Loodus on tark ja rikas, üha uusi väljekutseid esitav. Aastaaegade vaheldumine on meie laiuskraadil õpetanud siinset põhjamaa inimest arvestama kõigega, mida loodus annab ja nõuab. Oleme õppinud hakkama saama karge külmaga, lumerikkusega, pikkade öödega ja lühikeste päevadega. Samamoodi nõuab kohanemise muutuva maailma ja sündmustega iga eluvaldkond. Õpime hakkama saama pandeemiaga, tõusvate energiahindadega, kaugtööga. Õppimisvõime on meie rikkus. Muutuvas ajas ja ühiskonnas on ka haridusel vaja õppida oma rolli ja ülesandeid taas ja taas avastama, tundma, täitma. Ka kristlik haridus, olgu see kõrgharidus või pühapäevakoolis jagatud esmased teadmised kristlikust usust, peab õppima täitma oma ülesannet ses pidevas muutuvas ajas ja ühiskonnas.
Kristliku luterliku hariduse perspektiivist kirjutab Tartu Ülikooli Jaani koguduse õpetaja Triin Käpp. Arvamusloos keskendutakse Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Usuteaduse Instituudi rollile teoloogilise kõrghariduse andmisel ning kristlikule haridusele laiemalt, ja nendevahelistele seostele. Triin Käpp tõdeb, et “Eesti on väga rikas maa. Meil on kolm luterlikku üldhariduskooli ning üks spetsiifiliselt luterlik kõrgkool. Lisaks neile mitmeid teisi kristlikke ja teoloogilisi haridusasutusi. Jah, see võib tunduda rikkusena kõverpeeglis arvestades olemasolevaid inim- ja finantsressursse, kuid siiski olen ma veendunud, et see on meie rikkus, et need olemas on. Rikkusega võib ümber käia väga mitmet moodi – seda kas laialt pillates, ihnsalt endale hoides või jagades ja paljundades.“
TÜ usuteaduskonna religiooniuuringute kaasprofessor ja Tallinna ülikooli vanemteadur Atko Remmel arutleb sotsioloogilise uuringu „Elust, usust ja usuelust 2020“ (EUU) üle, argumenteerides, et nimetatud uuring on kristluse-keskne ja selle põhjal teha järeldusi Eesti ühiskonna kohta laiemalt ei ole lihtsalt õigustatud. Remmeli sõnul „EUU põhihäda näib olevat selles, et käsitleb üsna spetsiifilist religioonivormi inimelu kõige olulisema sfäärina. See võib teatud inimgrupi puhul tõele vastata, ent EUU jääb hätta kõigil neil juhtudel, kui see tõele ei vasta, mille juures mängib olulist rolli fakt, et Eesti on üks Euroopa enim sekulariseerunud riike, kus kogudusekeskne kristlus kirjeldab ainult marginaalset osa ühiskonnast. Seetõttu on EUU sisuliselt minoriteediuuring, mida õigustamatult rakendatakse kogu populatsioonile. /—/ Seega võiks kirikliku standardi kaardistamise kõrval märksa suurem roll olla just religioossuse ähmasemate vormide ja mittereligioossuse tabamisel – nö uurida religiooni läbi selle „varjude“ – eesmärgiga leida neist kõigist ühiseid mustreid“.
Kirik & Teoloogia toimetuse liige Igor Ahmedov kõneleb Issanda templisse toomise püha jutluses (Lk 2:25-35) lootusest, et “Püha Vaim oleks meie peal nii, nagu ta oli Siimeonil, kes oli Vaimuga liigutatud, kes tuli ja nägi oma päästjat. Lootusega, et nagu jüngrid Tabori mäel, me muutume. Lootusega, et me ei hüppa üle piiblitekstidest, mis räägivad sotsiaalsetest muutustest. Lootusega, et me märkame Jumalat selles valus, mis eksisteerib maailmas.“
Uudiste rubriigis avaldame intervjuu 1. veebruaril k.a. ametisse nimetatud sotsiaalministeeriumi vaimse tervise osakonna nõunik-peakaplan Katri Aaslav-Tepandiga.
Foto: Henri Aaslav-Kaasik
Head lugemist!
Tänases numbris:
Atko Remmel, “Meie peame tingimata rahvast tundma õppima“: kvantitatiivsetest religiooniuuringutest Eestis anno 2022.
Triin Käpp, Kristliku /luterliku hariduse perspektiivist.
Igor Ahmedov, Püha Vaimu vägi (Lk 2:25-35).
Ajakirjas Kirik & Teoloogia väljendatud seisukohad ei pruugi kattuda ajakirja toimetuse seisukohtadega.
Ajakiri Kirik & Teoloogia kutsub arvamust avaldama – meie ajakiri on avatud kaastöödele.
Kutsume jätkuvalt ajakirja Kirik & Teoloogia väljaandmist toetama! Hakka meie püsiannetajaks!
Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele. Vaata ka 2011.–2020. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.
