Artiklid

Ahnus ja kiriku suhtumine ahnusesse

Sissejuhatus

Ahnuse puhul peame mõistma motiive, emotsioone ja eneseõigustusi. Religioosselt on ahnus patt. Artiklis antakse ahnuse tunnused, ressursi jaotamise dilemma mudel, voorusliku käitumise käsitlusi ja analüüsitakse kiriku positsiooni ahnes ühiskonnas. Kiriku rollist lähtudes – kas kirik peaks andma sotsiaalseid hinnanguid ja sekkuma sekulaarsesse arutelusse vara kuhjumisest väheste kätte ning varanduste omandamise vägivaldsetest ja pettusel rajanevatest viisidest. Kirik peaks andma hinnangu tänapäeva ühiskonna eesmärkidele ja indiviidi elu tähendusele.

 

Ahnuse tunnused

Ahnus on ühelt poolt konkreetse inimese isiksuse omadus (individuaalne ahnus) ja populatsioonis leviv nähtus (struktuurne ahnus). Ahnust iseloomustavad järgmised tunnused: tugev soov, vajaduste ebamõistlikkus, kadeduse toetav mõju, situatsiooni ärakasutamine ja kurjad teod. Vaatleme neid tunnuseid lähemalt.

Esiteks on olemas eriliselt tugev soov saada midagi ning eesmärgi saavutamiseks valikuvõimalus hea ja kurja vahel. Valikuvabaduse raames valib isik kas isekad või paljude isikute huve silmas pidavad tegevused. Ahnus eeldab alati suuremal määral vägivaldsust, agressiivsust ja ebaeetilisust; kasutab ära ebavõrdsust sotsiaalses hierarhias − võimalust saada tõepärast informatsiooni ning kaitsta oma läbirääkimiste positsiooni (diskrimineerimise aspekt). Religioosselt võime rääkida vaimsest tühjusest ja religioossest langusest (Andrianos 2011:312-313).

Majandusteaduses käsitletakse ahnust saada kogu aeg rohkem ja rohkem majandusarengu peamise tegurina, kusjuures selline arvamus on tugev suurkorporatsioonide poolt mõjutatavas kapitalismis. Sellises kapitalismis mõõdetakse ühiskondlikku arengut rahalistes ühikutes ning kõik ainelises maailmas muudetakse kaubaks ning sellele antakse hind. Suurkorporatsioonide peamine eesmärk on aktsionäride kasumi kindlustamine, kõik indiviidide heaolu puudutavad asjaolud on riigivõimu või kodanike endi asi.

Ühiskonna peamine eesmärk on jõukuse kasvatamine ning see saab toimuda ainult läbi majanduskasvu ja laieneva tarbimise. Ahnus on sotsiaalselt arendatud – suurkorporatsioonidel pole kunagi piisavalt kasumit ja indiviid ei tunne kunagi, et tema vajadused on piisavalt rahuldatud. Suurkorporatsioonid kujundavad oma huvide toetuseks sotsiaalse arvamuse, näiteks parteide ning meedia kaudu. Seetõttu muutub korporatsioonide agenda sotsiaalseks ning kohustuslikuks nii riigivõimule, sotsiaalsetele gruppidele kui ka indiviididele.

Teiseks on ebamõistlikud vajadused. Ahnuse jaotame lihalikuks (füüsilised ihad) ja sotsiaalseks (jõukus kogumine) (Posner 2003: 1100). Ihad on suuremad tegelikust vajadusest, ihasid kontrollida võimaldab vaimne areng. Ihaldatu saavutamatus tekitab rahulolematust. Ahnus  seostub liigtarbimisega või millegi endale haaramisega, mis ületab vajadust ja võimekust tarbida. Liigsus on toodete kuhjamise ja tarbimise kvantitatiivne mõõde ning iseloomustab omandisuhteid, ahnus hõlmab emotsioone ja käitumisakte.

On diskuteeritav, kui palju on „liiga palju“ – mõistlikkust on seostatud jätkusuutlikkusega (Arrow jt. 2004:150). Jätkusuutlikkus nõuab liigsuse vaatlemist situatsioonilisena (aeg, koht, osalised).

