Esiletõstetud lood

Ma tänan Jumalat keset puudust. Jutlus lõikustänupühaks (Mk 8:1–9)

„Neil päevil, kui taas oli koos suur rahvahulk ja neil ei olnud midagi süüa, kutsus Jeesus jüngrid enese juurde ja ütles neile: „Mul on rahvast hale, sest nad on juba kolm päeva minu juures viibinud ja neil ei ole midagi süüa. Ja kui ma lasen nad koju söömata, siis nad nõrkevad teel, sest mõned neist on tulnud kaugelt.“ Ja ta jüngrid vastasid talle: „Kuidas võib keegi siin kõrbes nende kõhud täis sööta?“ Ja ta küsis neilt: „Mitu leiba teil on?“ Nemad ütlesid: „Seitse.“ Ja Jeesus käskis rahvahulgal maha istuda ning võttis need seitse leiba, tänas, murdis ja andis oma jüngrite kätte, et nad jagaksid need, ja nad viisid leiva rahvale. Ja neil olid mõned kalakesed, ja tema, õnnistades neid, käskis ka need viia rahvale. Ja nad sõid ja said kõhud täis. Ja ülejäänud palakesi korjati seitse korvitäit. Inimesi oli aga umbes neli tuhat. Ja Jeesus laskis neil minna.“ (Mk 8:1–9)

Lõikustänupühal on pühakodadesse ikka head-paremat toodud. Mõnegi kiriku altariesine on sel päeval täis sügissaadusi – seda, mis salvedesse kogutud või purkidesse pandud. See on päev, mil imestada külluse üle: selle üle, et ühest seemnest võib saada kümme ning ühest kartulimugulast kuus või kaheksa. See on päev täis tänu. Isegi ikalduseaastatel toodi Jumala ette sellest piskust, mis saadud oli, et paluda sellele õnnistust.

Tänases loos ei ole inimestel aga üldse midagi. On vaid tühjad pihud. Kuidagi nagu arutult ja ebamõistlikult on jäädud mitmeks päevaks kõrbe Jeesust kuulama ning kõik on otsa saanud.

Selles loos ei ole juttu rikkalikust lõikusest, nisuga täidetud rehealustest ega looduse lopsakusest, nagu seda võiks lõikustänupühal eeldada. Neil inimestel seal on nälg. Mitmed Saksa kirikuõpetajad on oma jutlustes nentinud, et see uues perikoobireas tänupühaks ette nähtud tekst sobitub ootamatult hästi praegusesse keerulisse aega, kus paljud inimesed on kaotanud töö või nende ettevõtted on suurde hätta sattunud. Mõnigi võib küsida, kas aastal 2020 on üldse kohane pidada tänupüha – mida sa hing siin tänad, kui muret on palju ja tulevik tume.

Mind hämmastab ja liigutab meie vana Agenda, kus on lõikustänupüha palveteks toodud kolm erinevat versiooni: üks neiks aastateks, kui on olnud rohke lõikus, teine neiks, kui lõikus on olnud kasin, ning kolmas seks puhuks, kui vili on ikaldunud. Nende tonaalsus on mõistagi erinev, ent tänu ei puudu ühestki neist.

Tänases jutlusetekstis ei ole tänust pea üldse juttu. Jeesus toidab nelja tuhandet inimest ja võiks ju eeldada, et rahvas on tänulik – kõhud on enne teele asumist täis saanud ja seitse korvitäit ülegi jäänud. Mõni hea sõna sööjate poolt oleks siin ju täiesti omal kohal. Me ei kuule sellest aga midagi. On arvatud, et tollased inimesed ootasidki suurtelt juhtidelt rikkalikult kaetud lauda – võib-olla peeti seda tollelgi hetkel kuidagi loomulikuks ja enesestmõistetavaks. Me ei saa enam nende nelja tuhande inimese käest küsida, kas nad ka märkasid imestada ja tänada. Iseendalt aga saame. Ehk isegi peame endilt aru pärima, sest ühel hetkel võime hakata oma privilegeeritud elulaadi sedavõrd enesestmõistetavaks pidama, et unustame imestamise ja tänu.

Selles piiblitekstis on tänul siiski oma koht. Üllataval kombel ei tule tänu esile seal, kus on ülevoolavat küllust ning täis kõhud, vaid tänu vaatab meile vastu keset puudust: „Jeesus käskis rahval maha istuda ning võttis need seitse leiba, tänas, murdis ja andis oma jüngrite kätte…“ Seitse leiba neljale tuhandele inimesele – mis muud see on, kui puudus. Ning Jeesus tänab.

