1939. aasta september algas ärevate teadetega, et Saksa väed on alustanud sõjalist sissetungi Poola. Kaks päeva hiljem kuulutasid Suurbritannia ja Prantsusmaa Saksamaale sõja. Alanud oli Teine maailmasõda. Juba septembris kandusid maailmasõja pinged ka Eestisse, kuna Nõukogude Liidu surve tõttu ja 28. septembril sõlmitud nn baaside lepingu tulemusena rajati end neutraalseks kuulutanud iseseisva Eesti riigi territooriumile Nõukogude Punaarmee baasid. Hiljutised sündmused Ukrainas tõestavad, et meie idanaabri suhtumine oma naabritesse pole 75 aasta jooksul oluliselt muutunud.
Teist maailmasõda ja Eesti riigi julgeolekut puudutavate teemade kõrval täitis septembrikuu ajalehtede esikülgi ka kolmas uudisteema: skandaal luteri kirikus. Juba 1939. aasta kevad-suvel puhkenud kriis kulmineerus 14. septembril, mil Vabariigi Valitsus otsustas siseminister Richard Veermaa ettepanekul peatada piiskop Hugo Bernhard Rahamäe volitused kirikujuhina ja määrata kiriku ajutiseks hooldajaks Jõhvi koguduse õpetaja Jaak Variku. Kirikukriisi nime all tuntuks saanud skandaal pälvis vaatamata maailmas ja Eestis toimuvatele ärevatele sündmustele Eesti ühiskonnas ja ajakirjanduses väga suurt tähelepanu. Eesti esimene iseseisvusperiood on küll rikas igasugu suuremate ja väiksemate kiriklike kriiside poolest, kuid liialdusteta võib väita, et 1939. aasta suvel ja sügisel ajalehtede esikülgedel kajastatud pinged olid kiriku jaoks kahe aastakümne suurimaks väljakutseks. Kriis tuli lahendada ärevas olukorras – maailmasõja ja idast tuleneva ohu tõttu oli Eesti riik tugeva surve all. Eestis asus 1939. aasta oktoobris ametisse uus, Jüri Uluotsa juhitud valitsus. Samal ajal lahkusid Eestist baltisakslased, sh baltisaksa vaimulikud. See nõudis kirikult suuri ümberkorraldusi. Osa kogudusi tuli sulgeda, terve rida kogudusi jäi õpetajata. Kirikukriis lõppes 1939. aasta detsembris Johan Kõpu valimisega luteri kiriku kolmandaks piiskopiks.
Erinevalt 1919. aasta ja 1934. aasta piiskopivalimistest polnud 1939. aasta piiskopivalimised pikalt ette planeeritud. Võiks isegi öelda, et valimised tulid ootamatult ja see avaldas kahtlemata mõju ka valimistulemustele. Piiskop Rahamägi oli juba 1939. aasta kevadel lubanud abieluprobleemide tõttu küll piiskopiametist taanduda, kuid oli pärast pikka puhkust tööle naasnud ja avaldanud 1939. aasta suvel soovi piiskopiametis jätkata. Rahamägi oli oma parimates tööaastates ja valitud kirikujuhiks kogu eluks. Isegi vaatamata üha suuremaks paisuvale skandaalile ei kinnitanud 1939. aasta suve lõpus miski, et täie tervise juures ja pisut üle 50 aasta vana Rahamäe jätkamine kirikujuhina peagi nii äkki lõppeb, või täpsemalt öeldes lõpetatakse.
Nii nagu seoses piiskop Kuke ja Rahamäe valimistega 1919. ja 1934. aastal, on ka seoses EELK kolmanda piiskopi Johan Kõpu valimistega paslik analüüsida kirikuelu tollast hetkeseisu ja seda mõjutanud tegureid. Eesmärgiks on mõista, miks oli olukord kirikus 1939. aasta sügiseks selliseks kujunenud ja miks kriisile järgnevad piiskopivalimised just sellise tulemusega lõppesid.
Kirikukriis on Eesti kirikuloos leidnud elavat kajastamist nii Rahamäe kaasaegsete mälestustes kui ka kirikuloolaste töödes. Kriisijärgne aeg ja EELK kolmanda piiskopi valimine pole seevastu sedavõrd põhjalikku analüüsimist leidnud.
