„Jumal kutsub meid nimepidi – igaüht meist kõnetab Jumala Vaim veidi isemoodi,“ kirjutab Kirik & Teoloogia kolleegiumi liige Anne Burghardt tänases jutluses Jumala saladusest.
Kannatus. Rist. Surm. Vaikus. Ülestõusmine. Näeme kalmul risti, millel kiri „Minu Lunastaja elab.“ ja hoomame paradoksi, millest mõistus üle ei käi. Surm ja elu
Kes on näinud Andrei Tarkovski filmi „Ohver“, teab hinnata selles jutustatud lugu mungaõpilasest Joannist, kes iga päev kolm aastat järjest roninud ämbritäie veega mäe
Eelmise sajandi suurimaid teolooge Paul Tillich on kasutanud oma elu, usu ja teoloogia kohta piiri peal olemise metafoori. Piiri peal olemine tähendab rohkemal või
Kannatusaeg on avatuse aeg. Milline aeg saakski olla avanemiseks parem kui Issanda absoluutse andumise ja enese andmise aeg? Issand on avanud ja andnud end
Maailma on hea vaadata kõrgelt, mäe otsast, aga tingimatult oluline on näha detaile. Tallinna Püha Vaimu koguduse abiõpetaja Tiiu Hermat kasutab tänases jutluses võrdpilti
Küllap on paljusid kiriku liikmeid vaevanud küsimus, kas elame kirikute paisumise või kahanemise ajastul. Võib-olla tabab aeg-ajalt ka küsimus, mis kirikust üldse saab,
Algas Jeesuse kannatusaeg. Järgnevatel nädalatel mõtleb sellele rohkemal või vähemal määral iga kristlane. Nii mõnedki järgivad kristlikku tava paastuda – kes hinges, kes füüsiliseltki. Eesmärgiks
EELK Tapa Jakobi koguduse diakon Imbi Arro võrdleb tänases jutluses ristiinimese elu jooksmisvõistlusega ning leiab, et Jumala ees jookseme võidu iseendaga, mitte teistega. „Jumala
Head lugejad, tänane ajakirjanumber jätkab suuresti seda, mis algas eelmises numbris. Kui eelmisel korral andis Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas peasekretär Michael Bünker ülevaate EKOE
