Artiklid

Mõtteid Koguja raamatu 1:1–3:15 eestikeelsete tõlgete kohta

Artikkel on lühiülevaade autori 2018. aasta kevadel Tartu Ülikooli usuteaduskonnas kaitstud bakalaureusetööst pealkirjaga „Koguja raamatu 1:1–3:15 tähtsamate mõistete eestikeelsete tõlgete võrdlev analüüs“. Tööd juhendas Urmas Nõmmik, retsenseeris Diana Tomingas.

Vana Testamendi Koguja raamatu teadaolevaid tõlkeid on eesti keeles kaheksa, millest seitse on täistõlked. Kõige varasem ilmus Anton Thor Helle sulest esimeses eestikeelses piiblitõlkes 1739 (edaspidi P1739). Järgneval kahesajal aastal ei tehtud Koguja raamatuga ühtki muudatust. Alles 1930. aastatel võeti raamatu tõlge jälle uuesti ette. Siin on uuritud nii Uku Masingu Looduse Suure Piibli tõlget (edaspidi SP1939) kui ka EELK Konsistooriumi arhiivis hoitavat Harald Põllu tõlke mustandit (edaspidi P1939) – 1939 on dateeringuks mõlemale, sest Looduse Suur Piibel oli teadaolevalt mõeldud A. T. Helle tõlke 200. aastapäevaks, H. Põld aga tegeles sellega tollel aastal ka iseseisvalt (Paul, 681). Kronoloogiliselt edasi minnes on järgmiseks Koguja raamatu tõlkeks Endel Kõpu 1968. aastal ilmunud piiblitõlge (edaspidi P1968), siis Kalle Kasemaa 1980. aastate alguses EELK Usuteaduse Instituudi vastava loengu tarbeks tehtud Koguja raamatu tõlge (edaspidi KAS). Arvestatud on ka Kristiina Rossi osalist tõlget (1:1–9), mis ilmus luulekogumikus „Uni Jeruusalemmas“ aastal 1996 (edaspidi R1996). Kõige uuemad tõlked on Jehoova tunnistajate anonüümse tõlkekommitee Uue Maailma piiblitõlge (edaspidi UMP2014) ja isa Vello Salo ning Jaan Kaplinski Koguja raamatu tõlge (edaspidi SK2016).

Süstemaatilise võrdluse aluseks on Koguja raamatu 1:1–3:15 kesksete mõistete valik. Neid, sisuliselt määravaid sõnu või idioome on analüüsitud ja võrreldud vanaheebreakeelsete originaalvastetega. Kõigepealt ongi vastav sõna võetud lahti vanaheebrea keeles – uuritud tähendusvälja, grammatikat ja etümoloogiat. Seejärel on samadel alustel talitatud iga eestikeelse tõlkevastega, mida erinevates väljaannetes on kasutatud. Peale selle on hinnatud sobivust, selgust ja meeleolulisi kõikumisi erinevate tõlgete kaupa. Ja lõpuks on välja toodud käesoleva töö autori alternatiivne tõlkevõimalus või tõstatatud uus küsimus, kui olukord nõuab täiendavat uurimist. Siinsest artiklist jääb piiratud ruumi tõttu välja analüüsi käik, ent tutvustatakse situatsiooni ja järeldusi. (Veel on välja jäänud rumaluse ja meeletuse mõistete terviklik analüüs, sest nende sõnade puhul on tegemist väga spetsiifilise analüüsiga, mida ei saa lühidalt kokku võtta.) Ruumi kokkuhoidmise mõttes on viidatud salmidele ilma, et need oleksid täielikult välja kirjutatud; seepärast on hea hoida lugemisel ka mõni Koguja raamatu tõlge käepärast.