Mälestuste autorid, teiste seas näiteks lugupeetud vaimulikud Elmar Salumaa ja August Arumäe, olid tollaste sündmuste käigus Rahamäe kriitikud ja nii kohtab ka kirikukriisi analüüsimisel enamasti Rahamäe pihta suunatud seisukohti. Mis veelgi olulisem – selles võtmes nähakse ka kogu Rahamäe aegset kirikuelu. Kriitika pearõhk asetatakse Rahamäe algatatud kiriku struktuurireformile. See reform pidi endaga kaasa tooma nelja piiskopkonna loomise ja senise piiskopiameti muutmise peapiiskopiks. Tegemist oli tsentraliseeriva kirikukorraldusega, millega sooviti tõsta ka kirikujuhi autoriteeti, ent samal ajal lähendada eelnõu autorite sõnul ka piiskoplikku juhtimist kogudustele. Reform oli oluline ka üha elavnevaid välissuhteid silmas pidades.
Struktuurireformi analüüsides tuleb silmas pidada, et kirikukorraldus oli selles suunas liikunud juba alates 1934. aastast, mil kehtestati uus kiriku ja riigi suhteid reguleeriv Kirikute ja usuühingute seadus. Sellele järgnes ka kiriku sisemise korralduse reform, ehk kiriku uued põhimäärused, mis hakkasid kehtima 1935. aastal. Niisiis algas Rahamäe ametiaeg uue kirikukorralduse kehtestamisega. See kord oli rajatud üldkiriklikule printsiibile, mis erines varasemast koguduslikust printsiibist. Senise paljuliikmelise kirikupäeva asemel asus nüüd ametisse märksa väiksema koosseisuga kirikukogu. Mäletatavasti oli kirikul selja taga 1920. aastate valus kogemus, mil kirik oli lõhenenud ja kiriku organite autoriteet polnud paljude arvates õiguslikult piisavalt kindlustatud. Ühtsus, sh kiriku ühtsus muutus nüüd võtmesõnaks, mis nii riigis kui ka kirikus kõlaval häälel kõlas.
Rahamäe ametiaja algus oli oluline veel teiselgi põhjusel. Nimelt võeti tema piiskopiks saamisega kirikusse tagasi kiriku liberaalse voolu nimekaimad esindajad Theodor Tallmeister ja Voldemar Kuljus. Ametlikult oli kirikust eemal olnud siiski vaid Kuljus. Tallmeister kuulus kiriku vaimlikkonda, kuid nii nagu Kuljus, oli ka tema kiriku organite tööst juba alates 1920. aastate lõpust kõrvale jäänud. Ühes Kuljusega liitus kirikuga taas ka Iisaku kogudus.
Olgu öeldud, et edasise struktuurireformi kava tõstatas kiriku juhtkond 1936. aastal ja ehkki esimesel korral pälvis see kirikukogu enamuse seas toetuse, siis 1937. aastal kirikukogu eelnõud enam ei toetanud. Kirikukogu oli struktuurireformi küsimuses eri meelt. Sel põhjusel otsustas Rahamägi reformikava 1938. aastal tagasi võtta ja ehkki ta polnud selle kehtestamisest loobunud, tõmbas 1939. aastal alanud kriis sel teemal toimuvatele aruteludele kriipsu peale. Vaatamata struktuurireformi ebaõnnestumisele leidis kiriku ametkondlikus struktuuris juba varem aset üks oluline muutus. Nimelt asusid 1935. aasta põhimääruste alusel ametisse piiskoplikud vikaarid. Põhimäärused nägid ette, et piiskoplikke vikaare kui piiskopi asetäitjaid peab ametis olema vähemalt kaks ja nad nimetatakse konsistooriumi vaimulikest assessorite hulgast. Piiskoplikud vikaarid olid ametis kui teatud piirkonna-vikaarkonna juhid. Ühtekokku nimetas Rahamägi ametisse neli neli piiskoplikku vikaari, ehkki esialgu oli juttu olnud vaid kahest, Põhja ja Lõuna vikaarkonnast. Igale vikaarkonnale oli ette nähtud koguni eraldi värv: Piiskoplik vikaarkond punane, Lõuna sinine, Lääne roheline ja Põhja vikaarkond lilla. 1935. aastal kõlas ettepanek muuta poliitilistel põhjustel ja välissuhtlust arvestades piiskoplikud vikaarid piiskoppideks ja piiskop peapiiskopiks, kuid see ei leidnud rakendamist.
