Esiletõstetud lood

Nõudkem jumala armu (Lk 18:31–43)

„Aga võttes endaga need kaksteist, ütles Jeesus neile: „Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja seal viiakse lõpule kõik see, mis prohvetid on kirjutanud Inimese Pojast, sest ta antakse paganate kätte ja teda teotatakse ja tema peale sülitatakse, ja kui nad teda on piitsutanud, tapavad nad tema ning kolmandal päeval tõuseb ta üles.“ Aga nemad ei mõistnud sellest midagi ja see sõna oli nende eest peidetud ja nad ei taibanud öeldu mõtet. Aga see sündis, kui Jeesus Jeeriko lähedale jõudis, et üks pime istus kerjates tee ääres. Kui too kuulis rahvahulka mööda minevat, päris ta, mis see võiks olla. Nemad teatasid talle, et Jeesus Naatsaretlane läheb mööda. Ja ta hüüdis: „Jeesus, Taaveti Poeg, halasta minu peale!“ Ja möödaminejad sõitlesid teda, et ta jääks vait. Tema aga karjus veelgi enam: „Taaveti Poeg, halasta minu peale!“ Jeesus jäi seisma ja käskis pimeda enese juurde tuua. Aga kui pime tema juurde tuli, küsis Jeesus temalt: „Mida sa tahad, et ma sulle teeksin?“ Tema aga ütles: „Issand, et ma jälle näeksin!“ Ja Jeesus ütles talle: „Näe jälle! Sinu usk on su päästnud!“ Ja otsekohe nägi ta jälle ja läks temaga kaasa Jumalat ülistades. Ja kogu rahvas, kes seda nägi, kiitis Jumalat“ (Lk 18:31-43).

Mida tahab inimene? Kuhugi jõuda. Alguses seisab ta mäe otsas, silmitseb ümbritsevat maastikku ja seab enesele sihi, mille suunas minema hakata. Ja rajab siis enesele teed läbi soode ja rabade, et aga soovitud sihile lähemale saada.

Umbes niisuguse mõtisklusega algab Tanel Toomi muljetavaldav eepiline film „Tõde ja õigus“, mis on loodud Tammsaare samanimelise romaani I köite põhjal. See teos on Eesti kirjanduse üks tüvitekste. Film on viimastel nädalatel kogunud arvutult vaatajaid, täissaale ja vastukajasid ning ühel või teisel viisil kõnetanud, puudutanud ja mõtlema pannud paljusid eesti inimesi.

Inimene tahab kuhugi jõuda. Nagu Tammsaare ise on öelnud: „Õhtumaine faustiline hing ihkab üle kõige lõpmatust – lõpmatust kõigil aladel: usus, arvuteaduses, kunstis, maateaduses.“

Lootusest ja teotahtest pakatav Andres tuleb koos abikaasa Krõõdaga võlgu ostetud soisele talukohale uut elu rajama. Vargamäest peab saama koht, mis perekonna eest hoolitseb, millest peab saama otsekui piibellik tõotatud maa Andrese järeltulijatele. Algab aga hoopis elukestev võitlus – soode ja rabade, saatuse, haiguste ja surma, eelkõige aga Andrese kiusliku ja krutskeid täis naabrimehe Pearuga. Mida enam saavad Andresele osaks katsumused ja saatuselöögid, seda enam otsib mees tõde ja õigust – otsib seda kõrtsist, kohtulaua tagant ja piibliraamatust. Tõde ja õigust otsides Andres kalestub, muutub kurjaks ja hoolimatuks, toob Vargamäele ja oma tõele ning õigusele ohvriks perekonna, lähedased ja iseenda.

Filmi režissöör Tanel Toom ütleb: „Mind puudutas selles loos mõte, kui lihtne on mingi eesmärgi poole rühkides muutuda pimedaks. Kui lihtne on sihi suunas liikudes libastuda ning unustada, kaotada ja põletada oluline enda ümber. Mind köitis see tragöödia, kuidas Andres selle tõttu, milline ta ise on, oma lähedased kaotab. Mis on lõpuks tähtsam, kas see, kui palju põldu sul on, kas sul on naabrist rohkem õigust, või see, et sa oma perekonda hoiad?“

Tanel Toom on aus ja ütleb: „Ma seostan seda ka endaga. Ajan vahel silmaklapid peas omi asju ega tegele piisavalt lähedastega, ei pööra elukaaslasele piisavalt tähelepanu. Mõni käib Soomes ehitajana tööl, on mitu-mitu nädalat ära ja teeb seda kõike ilusa eesmärgi nimel, perekonna jaoks, aga seda tehes eemaldub lähedastest.“

Kui lihtne on mingi eesmärgi poole liikudes muutuda pimedaks… Tänane evangeelium kõneleb pimedast mehest, kes istus kerjates tee ääres ning saades teada, et Jeesus temast möödub, hüüdis: „Jeesus, Taaveti Poeg, halasta minu peale!“ Kui pime Jeesuse juurde tuuakse, küsib Jeesus temalt: „Mida sa tahad, et ma sulle teeksin?“ ning saab vastuseks: „Issand, et ma jälle näeksin.“ Ja Jeesus ütles talle: „Näe jälle! Sinu usk on su päästnud“ (Lk 18:38-42).

