Artiklid

EELK perikoopide abimaterjal 3/11: lõikustänupüha Jl 2:21–27

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) tekstikäsitluste sari keskendub Piibli tekstidele (nn perikoopidele), mida loetakse ja millele jutlustatakse käimasoleva kirikuaasta tähtsamatel pühapäevadel ja pühadel. Tekstikäsitluste sari on unikaalne eestikeelne lugemisvara kõigile, kes huvitatud piiblitekstide tõlgendamisest (eksegeesist), aga ka sellest, kuidas neid on kasutatud ja kasutatakse jumalateenistuse kontekstis. EELK töötegijatele saavad jutluste koostamist või Piibli üle toimuvaid arutelusid toetavad materjalid ligipääsetavaks EELK intranetis. Ajakiri Kirik & Teoloogia on saanud EELK-lt loa nende paralleelseks avaldamiseks. Esimene abimaterjal avaldati 2017. aasta esimese advendi eel. Sari on järjepidevalt ilmudes jõudnud kolmandasse aastakäiku.

1. Perikoobi tekst

Märkus: siinses toortõlkes on heebrea pärisnimed jäetud eestindamata. Nende eesti häälduspäraseks kirjutamiseks on kasutatud heebrea keele transkriptsiooni soovituslikke reegleid eesti keeleruumi jaoks, mille on koostanud Jürnas Kokla, Urmas Nõmmik, Anu Põldsam ja Kristiina Ross (vt siit, kolmas punkt). Muud heebrea transkribeeritud sõnad järgivad samade reeglite teist punkti.

21 Ära karda, maa! Hõiska ja rõõmusta,

sest Jhvh on korda saatnud suuri asju!

22 Ärge kartke, väljade loomad,

sest kõrbe karjamaad rohetavad!

Näe, puud on kandnud vilja

ning viigi- ja viinapuud on andnud kõigest väest.

23 (Nüüd,) Tsióni pojad, hõisake!

(ja) rõõmustage Jhvh, teie Jumala, pärast,

sest ta on andnud teile õiglaselt varajast vihma.

Ta on saatnud teile vihma – varajast ja hilist nagu varem.

24 (Nüüd) täituvad rehealused viljaga

Ja voolavad üle vaadid värskest veinist ja õlist.

25 (Nüüd) ma tasun teile need aastad,

mil ritsikad ja rohutirtsud (saagi) sõid –

mu suur armee, mille ma olin teile kaela saatnud.

26 Te hakkate sööma külluslikult,

(toidust) rahuldudes,

ja kiidate Jhvh, oma Issanda, nime,

kes on teiega imepäraselt toiminud.

Minu rahvas ei pea tundma igavest häbi!

27 Te veendute, et Jisra’éli rahva seas ma (olen).

Tea, Ma olen Jhvh, teie Jumal

ja mitte kunagi ei pea mu rahvas taas häbenema!

23 Tekstikriitiline aparaat oletab Septuaginta ja Pešitta tõlkest lähtuvalt, et algselt seisis esimese „varajast vihma“ asemel hoopis „süüa“. See kõrvaldaks ebaloogilisena mõjuva korduse kolmandas ja neljandas koolonis.

Sõna mōrē „varajane“ on mitmete heebreakeelsete käsikirjade kohaselt jōrē, mis tähendab samuti „varajast“, kuid on selle sõna märksa tihedamini esinev versioon (ei ole välistatud, et need paar üksikut korda Piiblis, kus mōrē tähistab „varajast“, on ümberkirjutusvead). 

Viimane sõna bārīšōn on tõenäoliselt hoopis kārīšōn tähenduses „nagu varem“. Heebrea tähemärgid b ja k võivad olla äravahetamiseni sarnased ning selliseid ümberkirjutusvigu esineb Vanas Testamendis palju.

Kõigi eelnevate näidete pealt võib üsna kindlalt väita, et kirjakoht on aja jooksul omajagu kannatada saanud.