Raamat ei saa õigupoolest veel alatagi, kui nähtavaks saavad juba erinevused. Kuidas mõista inimest, keda on nimetatud Heebrea Piiblis qōhelet’iks ehk raamatu autoriks? P1739-s ja selle kõikides hilisemates trükkides ning UMP2014-s on tõlgitud see ‘Kogujaks’ suure algustähega, seevastu kõigis ülejäänutes on kirjas ‘koguja’ väikse algustähega. Teatavasti tähendab suur algustäht enamasti, et tegelast nimetatakse pärisnimega (eriti otseselt tuleb see välja nt 1:12). Ebaselgust võib märgata mõlemas variandis. Pärisnime kahjuks räägivad mitmed asjaolud: 1) ebavajalik oleks pärisnime tõlkida (nagu seda pole tehtud nt Aadama, Iisaku jpt puhul); enamasti tähendavad Heebrea Piibli nimed midagi, kuid seda on tavaliselt paremal juhul selgitatud kommentaarides, 2) kuigi ajaloolis-kriitilise meetodiga on see arvamus kummutatud, siis raamatu autorlust omistati pikka aega kuningas Saalomonile (P1739, P1939 ja SP1939 ongi raamat pealkirjastatud kui Saalomoni Koguja raamat), nõnda ei tule ju kõne alla et raamatus oleks mõni muu pärisnimi, 3) vanades tõlgetes (Septuaginta ja Vulgata) ei ole seda peetud pärisnimeks, mõiste on tõlgitud ning kasutatud mõnikord ka koos artikliga. Nimetuse juures võiks peatuda korraks sellel, kuidas mõista sõna „koguja“. Raamatust võiks mõista, et ta on kõige koguja (1:13) või tarkuse koguja (1:16), kuid vaadates näiteks saksa- ja ingliskeelset tõlketraditsiooni, siis on seal mõtet edasi antud pigem qōhelet’i teiste tähendusnüansside kaudu – Martin Luther nimetas ta der Prediger’iks (‘jutlustaja’), ingliskeelsetes tõlgetes on kogu raamat Ecclesiastes (mis tuleneb sõnast ecclesiasticus ehk ‘vaimulik’) (Koosed, 17). Kuigi tunnetuslikult võib mõista, miks ‘koguja’ võiks tarkuskirjanduses tegelane olla – toimub ju põhiline õppimine ikka kogemuslikult (või teisisõnu kogutud olukordadest) asju sünteesides –, siis võib-olla tasuks järgmistes piiblitõlgetes kaaluda, et avardada eestikeelse Piibli lugeja meelt sellega, et pakkuda mõni muu tõlkevariant nagu ‘õpetaja’, ‘koguduse jutlustaja’ vms.

Terve eelnev jutt käis raamatu pealkirja kohta, milleks on peetud salmi 1:1 (Kasemaa 15; Estes, 285–286). Järgnevalt tuleb juttu sõnast hebel, mis esineb esmalt 1:2, kuid kaheteistkümne peatüki peale ühekokku 38 korda. Selle sõna tähendusväli on väga lai, kuid Koguja raamatu kontekstis on see eesti keelde tõlgitud kui ‘tühi’, ‘tühi asi’ või ‘tühisus’ (P1739, P1939, P1968, v.a 6:4; 8:14 ja 11:10; UMP2014, v.a 6:4 ja 11:10 ning SK2016) ja kui ‘aur’ (SP1939) ja ‘tuuleõhk’ (R1996). Kusjuures viimased kaks vastavad vanaheebrea esimesele ja otsesele tähendusele, ilma abstraktsioonita. Kristiina Ross on sellega seoses toonud välja, et Vulgata vanitas ehk ‘tühisus’ on kristlikku kultuuri algusest peale mõjutanud (Ross, 565). See on tekitanud koguja õpetusse pessimistlikku varjundit. Mõned uurijad on seejuures läinud nii kaugele, et leidnud otseseid seoseid Koguja raamatu ja Genesise (1Ms) vahel ning seostanud väljaütlemisi otseselt Aadama ja Eeva poja Aabeliga, kelle nimeks on seesama sõna hebel (Meek, 254). Nagu öeldud, väljendavad ‘aur’ ja ‘tuuleõhk’ otseselt hebel’i tähendust – ka nendest võib lugeja leida hajuva tühisuse, kuid ilma täpsema hinnanguta on see lihtsalt midagi püsimatut (mis on ka kontrollimatu). Melanhoolia on arvatud seitsme surmapatu hulka, nii et kristlikus võtmes ei tohiks üldse õpetust nõnda mõista. Nõnda on selle tõlkevariandiga jäetud liiga suur võimalus libastuda. Muidugi võib küsida, kas hebel on sellepärast ‘tühine’, et see on ‘ilma nähtava mõtteta’, või sellepärast, et see on ‘mööduv’. ‘Aur’ või ‘tuuleõhk’ vastena rõhutavad pigem teist, kuid kätkevad ka esimest. ‘Tühise’ juures võib olla mõttetuse tasand liiga rõhuline ning ajutisus jääb märkamata (EKSS).

