ISSN 2228-1975

Püha Vaimu vägi (Lk 2:25–35)

  1. veebruaril tähistas kirik Issanda templissetoomise püha, mille üle ma tahan allpool mõtiskleda.

„Ja vaata, Jeruusalemmas oli mees, Siimeon nimi. See mees oli õiglane ja vaga ning ootas Iisraeli lohutust, ja Püha Vaim oli tema peal. Püha Vaim oli talle ennustanud, et ta ei sure enne, kui ta on näinud Issanda Messiat. Ta tuli Vaimu ajel pühakotta. Ja kui vanemad tõid sinna lapse Jeesuse, et toimida temaga Seaduse sätte järgi, siis ta võttis tema sülle, ülistas Jumalat ja ütles: „Issand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda, sest mu silmad on näinud sinu päästet, mille sa oled valmistanud kõigi rahvaste silme ees: valgust, mis on ilmutuseks paganaile, ja kirkust sinu rahvale Iisraelile.“ Jeesuse isa ja ema panid seda imeks, mida tema kohta räägiti. Ja Siimeon õnnistas neid ja ütles Maarjale, tema emale: „Vaata, see laps on seatud languseks ja tõusuks paljudele Iisraelis ja tähiseks, mille vastu räägitakse – ja sinu endagi hinge läbistab mõõk –, et tuleksid ilmsiks paljude südamete mõtted.““ (Lk 2:25–35)

Piiblis on palju kirjakohti, mida lugedes imestad, et noh, kuidas nemad, Jeesuse järgijad ja jüngrid, ei saa aru, kes on Jeesus. Jeesus oli nendega koos kolm aastat, õpetas neile, mida neil tuleb ette võtta, ja ikkagi peale ristisurma me leiame jüngrid peidus. Samuti jääb ülestõusnud Jeesus neile arusaamatuks; mõtleme näiteks jüngritele teel Emmausse või Maarjale, kes arvas, et räägib aednikuga. Püha Vaimu ei ole veel kirikule antud – seda valgust, mis puudutas Peetrust, Johannest ja Jaakobust Tabori mäel, kui nad olid muutunud ja nägid Jeesust tema kirkuses. See võimaldas Peetrusel tunnistada, et Jeesus on „Jumala Messias“ (Lk 9:20). Kui meie loeme Luuka evangeeliumi, siis me teame, mis juhtub edasi. Me peame olema kannatlikud, et mitte joosta üle teksti, ja proovima tunnetada seda, mida tegelased tol hetkel tunnevad. Seda näitab ka Joosepi ja Maarja reaktsioon, kes panid imeks seda, mida Jeesuse kohta räägiti. Jõuludest ei ole kaua möödunud, aga inimene on ikka veel ja veel üllatunud.

Meie ees on Siimeon, kelle peal on Püha Vaim. Ta tunnetab ja märkab Vaimu abiga seda täiesti tavalist ja vaest pere, kes on tulnud nagu iga teine nende olukorras templisse. Maarja ja Joosep, kes ei suutnud oma vaesuse tõttu, nagu Seadus ette näeb, ohverdada tallekest, tulid ohverdama paari tuvi (Lk 2:24). Mitte midagi ei erista neid mõnest teisest tolleaegse Palestiina perest. Nagu Jesaja 53:2 prohvetlikult meenutab meile, „Ei olnud tal kuju ega ilu, et teda vaadata, ega olnud tal välimust, et teda ihaldada.“ Püha Vaimu vägi ilmutab ennast Siimeonis. Ta pole nagu tähetargad, kes saabusid alguses kuningas Heroodese juurde, et pärida, kus on juutide kuningas (Mt 2:1–2). Siimeon ei otsi oma päästjat, Iisraeli lootust, inimkonna lunastajat rikaste seast. Jeesus ei identifitseeri ennast kui kuningas-sõjamees, vaid kui vaene. Mõttesse tuleb Matteuse evangeeliumi kirjakoht:

„Sest mul oli nälg ja te ei andnud mulle süüa, mul oli janu ja te ei andnud mulle juua, ma olin kodutu ja te ei võtnud mind vastu, ma olin alasti ja te ei riietanud mind, ma olin haige ja vangis ja te ei tulnud mind vaatama.“ Siis vastavad ka need: „Issand, millal me nägime sind näljasena või janusena või kodutuna või alasti või haigena või vangis ja ei ole sind teeninud?“ Siis ta vastab neile: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete jätnud tegemata kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete jätnud tegemata minulegi.““ (Mt 25:42–45)

