Esiletõstetud lood

Tõlgendamise vabadus ja vajalikkus (Lk 14:1–6)

„Ja sündis, kui Jeesus hingamispäeval tuli ühe variseride ülema kotta leiba võtma, et nad varitsesid teda. Ja vaata, tema ees oli üks vesitõbine inimene. Ja Jeesus hakkas rääkima ja ütles seadusetundjatele ja variseridele: „Kas hingamispäeval tohib teha terveks või ei tohi?”  Nemad aga vaikisid. Ja haiget puudutades parandas Jeesus tema ja laskis tal minna. Ja nendele ta ütles: „Kes on teie seast, kelle poeg või härg kukub kaevu, et ta kohe ei tõmbaks teda välja hingamispäeval?” Ja nad ei osanud selle peale midagi vastata.“ (Lk 14:1–6)

Pühakirjas ei ole üheselt mõistetavaid lugusid. Ka see lühike lihtne lugu, mida kuulsime, ei ole sugugi nii lihtne ja selle tegelased nii must-valged, kui algselt paistab. Ei saa pikemata öelda, et ainult Jeesus oli hea ja variserid ning seadusetundjad kole õelad ja pahatahtlikud.

Jeesus, nähes abivajavat inimest, alustab ise vestlust seadusetundjate ja variseridega, küsides, kas Seaduse järgi tohib hingamispäeval tervendada või mitte. Ta ootab nende vastust, kuid ei saa seda. Miks? Küllap seetõttu, et nende jaoks ei olnud Jeesuse küsimusele ühest vastust.  Moosese seadus  hingamispäeva kohta kõlas nii : „Pea meeles, et sa pead hingamispäeva pühitsema! Kuus päeva tee tööd ja toimeta kõiki oma talitusi, aga seitsmes päev on Issanda, sinu Jumala hingamispäev. Siis sa ei tohi toimetada ühtegi talitust, ei sa ise ega su poeg ja tütar, ega su sulane ja teenija, ega su veoloom ega võõras, kes su väravais on!“(2Ms 20:8–10)

Tundub konkreetne, arusaadav ja selge. See on Jumala enda antud käsk ja Jumala käske tuleb ju ometi täita? Kui Jumal selliseid käske annab, siis küllap on need ka täidetavad. Kuid kuidas toimida eriolukordades, mida elus ikka ette tuleb? Elu on näidanud, et kui küsimuse all on elu või surm, hakkab ka kõige kuulekamatel inimestel tööle  enesealalhoiuinstinkt: ta teeb kõik elu säilitamiseks ja vilistab käskudele ja keeldudele, mis seda takistavad. Elu säilitamine on olulisem kui käsu täitmine – seda mõistsid rabidki ja olid käsku oma selgitustega tõlgendanud nii, et hingamispäeval võis tervendada, kuid vaid juhul, kui elu oli ohus. Tõlgenduse järgi ei käinud Jeesuse toimetatud vesitõbise tervendamine kindlasti lubatavate erandite alla, sest too vesitõbine inimene ei oleks ilmselt surnud, kui tervendamine oleks hingamispäevale järgneva päevani edasi lükatud. Kuid Jeesus kasutas oma küsimuses väljendit „kas tohib“, mida saab  tõlkida  ka  väljendina „kas on seaduspärane“, st, kas see on Moosese seaduses sisalduv, kas seal on kirjas, et tohib või ei tohi hingamispäeval terveks teha. Kuulsime ise pühakirja teksti. Seal aga pole midagi, mis otsesõnu tervendamist hingamispäeval keelaks või käsiks – kõneldakse üldiselt toimetustest ja talitustest. Niisiis, kas hingamispäeval midagi tohib teha või ei tohi, oli puhtalt inimeste Jumala üldise seaduse tõlgendamise küsimus. Rabid ja variserid tõlgendasid Jumala käsku ühtemoodi, Jeesus teistmoodi.

