Taani mõtleja Søren Kierkegaard on jutustanud oma „Filosoofilistes pudemetes“ ühe meeldejääva jõululoo (Tartu 2008, tõlk. Jaan Pärnamäe, lk 34-40). Ta ütleb, et tihti räägitakse õnnetust armastusest kui armastusest, kus armastajad üksteist ei saa. Aga on ka teistsugust õnnetut armastust – armastust, kus armastajad üksteisest aru ei saa, üksteist ei mõista. Viimane iseloomustab Kierkegaardi järgi suhet Jumala ja inimese vahel.
Kierkegaard (alias Johannes Climacus) jutustab loo kuningast ja lihtsast neiust, kes turul lilli müüs. „Elas kord kuningas, kes armastas vaest tüdrukut“. Kuningana peaks tal ju olema kerge kaunist lilleneiut endale kaasaks võtta, mõelgu siis viimane, mis tahab. Riigis maksab ju kuninga sõna. Kõik teised riigimehed kartsid tema viha ega julgenud iitsatadagi, kogu tema õukond oli valvel, et kuningat mitte haavata või solvata.
Aga kuninga südames tärkas suur mure ja kahtlus, et nende erinevuse tõttu ei armasta neiu teda tõeliselt ja on tegelikult õnnetu. Soovis ju kuningas, et neiu armastaks teda ilma sunnita, tagamõtteta, tervest südamest. „Üksi keerutas ta oma muret südames: kas ta armastus teeks tüdruku õnnelikuks, kas tüdruk leiaks julgust jätta meenutamata seda, mida kuningas ise tahtiski ju südames unustada – et ta oli kuningas ja tüdruk oli olnud vaid vaene tüdruk“.
Kas ei ole meil siin tegemist vaimse erinevusega, mis teeb mõistmise võimatuks? Tõepoolest, Kierkegaard kirjutab: „Aga kui tüdruk siis ikkagi ei mõistaks kuningat! … võime ju oletada, et on olemas vaimuerinevus, mis teeb mõistmise võimatuks – mis sügav mure küll ometi peitub selles armastuses…“ Kierkegaard osutab niisiis, et kuningas ja lilleneiu on liiga erinevad, et nad üksteist mõistaksid, ja ilma mõistmiseta ei saa armastus kunagi olla õnnelik, sest niivõrd erinevad ei saa olla päriselt ühendatud.
Selles olukorras on Kierkegaardi sõnul kaks võimalust. Esimene on see, et kuningas näitab ennast kogu oma väes ja hiilguses, nii et lilleneiu on võlutud ja haaratud, ilma et armastus oleks tõeliselt kahepoolne. Või siis kuningas saab lihtsa lilleneiu sarnaseks, võtab „sulase kuju“: „Aga sulasena esinemine pole midagi sellist nagu kuningas, kes on selga pannud kerjuse riided, mis üll lehvides paljastasid kuninga … see on tema tõeline kehastus; sest selline on armastuse põhjatu sügavik, mitte nalja pärast, vaid tões ja vaimus – et olla armastatuga võrdne“.
Just viimasest räägib meile jõuluime – et Jumal on saanud meie sarnaseks, et ta on tulnud väikse ja väeti lapsena meie juurde, et meie saaksime vastata siira südamega Jumala armastusele. Sellisena, tõelise sulasena, suudab tulla vaid tõeline kuningas – taevakuningas –, mitte maine kuningas, kes „esitab kõigest hoolimata teatud pettust“.
Seda Kierkegaardi mõistulugu on jutustatud selle ilmumisest saati (1844) lugematu arv kordi ja erinevates versioonides. Ja tõepoolest, kuigi Kierkegaardi sõnul ei ole ükski maine võrdlus piisav ja kohane jumaliku armastuse jaoks, on see muinasjutt aidanud mõista jõuluõhtu imet – armastuse imet, et „nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu” (Jh 3:16). Jumal on teinud end meie sarnaseks, et me võiksime olla osa Jumala – õnnelikust! – armastusloost!
Ajakirja Kirik & Teoloogia toimetus soovib lugejate südametesse rahu ja jumalikku armastust – ka aastaks 2020! Rahu- ja puhkehetk on sel nädalal ka toimetusel, tavalises mahus numbrit on võimalik aga lugeda juba täpselt nädala pärast.
Vaata ka, kuidas viidata Kirikus & Teoloogias avaldatud kirjutistele.
Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele.
Kutsume jätkuvalt ajakirja Kirik & Teoloogia väljaandmist toetama! Hakka meie püsiannetajaks!
„Reformatsioon 500“ logoga rubriigist leiab ülevaatlikult reformatsiooni juubeliga seotud tekstid, mis on ilmunud ajakirjas Kirik & Teoloogia ja ajalehes Eesti Kirik aastatel 2010–2017.
Vaata ka uuendatud 2011.–2018. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.