Kolmandaks on kadeduse kui ahnust toetava emotsiooni väljendumine. Kadeduse jaotame heaks ja pahatahtlikuks kadeduseks. Pahatahtlikul kadestamisel tajutakse teist isikut või tema varandust konkureerivana ja piiratud ressurssi ära võtvana. Kadedusel ja ahnusel on erinevus. Kadeduse puhul tahab isik samu asju, mis teistelgi; nende puudumine tähendab erinevust ja halba olukorda kadestavale isikule. Erinevus on ressurssi kadestava isiku arvates teenimata (Morgan-Knapp 2013:113). Ahnuse puhul on isikul vastupandamatu soov enama järgi (Maijala 2000). Emotsionaalselt kadeduse puhul võrdleb isik oma kurbust teise isiku heaolutundega (Ballor ja Claar 2013:33).

Neljandaks on aktiivsus: kurjad teod oma eesmärkide saavutamiseks ja situatsiooni ärakasutamine. Ahnuse realiseerumiseks on vaja sisemist motivatsioonilist survet ja tingimusi ahnuse realiseerimiseks (Honeycutt jt 2001). Indiviidi enesehinnangu uurimisel tuleb tähelepanu pöörata inimese emotsionaalsesse suhtumisse enese ahnusesse (mina-pilt); inimese üldine suhtumine ahnusesse; ahnuse mõiste sõnastamine (tunnused) inimese poolt. Juhtub, et ahnusse üldiselt suhtutakse halvasti, kuid enese tegevuses ahnust ei nähta. Partneri pakkumisi lepingulistel läbirääkimistel nähakse ahnetena, oma pakkumisi eetiliste ja isetutena. Oma panust hinnatakse emotsionaalselt suuremaks kui partneri oma, kuigi kõrvaltvaataja jaoks on panused võrdsed. Samuti ei tajuta partneri vajadusi kui motiivi.

Tang ja Chen lõid (2008:2−5) empiirilise uurimistöö jaoks järgmistest elementidest ja nendevahelistest seostest koosneva mudeli: sügavalt juurdunud armastav hoiak raha suhtes; manipuleerimist võimaldav eeldus; enda jaoks tuvastatav tulu; tahe käituda. Armastus raha vastu tähendab raha tunnetamist, emotsionaalset hindamist ja vastavat käitumismustrit, enda kui isiku omaduste tähendust raha omandamisele, raha püüdluse tähtsust inimese jaoks, tahet maksimeerida rahalist tulemust.

Raha armastamist saab mõõta raha armastamise skaalal (inglise keeles „Love of Money Scale“ edaspidi LOM) ja raha eetilisuse skaalal (inglise keeles „Money Ethic Scale“, edaspidi MES).  Situatsiooni puhul kaalutleb indiviid, kas teatud teod on võimalikud: kas võit on piisavalt suur ja tõenäoline võrreldes kaotustega. Ahnust vähendab või hoiab ära hirm – näiteks ärimees võib emotsionaalselt kõikuda ahnuse ja hirmu vahel. Hirmu puudumine ja vähesus tähendavad seda, et nad saavad ise otsustada ja kontrollida eesmärgist kõrvalekaldeid, nad saavad teha soovitud tegusid ja loobuda soovimatutest − tagajärg on piisavalt positiivne. Hirmu olemasolul jääb  domineerima teiste inimeste tahe ning puuduvad negatiivsed kõrvalised asjaolud takistamaks eesmärgi saavutamist. Ahnus võib olla tagajärgi kalkuleeriv motiiv ja ka emotsioon. Mudelis ainult hirmu ja ahnuse vahel kõikudes, ilma eetiliste piiranguteta, on inimesed tavaliselt optimistlikumad ja valivad ahnuse.

