Piiblis on palju juttu vabadusest: „Vabaduseks on Kristus meid vabastanud! Seiske siis ja ärge laske endid panna jälle orjaikkesse!“; „Issand on Vaim ja kus on Issanda Vaim, seal on vabadus“; „Te tunnetate tõde ja tõde teeb teid vabaks.“ Kuigi hoiatatakse ka vabaduse kuritarvitamise eest, on vabadusest juttu enamasti positiivses tähenduses – vabadus on miski, mida Jumal inimesele pakub ja eesmärk, mille nimel kutsutakse üles võitlema. Selle taustal on kummastav, et ka kirikus, mis kuulutab vabadust Kristuses, on neid, kelle jaoks sõna „liberaalne“, mis on tuletatud ladinakeelsest sõnast libertas (vabadus), on negatiivse tähendusega. Selle põhjustele osundab oma essees „Vabaduse idee tähendus õhtumaisele kultuurile“ Rudolf Bultmann:
„Vabaduse idee on ohustatud tänapäeval sageli häälekaks muutunud käsitlusest, et kõige kurja juur, millest on välja kasvanud oleviku katastroof, on vabaduse idee ise. Tulemuseks on siis üleskutse: „Suveräänse inimese vabadusest tagasi traditsiooni juurde“ /—/ Palju rohkem ohustab vabaduse ideed aga tänapäeva poliitiline ja ühiskondlik areng. Sellest kasvab ühest küljest hirm kaose ees, mis neelab inimkonda, kui mõni autoriteet ei loo korda, ja teisest küljest üksikute indiviidide ja gruppide võimutaotlus (see võib olla ka kiriklik), mis pretendeerib autoriteedile sellise korra loomiseks.“
Värske ajakirjanumbri jutluses ütleb õpetaja Eve Kruus: „Tänane pühapäev on saanud nime „Kristlase vabadus“. Jumala poolt meile antud vabadus sisaldab ka vabadust ja kohustust tõlgendada Jumala poolt antud käske ja teha seda õieti, nii, et need Jumala poolt antud käsud oleksid meile tõesti elus abiks ja ei muutuks elu ahistavateks ahelateks, mis paneksid meid Jumalat vihkama.“
Kristlik sõnum on rõõmusõnum, mis ütleb, et Jumal ei taha inimest koormata ega rõhuda, vaid tahab, et inimene oleks vaba, et ta võiks kasutada vabalt talle Jumala poolt antud ande – oma mõistust, loovust, võimet armastada ja andestada. Jumal, kes on mõõtmatult suur, on alandanud ennast ja saanud Kristuses väikeseks mitte selleks, et inimest alandada ja pisendada, vaid et inimest ülendada ja teha teda suuremaks, kui ta on. Ta tahab, et inimene saaks suureks vaimult.
Kiriku ülesanne on kuulutada rõõmusõnumit vabadusest Kristuses, kuid oluline on, et me mõistaksime, kuidas teha seda nii, et see sõnum jõuaks võimalikult paljudeni. Selle probleemi üle arutleb tänases arvamusloos misjonär Joona Toivanen Myanmari misjoni kontekstis. Ta avaldab veendumust, et tõeline Kristuse misjon ei saa olla kõike vana halvaks kuulutav ja seda lammutav, nagu see koloniaalajastul enamasti on olnud, vaid selline, mis arvestab kohaliku kultuuri ja mentaliteediga ning suudab selles näha ka positiivset. Kiriku ajalugu näitab, et just selline misjon on olnud ka kõige edukam.
Avaldame ka järjekordse EELK perikoopide abimaterjali osa, mille aluseks on tekst Vana Testamendi prohvet Joeli raamatust ja mis käsitleb lõikustänu teemat: “”Hõiska ja rõõmusta” salmis 21 tähendab mure võitmist, samas on see ka lõikuseajaga seotud. Vihmad valmistavad ette lõikuseaega, eelnevas seevastu oli räägitud, kuidas rohutirtsud lõikust hävitavad.”
Head lugemist!
Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, EELK perikoopide abimaterjal 3/11: lõikustänupüha Jl 2:21–27.
Joona Toivanen, Teoloogia edendamine Myanmaris.
Eve Kruus, Tõlgendamise vabadus ja vajalikkus (Lk 14:1–6).
Ühtsus sisserändajate kiriklikus kaitsmises aitab kaasa ELi rändepaktile.
Juhtkirja foto: Ergo Naab
Ajakiri Kirik & Teoloogia kutsub arvamust avaldama – meie platvorm on avatud kaastöödele.
Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele. Vaata ka 2011.–2019. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.
Kutsume jätkuvalt ajakirja Kirik & Teoloogia väljaandmist toetama! Hakka meie püsiannetajaks!