See võimalus ära tunda Jeesust vaeste ja pisemate seast on Püha Vaimu töö, mis muudab meid, nagu see muutis jüngreid Taboril. Jonathan Knight toob oma raamatus Luuka evangeeliumist (Luke’s Gospel. London: Routledge, 1998, 152–153) esile vabastava karakteri, mis on evangeeliumi narratiivis, ja näitab narratiivi radikaalsust, et rõhujad ehk paganad on kaasa arvatud vabastamise lubadusse. Knight rõhutab, et Luuka evangeeliumi narratiivis on vabastamine nii religioosne kui sotsiaalne fenomen (samas, 153). Lubadus vabastada ka paganad teeb selle religioosseks, aga eriline lubadus Iisraelile on sotsiaalne vabastus, mis ei ole seotud vaid eshatoloogiaga. Seega ei tohi me lugeda Piiblit mõttega, et sotsiaalse muutuse lubadused on vaid metafoor mingis spirituaalses tähenduses; et vabastus on mõeldud ainult kui vabastus patust ja me kristlastena ei pea panustama ühiskonna sotsiaalsesse muutmisesse. Piibli narratiiv, Jeesuse ütlemised, veel ja veel kutsuvad meid olema vaeste ja rõhutute pool. See on see näide, mida Jeesus ise meile annab, olles otsustanud sündida vaesesse perre, kes ei suuda tuua ohvrina lammastki, olles otsustanud sündida riiki, mis on okupeeritud Rooma impeeriumi poolt.

Viimaseks tahan peatuda sõnadel, mida Siimeon ütleb Maarjale: „sinu endagi hinge läbistab mõõk“. Teades evangeeliumite narratiive, võime seda lugedes teha seose Jeesuse ristisurmaga. Püha Damaskuse Johannes, kommenteerides seda kirjakohta (De fide orthodoxa, 4.14), kutsub lugejat mõtlema, mida Maarja tol hetkel tundis – inimene, kes oli Jumal, kelle ta sünnitas, sureb. Tema oli leinast rebitud – see on mõõga tähendus Damaskuse Johannesele. Tavaline lugeja ei ole emotsionaalselt haaratud selle väljaütlemise tähendusse, sest me teame, et tuleb ülestõusmine. Aga inimesed, kes leinavad, kes on oma lapse kaotanud, neile pole lohutust siin tekstis. Me ei tohi lubada valust vabastamist ainult eshatoloogiliselt, et kunagi tulevikus taevariigis nad kohtuvad. Tuleb märgata leinajaid, sest nende keskel on Jumal.

Ma tahan lõpetada lootusega, et Püha Vaim oleks meie peal nii, nagu ta oli Siimeonil, kes oli Vaimuga liigutatud, kes tuli ja nägi oma päästjat. Lootusega, et nagu jüngrid Tabori mäel, me muutume. Lootusega, et me ei hüppa üle piiblitekstidest, mis räägivad sotsiaalsetest muutustest. Lootusega, et me märkame Jumalat selles valus, mis eksisteerib maailmas. Lõpetades Argentiinast pärit teoloogi Marcella Althaus-Reidi sõnadega: „Meie ülesanne ja meie lootus on leida või lihtsalt ära tunda Jumalat meie keskel istumas, igal hetkel, igas geibaaris või meie camp sõbra kodus, kes dekoreerib oma elutuba, nagu oleks see kabel, ja ei jäta oma palvehelmeid koju, kui ta läheb salsa baari.“ (The Queer God. London: Routledge, 2003, 4) Proovime näha Jumalat igapäevases ja igapäevaselt meie keskel.

Igor Ahmedov (1995), MA (haridusfilosoofia), on Tartu Ülikooli usuteaduskonna doktorant, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku liige ning ajakirja Kirik & Teoloogia toimetuse liige.

Soovitatud:

Esiletõstetud lood
Mare Palgi

Üksindusest

Piiblis ei esine kordagi sõna „üksindus“ või „üksildus“. Sellest hoolimata võib öelda, et küllap sündis üksindus siia maailma juba siis, kui Jumal ajas Aadama ja

Read More »
Jutlused ja mõtisklused
Johann-Christian Põder

Eksimus ja uus elu (Mt 3: 1-2)

1. RESIGNATSIOON JA LOOTUS „Neil päevil tuli Ristija Johannes ja kuulutas Juuda kõrbes: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!““ Need sõnad Matteuse evangeeliumi kolmandast peatükist

Read More »
Arvamused
Toomas Jürgenstein

Usundiõpetus ja kirik

Päevast-päeva koolis usundiõpetusega tegeledes olen ikka aeg-ajalt püüdnud sõnastada oma õpetatava aine aluseks olevaid põhimõtteid ning mõelda, missugune on selle õppeaine suhe kirikuga. Näiteks, kas

Read More »
English