Ahnuse tagajärgede mõõtmiseks kasutatakse ka 7-astmelist ahnuse skaalat (inglise keeles „Dispositional Greed Scale“, edaspidi DGS). DGS skaala puhul on empiiriliselt tõestatud ahnuse mõju egoismile, enesekasu maksimeerimisele, kadedusele ja kadedale teistega võrdlemisele, materialismile ja impulsiivsusele (Krekels ja Pandelaere 2015:225). Ahnus vähendab enesekontrolli ja eluga rahulolu. Vastused saab jaotada: soov omada rohkem kui tegelikult vajatakse; rahuldamatus; rõõm ja nauding millegi suurel määral omamisest; ahnus omandamaks rohkem staatust, rikkust ja võimu; positiivne suhtumine ebaeetilistesse võtetesse millegi omandamisel (Krekels jt. 2011:799-800).

Liu jt (2019:101) empiiriline uuring ahnuse hiina versiooni järgi (DGSC) näitas kolme tulemust. Esiteks, ahne inimene käitub null-summa mängu reeglite kohaselt (on ainult võitjad ja kaotajad) ja ta on sotsiaalmajanduslikult ebakindel. Teiseks, mida vähem neurootiline on isik ja kõrgem tema enesekontroll ning kindlam enesehinnang, seda vähem on põhjust olla ahne. Kolmandaks on vähem ahne see isik, kes usub heatahtlikku ja õiglasesse sotsiaalsesse ühiskonda ning usaldab teisi inimesi. Ahne inimese eetika uurimiseks on kõlblik pahede ja vooruste skaala (inglise keeles „Vices and Virtues Scale“, edaspidi VAVS), mis näitab vastaja elu peamisi eesmärke (näiteks: elu peamiseks eesmärgiks on rahaline kindlustatus) (Mussel jt. 2018:249).

 

Ahnuse käsitlus ressursi dilemmana

Ahnuse vaatlemisel mänguteooria aspektist on täheldatud raha enamat kulutamist iseendale ja ressursi jaotamise dilemma avaldumist. Ressursi dilemmaks nimetatakse situatsiooni, kus inimene peab tegema valiku ainult enda jaoks hüve omandamise ja kogukonna huvides ressursside jagamise vahel (Schneider jt. 2012:298). Sotsiaalses elus avalduvad ressursi dilemmad kolme probleemina:

Esiteks: kuidas toimub jaotus kogukonna eesõigustatud liikmete (näiteks avaliku võimu esindajad ja erasektori juhid) ning kogukonna tavaliikmete vahel (Baumeister ja Vohs 2007). Ahnuse puhul eristatakse individuaalset ja struktuurset ahnust. Situatsioon ahnuse avaldumiseks tähendab institutsioonide ja sotsiaalse keskkonna ergutavat mõju ahneks tegevuseks. Ainult rahale orienteeritud inimene teeb eetilise arengu puudumisel kõik, et raha saada. Näeme rikkuse üha suuremat koondumist rikastesse riikidesse ja väheste inimeste kätte, kusjuures ahnust nähakse voorusena (Tamaz 2011:180). Optimeerimine tähendab mingi tegevuse tulemi võrdlemist teise tegevuse tulemiga, seda ka isikute võrdlusena. Kui juhid on orienteeritud rahale ja materiaalsusele, siis lihtne inimene võtab üle eeskujuks oleva käitumismustri. Sotsiaalne keskkond võib luua narratiivi, kus ahnel viisil käitumine tähendab edu (Baskerville ja Hansen 2019:124).

Teiseks: kas liigne eetilisus ressursside jagamisel ei vii mitte ühiskonna majanduslikule kokkuvarisemisele? Jeremy Sheamur (2003:250-251) esitab  järgmised väited ühiskonna kohta. Pahed ja ühiskonna õitseng on omavahel seotud ja voorused ning „hea ühiskond“ pole alati omavahel seotud – voorused võivad viia ühiskonna kokkulangemiseni. Vooruse tähendus võib eri tüüpi ühiskondades olla erinev. Inimloomuse eetiline nõrkus nõuab kohtusüsteemilt ja ka teistelt institutsioonidelt spetsiaalseid toiminguid pahedeks peetavate nähtustega võitlemiseks. (Seejuures võivad eetiliselt kaheldavad abinõud laiematele tagajärgedele mõeldes olla vastuvõetavad). Kapitalismis toimub üldine koostöö inimeste vahel, kes üksteist ei tunne ja kelle tooteid vahendab turg – seejuures tehingute tegemise eelduseks on osaliste võrdsus ja usaldusväärsus. Kenneth Arrow võimatuse teoreem ehk Arrow paradoks väidab, et pole võimalik konstrueerida sellist heaolu funktsiooni, mis rahuldaks kõiki mõistlikke eeldusi ja ühiskondlikest institutsioonidest pole abi kõiki inimesi ja gruppe rahuldava heaolu loomiseks (tsiteeritud Williams 2012:127).

