ISSN 2228-1975

Jutlus ordinatsioonipäevaks Usupuhastuspühal (Ne 8:1-12)

„Siis kogunes terve rahvas nagu üks mees Veevärava esisele väljakule, ja nad ütlesid kirjatundjale Esrale, et ta tooks Moosese Seaduse raamatu, mille Issand Iisraelile oli andnud. Ja preester Esra tõi Seaduse koguduse ette, niihästi meeste kui naiste ette, ja kõigi ette, kes mõistsid kuulata, seitsmenda kuu esimesel päeval. Ja Esra avas raamatu kogu rahva nähes, sest ta seisis kõrgemal kui kõik muu rahvas; ja kui ta selle avas, tõusis kogu rahvas püsti. Ja Esra kiitis Issandat, suurt Jumalat, ja kogu rahvas vastas käsi tõstes: „Aamen, aamen!” Ja nad põlvitasid ning heitsid Issanda ette silmili maha. Ja nad lugesid raamatut, Jumala Seadust, peatükkide kaupa ja andsid seletust, nõnda et loetust aru saadi. Ja Nehemja, kes oli maavalitseja, ja preester Esra, kirjatundja, ja leviidid, kes rahvast õpetasid, ütlesid kogu rahvale: „See päev on pühitsetud Issandale, teie Jumalale. Ärge leinake ja ärge nutke!” Sest kogu rahvas nuttis, kui nad Seaduse sõnu kuulsid. Ja ta ütles neile: „Minge sööge rasvaseid roogi ja jooge magusaid jooke, ja läkitage osa neile, kellel midagi ei ole valmistatud! Sest see päev on pühitsetud meie Issandale. Ja ärge kurvastage, sest rõõm Issandast on teie ramm! Ja leviidid vaigistasid rahvakogu, öeldes: „Rahunege, sest see päev on püha! Ja ärge kurvastage!” Siis läks kogu rahvas sööma ja jooma, läkitama teistelegi osa ja pidama suurt rõõmupidu, sest nad mõistsid sõnu, mis neile oli teatavaks tehtud.“ (Ne 8:1-12)

Vana Iisrael ja Nehemja aeg on kaugel, ikka väga kaugel meist. Meid lahutavad aastatuhanded, kultuurilised eripärad, ligi viis tuhat kilomeetrit. Jah, Pühakirja kirjakohtade sõnumit on tihtilugu raske esmalugemisel taibata: võõrad paigad, võõrad nimed, võõrad teemad. Raske on taibata, mis on sõnade taga, peab teadma, mis on selle tähendus Piibli tervikus, milline oli selle kontekst kirjutamise ajal selles kultuuri ja vaimu väljas, milles see sündis. Rääkimata sellest, et me loeme heebreakeelse Vana Testamendi eestikeelset tõlget. 

Aga midagi me siiski taipame ja lugedes asetub loetu hetkeliselt meie endi eluhetkesse, elutervikusse. Puudutades kas meie südant ja mõistust või haakudes meie elusituatsiooniga, meie murede ja rõõmuga, meie eluga ja suhetega. Mõned Pühakirja sõnumid tabavad otsekohe nagu välgusähvakud kogu meie olemust ja olemist. Meile tundub, et Jumala Sõna räägib just minust, meie ajast, just täna ühiskonnas toimuvast. Me taipame hetkega, kogu oma olemusega, mida Jumala Sõna meile ütleb.

Nehemja raamatu tänase kirjakoha sisu ja tähendused avanevad justkui tasapisi-pikkamisi ning just tänase päeva valguses – meie, preestrikandidaatide ordinatsioonipäeval ja  Usupuhastuspühal.

Nehemja raamatu sündmused toimuvad Iisraelis 5. sajandi teisel poolel enne Kristust. Iisraeli riik on okupeeritud, suur osa rahvast on küüditatud Paabelisse. Maa on sõdadest laastatud, tempel hävitatud, Jeruusalemm varemeis, müürid lõhutud. Nüüd on osa küüditatud juutidest  naasnud Iisraeli uue valitseja, Pärsia kuninga loal tagasi kodumaale. Iisraellased on oma lõhutud pühas linnas ümberkaudsete hõimude rünnata ja rüüstata. Esialgne rõõm ja joovastus kodumaale saabumisest on jahtunud, asendunud masenduse ja minnalaskmisega. Milleks pingutada, milleks elada, kui puudub siht, kui ollakse niikuinii okupeeritud kodumaal?