25 Codex Leningradensis’e tekstis kasutatakse nelja erinevat sõna, et tähistada erinevas elustaadiumis või erinevat tõugu ritsikat. Kuna tähendust see suurel määral ei mõjuta, on toortõlke autor valinud vaid kaks üldmõistet.

26 ja 27 kordavad mõtet „mu rahvas ei pea kunagi häbenema“ – tekstikriitiline aparaat soovitab kaaluda, kas üks neist pole tagantjärgi lisatud.

2. Struktuur ja kontekst

Joeli raamatut pole peetud terviklikuks. Selle ikaldusest rääkivaid osi ja näiteks Püha Vaimu väljavalamisest rääkivat osa on mõistetud erinevate autorite tööna. Vaimu väljavalamise kirjeldus 3:1–5 näib lausa võõrkehana – kui see on hiljem lisatud, näib see ju kõigi teiste Vana Testamendi sõnumite ülepakkumisena, erinedes samas Joeli muidu nii põllumajandusekesksest mõttemaailmast, kus olulised on vili, puud, ilm, kahjurid. Siiski on siin tegemist seostega eri osade vahel, kus kurvale lõigule ühel pool vastab rõõmus lõik teisel pool ning 2:17 ja 2:18 vahel on kirjanduslik eraldusjoon. Nii kaevatakse 1:4–20 nälja pärast ja sellele vastab 2:21–27 toidu tõotus. Jutluse perikoopi tuleb näha 1:4 ümberpööramisena, mis lõikustänupühal on eriti oluline.

Seda asjade ümberpööramist on täis kogu raamat. Joel 2:1–11 kirjeldab eshatoloogilist hädaolukorda ja 4:1–4, 9–17 häda möödumist, Jl 2:12–17 leidub üleskutse pöörduda Jhvh poole ja Jl 3 on valatakse välja Vaim.

Kuid tundub, et ka 2:21–27 ja 3:1–5 moodustavad pärimusloolise terviku. Taime kasvu ja Jumala Vaimu andmise kõrvutamine ei olegi nii kokkusobimatud, esineb ju selline paar veel Js 44:2–5. Ja kui näha vastavust osades Jl 1:4–18 ja 3:1–5, siis on näha, et ka vaenlase sõjaväe taandumine või pagendusest tagasitulek ning Vaimu väljavalamine on sellisena olemas Hs 39:28j ja Sk 12:9–10.

3. Kirjanduslooline kontekst 

Kui paigutada Joeli raamatu tekkimine Pärsia aja lõppu (vt allpool, 4), siis pärineb raamat suhtelise rahu perioodist. Selle rahu ja julgeoleku üks tunnusjoon on, et koguduses on kasutada palju raamatuid. Moosese Seadus on lähedal sellele, et saavutab praeguse tekstikuju. Ka on rahva seas levinud palju prohvetiraamatuid või vähemalt sarnaseid mõtteid. Joel võib toetuda varasematele prohvetitele, nagu Aamos, ning hilisematele, nagu Obadja, ta on Sakarja ja Jesaja raamatute hilisemate kihtide kirjutamisega samaaegne. Oma elus ja mõtteviisis võiks prohvet Joeli pidada ühiskonna kirjanduslikuks opositsiooniks. Ühiskond näeb kultuses, Seaduses ja vanades prohvetites kindlust iseeneses, Joelil aga on kirg tunnetada üha enam veel (1:2j; 2:27; 4:17), äratada tuima kanget kogudust.

Teiste rahvaste kohalolu ja suurus on Jumala rahvale ka ähvarduseks. Olla osa ühest Pärsia satraapiast pole Jumala lõplik mõte, ka selles seisneb Joeli nägemus tulevast muutusest. Tema mõtete keskmes on Issanda päev. See on hirmutav, pime päev, see on sõda. Teisest küljest on see rõõmus päev, mil Jumal võtab ära ähvardused, see on kasvu ja Jumala Vaimu päev. Joel käsitleb neid mõlemaid koos, suunaga karistusest ja hirmust päästmise poole.