Kolmandaks: kas vastuolud ressurssi jagamisel ei vii inimeste jaotamiseni omadeks ja võõrasteks? Näiteks ressurssi püütakse reserveerida ainult kogukonnale (või grupile) ja kogukonnavälised inimesed välistatakse jaotamisest (välismaalased peavad oma probleemid lahendama ise) (Glifford ja Hine 1997:168). Hardin (1968:1243) väidab, et populatsiooni probleem lõplikult määratud maailmas tema käesoleva hetkes jaotamiseks võimalike ressurssidega pole tehniline, vaid moraalne.

 

Ahnuse vältimine kui voorus

Ahnus ja liigsus on üks põhilisi ühiskonnas jutustatavaid narratiive. Majandusteadlane Adam Smith (1976) tegi  vahet ahnuse ja isekuse ning heaperemehelikkuse ja voorusliku omakasu vahel. Adam Smith kritiseerib käsitlust, kus ratsionaalne inimene huvituks ainult endale laekuvatest hüvedest, püüaks neid maksimeerida ja oleks teiste inimeste taotluste suhtes ükskõikne. Eeldatakse, et inimesed alati eelistavad „enamat“ „vähemale“. Ahnust vaadeldakse kui individuaalsete tulemuste maksimeerimise liialdatud vormi, mis teatud juhtudel väljub ratsionaalse käitumise mõistest.

Adam Smith väidab, et inimene on sotsiaalne, eetiliste seostega loom, kohati nõrk oma ihadele järele andes, kuid siiski võimeline kangelaslikeks ja altruistlikeks tegudeks. Samas ei peaks inimesed omavahelistes suhetes keskenduma heatahtlikkusele, vaid positiivseid tulemused kõigile peaks olema süsteemi omadus. Häid tegusid soodustavad turuinstitutsioonid, mis sunnivad turuosalisi hoolitsema oma maine eest, ja see viib enesekontrollile. Indiviidi eetilisus tugineb kaastundele ja sümpaatiale, kusjuures sümpaatia välistab isekuse. Ahnus ja oma huvide silmas pidamine pole samad iseloomuomadused (Wight 2005:46-47). Turud peaksid olema suunatud üldise hüve saavutamisele. Voorused (õiglus, ettevaatlikkus, heatahtlikkus) ja poolte vaheline teineteise tundmisel põhinev usaldus aitavad kaasa ladusatele tehingutele. Ahnuse vältimine aitab kaasa sisemisele vabadusele ning on aluseks eetilisele ratsionaalsusele (Martynova jt. 2019:2-3).

Religioossete käsitluste puhul on aluseks indiviidi suhete eristamine: suhted jumalaga ja suhted teiste inimestega. Suhe Jumalaga on esmane ja sisaldab kõiki käitumisaspekte, ka suhteid teiste inimestega. Religioossus võib olla sisemine püsiv veendumus mingi toimingu õigsuses või väline, s.o. allumine sotsiaalsele või Jumala survele (karistuse kartus vahelejäämise korral). Sisemise religioossusega inimene ei saa olla ahne, sest ahnus pole jumalik käitumine ja ahne tegu pole õige tegu.

