Äsja tähistasime usupuhastuspüha, mis meenutab meile reformatsiooni algust, 31. oktoobrit 1517. aastal, mil Martin Luther avaldas oma teesid indulgentside kohta. Kindlasti ei teadnud ta, mis sellest välja kasvab. Tulemuseks ei olnud vaid tavapärane ülikooliväitlus, mida Luther lootis, vaid muutused, mis viisid täiesti uue usulise liikumise ja viimaks ka uute kirikute tekkimiseni. Lutheri reformatoorne avastus, et kristlikul õpetusel on kese, ei olnud ühest küljest küll midagi uut, ent uus oli viis, kuidas Luther selle keskme jõuliselt esile tõi ja radikaalsus, millega ta seda rõhutas.
Et ristiusul on kese, millest lähtudes tuleks uuendada kirikut, ütleb tänases arvamusintervjuus välja ka K&T toimetuskolleegiumi liige, õpetaja dr Jaan Lahe, kes kirjutab:
„Kirikul on õigus ja kohus võtta õpetuslikke seisukohti ja langetada õpetuslikke otsuseid – ma ei vaidlusta seda, kuid minu meelest on väga oluline, kuidas neid otsuseid põhjendatakse. Üldsõnalised viited Piiblile ja kiriku traditsioonile, nagu neid kostab näiteks praegustest debattidest, ei ole selleks minu meelest piisavad – need ei rahulda haritud inimest, kellel on mingidki teadmised Piiblist ja kristlikust mõtteloost. Oleks vaja oluliselt nüansseeritumat argumentatsiooni, mis arvestaks nii Piibli kui erinevate teoloogiliste seisukohtade tekkeajaga, nende muutumisega ajas ja ka näiteks teoloogiaväliste teaduste (ajalooteadus, kultuuriteadused, aga ka näiteks loodusteadused) uuemate uurimistulemustega, samuti Piibli erinevate tähendustasandite ja tõlgendusvõimalustega. Ja lõpuks on kiriku seisukohtadega seoses veel üks aspekt, mis tuleneb luterliku teoloogia eripärast. Millest sai alguse reformatsioon? Protestist – protestist teatud väärarusaamade ja -praktikate vastu. Kui see esialgu puudutas vaid patukaristuse kustutuskirju (indulgentsid), siis peatselt laienes see muudelegi arusaamadele ja praktikatele. Mitte ainult kristlikul õpetusel, vaid ka luterlikul teoloogial on selge kese – õigeksmõistuõpetus – ja see peaks olema kriteerium kõigi õpetuste ja arusaamade hindamiseks kirikus. Teiste sõnadega – õige on vaid see, mis laseb sellel keskmel paista keskmena, mis seda esile toob ja suunab inimesi selle poole. Kõik see, mis seda varjutab, moonutab, kinni katab või inimesi sellest eemale juhatab, on vale ja taunitav. Kõiki tänapäevagi kiriku seisukohti tuleks hinnata õigeksmõistuõpetusest lähtudes ja küsida kuidas need sellega suhestuvad. Kui peaks ilmama, et mõni õpetuslik seisukoht suhestub sellega pigem negatiivselt kui positiivselt, tuleks see seisukoht võtta revideerimisele ja kui vaja, siis mõtestada see ümber või sellest lausa loobuda. Öeldu tähendab sedagi, et luterlikust vaatenurgast on olemas õpetusdokumentidest kõrgemad kriteeriumid, millest tuleks lähtuda ja neidki hinnata juba nimetatud luterliku teoloogia keskmest. Kui mõnes dokumendis leidub mõni seisukoht, mis on vastuolus luterliku õigeksmõistuõpetusega, vajab see seisukoht revideerimist.“
Usupuhastuse suurest teoloogilisest tähendusest räägib oma ordinatsioonijutluses ka EELK vastne õpetaja, K&T toimetuskolleegiumi liige, dr Katri Aaslav-Tepandi, kes ütleb:
„Mis on see, mis annab meile, meie elule, mõtetele ja tunnetele uue hoo, tahte ja julguse minna vastu oma ülesannetele ja ka julguse vaadata otsa tegelikkusele, olgu see nii raske ja karm kui tahes? Otsa vaadata enda tõelisele olemusele ja sellele, milliseks me võime saada? Taibates, mis on meie tee siin maailmas? Carl Gustav Jung, austria psühhoanalüütik, on rääkinud inimese individuatsioonist kui inimese elu peamisest eesmärgist – saada iseendaks, saada selleks, kelleks Looja on inimese loonud, saada Looja näoliseks.
Aga kuidas? Mida me peame selleks tegema? Mis meid aitab? Kes meid aitab? Me vajame ju mingit juhist, eeskirja, mingit teeviita, nõu. Ja inimene vajab Seadust. Muistsetele iisraellastele oli antud Moosese Seadus, käsuseadus. Seadus oli Jumala sõna ja kui inimene, rahvas Jumala Seadust, Jumala käske täidab, ootab teda ees tasu, hea ja viljakas elu. Seaduse mittetäitmise tasu on Jumala karistus. See oli käsu, karistuse ja tasu Seadus.
Jeesuses Kristuses andis Jumal kogu inimkonnale uue Seaduse. Matteuse evangeeliumis vastab Jeesus kirjatundjate küsimusele, milline on suurim käsk: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega!“ See ongi suurim ja esimene käsk. Teine on selle sarnane: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!“ Neis kahes käsus on koos kogu Seadus ja Prohvetid.“ Ja Jeesus ütleb: „Sinu usk on sinu päästnud.“ See on armastuse ja usu Seadus.
Usupuhastuspüha tuletab meile meelde Jeesuse Kristuse evangeeliumi, armastuse ja usu Seaduse kõikehõlmavat taipamist.“
Usupuhastus sai alguse Piibli uurimisest. Et Piiblit asjakohaselt mõista, on seda vaja ka tõlgendada. Ajakirja Kirik&Teoloogia toimetuskolleegiumil on rõõm ja au avaldada järjekordne piiblitekstikäsitlus, mis seekord on pühendatud Ml 3:13-18, kus öeldakse nende kohta, kes usuvad Jumalasse: „Nad saavad mulle,“ ütleb vägede Jhvh, „eraomandiks – sel päeval, mille ma korraldan.“ Reformatsiooni rõõmusõnum ongi evangeelium – sõnum lunastusest, mis saab osaks kõigile, kes usuvad Kristusesse. See lunastus on radikaalne, sest selle ainsaks eeltingimuseks on Jumala arm – Jumala arm, millele ei saa seada mingeid piire. Olgu sõnum radikaalsest Jumala armust kiriku uuenemise aluseks ka täna.
Head lugemist!
Tänases numbris:
Eesti Evangeeline Luterlik Kirik, EELK perikoopide abimaterjal 3/12: valvamispühapäev Ml 3:13–18.
Jaan Lahe ja Ergo Naab, Kas kirik peaks ühiskonnas sõna võtma? Intervjuu teoloog Jaan Lahega.
Katri Aaslav-Tepandi, Jutlus ordinatsioonipäevaks Usupuhastuspühal (Ne 8:1-12).
Norra kirik: kristlik sionism on teoloogiliselt vastuvõetamatu.
Ajakiri Kirik & Teoloogia kutsub arvamust avaldama – meie ajakiri on avatud kaastöödele.
Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele. Vaata ka 2011.–2019. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.
Kutsume jätkuvalt ajakirja Kirik & Teoloogia väljaandmist toetama! Hakka meie püsiannetajaks!