Ehk just sellepärast sobitubki see tekst nii hästi praegusesse sügisesse, kus paljude mõtted on kinni selles, millest on puudus, mis on ära jäänud või lausa kaotsi läinud.

Jeesus oma jüngritega on samuti kriisisituatsioonis. Varusid pole ega ole ka võimalust neid täiendama minna. Kui toimus 5000 mehe söötmine, oli olukord pisut teine – jüngrid pakkusid välja variandi, et inimesed läheks ise külasse toitu ostma. Nüüd ollakse keset kõrbe ning eelseisev kodutee on liiga pikk. Inimesed ei peaks sellele vastu. Seekord ei torka jüngritele pähe ühtegi mõtet ega lahendust. Nad on nõutud. „Me ei saa, meil ei ole, meil ei jagu.“ Ressursid on piiratud. Nii ongi. Me tunnetame seda oma planeedil üha selgemalt. Arvud räägivad iseenda eest. Liiga vähe vahendeid, liiga vähe toitu, liiga palju näljaseid suid. Teisalt jälle liiga vähe eksporti, liiga vähe tööjõudu ja sotsiaalmaksu, liiga madalad palgad ja pensionid. Ka probleemidega silmitsi seistes haarab meid sageli just see „ei ole, ei saa, pole võimalik…“ Ühe koguduse kodulehel jäi hiljuti silma rubriik Piibliring. Sellele vajutades ilmus ekraanile teade, et koguduses piibliringe ei toimu, kuna inimestel ei ole selle vastu huvi. Inimestel ei ole tarkust, ei ole armastust ega isegi huvi. Niimoodi ei saa koguduses ju tõesti mitte midagi teha.

Jüngrid vaatavad seitset leiba ja ütlevad, et ei saa, ei ole võimalik. Jeesus vaatab seitset leiba, võtab need kätte ja tänab oma Isa selle eest, mis neil on. Tõsi, seda on vähe, aga ka vähene annab põhjust tänamiseks. Kui oluline on näha seda, mis meile antud on! Me saame selle nägeva pilgu, kui me vaatame seda vähest Jumala palge ees, Teda tänades. Muidugi on meil paljustki puudus. Aga tänulikkus viib meie pilgu hädalt ja muredelt eemale, et me näeksime seda, mis meile on antud.

Tänulikult seda head oma silme ette tõstes ei pane me silmi kinni sellele, millest meil on puudus või mida me igatseme. Kõik ei ole hästi – tõesti ei ole. Me ei pea endale ses osas valetama. Me ei pea pingutatult harjutama positiivset mõtlemist, salates sealjuures maha oma tõelised mured ja probleemid. Jumala ees tohime me seista täiesti ausalt. Aga selle aususe juurde kuulub, et me ei keskendu üksnes sellele, mis on puudu. Muidu me näemegi ainult tühjust ja upume sellesse ära.

Sa vaatad oma seitset leiba, tänad Jumalat ning hakkad murdma ja jagama.

Meie tänulikkus on määrav ka meie ja Jumala vahelise suhte jaoks. Meie usk ei ole ju usk pidevasse heaolusse ja üha kasvavasse rikkusesse. Meie usaldus Jumala vastu ei rajane sellel, kuidas käib antud hetkel meie käsi, vaid sellel, et ka keset häda oleme me hoitud Tema käes.

Jeesus hoiab leiba ja tänab täis lootust, et Jumal tegutseb ega jäta neid üksi. Me täname Jumalat sageli otsekui tagasivaates selle eest, mida Ta meile kinkinud või teinud on. See on hästi hea ja oluline. Tänagem Teda ikka, kui Ta meie eludes tegutseb ja meie palveid kuuleb – kui meie lähedane terveneb, kui perre sünnib laps, kui me leiame töökoha või kui õlult võetakse mõni mure. See tänu on otsekui reaktsioon või vastus Jumala tegutsemisele ning see on vägagi kohane.

Aga kas Jumalale saab tänulik olla ka enne seda, kui Ta midagi teeb? Jeesus tänab Jumalat teadmises, et Tema saab teha imet. Et seal, kus meie oleme jõudnud oma suutlikkuse piirideni, ei ole Tema ennast kaugeltki ammendanud. Me täname Teda, sest Tema ressursid ei ammendu iialgi, ja need on Tal meie, Tema laste jaoks.

