Hea on endale meelde tuletada kristliku usu keskseid sõnumeid ja üks neist on kindlasti sõnum vabadusest ja vabastusest, mille Jumal inimesele on kinkinud. Hea sõnum on ka see, et see ongi oma olemuselt kingitus ja selle vastuvõtmiseks ei ole vaja suuremat jõupingutust inimese poolt. Usalda, et Jumal on hea ja raske taak on sinu õlgadelt võetud.
See arusaam inimese õigekstmõistmisest Jumala ees armust usu läbi, mis oli Martin Lutheri teoloogias nii kesksel kohal, ei ole alati nii lihtsasti mõistetav. EELK Usuteaduse Instituudi magistrant ja hingehoidja Külli Suurevälja küsib, kuidas tuua seda arusaama hingehoiutöös inimestele lähemale. Suurevälja on hooldekodus hingehoidjana töötades kogenud, kuidas nii mõnedki hooldekodu asukad “elavad rusuva veendumusega, et neid tabanud haigused ning elu hooldekodus on Jumala karistus elu jooksul tehtud eksimuste pärast”. Kristlik sõnum usu läbi õigeksmõistmisest ja vabadusest Jumalas on siin tugevaks alussambaks hingehoiutööle ning avab lootuse horisondi ka inimesele, kes tunneb end oma raugeva jõu ja ahtate väljavaadete taustal võimetuna ise oma olukorda muutma.
Kui me tohime ja söandame end usaldada hea Jumala kätesse, siis oleme nagu lambakari Jeesuse tähendamissõnas heast karjasest. See tekst on aluseks Tartu ülikooli usuteaduskonna süstemaatilise teoloogia lektori Roland Karo jutlusele. Jumala kutse vastu võtnud inimeste võrdlemine lambakarjaga võib Karo sõnul kõlada isegi solvanguna, kes lasevad end igast suvalisest hüüdjast eksitada. Kuid nii nagu lambad on piisavalt intelligentsed, et seda mitte teha, nii on ka Jeesuse mõistujutt palju mitmekihilisem, kui esialgu tundub. Eriti toob Karo esile loos esineva “ukse” kujundi, mille “kaudu avaneb lammastele tee välja sumbunud, läppunud laudast”. Jeesus mitte ainult ei tunne oma karja läbi ja lõhki, vaid ta on ka tulnud, et anda neile “võimalus saada päriselt vabaks ja kogeda midagi täiesti uut, midagi, millest unistadagi ei oska ega julge, aga mis teeb kõik elavaks ja seab meie elu täiesti uude valgusse – tõotatud Jumala riigi valgusse”.
Mida Jumal on Kristuses meie heaks teinud on võimalik kirjeldada erinevates “ohvri toomise kategooriates: lepitusohver, eneseohverdus, enese andmine jne. Tänases lehenumbris kirjutab Kopenhaageni Ülikooli usuteaduskonna süstemaatilise teoloogia kaasprofessor Christine Svinth-Værge Põder, kuidas on Luther ja hilisem luterlik teoloogia käsitlenud ohvri-mõistet seoses armulaua ja kristoloogiaga. Sellel terminil on mitmeid tähendustasandeid, kus läbi teoloogia ajaloo on esinenud nii idealiseerimist kui ka väärtõlgendusi. Reformaatorid on püüdnud end distantseerida missaohvri kontseptsioonist, kuid rakendanud seda terminit viljakalt kristoloogiliste arusaamade selgitamisel, mida Svinth-Værge Põder lugejale tutvustab.
Tänases numbris:
Christine Svinth-Værge Põder, Ohvriterminoloogia ja armulaud.
Külli Suurevälja, Kuidas näitlikustada ja selgitada õigeksmõistuõpetust ehk dialoogid hooldekodu argipäevas.
Roland Karo, Misericordia Domini (Jh 10,1-10).
Luterliku identiteedi alus: vabadus, armastus, teenimine.
Ajakiri Kirik & Teoloogia kutsub arvamust avaldama – meie ajakiri on avatud kaastöödele.
Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele. Vaata ka 2011.–2019. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.
Kutsume jätkuvalt ajakirja Kirik & Teoloogia väljaandmist toetama! Hakka meie püsiannetajaks!