Pöörde hukatuskohtust päästmiskohtule toob vaid pöördumine 2:12j. Selles on Joel deuteronomistliku koolkonna ja Hesekieli ringkondade õpilane. Seejuures keeleliselt pigem deuteronomistlik („kogu südamest pöörduma“) ja sisuliselt hesekiellik, sest pöördumise alus pole mitte Moosese seadus, vaid prohveti kuulutus.

Kogudus mitte ei taasta end, vaid saab uueks, teokraatia ja hierarhia asemele tuleb Vaimu üksmeel.

Perikoop on suure luuletaja loodud, ta on pannud siia sisse pildid saatuse pöördumisest, vihmast ja taimede kasvust. Selle on ta kirjutanud vastuseks hävituse kirjeldusele ja eellooks Vaimu väljavalamisele. Kui lõik algab vägeva lohutusega maale ja loomadele, siis vastab see prohvetite ähvardustele: õnnetus läheb nii suureks, et maa ja loomad leinavad. Siin on Jumal pööranud ajaloo kulgu ja needsamad saavad uue kindluse.

„Hõiska ja rõõmusta“ salmis 21 tähendab mure võitmist, samas on see ka lõikuseajaga seotud. Vihmad valmistavad ette lõikuseaega, eelnevas seevastu oli räägitud, kuidas rohutirtsud lõikust hävitavad. Hõiskamise ja rõõmustamise teema lõikuse ajal on levinud mujalgi, Ammonist on leitud pudel, mille sees oli viljateri ja küljel selges ammoni keeles luuletus, mis samuti sisaldab sõnu „hõiska ja rõõmusta“.

Pronkspudel Tel Siranist ammonikeelse kirjaga (7. saj eKr; allikas: Mnamon http://mnamon2.sns.it/index.php?page=Esempi&id=43&lang=en).

Vihmasse (salm 23) on Vanal Testamendil eriline suhe, see on peaaegu nagu teofaania, Jumala ilmumine: vihm on võimas, võidukas, helge, kuid võib olla ka purustav. See on seotud siin nii mitme teemaga. Üks on kasvõi „õiglus“ – vihm tuleb õigel ajal, sest see on Jumala leping maaga. Teine on teema, vihmas näeme Jumalat. Jumal on vihma andja ise. Hoosea 6:1–3 võib olla tsitaat mingist preestritekstist, mis kinnitab, et vihm on kindel –, mille vastu prohvet väidab, et patusele vihma ei tule. Vihma Andja võib anda ka rahet, kive, tuld taevast.

Seejuures on Joeli raamat, nagu ka Hoosea raamat, omamoodi ökoloogia, bioloogiatund Piiblis. Need räägivad veest, samuti vee mõjust ja taimedest, ja kui Hoosea raamat räägib vee ringkäigust looduses ja mõjust eri kohtades, siis ka siin loetletakse selle vee üle rõõmustajaid nagu puu, viigipuu, viinapuu.

Perikoobis tõstetakse esile erinevate aegade vihma, näidatakse neid liikide kaupa. Erinevalt meie maast kasvavad taimed Iisraelis talvel ja suvi on viljatu aeg. Seetõttu ei ole Iisraelis ka näiteks rukist, kuna selleks puudub sobiv ilmastikutsükkel talvise puhkusega, mil taimed lume all viibivad ning seejärel kevadel ja suvel kasvavad. Võrdluseks võib nimetada kirjakohti, milles mainitakse varajast ja hilist vihma: Dt (5Ms) 11:14; Ii 29:23; Jr 5:24, Sk 10:1; Ho 6:3; Jr 3:3; Õp 16:15.

Joel armastab olla aja teemadel täpne. Ta mainib sügisest varajast vihma (salm 23; vrd Ps 84:7; Sk 10:1; Ho 6:3; 10:12; Õp 11:25). See, „vihmade aja“ (Esr 10:13) vihm sajab oktoobri keskelt novembri keskpaigani alati. Varajane vihm joodab (Js 55:10), pehmendab (Ps 65:10), teeb viljakandvaks (Js 55:10). Veeuputus algas juudi pärimuse järgi just 17. novembril. Niiskus läheb 40 cm sügavusele maasse, siis veidi kuivab ja nii tuleb sügisel külviaeg.

