Aarete kogumine kõlab väga maiselt ja tähendab ju enamasti seda, et kellegi (loe: selle, kes kogub) elujärg muutub paremaks, et tal on rohkem võimalusi nautida hüvesid, mida raha ja sellega kaasneva mõjuvõimu eest osta saab. See kõlab nii, nagu võidaksid kõik ja rumalad on need, kes ei tee ise samamoodi. Aga tõsi on see, et igaüks meist kogub varandust omamoodi, sest see, mida üks inimene peab varanduseks või väärtuslikuks aardeks, võib olla teise inimese jaoks väärtusetu. Jeesus hoiatab Mäejutluses aarete kogumise eest maa peale. Sellise varanduse väärtus selgubki tavaliselt siis, kui me sellest ilma jääme. Võib ju öelda, et see kõik on materiaalne, asendatav ja seega tühine, kuid me näeme, kuidas need „aarded“ on inimese südame külge kasvanud ja kuidas sellisest saatuselöögist ei pruugigi toibuda. Ütle siis veel, et need on „ainult maine vara ja hüved“, kui sellest inimese kogu elu kokku variseb. Aarete ja varanduste kogumine on seega alati ka oma vaimse dimensiooniga. Kus on su aare, selle külge on kinnitatud ka süda. Annad sõrme, võtab käe. Meie “varandus” määrab ära, kes me inimesena oleme. Ta haarab meid täielikult, sest süda on mängu pandud.
Aarete kogumisel ei saa me inimloomust tundes ei üle ega ümber ka võidujooksust parema, väärtuslikuma, suurema varanduse eest. Siis tulevad mängu sellised inimloomuse ja ühiskonna omadused nagu näiteks ahnus, varanduse omandamine ebaausate võtetega, vara kuhjumine väheste kätte, millest on võtnud kirjutada tänases lehenumbris Tartu Ülikooli doktorant Alver Aria. Ta arutleb selle üle, mis on ahnuse olemus nii majandusteooria valguses, aga ka kuidas seda on käsitletud erinevates religioonides. Samuti küsib ta, kas ja milliseid hinnanguid peaks andma või mil viisil „sekkuma“ ühiskondlikku diskussiooni kirik, kui ühiskonnas on pjedestaalile tõstetud või aktsepteeritud toimimisviisid, mis on kristliku ligimesearmastuse põhimõttega ühildamatud ning mis lisavad ühiskondlikku ebavõrdsust.
Mille külge „tasub“ aga oma südant haakida, millele oma süda ohverdada? EELK Risti koguduse õpetaja Annika Laatsi lõikustänupüha jutlus tänases lehenumbris räägib usust ja usaldusest Jumala vastu, mis õpetab meile mitte kinnitama oma tähelepanu heaolu ja rikkuse kasvatamisele siin maa peal, vaid olema kindlad, et ka siis, kui oleme sattunud raskustesse, oleme hoitud oma Isa kätes. Laatsi sõnul on kõige võti tänulik hoiak – me saame Jumalat tänada ka keset puudust, pannes lootuse tema peale: „Nii ei ole tänu, mida me Jumalale toome, mitte ainult hea ja kohane reaktsioon sellele, et Ta meie ootusi ja palveid täidab või neid isegi ületanud on. Meie tänu saab ühtäkki meie usutunnistuseks – meie usalduse kinnituseks, et me toetume Jumalale, kes saab ka tulevikus teha imesid. Tema vägi on suurem ning ulatub palju kaugemale meie suutlikkusest ja organiseerimisvõimest.“
Usaldus Jumala vastu on suur varandus ka siis, kui seisame silmitsi elu lõplikkust meelde tuletavate olukordadega. Avaldame täna Sotsiaalministeeriumi vanemkaplan, hingehoidja ja ajakirja Kirik & Teoloogia toimetuse liikme Katri Aaslav-Tepandi ettekande, mille ta pidas käesoleva aasta 17. septembril Dementsuse Teabekeskuse infopäeval. Elu ja surma teemad puudutavad Aaslav-Tepandi sõnul inimese eksistentsi kõige sügavamaid küsimusi. Rääkides elu lõpu lähenemisest, mis on tingitud näiteks haigusest paranemise lootuse puudumisest, seisavad inimese, aga ka teda ravivate arstide ja tema lähedaste ees keerukad otsustused ja valikud. Nii meditsiinieetikas kui ka kristlikus eetikas valitseb kohustus hoolitseda abivajaja eest. Milline see hoolitsus ja tugi võiks olla nii meditsiinilise poole kui ka ligimesearmastuse poole pealt, küsibki ta oma ettekandes ning leiab, et me kõik saame olla üksteisele hinge hoidjateks ja lootuse andjateks. „See ongi inimese elu: elada teadmatuses kõige suuremates eluküsimustes, aga ikkagi loota, julgeda loota, julgeda rõõmu tunda, julgeda uskuda, et oleme Looja hoitud.“
Head lugemist!
Tänases lehenumbris:
Alver Aria, Ahnus ja kiriku suhtumine ahnusesse.
Katri Aaslav-Tepandi, Aeg antud elada. Ettekanne Dementsuse Kompetentsikeskuse teabepäeval.
Annika Laats, Ma tänan Jumalat keset puudust. Jutlus lõikustänupühaks (Mk 8:1–9).
Porvoo osaduskond pidas teoloogilist konverentsi.
Juhtkirja foto: Kadri Lääs
Ajakiri Kirik & Teoloogia kutsub arvamust avaldama – meie platvorm on avatud kaastöödele.
Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele. Vaata ka 2011.–2019. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.
Kutsume jätkuvalt ajakirja Kirik & Teoloogia väljaandmist toetama! Hakka meie püsiannetajaks!
