ISSN 2228-1975
Search

Kohus (nr 482/ 5.3.2021)

Head lugejad! Mis kangastub sõnaga „kohus”? Näiteks õigeusklike üks enim kasutatav palve: „On kohus tõesti õndsaks kiita sind, Jumalasünnitaja, sind, ikka õnnistatud, laitmatut ja meie Jumala Ema, kes sa ülem oled kui keerubid ja palju ausam kui seeravid, kes sa puhtaks neitsiks jäädes Jumal-Sõna ilmale tõid, sind, tõelist Jumalasünnitajat austame meie.” Me oleme kohustatud midagi tegema. On kohane midagi teha, näiteks kiita.

Jumal mõistab kohut. Ta saab aru kohusest ja kohasest. Ja Ta mõistab kohut inimeste üle – nii on kirjas. Aga me teame, et kirjasõna valetab sama palju kui suukõne. Kui palju me valetame tõelisuse kohta, Jumala kohta ja inimeste kohta, iseenda kohta, oh, seda teab vaid see, kelle kohta me valetame.

On kaks vastandlikku seisukohta: Jumal ei lase end pilgata, Jumalat ei saa pilgata. Esimene Jumal on tundlik oma au suhtes, teine Jumal on niivõrd üle muldsest inimesest, et pole isegi võrdlusmaterjali. Esimene Jumal mõistab kohut, teine Jumal ei mõista kohut, sest mis oleks selle aluseks.

Sündmus „Jeesus” on kohtupidamine. See on ränk, väga ränk kirikule igal ajastul, sest kiriku taotlus on olla Jumala vahendaja. Ainult sellepärast. Tänane jutlustaja, auväärne Ergo Naab, juhib sellele tähelepanu oma jutluses „Au ja häbi kadalipus (Lk 7:36–50)” – patune vs kiriklikult õige. Jah, Jumal läks kirikust mööda, mitte sisse. Võib-olla selle vale ja valetamise pärast, mis seal on.

Üks võimalus ajalugu jutustada on kasutades perioodilisust või tsüklilisust, sest sarnast korduvust on märgata. Näiteks me elame aastatuhandete vahetumise ajajärgul ehk millenniumi ajastul – eelmine sajand oli täis kohutavaid sõdu ja jubedamaid usulisi liikumisi-sekte. Ja see jätkub tänaseni ja nähtavasti kuni selle sajandi lõpuni ja edasigi. Ja räägitakse tulisemalt Kristuse teisest tulemisest. Täpselt või sarnaselt juhtus sedasama tuhat aastat tagasi ja kaks tuhat aastat tagasi. Nii saab seda näha. Vandenõuteooriad olid siis, on praegu ja saavad olema. Sellest folkloorist räägib meile tänane arvamuslugu auväärse pastori Meelis-Lauri Eriksoni sulest – „Jumal kui vandenõulane?”.

Igal ajastul saab palvetada psalmi 90, nagu näitab täna ilmekalt auväärne Urmas Nõmmik oma analüüsis „Psalmi 90 eksegees”. Selline pessimistlik palve rüütatuna õrnalt rõõmu ja lohutusega. Ja selline paistabki olema meie tänane tänapäev. Surm ja kaduvus on tulnud justkui lähemale – need, mis on meis, meil ja meie ümber kogu aeg, justkui oleksime igapäevaselt Jumala kohtus, ja olemegi. Seega, armsad lugejad, pidagem meeles, et oleme surelikud ja seetõttu kasutagem oma aega targalt, mitte igasugu tühja-tähja loba ja teooriate peale – memento mori et carpe diem. Ja kui me oleme siis hüljanud kõik ja iga autoriteedi, hüljakem ka iseennast kui autoriteet, sest vale ühiskonnas saab alguse valetamisest iseendale. Jumal õnnistagu teid ja hoidku teid, Ta lasku oma pale paista teie üle ja olgu teile armuline, Ta tõstku oma pale teie üle ja andku teile rahu. Ärge karke, Jumal on ka surmas.


Tänases numbris:

Urmas Nõmmik, Psalmi 90 eksegees.

Meelis-Lauri Erikson, Kas Jumal on vandenõulane?

Ergo Naab, Au ja häbi kadalipus (Lk 7:36–50).

Ilmus Kirikute Maailmanõukogu religioonidevaheliste suhete ajakirja uus number.


Ajakiri Kirik & Teoloogia kutsub arvamust avaldama  meie ajakiri on avatud kaastöödele.

Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele. Vaata ka 2011.–2019. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.

Kutsume jätkuvalt ajakirja Kirik & Teoloogia väljaandmist toetama! Hakka meie püsiannetajaks!

Soovitatud:

English