikutesse, lisaks kiriku ja ühiskonna vahele. Kiriku liikmed tunduvad ajavat taga õigust ning vaidlevad. Kirikute juhid tahavad ühiskonnale näidata tõe teed, nagu tegi Eesti Kirikute Nõukogu soovitustes poliitilistele parteidele enne valimisi. See omakorda põhjustab vaidlusi selle üle, kui palju peaksid või võiksid kirikud või usklikud ühiskonna asjades kaasa rääkima või rääkida.
Mis me siis teeme? Tänane Kirik & Teoloogia pakub pisut mõtteainet. Alustada võiksi avaldatud tööde lugemisega. Tartu Ülikooli magistrand Hanno Padar kirjutab Koguja raamatu tuntud väljenditest tõlkija pilgu läbi ning annab aru, milliseid, tihti filosoofilisemaid ja neutraalsemaid lisanüansse võib neis tavaliselt pessimistlikult tõlgendatud sõnades peidus olla. EELK haridusassessor ja Viljandi praost Marko Tiitus seob jutluses tõe ja õiguse tagaajamise evangeeliumilooga Jeesusest, kes teeb pimeda nägijaks, ning tuletab meelde, et inimest aitab arm, mitte õiguse tagaajamine. Tallinna Saksa Gümnaasiumi abiturient Liisi Tooming tervitab olümpiaadiessees Eesti Kirikute Nõukogu ettepanekuid parteidele enne valimisi, aga annab noorima, just parajasti ühiskonna täisliikmeks saava põlvkonna esindajana tagasisidet.
Vitor Westhelle artikli kolmas ja viimane osa mahub ka tänasesse numbrisse ning tuletab meelde, et kristlaste, eriti luterlaste juures ei lõpegi kunagi tunne, et viibitakse traditsiooni ja innovatsiooni pingeväljas. See on loomulik, see on paratamatu. Aga see ei pea meid segama armu tunnistamist.
Võitleme, aga ei pimestu. Ei pimestu ning palume armu…
Tänases numbris:
Hanno Padar, Mõtteid Koguja raamatu 1:1–3:15 eestikeelsete tõlgete kohta.
Vítor Westhelle, Efektiivset konteksti uurides – Lutheri kontekstuaalne hermeneutika, 3. osa.
Liisi Tooming, Olümpiaadiessee: Kirikute soovid, kas erakondadele juhiseks, teetähiseks, komistuskiviks või tüliõunaks?
Marko Tiitus, Nõudkem jumala armu (Lk 18:31–43).
Tartu Ülikooli usuteaduskonna töötajate pöördumine: mõistame hukka inimvaenulikud loosungid.
Teade: toimub meedia-alane täiendkoolitus usuliste ühenduste esindajatele.
Kutsume jätkuvalt ajakirja Kirik & Teoloogia väljaandmist toetama! Hakka meie püsiannetajaks!
Vaata ka, kuidas viidata Kirikus & Teoloogias avaldatud kirjutistele.
Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele.
„Reformatsioon 500“ logoga rubriigist leiab ülevaatlikult reformatsiooni juubeliga seotud tekstid, mis on ilmunud ajakirjas Kirik & Teoloogia ja ajalehes Eesti Kirik aastatel 2010-2017.
Vaata ka uuendatud 2011.–2018. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.
