Rääkimine ja vaikimine võivad olla viletsad ja mannetud. Need võivad olla aga ka täis tarkust ja võlu. Nii võib ka teoloogiline ja kiriklik rääkimine ja vaikimine olla vilets ja mannetu, toimuda viletsuse, rumaluse ja igavuse getos, rääkida Jumalast ja inimesest mööda. Teoloogiline rääkimine (ja vaikimine) võib olla aga ka midagi sellist, mis aitab meil avastada elu tegelikkust ja võimalikkust, mis aitab meil näha elu tõelist rikkust, lootust ja tõde. Teoloogiline rääkimise ja vaikimise viis (modus loquendi theologicus) vajab tundlikkust, süvenemist, teoloogilise eristuskunsti ja otsustusvõime arendamist. Ainult siis aitab teoloogia meil mõtlemises ja elus orienteeruda, ainult siis aitab see ka kirikul olla tõepoolest rõõmusõnumi kuulutaja, olla tõelisemalt kirik.
Tänases arvamusloos kirjutab Kirik & Teoloogia kolleegiumi liige Jaan Lahe teoloogia olukorrast EELK-s ja Eesti ühiskonnas. Ta osutab, et kuigi väliselt kinnitatakse tihti teoloogia olulisust, on teoloogilise rääkimise tegelikkus täna vilets ja masendav. See puudutab kirikuelu erinevaid seoseid ja valdkondi – jutlusi ja kuulutust, kiriklikke avaldusi ja dokumente, teoloogilist kirjandust ja suhestumist tänase ühiskonna ja inimestega.
Tänases numbris ilmub ka Tartu Ülikooli usuteaduskonna doktorandi Rauno Alliksaare artikkel, mis käsitleb kristlikes kloostrites levinud vaikimispraktika erinevaid aspekte. Artikli eesmärk on ärgitada mõtlema selle üle, kui oluline oli vaikimise ja kõnelemise kunst keskaja kloostrites. Nii ärgitab see meid aga ühtlasi mõtlema vastutustundliku teoloogilise kõnelemise ja vaikimise üle ka tänases päevas. Mida tähendavad kõnelemise ja vaikimise kunst täna? Artikli teine osa ilmub järgmises numbris.
Igal aastal 18.–25. jaanuaril kutsutakse kogu maailmas palvetama kristlaste ühtsuse eest. Alates 1966. aastast korraldavad seda palvet ühise ettevõtmisena Kirikute Maailmanõukogu ja Rooma-Katoliku Kirik. Tänases Kirik & Teoloogia numbris on võimalik lugeda 2022. aasta palvenädala mõtisklusi ja palveid, kirjutatud Lähis-Ida kristlaste poolt. Palvenädal aitab meil mõista, kui tähtis on tunnistada Kristuse valgusest üheskoos, rääkida ja vaikida ühises palves, mõistes, et see ühine rääkimine ei ole viimselt meie endi tegu või saavutus, vaid rajaneb Jumala enda armastaval kohalolul.
Head lugemist!
Tänases numbris:
Rauno Alliksaar, Kõnelemise märgid ehk kui suu vaikib (1. osa).
Jaan Lahe, Ühe viletsuse lugu ehk teoloogia positsioonist EELK-s ja Eesti ühiskonnas.
Toimetus, Kristlaste ühtsuse palvenädala päevamõtisklused.
Kristlaste ühtsuse palvenädal 2022 toimub 18.–25. jaanuaril.
Ajakirjas Kirik & Teoloogia väljendatud seisukohad ei pruugi kattuda ajakirja toimetuse seisukohtadega.
Ajakiri Kirik & Teoloogia kutsub arvamust avaldama – meie ajakiri on avatud kaastöödele.
Kutsume jätkuvalt ajakirja Kirik & Teoloogia väljaandmist toetama! Hakka meie püsiannetajaks!
Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele. Vaata ka 2011.–2020. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.
