ISSN 2228-1975

Hingehoiutöö kui jumalariigi töö katkises maailmas. Intervjuu sotsiaalministeeriumi vaimse tervise osakonna nõunik-peakaplaniga Katri Aaslav-Tepandiga

Oled alates 1. veebruarist ametis sotsiaalministeeriumi vaimse tervise osakonnas nõunik- peakaplanina, varem vanemkaplanina. Milliseid muutusi toob see Sinu ellu ja töösse? Mida seni saavutatust pead kõige olulisemaks?

Kõige olulisem muutus on see, et olen kutsutud 1. jaanuarist sotsiaalministeeriumis tegevust alustanud vaimse tervise osakonda, mida juhib hea kolleeg Anniki Lai. Sisuliselt tähendab see seda, et kõik hingehoiuteemad, nii haiglate kui hooldekodude hingehoid, asetuvad suuremasse tervikusse. Minu jaoks on oluline tervikpildi tajumine, et arendada ravi– ja hoolekandesüsteemis hingehoidu kui üht psühhosotsiaalse abi liiki. Ning samas olla kaasatud ka laiemalt eesti inimeste vaimse tervise teemadesse, vaimse tervise poliitika kujundamisse. Meie osakond on alles noor ja mitte veel päris komplekteeritud – aga juba selle kuu ajaga oleme koos sihte seadnud, ideaalidest rääkinud, põletavaid teemasid jaganud.

Olen kogenud sotsiaalministeeriumis suurt toetust ja tunnustust hingehoiule, sellele tööle, mida meie hingehoidjad ja kaplanid hooldekodudes ja haiglates, hingehoiutelefoni meeskonnas ja koduhooldusel olevate inimeste jaoks teevad. Oleme tundud tugevat juhtkonna ja kolleegide tuge sellele tööle, mida nüüd juba endise peakaplan Ove Sanderiga kaks aastat oleme koos teinud. Sellest annab tunnistust seegi, et saime riigi poolt rahastatud hooldekodude programmi jätkata 39-s hooldekodus. Et saame püsivama rahastusmudeli välja töötada.

Hooldekodude „hingehoiustamise“ programmi pean suureks imeks, et see kasvab ja areneb, et hingehoidjad ja kaplanid üle Eesti on hooldekodudes teenimas juba üle kahe aasta. Algas see kõik koroonapuhkemisel eriolukorra ajal, kus sai üleöö tekitatud hingehoidjate võrgustik neist hingehoidjatest ja vaimulikest, kes olid valmis hooldekodudele ja haiglatele vabatahtlikena telefoni teel hingehoidu pakkuma. Seni oli olnud vaid mõnes üksikus hooldekodus hingehoidja ametis, psühholooge mitte üheski. Oma tihti viimases maapealses kodus, elulõppu ootavad eakad inimesed (üldhooldekodusid on üle 200) on olnud ilma hingelise toeta, kusjuures seda pole ka hooldusnõuetes ette nähtud. Aga just seal vajavad inimesed vägagi emotsionaalset ja hingelist tuge, ollakse ju „võõras“ kohas, eemal oma perest, kodust, kõigest, mis seob inimest tema identiteediga – ollakse kui maha jäetud. Minu veendumus on, et hingehoid peab saama ravi ja hoolekande lahutamatuks osaks, see on inimese õigus, olla väärikalt koheldud ja hingeliselt-vaimselt toetatud igas vanuses kuni elu lõpuni.

Millised on eeloleval aastal peamised tööülesanded, millega tuleb silmitsi seista?

Kõige pakilisem hetkel ongi hooldekodude hingehoiu programmi juhtimine, hingehoiu arendamine püsivaks teenuseks teiste vaimse tervise teenuste kõrval. Praegu lugedes 2021. aasta hingehoiutöö aruandeid, – milline rõõm on näha, kuidas hooldekodude juhatajad, hingehoidjad kirjutavad sellest, kuidas inimesed on saanud tuge, kuidas „elu on läinud rõõmsamaks“ – nagu kirjutab üks juhataja. Või kuidas on meie välise koostööpartneri MTÜ Teoloogia Akadeemia korraldatud hingehoiutelefoni üles leidnud abivajajad, kuidas koduhoolduse programmis tegutsenud hingehoidjad on saanud teha kodukülastusi, teinud head koostööd kohalike omavalitsustega. – Kõik need programmid vajavad edasi arendamist. Tulid need ju koroona tuules kui ajutised kriisimeetmed, aga nüüd tuleb need saada püsivateks tegevusteks.

Vajadus hingehoiu järele, kvalifitseeritud hingehoidjate ja kaplanite järele on tänasel päeval äärmiselt suur, niisamuti kui vajadus psühholoog-nõustajate ja teiste vaimse tervise spetsialistide järele. Koroona-aastad on toonud esile ja võimendanud eesti inimeste, nii noorte kui täisealiste vaimse tervise probleeme, sellest räägib suurenenud suitsidaalsus ja ennastkahjustav käitumine, psüühikahäiretega inimeste kasv.