Tõsi on see, et Rahamägi oli struktuurireformi algataja ja eestvedaja. Mis on aga samavõrra tähtis: Rahamäe isikuga seoses lisandub struktuurireformi sisulisele poolele tema vastases kriitikas veel n-ö väline pool. See on ennekõike seotud kiriku majandusliku toimetulekuga, mis 1930. aastatel märgatavalt paranes. Ei saa salata, et selles mängis oma osa riigi kirikut toetav tegevus, mis polnud aga sugugi ühepoolne, vaid kirikult oodati selle eest vastu vaikiva ajastu autoritaarse režiimi toetamist. Kiriku majandusliku heaolu kasvuga kasvasid ka kiriku esivaimulike võimalused ja soovid. Nii räägitakse Rahamäest kui kirikujuhist, kes sõitis oma uhke limusiiniga mööda maakogudusi ja keda võtsid kogudustes vastu tema auks püstitatud auväravad ja pasunakoorid. Sellist hiilgust võis samal ajal näha ka Eesti riigiesindajate seas, kus pärast riigipööret juurutati arusaama suurest armastusest riigi ja rahva juhtide vastu. Luteri kiriku kontekstis oli selline käitumine aga teravas kontrastis 1920. aastatel kirikut juhtinud väliselt tagasihoidliku Jakob Kuke kujundatud piiskopiametiga. Piiskopiameti väline pool muutus Rahamäe ajal tundmatuseni ja see ei meeldinud sugugi kõikidele vaimulikele ega kirikuliikmetele. Kuid ametile omistatud välist hiilgust ei saa mingil juhul vaadata lahus Rahamäe-aegsest kiriku sisulisest arengust.
Sellega seoses on nii pagulaspõlves kui ka Eesti taasiseseisvumise järel ilmunud uurimustes toodud välja ka Rahamäe-aegse kirikuelu positiivsed jooned: sel ajal jõudsalt arenenud noortetöö, uue leerikava vastuvõtmine, kirikumuusika ja liturgiauuenduse ettevalmistamine. Valmistati ette ka uut piiblitõlget.
Kirikuelu muutuste positiivsetele joontele on raske vastu vaielda ja selles kontekstis tuleks Rahamäe tegevust kirikuelu parandamisel ka kõrgelt hinnata. Sellele vaatamata peetakse Rahamäe-aegses kirikuelus praeguseni oluliseks kõigepealt kiriku struktuurireformi ja sellega kiriku ametite tähtsustamist ning teiseks toona palju kriitikat pälvinud kiriku välissuhteid Inglise kirikuga. Kui viimases küsimuses saavutati omal ajal läbimurre, kahe kiriku leping kinnitati ja see on aluseks ka hilisematele suhetele, siis struktuurireformi osas üksmeelt ei saavutatud. Struktuurireformi küsimus on aeg-ajalt tõstatunud hiljemgi, samuti ei saa välistada selle küsimuse tõstatumist tulevikus.
Nagu öeldud, pälvisid Rahamäe suhted Inglise kirikuga tollases kirikus omajagu palju kriitikat. Seda vaatamata selgitustööle, mida kirikus tehti. Lühidalt öeldes põhjustas 1938. aastal sõlmitud leping Inglise kirikuga vaimulikkonnas kas lihtsalt imestust ja mõistmatust selle vajalikkuse üle, või kartust kaotada oma senine identiteet. Seda nimetati ka kiriku orientatsioonimuutuseks. Samuti tuleb meeles pidada, et 1930. aastate lõpp oli aeg, mil kõneldi eriti aktiivselt Eesti rahva hingele vastava ristiusu vormi leidmisest. Just sel põhjusel väljendasid oma arusaamatust Inglise kiriku poole pöördumise üle näiteks noored teoloogid Uku Masing ja Elmar Salumaa, kes ei saanud aru, miks oli luteri kirikul vaja Saksa orientatsiooni kõrvale heitmise järel oma pea pöörata kohe Inglise kiriku poole.
Oluline on mainida, et suhted Inglise kirikuga tõstatasid ka küsimuse kiriku piiskopiametist ja selle apostellikust järjepidevusest. Anglikaani kirik ja selle osana ka Inglise kirik tähtsustab ajaloolist piiskopiametit, apostellikku järjepidevust ja piiskoppi kui õpetuse puhtuse tagajat. Rahamägi tunnistas läbirääkimiste käigus omaks ajaloolise piiskopiameti, ent ütles, et järjepidevust ei tohiks rõhutada kiriku seisukohast olulise evangeeliumi kuulutamise järjepidevuse kõrvalejätmise arvel. Ta oli valmis tunnistama apostellikku järjepidevust, kui seda ei käsitata õndsusvahendina. Niisiis oli piiskopiamet Inglise kirikuga suhete arendamise huvides leidnud võrreldes Johan Kõpu 1921. ja 1934. aastal lausutud sõnadega mõnevõrra teistsuguse tõlgenduse ja ilmselt lähenenud pigem sellele tähendusele, mille sellele oli 1921. aastal tahtnud anda Nathan Söderblom. Sõlmitud kokkuleppe kohaselt osalesid kirikute esindajad vastastikku teineteise piiskoppide pühitsemisel. Kolmanda osapoolena osales läbirääkimistel ka Läti luteri kirik.