Veel olulisem on hiline vihm, mis kosutab, niisutab (Sk 10:1). Palutakse eelkõige vaid seda (Ho 6:3; Js 55:10; Ps 72:6). Aamose 4:7 mainib aega kolm kuud enne lõikust – see on märts/aprill –; veeuputus lõppes just sel ajal. „Hiline vihm on inimeste elu,“ ütleb araabia kõnekäänd. Ülemlaul 2:12 nimetab hilise vihma aega „lauluajaks“.

Ka inimest võib iseloomustada, et ta on nii hea nagu vihm, olgu see auväärne Iiob (Ii 29:23) või kuningas (2Sm 23:4; Ps 42:6).

Ja see kõik on Jumala lepingutruuduse tähenduses. Ilm ei ole mitte lihtsalt atmosfääri liigutus. Sellele lepingutruudusele viitab Siioni mõiste. Jumal räägib küll maaga, nagu seda näitab Hoosea, kuid Joelil räägib see Siioniga. Kogudus on see põllumees, kellega Jumal suhtleb helduse ja armastusega. Vihma andmine „õiguseks“ tähendab selle andmist õigel ajal (Gn 8:21j). Ka 1Kn 8:36 on külvamiseks ṣǝdāqā ’õigus’, s.t õige aeg. Vrd sama mõistet lepinguustavusena veel Ho 10:12; Js 5:7.

4. Ajalooline kontekst

Piibli kaanoni koostajad on Joeli pidanud üheks varasemate prohvetite hulgas, kuuluvaks kuningriigi aega. Selle põhjuseks on mõned ühised laused Aamosega. Kuna Joeli raamat ise ei anna midagi teada tekkeajast, oli nii heebrea kui kreeka kaanoni kokkupanijatel kerge teha mõne vormeli põhjal järeldusi raamatu tekkeaja kohta.

Olustikukirjeldused viivad aga Joeli raamatu aega 445. ja 343. aasta vahel eKr. Salmid Jl 4:1–3 räägivad 586. aasta sündmustest tagasivaates, lausa kaugemaski tagasivaates, nõnda et vaenlasteks pole mitte babüloonlased, vaid mistahes rahvad, kelle kätte on sattunud Jumala rahva saatus. Kuid Joel on ka rahuaja inimene, raamatu järgi on tempel olemas ega oota ehitamist (1:9, 14, 16; 2:17; 4:18). Tempel on iseenesestmõistetav osa elust, ohver templis on pidev, preestriteenistus on korrapärane. Ka on Jeruusalemma linna müürid kindlad (2:7, 9), seega peab Joeli koostamise aeg olema pärast aastat 445.

Joeli koostamise viimast võimalikku tärminit leida pole enam nii kindel. Üks hilisem ajaline hinnang paigutab raamatu 2. sajandi keskele, nähes „vaenlastes põhjast“ (2:20) ja talumatus haisus (2Mak 9:5–10) sündmusi Antiochos IV Epiphanese ajal. Tema on ju tulnud Antiookiast, mis on väga Safoni (heebrea ja mõnes muus keeles tähendab see „põhja, põhjakaart“) mäe lähedal. Siiski ei kirjelda Joel hellenismi aja sündmusi ja kõne vaenlaste kohta põhjast on apokalüptilise keele näide – vaenlasi nimetatakse varjatud nimedega.

Joel 4:17 tõotab, et enam ei lähe võõrad üle Siioni ega Jeruusalemma, linn ja paik jäävad pühaks. Tõenäoliselt ei saa seda seostada 312. aastaga, mil Ptolemaios Soter Jeruusalemma vallutas. Pigem paistab Jl 4:4 Tüürose ja Siidoni ning vilistite kirjeldus sobivat Pärsia aja lõppu, mil Artaxerxes III Ochos ei olnud veel Siidonit laastanud (343 eKr) ning mil Siidon ja Tüüros ei olnud muutunud veel vaenlasteks, nagu pärast Aleksandri vallutusi (332 eKr), kui üks aitas kreeklastel teist vallutada.