Mööduvuse tasand muutub eriti oluliseks seoses järgneva sõnaga yitrôn salmis 1:3. Seda on eesti keelde tõlgitud alati kui ‘kasu’. Kalle Kasemaa on kommentaaris välja toonud, et ‘kasu’ tähendas see eelkõige kaupmeeste keeles, nii hinnati väärtusi majandusliku tulu järgi (Kasemaa, 17). Kuid verbi juur, millest see tuleneb, tähendab otsesõnu ‘alles jääma’, ‘üle jääma’ või ‘üleliigne olema’ (BDB, 451; KB, 415; Clines, 169). Sellist lähenemist toetavad näiteks Scott (lk 210) ja Kottsieper (2018). Eesti keeles tähendab ‘kasu’ eelkõige majanduslikku tulu (EKSS). Autori arvates tuleks anda eestikeelsele lugejale vähemalt aimu, et selle sõna taga on palju laiem tähendusväli, sest siis avaneksid raamatu avasalmid totaalselt teistsuguses meeleolus. Nende mõte oleks see, et kõik on siin ilmas mööduv; kuid mis on siis see, mis on jääv? Tuleb aga tõdeda, nagu juba ka mainitud, et pikk tõlketraditsioon ei toeta kuigi innukalt sellist tõlkevaste muutmist.

Järgmine väga oluline koht tõlkimisel on 1:14, kus koguja ütleb esimest korda sõnad, mis on saanud eesti keeles lausa käibeväljendiks: „tühi töö ja vaimunärimine“ (P1739 ja P1968). Alternatiivid mõistele „vaimunärimine“ on „tuulepüüdmine“ (P1939, v.a 2:17 ja KAS), „tuule tagaajamine“ (UMP2014 ja SK2016) ning „tuule tallamine“ ja „tuule taotamine“ (SP1939). See idioom esineb vanaheebrea keeles kahel kujul: ûrə‘ût rûaḥ või ra‘yôn rûaḥ (1:17; 4:16), kusjuures eestikeelsetes tõlgetes on neid kahte varianti eristanud ainult Uku Masing SP1939-s. Rûaḥ tähendab kõige levinumalt ‘hinge’, ‘hingetõmmet’, ‘tuult’ või ‘vaimu’, kuid Koguja raamatu kontekstis on see arvatud eelkõige ‘elu märgiks’, ‘elu sümboliks’, ‘tuuleks’, ‘meelelaadiks’, ‘rahulolematuseks’ või ‘tulemusteta tegemiseks’ (BDB 924–925; KB 877–879; Clines, 416). Sõnade rə‘ût ja ra‘yôn juures on olukord veidike piiritletum, kuid segaseks teeb asja see, et mõlemad sõnad esinevad Heebrea Piiblis vaid Koguja raamatus. Nad arvatakse tulenevat sama verbi juurest (r‘h), kuid ra‘yôn’i tähendus on mõnevõrra kitsam, väljendades ‘igatsemist’ (KB, 900; Clines, 426), rə‘ût’i vasteteks on pakutud aga ‘igatsemist’, ‘püüdlust’, ‘mõtet’, ‘kalduvust’ ja ‘iha’ (BDB 946; KB 900; Clines 426). Järgnevalt võib igaüks ise püüda neid huvi pärast kokku sobitada, igal juhul on see sõnapaar olnud tõlkijatele alati raskuseks. P1739 mustandis olevat selle koha peal hoopis ‘hinge nörgutamine’ (Ross, 565), mis väljendas XIX sajandil teadaolevalt hinge nõrgestamist või ka tingimist, painutamist ja moondamist (Wiedemann, 685). Kuigi traditsioon ning ‘vaimunärimise’ väljendi suur kuulsus justkui hoiaksid tõlkijaid sellise tõlke juures kinni, aga eestikeelse lugejani võiks võib-olla mõtisklemiseks tuua veidi teistsugused tähendusvarjundid, nagu ‘püüdlemine tuule poole’ või ‘vaimu igatsemine’ – võimalusi on selles olukorras palju.