Piibel näeb usu ja teistesse inimestesse suhtumise vahel seost: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega, ning oma ligimest kui iseennast!“ (Lk 10:27). Seega suhe jumalaga peaks ära määrama suhtumise teistesse inimestesse. Majandusliku tegevuse seisukohalt peaks usklik enese kasu kõrval pidama silmas Jumala ja teiste inimeste kasu. Jõuka inimese varandus väheneb loovutamisel suure annetuse puhul vähem kui vaese inimese väikese annetuse puhul (Lk 21:1-4). Ahnust nähakse kui „mammona deemoni“ ebajumalakummardamist (Rosner 2007:18).

Budismis eristatakse suuremeelsust ja altruismi. Suuremeelsus on millegi andmine teistele inimestele ilma midagi vastu tahtmata ning tingimusteta. Budistlik suuremeelsus tuleneb brahma-vihara kontseptsioonist: tuleb olla lahke (metta), kaastundlik (karuna), tunda rõõmu empaatiast (mudita), võrdsusest (upekkha). Suuremeelsuse rakendusala on lai ja antusse tuleb suhtuda kriitiliselt. Rakendusala tähendab, et suuremeelsus hõlmab kõiki olendeid, mitte ainult teisi inimesi. Kriitilisus tähendab arusaamist antu tähtsusest vastuvõtjale – mõnikord võib ka väike loovutus olla kriitilise tähtsusega (Ariyabuddhiphongs 2016:318).

Islami suhtumine ahnusesse väljendub neljas reeglis: rikkusest võib rõõmu tunda, kuid rikkus ei tohi inimese tähelepanu kõrvale juhtida elu eesmärgilt – Jumala teenimiselt, elatist ei tohi teenida vääritul viisil (Koraan 4:29, Sūrat an-Nisā, Naised); valmisolek varandust jagada − oma kalli varanduse loovutamine vaestele ja ränduritele, kerjustele, orjadele (Koraan 2:177, Sūrat  al-Baqara, Lehm), sest loovutamisel mitmekordistab Jumal varanduse kompensatsioonina (Koraan 2:261, Sūrat al-Baqara, Lehm); vaesuse mittekartmine („mitte tappa oma lapsi vaesuse tõttu“), sest Jumal annab (Koraan 6:151, Sūrat al-ʾAnʿām, Kariloomad) ja vajadus olla õiglane  (Koraan 6:152 , Sūrat al-ʾAnʿām, Kariloomad).

 

Kiriku seisukohtade avaldumine

Eespool viidatud Kenneth Arrow (1963) heaolu funktsioon sisaldab nelja aksioomi.

Esiteks mitmekesisus – kõikidele käitumisalternatiividele peab olema põhjendus, seega ka ahnuse ja heaolu religioossele tõlgendusele. Ühiskonnas peab olema väärtuste erisus ja ühiskond peab tunnustama ahnuse vältimist kui ühiskonnas indiviidide jaoks tegelikult  eksisteerivat väärtust.

Teiseks Pareto ühehäälsuse printsiip – kõiki järgmisi heaolu astmeid ja selle tunnuseid ning saavutamise (vältimise) teid peavad austama kõik ühiskonna liikmed, see nõuab sotsiaalset konsensust. Kui me ütleme, et ahnus tuleks ühiskonnast välistada, siis selle ideega peaks nõus olema või vähemalt austama enamus ühiskonna liikmeid. Aktsepteerimise nõue kehtib ka väite kohta, et üks tee ahnuse välistamiseks on religioosne tee.

Kolmandaks teabe tõhusus – sotsiaalne hinnang käitumisalternatiivile määrab ära indiviidi hinnangu  alternatiivile ja alternatiivide järjestuse. Sotsiaalse ja individuaalse hinnangu seos eeldab indiviidil piisava informatsiooni olemasolu ning üleliigse informatsiooni ebavajalikkuse.

Neljandaks valikuvabaduste võrdsus – inimene peab saama oma tegevuses valida sotsiaalsete eelistuste järgimist.

Kõikide aksioomide üheaegset rahuldumist  (eetilist absolutismi) pole võimalik korraldada, mis võib tähendada reaalse maailma ebatäiuslikkust ehk patusust. Kenneth Arrow (1977) ise pakkus välja lahendusena mitte rakendada kõiki aksioome üheaegselt.