Kreeklaste mainimine 4:6 viitab sellele, et need olid ikka mere taga, mitte koha peal. Need kaalutlused viitavad ajavahemikule 445–343 eKr. Keeles on aramea mõjusid, mis viitavad ka just Pärsia ajale.

Ka Iisraeli rahva elu kirjeldus vastab Pärsia ajale. Kuningaid ja valitsejaid ei nimetata, ka mitte üleskutsetes meeleparanduseks, mis peaks sisaldama muidu kõik ametiastmed. Rahva juhtideks on Joeli ajal vanemad ja preestrid. Sellist valitsuskorda on kirjeldanud Pärsia ajast rääkides Flavius Josephus. Tema nimetab seda teokraatiaks. Joeli järgi toimetatakse roa- ja joogiohvrit korrapäraselt (1:9, 13; 2:14), samuti igapäevast ohvrit (hbr tāmīd), mis on just Pärsia aegse templi tunnusteks.

Seega on Joel rahuaja prohvet, kes räägib hädadest, mis on pigem argised ja mööduvad. Rahu ja paigalpüsimine tundub isegi juba ahistavana (Sk 1:4), vaja oleks muudatusi, Jhvh päeva, mis laseks Jeruusalemmal ja Siionil paista oma lõplikus aus. Pärsia valitsus oma avarate riigipiiride ja seaduse ning korraga on tekitanud rahuaja, sellega on kohanetud. Kogudusel on korrapärane juhtimine ja igapäevane ohvriteenistus, kogudus on puhastatud võõrast ja jõudnud päästetud olemise kindluseni. Jeruusalemm on valitud Jhvh kuningriigi trooniks, nagu seda kirjeldab Joeli kaasaegne, Ajaraamatute autor (1Aj 17:14; 29:10–19; 2Aj 13:(4–8)10–12).

5. Paralleeltekstid

Parimateks paralleelideks on ehk Gn (1Ms) 8:21–22; Dtn (5Ms) 11:14; Js 44:2–5 ning täiendavateks vastanditeks Jl 1:4–20 ja Am 1:2.

6. Tõlgendusloolised märkused

Lõikustänupüha kohta vt ka eelmiste aastate kommentaare: https://www.eelk.ee/siseveeb/et/jumalateenistus-ja-muusika/perikoopide-abimaterjal/2017-2018/loikustanupuha/

Perikoopi on nähtud (koos Ho 10:12) kirjakohana, mille põhjal Qumrani esseenid (kui nad ikka olid esseenid) on hakanud ootama Õiguse Õpetajat. On ju sõnad „laseb vihma sadada“ ja „õpetab“ kujult samad, ja kui tõlgendada väljendit „õigeks ajaks“ kui „õigust“, tekibki mõiste mōrē liṣǝdāqā, vrd mōrē hāṣṣedeq ’Õiguse Õpetaja’.

Siiski tuleks näha neid vihmast rääkivaid kohti (nii Ho kui Jl kasutavad vihma ja taimekasvu teemasid tihti) lahus Qumrani õpetustest. Viimased toetuvad pigem oma kaasaja rabide õpetuse paralleelile, mis oli levinud kõikjal juutluses. Rahvas ootab, olgu valitsejate, preestrite või rabide poolt kedagi, kes pühakirja õigesti seletaks ja selle väe kehtivusele aitaks.

Ka ei ole Õiguse Õpetaja puhul Qumranis selge, kas see on keegi, kes on õigust õpetanud ning seetõttu hukatud, või on see keegi, keda veel oodata.

Kuna 2020. aasta lõikustänupüha jutluseteksti üks läbivaid mõisteid on „vihm“, siis olgu järgnevalt kirjutatud mõni sõna vihma tähendusest erinevates kultuurides.

Vihm võib teha rõõmu, sest vihma peetakse rahustavaks ning esteetiliselt nauditavaks. Kuivades piirkondades ning põua ajal tõstab vihm tuju. Botswana rahvusvaluuta kannab nime pula (tsvana keeles „vihm“), tunnustamaks vihma tähtsust kõrbelise kliimaga riigis.