Valitud mõistete hulgas jäävad ehk esialgu kõige märkamatumaks need, mida on peamiselt tõlgitud sõnadega „vaev“, „töö“ jt. Tegelikult on nendes kohtades tegemist kolme erineva vanaheebreakeelse sõnaga: ‘āmal, la‘ănôt ja ‘inyan. Neist esimene esineb kogu raamatu peale 34 korda (esimestes peatükkides: 1:3; 2:10, 11, 18, 19, 20, 21, 22 – kõigis kaks korda –, lisaks 2:24 ning 3:9). P1739-s, SP1939-s, P1939-s, P1968-s ja KAS-is on läbivalt kasutatud vastena ‘vaev’ või ‘vaeva nägema’, UMP2014-s on varieeritud äsja nimetatute, ‘kõva töö’, ‘töövaeva’, ‘pingutuse’, ‘rügamise’ ja ‘püüdmise’ vahel. SK2016-s on see enamasti tõlgitud ‘vaevaks’, ‘vaevamiseks’ või ‘vaevanägemiseks’, kuid vastena esinevad ka ‘südamevaev’, ‘töö’, ‘rügama’, ‘taga ajama’ ja ‘töövaev’. La‘ănôt esineb Koguja raamatus vaid kaks korda (1:13 ja 3:10). Eestikeelsetes tõlgetes on sellele lähenetud küllaltki ühtlaselt: P1739-s, P1939-s, SP1939-s, P1968-s, KAS-is ja SK2016-s on selle vasteks ‘vaevama’, viimases lisaks ka ‘kandma pidama’. UMP2014-s on nende kohtade peal ‘tegevuses hoidma’. Viimane kolmest mõistest ‘inyan on spetsiifiliselt Koguja raamatu väljend, esinedes seal kaheksa korda (1:13; 2:23, 26; 3:10; 4:8; 5:2, 13 ja 8:16). Eestikeelsetes tõlgetes on sõnatüve „vaev“ kasutatud nendes kohtades P1739-s ning osaliselt P1939-s, UMP2014-s ning SK2016-s. Paljudes kohtades esineb vastena ka näiteks ‘askeldus’ (SP1939 ja KAS), ‘töö’ (P1939 ja P1968), ‘ülesanne’ (P1968 ja KAS), ‘tegu’ või ‘tegevus’ (P1939, P1968, UMP2014 ja SK2016) jt. Kommentaarides on püütud neid sõnu tähendusnüansside kaudu eristada. ‘Āmal on kristlikus kontekstis seotud pattulangenute saatusega, see on kõva pingutus, et ravida oma loomust (Estes, 289). Tuleb rõhutada, et la‘ănôt ja ‘inyan esinevad alati samas salmis. Esimese puhul on välja toodud, et selle sidumine tarkuse otsimisega asetab inimese Jumala ette väiksena ning abituna lahendamaks elu mõistatusi ratsionaalselt – selline lähenemine oli aga vastuolus tolle aja Iisraeli koolkondliku tarkusega (Kasemaa, 21). Teise juures on aga kommenteeritud, et see väljendab rabiinlikes tekstides tihti Jumala kohalolekut inimese elus, kes paneb aina proovile (Estes, 295). Need kaks sõna esinevad salmides, kus on tunda Jumala-poolset aktiivsust, ‘āmal seevastu väljendab inimesest lähtuvat tegevust (mis aga olemuslikult on samuti Jumala käest, nagu on kirjas 2:24–25). Viimase kasutamise juures järeldab koguja ka tavaliselt, et tegemist on kaduva saavutusega. Nende kolme sõna kokkuvõtteks tuleb märkida, et tegemist on väga peene eristamisega, mille analüüs ja adekvaatne kirjeldamine on küllaltki keeruline. Lugemist lihtsustab teataval määral, kui need kolm mõistet on mingitki moodi tõlgetes eristatud, kuid vaja oleks selle juurde alati ka kommentaari.

Lõpetuseks tuleb nentida, et teemaga tutvumiseks tasub lugeda autori tervet bakalaureusetööd. Siia artiklisse oli võimalik koondada vaid üldised tulemused. Koguja raamatu lugemisel on tähtis mõista ka konteksti, narratiivi, mida on autori lõputöös kirjeldatud. Autor loodab teemaga jätkata ning uurida lähemalt ka Koguja raamatu ülejäänud osa. Kas ja millisel moel need mõtted teostuvad, näitab aeg.