1955. aastal tulid Siberist tagasi tuhanded eestlased, peamiselt naised ja lapsed. Mehed olid kas vangilaagrites hukkunud või rasketes töölaagrites murdunud. Tulid ka minu vanavanaema oma tütrega ja tema perega. Vanavanaisa jäi Siberi mulda, tundmatuna. Niisamuti oli minu abikaasa isapoolsete vanavanemate lugu. Sel suvel lugesin Usuteaduse Instituudi ühe (tema õpilaste sõnul) väga erilise õppejõu, vaimuliku Elmar Salumaa mälestusraamatut, kus ta kirjeldab lõikava teravusega esimesi päevi, saabudes Siberi vangilaagritest okupeeritud Eestisse, oma kodulinna Tartusse. Tema mälupilt tuli mulle silme ette, kui lugesin Nehemja raamatust purustatud Jeruusalemmast ja Iisraelist. Ta kirjeldab esimesi muljeid nõnda: hall tumenev novembripäev, hallid endassetõmbunud kogud ruttavad õhtuhämaruses tänaval, tundmatuseni muutunud, 1944. aastal purukspommitatud linn, igal pool võõrväe sõdurid, võõrkeelsed hõiked, sildid majadel…  Iisraeli rahva loos võime tõepoolest näha peegelpildina oma rahva saatust. Nehemja aeg saab tuntavaks, me tunneme ennast ära ses loos.

Nehemja kuju on vägagi tähelepanuväärne. Ta oli Pärsia kuninga joogikallaja, see oli kõrge amet kuningakojas, tema ülesanne oli valada jooke ja teenida lauas. Mürgitamise hirmu tõttu pidi see inimene olema väga usaldusväärne. Mida teeb võõrsil iisraellane Nehemja, võõrvõimuga koostööd tegev mees? Kuidas ajalugu on inimese näoga ja kordusmustritega ajast aega! Kui mõtleme pärast taasiseseisvumist uue põlvkonna hoiakuid ja süüdistusi nende inimeste suunas, kes toimetasid ja tegutsesid juhtivatel tasemetel nõukogude ajal, korraldades seda allesjäänud elu ja olu, siis on olnud teravat kriitikat ka toonase kiriku ja vaimulikkonna kohta. Meie, tänase põlvkonna jaoks on meie eelmiste põlvkondade võimalused ja valikud  lõpuni tunnetamatud. Mõnikord annab Piibel meile eeskuju oma hoiakute kujundamisel. Me saame vaid tänulikud olla, et olid inimesed, sarnaselt Nehemjale, kes võtsid vastutuse nii ühiskonnas kui ka kirikus. Elu jätkus ja kirikud jäid avatuks, kogudused jäid ellu, kasvatati üles uus vaimulikkond.

Nehemjani jõuavad teated tema rahva viletsusest ja ta otsustab minna ja tegutseda, palub kuningal määrata end Iisraeli asevalitsejaks. Nehemja tuleb laastatud kodumaale tagasi, laseb kõik tagasitulnud perekondade liikmed üle lugeda ja kirja panna, alustab jõuliselt purustatud linnade taastamist, kaitsvate linnamüüride ehitamist. Ja kui kõik see on valmis, kutsub ta rahva kokku Veevärava esisele väljakule ja preester Esra toob Moosese Seaduse raamatu ja loeb ja seletab oma rahvale Seadust. Seletab selleks, et rahvas taipaks selle sisu. Ja tema rahvas põlvitab ja nutab, kuulates Seadust ja Esra seletust. Ja Nehemja ja kirjatundjad rahustasid rahvast: „Ärge nutke, vaid rõõmustage, sest rõõm Issandas on teie jõud.“