Teine suur teemadeblokk, millega tegelen, on seotud palliatiivse ravi arendamisega. Osalen meedikutest koosnevas palliatiivse riikliku arenduskava töörühmas, kus minu kanda on vaimse tervise teemad ja teenustega seonduv. On ju palliatiivne ravi, sh elulõpuravi ehk hospiitsravi, olnud aastaid üksikute entusiastide meedikute n-ö õhinapõhine tegevus. Nüüdseks on valminud kaks riiklikku palliatiivset ravi puudutavat dokumenti: Ravijuhendi I ja II osa ja „Vähitõrje kava 2021-2030“. Siit tulebki nüüd edasi minna ühiselt – nii meedikute ja vaimse tervise ekspertide, praktikute kui ka sotsiaalministeeriumi koostöös. Palliatiivse ravi valdkonna juurde kuuluvad lahutamatult ka hospiitsi teemad, elulõpu teemad, ka see, et väärika, nii meditsiiniliselt kui hingeliselt toetatud elulõpu tagamine on inimese põhiõigus ja riigi kohustus. Võtan osa Riigikantselei juures alustava patsiendi elulõpu tahteavalduse koostamise ja rakendamise meeskonna tööst. Oleme noor riik, ning elu ja surma pühadusega, inimese tingimatu väärikuse ja väärtuse, suveräänsuse, tema tahte ja vajaduste arvestamine on alles algusjärgus. See on suur teema, millesse kogu ühiskond peab panustama.

Oled teerajaja ja uue süsteemi ülesehitaja. Kirjelda palun tänast hingehoiutöö maastikku, nii abivajaja kui abi andja vaatepunktist. Milline on see Sinu unistustes nii 10 aasta pärast?

Iga inimene kogu oma elukaares vajab mingitel eluhetkede hingelist tuge. Elu koosneb sündmustest, nii rõõmsatest kui kannatusrohketest – teada lugu. Selles pole midagi uut. Tänane olukord on meie põlvkonnale, nii meie lastele kui vanematele, väga eriline. Piirangud, isolatsioonid, ühe uued pandeemia lainetused, haigestumised, plaaniliste ravide ärajäämised, kogu harjumuspärase elukorralduse muutumine, sotsiaalsed mured, töötus, laste distantsõppe jne … see kõik mõjutab meie hingelist ja vaimset tasakaalu. Isegi kui me seda ei teadvusta – on meie psüühiline tasakaal häiritud. Laste Vaimse Tervise keskused on ülekoormatud, noorte kasvanud suitsidaalsus annab end tunda, ühe enam inimesi vajab psühholoogilist ravi. Ja samas on meil just puudu esmatasandi, kogukonna tasandi vaimse tervise spetsialistidest. Ennetusest, et enne kui kujuneb välja tõsine psüühikahäire, et ollakse saanud õigel ajal jaole. Siin näengi suurt potentsiaali nüüd ja tulevikus hingehoiul, professionaalsel hingehoiu nõustamisel ning ka koguduste vaimulike panusel oma kogukonnas, vallas, külas, ka kogudusest väljapoole suunatud hingehoiutööl.

Hingehoiutöö, ükskõik kus seda siis tehakse, on jumalariigi töö. Millised on Sinu ootused oma kaastöölistele, erinevatele kirikutele?

Mu meelest on hästi oluline, et Kirik avaks end kogu ühiskonnale, mõtlen siin Kirikut kui Kristuse ihu, üht tervikut, aga ka kitsamalt erinevaid konfessioone, kogudusi. Et Kirik läheks sinna, kus vajatakse abi – kannatajate, üksildaste, haigete, surijate ja leinajate juurde. Et igal kogudusel ja koguduse vaimulikul oleks oma hooldekodu, oma haigla, kus ta käib regulaarselt teenimas, inimestega vestlemas, jumalateenistusi ja talitusi pidamas. Et Kirik avaks oma südame, et kiriku töötegijad oleks omas tegevuses Kristuse halastuse ja armastuse nägu. Loen praegu paavst Franciscuse intervjuuraamatut „Jumala nimi on Halastus“. See raamat puudutab mind sügavalt. Kirik on kas halastav või pole ta kirik. Just lõpetasin Eesti Kirikute Nõukogule eelmise aasta aruande koostamise – ja nähes, kui palju juba hingehoidjaid ja koguduse vaimulikke, kogudusi meil on, kes teenivad haiglates ja riigi toetusrahastuse abil hooldekodudes, kodukülastusi tehes, hingehoiutelefonis! Minu suur usk ja lootus on, et see ongi Jumalariigi töö meis. Ja see peab edasi minema, laienema. See töö kannab meid ja aitab eesti inimesi.

Katri Aaslav Tepandiga vestles Kerstin Kask

Soovitatud:

English