Huvitav on käsu tõlgendamisel see, et inimesed, kes ju ometi oma loomult on tõrksad igasuguste käskude ja keeldude suhtes, kes on reeglina omakasu peal väljas, kes läbi aegade on otsinud ja ilmselt jäävadki otsima võimalusi, et kõiki seadusi oma kasuks tõlgendada, kes otsivad ja leiavad põhjusi, et neid mitte täita, nüüd Jumala käsku nii enesele kahjuks tõlgendasid – rangemaks, kui see tegelikult oli. See näitab, et rabid, variserid ja kirjatundjad, mida me nende kohta ka poleks harjunud mõtlema, võtsid oma püüdlust Jumalale meele järele olla väga tõsiselt. Neile ei olnud Jumala arvamus ükskõik, nad ei otsinud kergemat teed. Küllap neil südames kripeldas, et nad Jumala seadusest oma tõlgendusega püüdsid kõrvale nihverdada ja seetõttu suhtusidki teistesse hingamispäeva rikkujatesse, eriti nendesse, kes seda kerge südame ja ilma suure hädavajaduseta tegid, väga negatiivselt. On ju nii, et patune on teise patuse vastu veel eriti agressiivne, eriti kui tal endal kripeldab, teine aga suhtub oma eksimustesse külma kõhuga ega põe oma eksimuse pärast üldse.

Jeesus viitab oma vastaste endi tegutsemisele häda korral. Ta toob näiteks poja või härja, kes kaevu kukuvad. Praktikas ei jätnud keegi kaevu kukkunud looma või poega hingamispäeva lõpuni kaevu, vaid nad tõmmati kohe välja. Inimesed toimisid nii, nagu see tundus nende jaoks õige, isegi kui nad ehk südames tundsid, et nad Jumala käsku rikuvad. Halastus oli nende jaoks ülem kui kirjatäht, ülem isegi, kui Jumala antud seadusetäht. Jeesus näitas, et  variserid ja kirjatundjadki, kuigi nad väga täht-tähelt Jumala käske tõlgendavad ja nende täitmist rõhutavad, rikuvad ise käsku. Kogu arutlusega tahab Jeesus öelda, et halastusteod on hingamispäeval lubatud, nende tegemisel ei ole vaja tunda süümepiinu, isegi kui Jumala käsku täht-tähelt ei täideta. Jeesus ütleb: „Hingamispäev on seatud inimese jaoks, mitte inimene hingamispäeva jaoks.“ (Mk 2:27)

Elu on tohutult  mitmekesisem ja võimalusterohkem, kui ükski seadusekogu ette näeb ja iga elus ettetulevat olukorda pole võimalik seadustega reguleerida. Pole võimalik minna läbi elu, seadustekogud kaenlas, igal sammul neist näpuga järge ajades, kuidas seekord toimida.  Kõikvõimalikud inimeste koostatud seadused, reeglid ja juhised ja nende põhjal aegade jooksul kujunenud tavad on vaid abimaterjaliks, et reguleerida inimeste omavahelist suhtlemist, kaitsta nõrgemaid tugevamate omavoli eest. Kuidas igal konkreetsel juhul toimida, peab inimene iga kord uuesti otsustama. Sama, mis inimeste loodud seaduste kohta, kehtib ka pühakirja kohta, Jumala sõna kohta. Käsud ja korraldused, mida me Piiblist loeme on vaid väga üldised juhised, mida peame tõlgendama, et saaksime neid kasutada igapäevaste eluolukordade lahendamisel tänapäeval. Aga, nagu me tänasest evangeeliumitekstist kuulsime, saab ka Jumala käsku väga erinevalt tõlgendada ja aegade jooksul ongi neid vägagi erinevalt tõlgendatud. Milliseid tõlgendusi peaksime uskuma? Kust läheb piir, kus inimlik tõlgendus moonutab Jumala esialgset tahet, tema mõtet, mida ta inimestele edasi anda soovis? Kas on mingit reeglit, mingit valemit, mida saaks kasutada Jumala käskude tõlgendamisel, mingit põhimõtet, millega saaks kontrollida erinevate tõlgenduste vastavust Jumala tegelikule tahtele?