Sõjas ja küüditamises vintsutatud sugupõlv saab uue tegutsemissihi ja jõu, et oma elu uuesti üles ehitada. See on ühine pingutus. Mis sellest, et elatakse okupeeritud kodumaal, ei olda ise oma maal peremehed. Mis sellest, et ollakse ränkade koormiste all, ei olda ju riiklikult vabad. Ja siin on kirjeldatud inimeste sisemise vabaduse sündi – Jumala Seaduse, Jumala käsu taipamisest. Ja sellest taipamisest sündiva rõõmu taipamises. „Kogu rahvas läks […] pidama suurt tänu ja rõõmupidu“ – „sest nad mõistsid sõnu, mis neile oli teatavaks tehtud.“ Mis tõi rahvale tänu ja rõõmu? See, et nad mõistsid, taipasid Issanda sõnu, nad taipasid Seadust. Seda, mida Jumal inimeselt ootab ja tahab.

Jumala Seaduse, tema tahte taipamise võimas valgusvihk meie elus, mis võib tabada kogu meie olemust, meie olemist nii isiklikus kui ka rahva elus. Ning sellest sündiv mõte ja meel

„liigub ja loob ja lehvitab

ja kaunid radasid rajab,

su rahva koda see ehitab

ja põlvest põlveni kajab.“

− kirjutas Juhan Liiv 1894. aastal.

Mis on see, mis annab meile, meie elule, mõtetele ja tunnetele uue hoo, tahte ja julguse minna vastu oma ülesannetele ja ka julguse vaadata otsa tegelikkusele, olgu see nii raske ja karm kui tahes? Otsa vaadata enda tõelisele olemusele ja sellele, milliseks me võime saada? Taibates,  mis on meie tee siin maailmas? Carl Gustav Jung, austria psühhoanalüütik, on rääkinud inimese individuatsioonist kui inimese elu peamisest eesmärgist – saada iseendaks, saada selleks, kelleks Looja on inimese loonud, saada Looja näoliseks.

Aga kuidas? Mida me peame selleks tegema? Mis meid aitab? Kes meid aitab? Me vajame ju mingit juhist, eeskirja, mingit teeviita, nõu. Ja inimene vajab Seadust. Muistsetele iisraellastele oli antud Moosese Seadus, käsuseadus. Seadus oli Jumala sõna ja kui inimene, rahvas Jumala Seadust, Jumala käske täidab, ootab teda ees tasu, hea ja viljakas elu. Seaduse mittetäitmise tasu on Jumala karistus. See oli käsu, karistuse ja tasu Seadus.

Jeesuses Kristuses andis Jumal kogu inimkonnale uue Seaduse. Matteuse evangeeliumis vastab Jeesus kirjatundjate küsimusele, milline on suurim käsk: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega!“ See ongi suurim ja esimene käsk. Teine on selle sarnane: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!“ Neis kahes käsus on koos kogu Seadus ja Prohvetid.“ Ja Jeesus ütleb: „Sinu usk on sinu päästnud.“ See on armastuse ja usu Seadus.

Usupuhastuspüha tuletab meile meelde Jeesuse Kristuse evangeeliumi, armastuse ja usu Seaduse kõikehõlmavat taipamist.

Läheme aastasse 1517, Wittenbergi, mil augustiini munk Martin Luther sõnastab 95 teesi, mis oli kirjutatud hingelunastuse ja igavese elu ostu-müügiga tegelevaks äriettevõtteks muutunud paavstikiriku vastu. Loen selle lõigu meie juba igavikku lahkunud vaimuliku Urmas Petti tõlkes.