Keset koroonapandeemiat ja kõiki selle piiranguid võime me usaldada, et Temal on meie jaoks väljapääs. Me saame Teda tänada ka keset puudust, pannes oma lootuse Tema peale. Oma lapse pärast mures olles, kui oma tarkus kõik otsa on saanud, saame me paluda, et Jumal hoiaks ja suunaks last oma Vaimu läbi. Ka siis, kui abielu hakkab karidele jooksma ja meil näib otsa saanud olevat nii mõistus kui ka armastus, saame me tänada Jumalat oma elukaaslase eest ning uskuda, et Tema saab kinkida uut armastust ja tahet üheskoos edasi minna. Nõnda ka haigevoodis või vanaduse vaevades saab inimene tänada selle eest, mis elus olnud on ning mis veelgi on, ja nende eest, kes on ligidal, ning selle eest, et Tema, Päästja, ei ole ka haigevoodi kõrvalt kusagile kadunud, vaid kannab jätkuvalt.

Ka sellel kummalisel aastal koos kõigi selle puudujääkidega tohime me pühitseda lõikustänupüha, väljendades sellega oma usaldust Jumala vastu. Nii ei ole tänu, mida me Jumalale toome, mitte ainult hea ja kohane reaktsioon sellele, et Ta meie ootusi ja palveid täidab või neid isegi ületanud on. Meie tänu saab ühtäkki meie usutunnistuseks – meie usalduse kinnituseks, et me toetume Jumalale, kes saab ka tulevikus teha imesid. Tema vägi on suurem ning ulatub palju kaugemale meie suutlikkusest ja organiseerimisvõimest.

Jeesus vaatab oma inimesi ja näeb, mis seisus nad on. Neil seal on viimnegi söök otsa saanud. Kodutee saab olema pikk, nad ei peaks sellele vastu. Neile inimestele ei piisa headest sõnadest ja õpetusest. Neid on vaja toita, et hoitud oleks mitte ainult nende vaim, vaid ka ihu.

Nii näeb Jeesus ka sind ning seda, mis seisus sina praegu oled. Ta näeb su nälga elu järele. Ta näeb, et kui sa nõnda jätkad, võid sa näljast kokku vajuda. Ta näeb, kas sa oled segaduses või väsinud, janus armastuse ja läheduse järele, näljas mõtte, tähenduse, turvatunde, sisemise või välimise rahu järele. Ta teab, et sa oled käinud pika tee ja sul seisab veel hea tükk teed ees. Ta näeb, mida sa vajad, ning annab sulle – olgu see leib või kala, olgu julgustav sõna, lohutus, õnnistus või jõud. Ta ei lase sul kunagi tühjalt teele minna – mitte kunagi.

Ja Ta võtab ses kõrbes need seitse leiba, tänab Jumalat ja asub jagama. Ta ei jookse igaühe juurde neist neljast tuhandest, et isiklikult palakesed pihku panna. Ta murrab leiba ja annab jüngritele, et need jagaksid edasi. Käest kätte antakse seda. Keegi ei pugi oma kõhtu kiiresti täis, keegi ei topi kottidesse. Jeesuse käest lähtuvat leiba antakse üksteisele edasi, kuni kõik saavad söönuks.

See on ka meie ülesanne: jagada inimestele leiba, mis lähtub Jeesuselt. Annaks Jumal, et me ei vahetaks Temalt saadut ümber millegi leivalaadse vastu. Annaks Jumal, et me ei jagaks inimestele pelgalt mälestuspilti leivast. Et me vaigistaks nende nälga, mitte ei jutlustaks leiva vajalikkusest, traditsioonilisusest ning pühadusest. Annaks Jumal, et me ei hakkaks inimesi noomima selle eest, et nad ei ole oma elus igatsenud tõelist leiba ega oska ka nüüd olla piisavalt pühalikud või tänulikud. Annaks Jumal, et iga nälgija saaks söönuks.

Aga mis sai siis, kui inimesed olid kõhud täis saanud? Siis lasi Jeesus neil minna. Ta ei öelnud neile, et hea küll, ma olen teid söötnud, ja nüüd teete te seda, mida mina teile ütlen. Ta laseb neil lihtsalt minna – tagasi ellu. See on Jeesuse viis. Ta vaatab ja näeb, mida me vajame. Siis Ta toidab meid ja laseb meil minna. Minna vabaduses.

Me saame sellest õppida. Saame vaadata, mõista, anda ja vabaks lasta.

Olgem üksteise vastu hellad. Ja tehkem oma vabadusega midagi head.


Annika Laats (1970) on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Risti koguduse õpetaja.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

Toeta ajakirja väljaandmist!
English