See reegel, see valem on tegelikult olemas. Kord küsis üks seadusetundja Jeesuselt teda kiusates: „Õpetaja, milline käsk Seaduses on suurim?”  Jeesus vastas talle: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! See ongi suurim ja esimene käsk.  Teine on selle sarnane: Armasta oma ligimest nagu iseennast! Neis kahes käsus on koos kogu Seadus ja Prohvetid.”(Mt 22:37–40)

Evangelist Luukas toob ära Jeesuse sõnad: „Ja nii, nagu te tahate, et inimesed teile teeksid, nõnda tehke neile. Olge armulised, nagu teie Isa on armuline!“ (Lk 6:31;36)

Armastage Jumalat ja oma ligimesi ja tehke neile head. Mida tahate, et inimesed teile teeksid, seda tehke neilegi. Lihtsad reeglid, mida järgis olukordade lahendamisel ja seaduste tõlgendamisel ka Jeesus.

Tänane pühapäev on saanud nime „Kristlase vabadus“. Jumala antud vabadus sisaldab ka vabadust ja kohustust tõlgendada Jumala antud käske ja teha seda nii, et need oleksid meile tõesti elus abiks ega muutuks elu ahistavateks ahelateks, mis paneksid meid Jumalat vihkama. Kristlase vabadus käskude tõlgendamisel ei tähenda Jumala käskudele vilistamist, nende tõlgendamist mugavuse ja omakasu reeglite järgi, vaid nende tõelist täitmist. Täitmist Jeesuse rakendatud armastuse ja hoolimise reeglite mõtte kohaselt. Täitmist maailmas, kus Jumala tahe veel täielikult ei sünni, maailmas, kus Jumalaga konkureerib inimhinge endale võitmise pärast Kurat, maailmas, kus inimesed kummardavad Jumala asemel mammonat, kavalust ja jõudu. Maailmas, kus vabadust tõlgendatakse võimalusena kõikide vahenditega, ka kaasinimeste heaolu ja vabaduse arvelt, parandada oma heaolu, täita oma soove, nautida rohkem hüvesid. Maailmas, kus headust ja halastust tõlgendatakse nõrkusena ja juhmusena, mida püütakse enda huvides ära kasutada. Maailmas, kus mõnikord on väga raske ja ohtlik jääda kindlaks oma veendumustele.

Vabadus toob alati kaasa vastutuse, vastutuse oma otsuste ja nende tagajärgede eest. Me kõik teeme vigu, me kõik eksime vahel Jumala tahte vastu, tõlgendame seda ekslikult. Me ei pea kartma meile antud vabadust, ei pea elama pidevas hirmus, et mis siis saab, mis karistus meid tabab, kui me kogemata Jumala tahte vastu eksime, tema käske, tema tahtmist ekslikult tõlgendame. Kristlik vabadus sisaldab ka usku sellesse, et Kristus on meie pattude, ka meie ekslike tõlgenduste eest ristipuul karistuse juba ära kandnud, surmast läbi käinud. Ja kui me temasse, tema halastusse ja armastusse usume, kui anname endast parima, et Jumala tahtmist tundma õppida ja seda täita, siis ei võeta meilt võimalust saada kord osa surnute ülestõusmisest ja igavesest elust. „Vabaduseks on Kristus meid vabastanud.“ (Gl 5:1a) Tänagem Jumalat selle kalli anni eest ja palugem temalt tarkust, et suudaksime meile kingitud andi õigesti ja hästi kasutada.


Eve Kruus (1964) on EELK Tallinna Jaani koguduse abiõpetaja.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

Toeta ajakirja väljaandmist!
English