Rahamäe välissuhtlus Inglise kirikuga ei põhjustanud probleeme mitte üksnes kiriku sees, vaid ka sellest väljaspool, ehk täpsemalt riigiesindajatega. Nimelt heitsid 1939. aastal Saksamaaga suhteid tihendava Eesti riigivõimu esindajad Rahamäele ette imelikku sahkerdamist inglastega.
Riigivõimu rolli on Rahamäe-aegse kirikuelu puhul raske alahinnata, sest teadupärast tagandas Rahamäe ametist Eesti riigivõim talle 1934. aasta Kirikute ja usuühingute seadusega antud õigusega. Ehkki siin ei saa mööda vaadata ka kirikusisestest erimeelsustest, peitusid ka nende vastuolude tekkepõhjused osaliselt just riigiesindajate tegevuses. Vaikiva ajastu aegse Eesti riigi huviks oli kujundada kirik neile sobilikuks ja nende seisukohti toetavaks organisatsiooniks, mis oleks Eesti rahva jaoks moraalne korravalvur, tagaks rahva vaimse ühtsuse ja arenemise ning ei tükiks seejuures eriti võimu arvustama. Sellises kontekstis muutus kirikujuhi positsioon väga keeruliseks. Kirikujuhil tuli laveerida riigiesindajate nõudmiste ja kirikus esindatud erinevate seisukohtade vahel, millest osad polnud võimu suhtes just ülearu positiivsed. Et Rahamägi polnud liiga kõva käega ja püüdis oma ametiaja algusest peale olla pigem lepitaja, siis ei õnnestunud tal kirikus korda majja lüüa.
Samal ajal on tõsi ka see, et tema ajal muutus väga tavaliseks vaimulike vaheline rivaliteet ja tasuvatele ametikohtadele pürgimine. Tekkis ka piiskopi sisering, sest põhimääruste kohaselt moodustus kirikuvalitsus nüüd piiskopi ettepanekul ja vajas üksnes kirikukogu kinnitust. Selles osas ei erinenud kirik väga palju riigist. Mõlemal juhul on selle põhjustajaks tsentraliseeritud korra kehtestamine, mis muutis põhjalikult ka inimeste mentaliteeti ja käitumist.
Kokkuvõttes moodustus Rahamäe ametiaja jooksul tema toetajate ja kiriku reforme kaitsvate vaimulike ja kirikuliikmete kõrval tema tegevust arvustav opositsioon. Konservatiivid polnud rahul sellega, et kirikusse võeti tagasi kiriku liberaalse voolu esindajad Theodor Tallmeister ja Voldemar Kuljus. Teiseks oli kirikus suurem grupp vaimulikke, kes polnud rahul kiriku struktuurireformiga. Nende hulka kuulus ka suur osa konservatiive, aga samuti need, kes oponeerisid riigis kehtestatud autoritaarse võimu sammudele. Riigivõimu suhtes kriitilised seisukohad tulid välja uue põhiseaduse väljatöötamisega tegeleva Rahvuskogu rahvahääletuse eel 1936. aastal ja ka 1938. aasta riigikogu valimiste ajal, mil ülekaalukas osa kandideerivatest vaimulikest astus üles opositsiooni kandidaatidena. See lõi kiilu riigi ja kiriku headesse suhetesse, ja ehkki Rahamägi üritas riigijuhtidega suhteid siluda, oli usaldus tema vastu kõikuma löönud. Ühtekokku moodustas see opositsiooni, mis polnud rahul kirik arengusuundadega.
Oponeeriv seltskond koondus, kui ilmnesid Rahamäe abieluprobleemid. Selle väljendusena hakkasid kaheksa ehk pooled kiriku praostidest nõudma Rahamäe ametist lahkumist. Et kirikukogu enamus toetas Rahamäge ja ta tagandas ametist tema vastu astunud praostid, õnnestus viimastel riigiesindajaid veenda piiskopi tagandamise vältimatuses. Väidetavalt polnud kuni viimase hetkeni selge, kes määratakse kiriku hooldajaks. Lõpuks lepiti Rahamäe oponentide ringides kokku, et sellesse ametisse saab 1934. aastal Rahamäe vastaskandidaadina üles astunud õp Jaak Varik.
Rahamäe tagandamisjärgne kriitika oli sedavõrd valju ja Rahamäega ümberkäimine sedavõrd ebaviisakas, et mitmete vaimulike tegevust tagantjärgi hinnates on nende sõnavõtte piinlik lugeda. Rahamägi püüdis end ka kaitsta, kuid et ajakirjanduses ei lubatud tal sõna võtta, olid ta võimalused tugevasti piiratud. Vastuseis Rahamäele paisus vihaks, millist ei oldud kirikus nähtud isegi 1920. aastate kõige tulisemate õpetuslike vaidluste käigus.