Mitmed rahvad peavad vihma ajal või järel tuntavat lõhna meeldivaks. Lõhna allikas on taimede poolt kuival ajal toodetud eeterlikud õlid, mis on imbunud pinnasesse ja mille vihm pinnasest õhku vabastab.

Reas kultuurides on vihmal oluline usuline tähendus. Sumerid uskusid, et vihm on taevajumal Anu sperma, mis viljastab maajumalanna Ki, kellest sünnivad taimed. Akadlaste arvates olid pilved Anu abikaasa Antu rinnad, vihm on Antu rinnapiim.

Juudi traditsiooni kohaselt lõpetanud rabi Ḥoni HaMe’agel (Ḥoni Ringijoonistaja, 1. saj eKr) kolm aastat kestnud põua Juudamaal sellega, et tõmbas liivale ringi ja palvetas selle sees, keeldudes ringist lahkumast, kuni ta palvele vastati.

Sama rabi ei olnuvat aga nõus paluma liigse vihma lõppemise pärast, sest tal oli „traditsioon mitte paluda ülikülluse lõppemise pärast“. Ükskord aga nõudnud rahvas, et ta paluks hävitava vihmasaju lõppemist; siis ta ütelnud: „Oh maailma Looja! Sinu rahvas Iisrael, kelle Sa päästsid Egiptusest, ei suuda kanda liiga palju head ega ka liiga palju kurja; nad ei suuda taluda Sinu viha ega ka mitte Sinu ülikülluslikku õnnistust. Olgu Sul hea meel lõpetada see vihmasadu“ (Ta’anit 23a).

Rooma keiser Marcus Aurelius tsiteerib teoses „Iseendale“ ateenlaste vihmapalvet Zeusile: „Saja, saja, armas Zeus, ateenlaste põldudele ja aasadele“ (Tallinn: Eesti Raamat, 1983, lk 41).

Erinevad indiaani hõimud on korraldanud vihmatantse ning vihmarituaalid on olulised paljudes Aafrika kultuurides. Kaasaja Ameerika Ühendriikides on erinevate osariikide kubernerid korraldanud palvepäevi vihma pärast, näiteks 2011. aastal Texases.

Talmud ei ole vihma päritolu suhtes üksmeelel. Rabi Eliezeri sõnul joob kogu maailma ookeani vett, nagu on kirjutatud: „Udu tõusis maast ja kastis kogu mullapinda“ (Gn 2:6). Pilved muudavad soolase ookeanivee „magusaks“.

Rabi Jehošua arvates on pilved nagu pudelid. Nad võtavad endasse vett kõrgustest ning piserdavad seda maa peale otsekui sõelast. Piiskade vahe on juuksekarva mõõtu (Ta’anit 9b).

Rabiinlikes allikates peetakse vihma all silmas Palestiina vihmu, kui ei ole märgitud teisiti. Varane vihm jōrē sajab marhešvánikuus, hiline vihm malqōš nisánikuus. Kislévikuus on varane vihm juba hilinenud (Ta’anit 6b).

Parimaks vihmasaju ajaks peetakse kolmapäeva ja reede õhtut, kui inimesed on kodus. Reede päeval sadav vihm takistab sabati jaoks sisseostude tegemist (Ta’anit 8b, 23a).

Lehtmajadepüha viimasel päeval jälgisid inimesed tuule suunda, et aimata järgmise aasta sademete hulka. Palverändurid jälgisid Jeruusalemmas ohvrisuitsu suunda. Kui suits kandus põhja suunda, ennustas see rikkalikke sademeid, kui lõunasse, tuleb vihma napilt (Joma’ 21b) Rabi Ḥisda sõnul ei toonud templi hävitamise järel lõunatuul enam vihma (Baba’ Batra’ 25b).

Vana Testament seostab napi sademetehulga kümnise tasumise lõppemisega. Malaki 3:10 kohaselt põhjustab kümnise täies mõõdus tasumine taevaluukide avanemise ja õnnistuse.