Luther kirjutab: „Mina aga, kes ma end Jumala ees tundsin rahutuima südametunnistusega patusena, kuigi ma mungana laitmatult elasin, ega söandanud uskuda, et ma võin heade tegudega lepitatud olla, ei armastanud, isegi vihkasin õiglast ja patuseid karistavat Jumalat, ja vaikselt — mitte küll teotades, aga kindlasti vägeva nurisemisega — Nõnda raevutsesin ma metsiku ja segase südametunnistusega, siiski koputasin järjekindlalt sellele Pauluse kohale, janunedes põletavaimalt teada, mida püha Paulus tahab. Seni, kuni lõpuks, päevi ja öid mõtiskledes, panin [tänu] Jumala halastusele tähele sõnade seost (Rm 1:17)  „Temas saab ilmsiks Jumala õigus, nõnda nagu on kirjutatud: õige elab usust.“ Siis ma hakkasin Jumala õigust mõistma sellisena, millega õige Jumala annist, nimelt usust, elab, ja et see on [lause] mõte, [et] evangeeliumi kaudu on ilmutatud Jumala õigus, millega halastav Jumal meid õigeks mõistab usust, nõnda nagu on kirjutatud: õige elab usust. Siis tundsin, nagu oleksin täiesti uuesti sündinud ja avatud väravatest paradiisi endasse sisse astunud.“

Meie, ordineeritavad preestrikandidaadid, oleme tulnud tänasesse päeva Jumala kutsel, usalduses ja usus, et oleme kutsutud Jumalariigi tööle, ületades igat laadi eluolulised ja muud olulistena tunduvad takistused, oma minateadvuse kahtlused ja kõhklused, hirmud ja ka harjumuspärased mugavused, mis võivad olla suurimaks kiusatuseks teekonnal iseenda ja Jumala taipamises.

Tänases Pühakirja teemas, Nehemja raamatus ületasid iisraellased oma resignatsiooni, minnalaskmise, tegematajätmised ja asusid kõikide takistuste kiuste tegutsema, pingutama – oma lõhutud ja laiali pillatud elu uuesti üles ehitama. Ja neile tuletati meelde Jumala Seadus ja anti selle taipamine. Ja see taipamine pühkis nende vaeva pisarad, tõi tagasi tänu ja rõõmu.

Me oleme samamoodi Jumala tahte otsijad. Me oleme teel Jumala ja tema Poja Jeesuse Kristuse taipamisse. Teades, et me omast jõust ei suuda seda, et ka see on Jumala and. Jeesus ütleb oma jüngritele: „Seda sõna ei taipa igaüks, vaid ainult need, kellele antakse.“

Me saame paluda Jumalalt taipamisvõimet, et mõistaksime tema Sõna, Jeesuse Kristuse armastuse ja usu Seadust, seda, mida see meie elus tähendab, et oskaksime selle Sõna järgi elada ja toimetada, et kasvaksime iseenda ja Jumala taipamises. Ja rääkida ja seletada Jumala Sõna nagu preester Esra oskas oma rahvale avada Seaduse sisu nõnda, et see valgustas läbi kogu rahva hinge, iga inimese hinge, puudutas nende südant ja mõistust, nii et nad tunnetasid kogu oma elu, iseennast ja oma olemist Jumala Seaduse valguses, Jumala tahte valguses.

Me palume, et Jumal annaks meile Tema tahet taipava meele ja mõistuse ning armastava südame.

Aamen!


Katri Aaslav-Tepandi (1965), PhD, on EELK vikaarõpetaja, Põhja-Eesti Regionaalhaigla hingehoidja, Sotsiaalministeeriumi vanemkaplan ja KjT kolleegiumi liige

Soovitatud:

Esiletõstetud lood
Mare Palgi

Üksindusest

Piiblis ei esine kordagi sõna „üksindus“ või „üksildus“. Sellest hoolimata võib öelda, et küllap sündis üksindus siia maailma juba siis, kui Jumal ajas Aadama ja

Read More »
Jutlused ja mõtisklused
Johann-Christian Põder

Eksimus ja uus elu (Mt 3: 1-2)

1. RESIGNATSIOON JA LOOTUS „Neil päevil tuli Ristija Johannes ja kuulutas Juuda kõrbes: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!““ Need sõnad Matteuse evangeeliumi kolmandast peatükist

Read More »
Arvamused
Toomas Jürgenstein

Usundiõpetus ja kirik

Päevast-päeva koolis usundiõpetusega tegeledes olen ikka aeg-ajalt püüdnud sõnastada oma õpetatava aine aluseks olevaid põhimõtteid ning mõelda, missugune on selle õppeaine suhe kirikuga. Näiteks, kas

Read More »
English