Selleks et panna kirikus esile kerkinud rahulolematus avaramasse konteksti, siis sobib kõige paremini Eesti riigi olukorra tundmine. Baaside lepingu täitmise ajale langes ka Eestis valitsuse vahetus, millega sooviti selle suhtes rahulolematust vähendada, pannes võtmepositsioonidele demokraatlikule opositsioonile rohkem meeltmööda tegelased. Uueks peaministriks sai Jüri Uluots, välisministriks Ants Piip.
Jaak Variku määramine kiriku hooldajaks oli juba algusest peale mõeldud siiski ajutisena. Tema juhatamisel tegutses ka kiriku hooldusnõukogu, ent sisuliselt oli kogu võimutäius 1939. aasta sügisel ühe mehe käes. See tähendas vajadust leida kirikule kiiresti uus piiskop, millest oli huvitatud ka Varik ise. Kirikut lõhestava tüli tõttu kujunes uute valimiste peateemaks sellise piiskopi valimine, kes suudaks kiriku taas ühendada. Otsiti kompromisskandidaati, kes sobiks kiriku eri rühmasid ühendama.
Et saada ülevaadet kirikus esindatud meeleoludest, kutsus Varik 1939. aasta novembri alguseks kokku kiriku tegevvaimulike koosoleku. See koosolek oli esimene katse vaimulikke taas ettevaatlikult kokku tuua. Arutelusid sel koosolekul ei peetud, küll aga kuulati ära kaks ettekannet. Varik esines kõnega kirikuõpetajate ülesannetest, Kõpp aga ettekandega kiriku ülesannetest. Kõnede sõnum oli mõnevõrra erinev. Varik edastas sõnumit, mida olid alates 1934. aastast esitanud ka Eesti riigijuhid, öeldes, et kirik ja selle vaimulikkond on haiged ja vajavad tervendamist. Kõpp kõneles seevastu talle omasel moel vajadusest arvestada kiriku töös inimese vajadustega, sh rahvuslike eripäradega ja proovida kiriku töös inimest kõnetada. Ehkki mitte otsesõnu väljaöelduna, kuid sisuliselt peegeldas Kõpu kõne üleskutset pöörduda tagasi tema arusaama juurde vabast rahvakirikust, ehk vaba rahvakiriku juurte juurde. Ajakirjanduses spekuleeriti kõnede järel, kas Kõpu ilmumine koosolekule oli märk tema antud nõusolekust kandideerida lähemas tulevikus piiskopikohale. Sellised vihjed kõlasid ajakirjanduses kogu novembrikuu vältel.
Kõpu jaoks oli aeg kandideerimiseks väga soodne. Esiteks oli Kõpp alates 1938. aastast prii Tartu ülikooli rektori ametist, mida ta oli täitnud alates 1928. aasta lõpust. Et uue ülikoolide seaduse alusel nimetas ülikooli rektori Vabariigi President, siis langes Kõpu kui opositsioonilise ja pealegi veel varasemate aastate jooksul tuliselt ülikooli autonoomia eest riigivõimuga võidelnud isiku kandidatuur valikute hulgast välja.
Kõpp oli jätkanud ülikoolis tööd praktilise usuteaduse professorina ja asunud aktiivselt tegelema kirjatööga. Nii näiteks ilmus 1940. aastal tema sulest õpperaamat kirikuvalitsemisest, kus ta analüüsis ka kehtivat luteri kiriku korraldust. Kõpp väitis, et selle alusel oli kirik ja kogudused nagu kaks põhimõtteliselt teineteisest eraldatud suurust, sest kirik ei tekkinud mitte koguduste ühinemise teel, vaid ta näis olemas olevat iseenesest. Kogudused koondusid küll praostkondadesse, kuid side praostkondade ja kiriku vahel polnud Kõpu sõnul nähtav. Samuti viitas Kõpp, et kiriku organite arv oli põhimäärustega tunduvalt kasvanud ja juhtimises oli määravale kohale asutunud piiskop. Just piiskopi otsusel ja kaastegevusel kujunes konsistooriumi ja kirikukohtute koosseis, praostite kogu ja sellega osaliselt ka kirikukogu koosseis. Konsistooriumis tulid tähtsamad asjad arutusele piiskopi ettepanekul. Piiskopist oli suurel määral sõltuv ka kirikukogu tegevus, sest kirikukogu kogunes piiskopi kutsel. Piiskop võis kirikukogu istungi lõpetada, päevakorrast mõne punkti ära võtta ja panna kuni järgmise kirikukoguni seisma ka kirikukogu otsuseid. Siin peegeldub tegelikult ka Kõpu kriitika kehtiva kirikukorralduse suhtes.