Uues Testamendis on pimedusel, valgusel ja nägemisel peaaegu alati vaimne ja vaimulik mõõde. Johannese evangeeliumis ütleb Jeesus: „Mina olen tulnud maailma kohtumõistmiseks, et need, kes ei näe, hakkaksid nägema, ning nägijad jääksid pimedaks.“ (Jh 9:39) Sestap ei ole juhuslik, et pimeda tervendamise loole tänases evangeeliumis eelneb Jeesuse ettekuulutus oma surmast ja ülestõusmisest. Ta räägib sellest, et Ta antakse Jeruusalemmas paganate kätte ja Teda teotatakse ja Tema peale sülitatakse, ja kui nad Teda on piitsutanud, tapavad nad Tema ning kolmandal päeval tõuseb Ta üles. Jüngrite kohta, kes neid sõnu Jeesuse suust kuulevad, ütleb aga evangelist: „Aga nemad ei mõistnud sellest midagi ja see sõna oli nende eest peidetud ja nad ei taibanud öeldu mõtet.“

Jeesuse jüngridki olid pimedad, sest nad ei taibanud ega mõistnud oma Õpetaja missiooni, Tema ennastohverdava armastuse tähendust. Küllap tunneme meiegi aeg-ajalt seda, et Jeesuse sõnumit on raske mõista, see ei avane meie ees ja selle tähendus on otsekui peidetud või varjatud. Mõnikord võib olla asi selles, et Piiblis on mõni võõras sõna või olustikuline detail, mis vajab selgitamist. Hoopis sagedamini on evangeeliumi sõnad meile keerulised või šokeerivad meie endi nõrkuste ja piiratuse tõttu, millesse meie mõistus ja meie kired meid on sulgenud. Me oleme otsekui pimedad Jumala tõe valguse suhtes, sest oleme kinni omaenese tõe ja õiguse nõudmises, nagu oli seda Vargamäe Andres. Ja siis vajame meiegi Jeesuse puudutust, peaksime hüüdma Tema poole: „Issand, halasta minu peale! Tee, et ma jälle näeksin!“

Küllap ootasid ka Jeesuse jüngrid omal kombel seda, et Messiana tuleb Ta ja toob tõe ja õiguse riigi maa peale. Nad ei suutnud taibata ega näha Jumala armastuse tegelikku olemust, mis avaldus eneseohverduses, enese vabatahtlikus painutamises piinajate ja mõnitajate alla, surma minemises. See oli midagi niisugust, mis ei hakanud kokku nende kujutlusega Messiast, Jumala salvitud Kuningast. Küllap on ristilöödud Jeesuses midagi mõistetamatut, šokeerivat ja skandaalset kõigil aegadel. Kuid kannatavas ja ennastohverdavas Jeesuses saab ilmsiks Jumala halastuse ja armastuse tõeline suurus ja vägi, mis on kõrgemal tõest ja õigusest.

Kui Andres läheb Sauna-Mariga õpetaja juurde, et lasta end laulatuseks kirja panna, siis on õpetaja nõus neid paari panema enne, kui patukahetsuseks määratud aeg mööda saab. Ta ütleb Andresele: „Aga õige ei ole see mitte, mis ma teen, pea seda meeles, sina, Vargamäe Eespere peremees. Sellepärast ära nõua ka sina oma naabrimehelt ikka aina õigust taga, vaid mõtle vahel ka armu peale. Õigus teeb sinu südame kõvaks, sinu meeled kurjaks, õigus paneb silm silma vastu, hammas hamba vastu. Mina, sinu hingekarjane, ei mõõda sulle täna õigust mööda, vaid armu mööda, miks ajad siis sina nii väga oma õigust taga? Nõudkem jumala armu, mis ülem on kui kõik mõistus, see olgu meie õigus.“

Filmi „Tõe ja õigus“ lõpukaadrites tõdetakse, et kui inimene on eksinud ja seatud sihilt kõrvale kaldunud, siis tuleb ta algusesse tagasi – sinna, kust kõik algas. Oleks meil vaid südant, silmi ja julgust seda teha! Mitte tormata kinniste silmade ja kalgi südamega tõtt ja õigust taga nõudes oma eesmärkide suunas, märkamata inimesi enda ümber, märkamata iseennast, märkamata Jumala armastuse suurust, kes on andnud oma Poja, et meil oleks elu ja kõike ülirohkesti, vaid tulla tagasi alguse valgusesse, oma elu lätte juurde, Jumala juurde ja nõuda Tema armu, mis ülem on kui kõik mõistus, paluda et Taaveti Poeg ise meie silmad avaks, nagu Ta avas kord pimeda mehe silmad Jeeriko teel.

Kallid sõbrad, mingis väga olulises mõttes on iga jumalateenistus algusesse tagasi pöördumine. Ka meie oleme täna tulnud siia pühakotta, et evangeeliumi valgus avaks meie südame silmad. Peatselt astume me Issanda altari ette pühale armulauale, kust meile jagatakse – nagu see nimigi „armulaud“ tabavalt ütleb, Jumala armu, Kristuse meie eest murtud ihu ja valatud verd. Seda vastu võtnuna läkitab Kristus meidki mitte omaenda tõtt ja õigust taotlema, vaid laskma meilgi end ohvriks tuua, laskma oma elu minutite ja aastate ja aastakümnete kaupa murda ja valada neile, kellel on nälg ja janu, kes igatsevad meie puudutust, meie pilku, meie armastust. Nõudkem siis meiegi Jumala armu, „mis ülem on kui kõik mõistus, see olgu meie õigus.“

 

Marko Tiitus (1971) on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku haridusassessor, Viljandi Jaani koguduse õpetaja ja Viljandi praostkonna praost.

 

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English