Kirikud peaksid Kenneth Arrow heaolu funktsiooniga seoses küsima: kas religioosse heaolu (ja ahnuse) kontseptsioonile on vähemalt üks käitumisalternatiiv? Milline on üldine sotsiaalne arvamus heaolu ja ahnuse religioosse kontseptsiooni kohta? Kas religioosne narratiiv kuulub vajaliku või üleliigse informatsiooni hulka? Kui paljudel inimestel on võimalik käituda religioosselt aktsepteeritud moel?

Ahnus avaldub teatud situatsioonides, seega peaks kirik võitluseks sekkuma sekulaarsesse diskussiooni ühiskonna liikmete elu eesmärkide ja tingimuste üle. See tähendab hinnangut avaliku võimu tegevusele õiglaste võimaluste loomisel – kas aga ei vii selline lähenemine kirikuid kokkupõrkekursile riigivõimuga? Moraali järgimine eetiliselt käitudes eeldab inimeselt „ellu jäämist“ – isetu käitumine ei tohiks võrduda ohverdusega.

Kuna religioosses kirjanduses on ahnuse (ja kadeduse) teemad üsna laialdaselt läbi kirjutatud ja paljude ettevõtete ahne tegevus puudutab arengumaade religioosseid inimesi, siis tuleks religioosseid narratiive tutvustada majandusüliõpilastele. Religioossel viisil lähenedes on diskussioon majanduskasvust, ressursside kasutamisest ja kuuluvusest, kasumist, saastatusest, loodushoiust jne arengumaade elanikega loomulikum, kui arutades probleeme moodsate majandusmudelite toel. Kuna kohalike vaimulike hinnang on kohalike jaoks kaalukas, siis oleks võimalik paremini aru saada kohalike suhtumisest välismaalaste tegevusse.

Võiks mõelda ahnust puudutavate (sageli matemaatilise iseloomuga) majandusmudelite seostamist religioossete tekstidega või ümberjutustamist religioossete lugudena. Oluline oleks vaadelda samastumise probleemi – religioossete, põlvkondade kaupa edasiantavate religioossete lugude tegelastega on lihtsalt inimesel lihtsam samastuda kui majandusmudeli abstraktse osalisega.

Kokkuvõtlikult peaks kirik tegelema ahne käitumise mõtestamisega kapitalismis, vahendades võimalikke konflikte, püstitades indiviidide ette eetilisi elueesmärke, tugevdamaks oma sotsiaalset rolli.

 

Kasutatud kirjandus

Andrianos, Lucas 2011. Structural greed and creation: a theological reflection. – The Ecumenical Review, Vol. 63, Issue 3, pp. 312−330.

Ariyabuddhiphongs, Vanchai 2016. Buddhist Generosity: Its Conceptual Model and Empirical Tests. – Archive for the Psychology of Religion, Vol. 38, № 3, pp. 316−344.

Arrow, Kenneth Joseph 1970 (1951). Social Choice and Individual Values, 2-nd ed. Yale University Press.

Arrow, Kenneth Joseph 1977. Extended Sympathy and the Possibility of Social Choice. – American Economic Review, Vol. 67, № 1, pp. 219-225.

Arrow, Kenneth, Dasgupta, Partha, Goulder, Lawrence, Daily, Gretchen, Ehrlich, Paul, Heal, Geoffrey, Levin, Simon, Mäler, Karl-Göran, Schneider, Stephen, Starrett, David & Walker, Brian 2004. Are We Consuming Too Much? – Journal of Economics Perspectives, Vol. 18, № 3 (Summer), pp. 147−172.

Ballor, Jordan J. & Claar, Victor V. 2013. Envy in the Market Economy: Sin, Fairness, and Spontaneous (Dis) Order. – Faith & Economics, № 61/62, pp. 33−53.

Baskerville, Jordan & Hansen, Anne Ruth 2019. Poverty and Poor in the Buddhist Tradition, pp. 110−148. – In Brackney, William H. & Das, Rupen (eds.). Poverty and the Poor in the Worlds Religious Traditions: Religious Responses to the Problem of Poverty. California, Santa Barbara: ABC-CLIO.