Nagu märgitud, oli olukord Eesti riigis 1939. aasta sügiseks oluliselt muutunud, ja kui varem poleks Kõpu kandidatuur piiskopiametisse kõne alla tulnud, siis nüüd võis president Päts tema ametisse valimisega isegi nõustuda. See on öeldud tagantjärele tarkusena, sest sajaprotsendilist kinnitust tollal ju polnud. Pätsil oli õigus Kõpu valimist vaidlustada uute kandidaatide esitamise nõude kaudu.
Teiseks oli aeg Kõpu valimiseks hea, kuna ühiskonnas valitsevad meeleolud olid soodsad, ja kolmandaks puudus kirikus tema kandidatuuri suhtes opositsioon. Kõpu valimist saatsid Eesti ühiskonnas valitsevad rahvuslikud meeleolud. Ajalehtedes kõlasid ettepanekud sulgeda saksa kultuuromavalitsus ja saksa koolid. Seoses baltisakslaste ümberasumisega kõneldi 700-aastase orjapõlve lõpust. Sellega seoses langes ära ka rahvuslikult meelestatud Kõpu peamine vastane ehk baltisaksa vaimulikud. Konservatiivide liider Harald Põld oli 1939. aasta augustis surnud ja ehkki ka Varik esindas alalhoidlikke vaateid, olid konservatiivid Põllu näol kaotanud oma eestkõneleja, kes oleks võinud piiskopivalimisi oluliselt mõjutada ja oma kandidaadi taha ridu koondada.
Nii oli Kõpp kokkuvõttes olukorras, kus tema kõrval polnud ühtegi arvestatavat kandidaati. Varikule heideti ajakirjanduses ette, et ta polnud kiriku juhtimisel arvestanud Rahamäe toetajatega ja oli eelistanud üksnes konservatiivsete ringkondade vaateid. Viimaste vastu astus teravalt üles ka endine piiskop Rahamägi, kelle kandidatuuri üle spekuleeriti kirikus samuti, kuid kelle valimine poleks tegelikkuses kõne alla tulnud. Rahamäel õnnestus valimiste eel publitseerida väike brošüür pealkirjaga „Eesti evangeelse kiriku pale: vooludest kirikus“, kus ta andis tuld nii konservatiivide kui ka liberaalide suunas. Oma osa said nii Varik kui ka Kõpp, esimene kui konservatiiv ja teine kui liberaalide „paavst“.
14. detsembril kogunenud piiskopi valimiskogule eelneval päeval spekuleeriti ajakirjanduses kolme nimega: Varik, Rahamägi ja Kõpp. Rahamäe kandidatuuri tõstatamisest kõneldi ennekõike selleks, et teda talle esitatud süüdistuse osas natukenegi rehabiliteerida. 13. detsembri õhtul aset leidnud valimiskogu koosolekul lisandusid neile veel piiskoplik vikaar ja Otepää koguduse õpetaja Johannes Oskar Lauri ja Tallinna Kaarli koguduse õpetaja Artur Soomre. Kõpu pooldajad organiseerisid hilisõhtul veel eraldi oma ringkonna koosoleku ja koondasid vägesid. Sama tegid ka Rahamäe pooldajad, aga et sellele koosolekule ilmus vaid paarkümmend inimest, siis midagi konkreetset seal kokku ei lepitud.
Piiskop valiti põhimääruste kohaselt valimiskogul, kuhu kuulus kolmanda piiskopi valimise ajal 501 liiget. Koosoleku alguses oli kohal 380 liiget, valimise hetkeks oli see täienenud kümne võrra. Oma kirjaliku nõusoleku piiskopiks kandideerimiseks andsid lõpuks ainult kaks kandidaati: Kõpp ja Soomre. Soomre oli olnud Rahamäe üks lähimatest liitlastest ja kuna Rahamägi ise ei kandideerinud, siis oli ta ennekõike Rahamäe toetajate kandidaat. Kõpp väitis tagantjärgi, et kui Rahamägi oleks kandideerinud, siis poleks tema oma kandidatuuri lasknud üles seada.
Valimistel loeti kehtivaks 384 sedelit, nendest 321 anti Kõpu ja 63 Soomre poolt. Niisiis oli Kõpu võit valimiskogus ülekaalukas. Piiskopivalimised polnud kehtiva korralduse kohaselt sellega veel lõppenud. Nimelt tuli otsus saata Kadriorgu, et saada Presidendilt kinnitus, et ta ei nõua uute kandidaatide esitamist. Ka see korraldus oli üheks vaikiva ajastu märgiks kiriku ja riigi tihedatest suhetest. Päts ei söandanud valimiskogu enamusele vastu astuda, ehkki nagu öeldud, polnud Kõpu kandidatuur talle ilmselt meeltmööda. Vabariigi Presidendi resolutsioonis öeldi lühidalt, et kuna Kõpp pälvis sedavõrd ulatusliku toetuse, ei nõua president uue kandidaadi ülesseadmist ja sellega kuulutati Kõpp luteri kiriku kolmandaks piiskopiks. Kõpp oli 1939. aasta novembris saanud 65-aastaseks.