 

Kirjandus

BDB – Briggs, Charles A.; Brown, Frances; Driver, Samuel R. The Brown-Driver-Briggs Hebrew and English Lexicon. 14. trükk. Peabody: Hendrickson Publishers Marketing, 2012.

Clines, David J. A. (2009) The Concise Dictionary of Classical Hebrew. Sheffield: Sheffield Phoenix Press.

EKSS – Eesti keele seletav sõnaraamat. 2. trükk. Toim Margit Langmets jt. Tallinn: Eesti Keele Instituut, 2009. (seisuga 15.03.2019).

Estes, Daniel J. (2007) Handbook on the Wisdom Books and Psalms. 2. trükk. Ada Township: Baker Academic.

KAS – Koguja raamat. Tõlk Kalle Kasemaa. s.a.; s.l.; i-xv (käsikiri).

Kasemaa, Kalle (s.a.) Koguja raamat. s.l. (käsikiri).

KB – Baumgartner, Walter; Koehler, Ludwig. Lexicon in Veteris Testamenti Libros. Leiden: E. J. Brill, 1953.

Koosed, Jennifer L. (2006) (Per)Mutations of Qohelet – Reading the Body in the Book. New York: T&T Clark.

Kottsieper, Ingo (2018) Loeng teemal “Qohelet and Hellenistic Philosophy in Juda” ainekursuse “Religion in Ancient Israel: Controversal Issues” raames 29.03.2018.

Meek, Russel L. (2013) „Meaning of hbl in Qohelet: An Intertextual Suggestion“ – The Words of the Wise are Like Goads. Engaging Qohelet in the 21st Century. Edd. Mark J. Boda et al. Winona Lake, IN: Eisenbrowns, 241–256.

P1739 – Piibli Ramat / se on keik se Jummala Sanna, mis Pühhad Jummala Mehhed / kes pühha Waimo läbbi juhhatatud / Wanna Seädusse Ramatusse Ebrea Kele ja Ue Seädusse Raamatusse Kreka Kele essite on ülleskirjotanud / nüüd agga hopis Jummala armo läbi, meie Eesti-Ma Kele Essimest korda üllespandud, ja mitme sündsa salmiga ärraselletatud. Essimesses otsas on Üks õppetus ja maenitsus nende heaks, kes Jummala sanna omma hinge kassuks püüdwad luggeda. Tõlkinud Anton T. Helle. Trükkinud Jakob J. Köler, s.l. 1739. (seisuga 15.03.2019).

P1939 – Piibel ehk Vana ja Uue Testamendi püha kiri. Tõlk Harald Põld. Tallinn: Briti ja Välismaa piibliselts, 1939.

P1968 – Piibel – Vana ja Uus Testament. Tõlk Johann Kõpp. Helsingi: Soome Piibliselts, 1989.

Paul, Toomas (1999) Eesti piiblitõlke ajalugu. Esimestest katsetest kuni 1999. aastani. Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Seltsi toimetised, 72. Tallinn: Emakeele Selts.

R1996 – Ross, Kristiina. Uni Jeruusalemmas. Valik heebrea luulet. Tallinn: Hortus Litterarum, 1996, 125.

Ross, Kristiina (2004) „Heebrea jäljed eesti keeles“ – Keel ja Kirjandus, 8, 561–573.

Scott, Robert B. Y. (1965) Proverbs, Ecclesiastes. The Anchor Bible. New York: Doublebay & Company, 191–256.

SK2016 – Koguja raamat. Tõlk Jaan Kaplinski; isa Vello Salo. Luige: Kirjastus Verb, 2016.

SP1939 – Jumala Püha Sõna Suur Piibel. Tõlk Uku Masing; Harald W. Põld, toim Johannes W. Weski. Toronto: Ülemaailmne Eesti Kirjastus „Orto”, 1972.

UMP2014 – Piibel, Uue Maailma tõlge. Tõlk Jehoova tunnistajate anonüümne tõlkekomitee. 2014.  (seisuga 15.03.2019).

Wiedemann, Ferdinand J. (1973) Estnisch-Deutsches Wörterbuch. Redigeerinud Jakob Hurt. 4. trükk. Tallinn: Valgus.

 

Hanno Padar (1993) on Tartu Ülikooli usuteaduskonna magistrand.

 

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English