Rabi Johanani sõnul (Ta’anit 7b,8b) järgnevad vihmatud pilved inimestele, kes ei suuda pidada lubadust anda almust. Õpetussõnades 25:14 on kirjutatud: „Otsekui pilved ja tuul, mis ei too vihma, on mees, kes kiitleb annist, mis on ainult pettus“.

Vihma pärast palvetatakse sünagoogiteenistustel ning vihmaperioodi hilinemise korral peetakse paastupäevi. Kui vihma ei hakka sadama enne marhešvánikuu 17. päeva, kuulutatakse välja kolm paastupäeva esmaspäeval, neljapäeval ja esmaspäeval; kui vihm ei ole tulnud kislévikuu 1. päevaks, kuulutatakse samad paastupäevad välja veel kolmeks nädalaks. Kui sel ei ole mõju, kuulutatakse välja järgmised paastupäevad koos kõigi lepituspäeva tavadega. Kui ka neil ei ole mõju, järgneb seitse paastupäeva šofari puhumisega. Kui vihma hakkab sadama paastupäeval, lõpetatakse päev halleli laulmisega. Tänu igatsetud vihma eest kõlab: „Me täname Sind, Issand, iga vihmapiisa eest, mille Sa lubad sadada meie peale“ (Berakot 59b).

7. Liturgilised soovitused

Pühitsemiste ja õnnistamiste käsiraamat annab võimaluse lõikustänupühal õnnistada kirikusse toodud ande ja nende kaudu tegelikult kogu põlluvilja. Õnnistamistalitust või pidada eraldi talitusena või osana missast jutluse järel (lk 168–169).

Liturgiline värv: roheline.

Alguslaul: 308.

Päeva laul: 154.

Jutluselaul: 155.

Ettevalmistuslaul: 156.

Lõpulaul: 153.

Päeva palve – Käsiraamat, lk 312, nr 3/ Agenda, lk 121, nr 1.

Kirikupalve – Jumalateenistuste Käsiraamatust välja jäänud kirikupalved, lk 35 (Lõikustänupüha)/ Agenda, lk 121–123.

Kiituspalve – Käsiraamat, lk 312.

Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 313, nr 1/ Agenda, lk 124, nr 1.

8. Muud tähelepanekud

2010. aasta veebruaris õnnestus nende ridade kirjutajal olla Siinai kõrbes. Muidu punakatooniline kivikõrb oli varjulisemates kohtades pisut kummalist värvi. Saatjate sõnul oli kõrbes paari päeva eest sadanud vihma (seda juhtub paaril-kolmel päeval aastas) ja see pani kohe pinnases varjuvad seemned idanema. Kõrbetaimed kasvavad väga kiiresti, et veel enne vihmast alles jäänud niiskuse haihtumist õitseda ja viljuda. See kogemus on aidanud lahti mõtestada Piiblis nii sageli korduvat igatsust õigeaegse vihma järele.

Milliste äärmuslike tavadeni võidakse jõuda vihmast sõltuvates kultuurides, iseloomustab asteekide religioon. Bernardino de Sahaguni sõnul nõudis asteekide vihmajumal Tlaloc laste ohverdamist Atlcahualo püha ajal. Igal aastal ohverdati südame väljarebimise teel seitse last, kes olid kas sõjavangid või aadliperekondade teised lapsed. Kui lapsed teel ohvripaika nutsid, peeti seda peagi algava rikkaliku vihmasaju märgiks. Kui lapsed aga ei nutnud, tõmbasid preestrid neil mõnikord küüned välja või panid vanemad ise oma lapsed nutma. Arheoloogid on Tenochtitlanist leidnud 42 selliselt ohverdatud umbes kuueaastaste laste säilmed. Need lapsed kannatasid kaariese, paisete ning luunakkuste käes, mis olid piisavalt valusad selleks, et nad kogu aeg nutaksid.

(Alapeatüki 1 on koostanud Diana Tomingas, alapeatükid 2–5 Vallo Ehasalu, alapeatüki 6 Joel Siim ja V. Ehasalu, 7–8 J. Siim, toimetanud U. Nõmmik.) 

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

Toeta ajakirja väljaandmist!
English