Kõpu seisukohad piiskopiameti osas polnud kahe aastakümne jooksul põhimõtteliselt muutunud. Ehkki ta ei tunnistanud apostellikku järjepidevust ja nägi piiskopiametis ennekõike vaba rahvakiriku vaimset usaldusisikut ja autoriteeti, pidas ta „pidulikkuse“ pärast järjepidevusest siiski kinni ja tegi ettevalmistusi, et teda pühitseks piiskopiametisse Rootsi peapiiskop Erling Eidem. Tihenenud suhete tõttu Inglise kirikuga esitati kutse ka Inglise kirikule. Mõlema kiriku esindajad olidki valmis tulema piiskoppi ametisse pühitsema, kuid talitus jäi kahjuks katki maailmasõja ja 1940. aasta juunis alanud Nõukogude okupatsiooni tõttu. Kõpp põgenes 1944. aastal Rootsi ja hiljem teda ametisse ei pühitsetudki.
Küll aga õnnestus Kõpul panna alus mitmele kiriku põhikirjamuudatusele, millega muudeti kehtivaid põhimäärusi. Eriti väärib mainimist Saksa okupatsiooniperioodil, 1943. aastal toimunud kirikukogul vastu võetud otsus määrata seniste piiskoplike vikaaride asemel ametisse kiriku vikaarpiiskop. Esimseks vikaarpiiskopiks valiti üks senistest piiskoplikest vikaaridest Johannes Oskar Lauri, kellest sai Kõpu taandumise järel pagulaskiriku peapiiskop. Vikaarpiiskopiamet kujunes tegelikkuses vaheastmeks piiskopiametile, mis loodi pagulaskirikus pärast 1957. aastat. Pagulaskiriku piiskopist sai nüüd peapiiskop ja vikaarpiiskopist piiskop. Kodu-Eesti kirikus loodi piiskopiamet alles Eesti taasiseseisvumise järel, ent peapiiskopi tiitlit kandis Eesti kirikupea alates 1949. aastast, mil sellesse ametisse sai Jaan Kiivit. Sellest kirjutab Kirik & Teoloogia veergudel varsti juba Riho Altnurme.
Kasutatud allikad
(kehtib ka Kirik & Teoloogias nr 118/ 14.3.2014 avaldatud artikli kohta)
Ajalehed Eesti Kirik (1934–1939), Postimees (1934, 1939), Rahvaleht (1939).
Arumäe, August. Hiiobi õnnistus. Mälestused. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2005.
Aunver, Jakob. Eesti rahvakiriku ristitee. Stockholm: EELK Komitee, 1953.
Civis Ecclesiasticus (Elmar Salumaa). Meie usu- ja kirikuelu välisorientatsioonist. Akadeemia nr 5, 1938.
Eesti ajalugu VI. Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Peatoim Sulev Vahtre. Tartu: Ilmamaa, 2005.
Eesti Ewangeeliumi Lutheruse Kiriku (EELK) põhikiri. Tallinn: J. H. Gressel, 1920.
Eesti Evangeeliumi Luteri usu Kiriku Põhikiri. Tallinn: Eesti Evangeeliumi Luteri usu Konsistooriumi väljaanne, 1926.
Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku Põhimäärused. Tallinn: EELK Konsistooriumi väljaanne, 1936.
Eesti oikumeenia lugu. Peatoim Riho Altnurme. Tartu, Tallinn: Tartu Ülikool, Eesti Kirikute Nõukogu, 2009.
Hugo Bernhard Rahamägi. Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku piiskop. 50 a. sünnipäevaks. Tallinn: „Eesti Kirik”, 1936.
Kentmann, Wilhelm. Kirik ja riik Eesti Ew. Lutheruse usu kogudustele piiskop W. Kentmann. Tallinn: 1919.
Ketola, Mikko. „Some Aspects of the Nationality Question in the Lutheran Church of Estonia, 1918–1939“ – Religion, State & Society, 2/1999 (27), 239–243.
Ketola, M. „Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik 1939: kriisiaasta“ – Johan Kõpp 125. Tartu: Eesti Kirikuloo Selts, 2000, 71–85.
Ketola, M. The Nationality Question in the Estonian Evangelical Lutheran Church, 1918–1939. Helsinki: Suomen Kirkkohistoriallinen Seura, 2000.
Kukk, Jakob. „Luteruse kiriku praegune seisukord Eestis ja mujal“ – Usupuhastus eestlaste maal 1524–1924. Tartu: Usupuhastuse juubeli kirjandusline kommisjon, 1924, 230–242.