Baumeister, Roy F., & Vohs, Kathleen D. (2007). Encyclopedia of Social Psychology. Sage Publications.

Gifford, Robert & Hine, Donald W. 1997. Toward Cooperation in Common Dilemmas. – Canadian Journal of Behavioural Science, Vol. 29, Issue 3, pp. 167−178.

Hardin, Garrett J. 1968. The tragedy of the commons. – Science, Vol. 162, № 3859 (December), pp. 1243−1248.

Koraan 2007. Tõlkija Haljand Udam.

Krekels, Goedele & Pandelaere, Mario 2015. Dispositional Greed. – Personality and Individual Differences, Vol. 74, pp. 225−230.

Krekels, Goedele, Pandelaere, Mario & Weijters, Bert 2011. Dispositional Greed: Scale Development and Validation. – In Ahluwalia, Rohini, Chartrand, Tanya L. and Ratner, Rebecca K. (eds.). Advances in Consumer Research, Vol. 39: MN, Duluth: Association for Consumer Research, pp. 799−800.

Liu, Zhenzhen, Sun, Xiaomin, Ding, Xuechen, Hu, Xinyan, Xu, Zhengqi & Fu, Ze 2019. Psychometric properties of the Chinese version of the Dispositional Greed Scale and a portrait of greedy people. – Personality and Individual Differences, Vol. 137, pp. 101−109.

Maijala, Hanna, Mannukka, Terttu & Nikkonen, Merja 2000. Feeling of ‘lacking’ as the core of envy: A conceptual analysis of envy.  – Journal of Advanced Nursing, Vol. 31, Issue 6, pp.1342–1350.

Martynova, Diana, Motovnikova, Elena & Boichuk, Igor 2019. And religious conceptualization of greed in the writing of Erich Fromm and John Chrysostom. – SHS of Conferences, Vol. 72, pp. 1−4.

Morgan-Knapp, Christopher 2013. Economic Envy. – Applied Philosophy, Vol. 31, Issue 2, pp. 113−126.

Mussel, Patrick, Rodrigues, Johannes, Krumm, Stefan & Hewig, Johannes 2018. The convergent validity of five dispositional greed scales. – Personality and Individual Differences, Vol. 131, pp. 249−253.

Posner, Eric A. 2003. The Jurisprudence of Greed. – University of Pennsylvania Law Review, Vol. 151, № 3, pp. 1097−1133.

Rosner, Brian S. 2007. Greed as Idolatry: The Origin and Meaning of a Pauline Metaphor. UK, Cambridge: William B. Eerdmans Publishing Company.

Sheamur, Jeremy 2003. Beyond Fear and Greed. – Social Philosophy and Policy, Vol. 20, Issue 1 (January), pp. 247-277.

Smith, Adam 1976 (1759). The Theory of Moral Sentiments. Indiana, Indianapolis: Liberty Fund.

Schneider, Frank W., Gruman, Jamie A., & Coutts, Larry M. (2012). Applied Social Psychology: Understanding and Addressing Social and Practical Problems (2-nd ed.). CA, Los Angeles: Sage.

Tamez, Elsa 2011. Greed and Structural Sin: Reflections on Romans and the Global Economy, pp. 173−184. – In Dykstra, Laurel & Myers, Ched (eds.) Liberating Biblical Study: Scholarship, Art, and Action in Honor of the Center and Library for the Bible and Social Justice. Oregon, Eugene: Cascade Books.

Tang, Thomas Li-Ping & Chen, Yuh-Jia 2008. Intelligence vs. Wisdom: The Love of Money, Machiavellianism, and Unethical Behavior across College Major and Gender. – Journal of Business Ethics, Vol. 82, № 1, pp. 1−26.

Wight, Jonathan B. 2005. Adam Smith and Greed. – Journal of Private Enterprise, Vol. XXI, pp. 46−58.

Williams, Bernhard 2012. Moraal: Sissejuhatus eetikasse. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.


Alver Aria (1950) on Tartu Ülikooli majandusdoktorant.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

Toeta ajakirja väljaandmist!
English