Kõpp, Juhan. Kirikuvalitsemisõpetus. Tartu: Akadeemilise kooperatiivi kirjastus, 1940.
Kõpp, Johan. „Kiriku ylesandeid praegusel ajal“ – Usuteaduslik Ajakiri 3/4, 1939, 73–87; 1/1940, 1–8.
Masing, Uku. „Eestipärasest ristiusust“ – Protestantlik Maailm, 1, 1938, 5–9.
Masing, U. Uskuda, elada. 59 kirja Jaan Kiivitile. Koost Hando Runnel. Tartu: Ilmamaa, 2006.
Pesonen, Niilo. Valtionkirkosta vapaakirkoksi? Viron evankelis-luterilaisen kirkon järjestysmuodon kehitys 1919–1925. Helsinki: Suomen Kirkkohistoriallinen Seura, 2004.
Plaat, Jaanus. Usuliikumised, kirikud ja vabakogudused Lääne- ja Hiiumaal. usuühenduste muutumisprotsessid 18. sajandi keskpaigast kuni 20. sajandi lõpuni. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, 2001.
Plaat, J. Saaremaa kirikud, usuliikumised ja prohvetid 18.–20. sajandil. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, 2003.
Plank, Uno. Nii see oli… Jutustusi mälestustemaalt. Baltimore, Maryland: 1990.
Rahamägi, Hugo Bernhard. Eesti evangeeliumi luteri usu vaba rahvakirik vabas Eestis. Acta et Commetationes Universitatis Tartuensis (Dorpatensis), B, Humaniora, X1. Tartu: 1926.
Rahamägi, H.B. „Eesti piiskop Jakob Kukk. In memoriam“ – Usuteadusline Ajakiri 3/1933, 65–69.
Rahamägi, H.B. „Milline usund vastab eestlase iseloomule?” — Eesti Üliõpilaste Seltsi Album 10, 1934, 101–107
Rahamägi, H.B. Eesti evangeelse kiriku pale. Vooludest kirikus. Valga: 1939.
Rohtmets, Priit. Rektor Johan Kõpp. Tallinn: Aasta Raamat, 2007.
Rohtmets, P. Teoloogilised voolud Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kirikus aastatel 1917–1934. Dissertationes Theologiae Universitatis Tartuensis 26. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2012.
Roolaht, Andrus. Nii see oli…. Kroonika ühest unustuseliiva maetud ajast. Tallinn: Perioodika 1990.
Saard, Riho. „Johan Kõpp ja rahvakiriku mõiste“ – Johan Kõpp 125. Tartu, Eesti Kirikuloo Selts, 2000, 13–30.
Saard, R. Kultuurprotestantismi ja teoloogilise liberalismi ajalugu Eestis. Peatükk XX sajandi Eesti teoloogilises mõtteloos. Tallinn: 2008.
Salumaa, Elmar. „Kiriklikke päevamuresid“ – ERK 2/1939.
Salumaa, E. Tiib pandud aastaile õlale. Mälestuskilde minevikust. Tallinn: Eesti Päevaleht & Akadeemia, 2010.
Sild, Olaf. Eesti kirikulugu: Vanimast ajast olevikuni. Tartu: Akadeemilise Kooperatiivi Kirjastus, 1938.
Waba Sinodi põhikiri. Tallinn: W. Ehrenpreis, 1926.
Veem, Konrad. Eesti vaba rahvakirik. Dokumentatsioon ja leksikon. Stockholm: Eesti Vaimulik Raamat, 1990.
Vihuri, Veiko. „Kirikuõpetuslikke vaateid Eesti teoloogias: Harald Põllu vabakiriku kava“ – Usuteaduslik Ajakiri 1/2004 (53), 21–46.
Vihuri, V. Hugo Bernhard Rahamägi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku teine piiskop 1934–1939. Dissertationes Theologiae Universitatis Tartuensis 11. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007.
Vihuri, V. „Kirikuõpetuslikke vaateid Eesti teoloogias: rahvakiriku küsimus 1917–1940“ – Minu Issand ja minu Jumal! Pühendusteos Dr. Theol. Toomas Pauli 70. sünnipäevaks. Koost Jaan Lahe ja Tiit Pädam. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 2009, 131–145.
Viires, Hugo. „Meie kultuurpoliitiline välisorientatsioon ja Baltoskandia idee“ – ERK 2 (54).
Õunapuu. Heino. „Kirikukriis ja saksluse osa selles“ – ERK 5 (63), 1939.
Priit Rohtmets (1981), PhD (usuteadus), on Tartu Ülikooli usuteaduskonna kirikuloo teadur ja EELK liige.
