ISSN 2228-1975
Search

Au ja häbi kadalipus (Lk 7:36–50)

„Jeesus ütles Siimonale: „Seepärast on sellele naisele palju patte andeks antud, sest ta on palju armastanud. Aga kellele antakse andeks pisut, see armastab pisut.““ (Lk 7:47) 

Tänases evangeeliumilugemises kuulsime ühte ilusaimat lugu terves Piiblis. See on lugu Jeesuse võidmisest. Me näeme siin ühte eriomast mustrit, mis on iseloomulik mitmes teiseski evangeeliumi loos (tähendamissõna kadunud pojast, variser ja tölner, jt).  

Sarnastes lugudes on sageli võrdlevalt esitatud kaks täiesti erineva taustaga inimest. Üks on rikas nagu see lugupeetud variser Siimon meie täna kuuldud loos. Rikas mitte niivõrd varandusliku jõukuse poolest, kuivõrd just oma positsiooni, rahvusliku eneseteadvuse ja religiooni poolest. Ta on väärikas ja rahva poolt austatud hõimu liige, uhke oma kuuluvuse üle. 

Teine tegelaskuju on aga inimene lihtrahva hulgast ja alamast klassist, kes on vahel rikutud ka oma eluviiside poolest – justnagu see „patune naine“ meie tänases loos.  

Mõnikord on see teine tegelaskuju rikutud veel ka rahvuslikust aspektist vaadatuna – täpselt nii, nagu seda olid juutidest tölnerid ja maksukogujad, kelles nähti traditsiooniliste juutlike väärtuste reetjaid.  

Meie patune naine ei ole kindlasti maksukogujate hulgast, kuid olgem ausad, me ei tea isegi seda, kas ta on juut või võõra rahvuse esindaja. Me ei tea tema nimegi. Teame ainult seda, et ta on patune ja selliselt teda ka kutsume: „patune naine“. 

Sarnastes lugudes on sageli esitatud kõrvuti rikas õige ja vaene patune. Kuid rikkusest ja vaesusest saavad muistses maailmas üsna ruttu väärtused skaalal au ja häbi. Au on seotud rahvusliku ja religioosse uhkusega, häbi aga selle sama au ja uhkuse puudumisega.  

Iseäranis huvitav on, kuidas muistses maailmas need kategooriad omandati. Au saadi kas pärandusena või kui pärandust ei olnud, siis võeti see tugevama õigusega. Tugevama õigus oli juriidilises mõttes vääramatu – see legitimeeris õiguse paljudes eluvaldkondades – alates perekonnast kuni riikliku tasandini välja. Näiteks kui üks kuningas võitis lahingus teist, siis oli tal õigus terve tema maa üle.  

Sugude vahelistes kategooriates on tugevama õigus kehtinud aegade algusest saadik. Kuna mees on füüsise poolest naisest tugevam, siis on tal ka rohkem õigust. Selles vallas pole me veel tänapäevalgi lõplikku läbimurret saavutanud. 

Raha eest õiguste ostmine oli tunnustatud norm ja praktika. Rooma sõjaväepealik ütleb Paulusele: „Mina olen endale Rooma kodakondsuse hankinud suure raha eest.” Kellel oli rohkem raha, sellel oli rohkem õigust. Tänapäeval ei tule kõne alla kodakondsuse omandamine raha eest, aga Roomas tuli.  

Kuid ka religioosses plaanis oli samamoodi: jumalatega saab samuti kaubelda! Erinevate soosingute eest oli määratud erinevad ohvriannid. Säärast praktikat võib täheldada isegi Vanas Testamendis esitatud Iisraeli usundiloos. Jumala soosingut püütakse välja osta suure hulga loomohvritega. Vanas Testamendis pole kõik ühene, kuna seal mõistavad prohvetid säärase suhtumise hukka. Kuid Jeesuse päevil elavad inimesed, kes olid vaesed ja jõuetud, kel polnud raha ega vajalikke suhteid – paljudele neist jäi külge stereotüüpne silt: „neetud“ või „patune“. Stigmadest ja siltidest lahti saamine on raske, kui mitte ilmvõimatu ettevõtmine igal ajastul. 

Säärane on lugu ka meie patuse naisega. Tema kahjuks räägivad vähemalt kaks eelpool mainitud aspekti: esiteks see, et ta on naine; ja teiseks, kuigi me ei saa öelda, et ta on päris vaene, on ta kindlasti põlatud ja häbistatud. Seda avaldavad meile variser Siimona mõtted.  

Variser Siimonal teiselt poolt aga on justkui olemas kõik, mis ühest 1. sajandi juudist teeb täisväärtusliku indiviidi. Tal on olemas sotsiaalne ja rahvuslik kuuluvus. Kogu religioosne õigus! Ometi keerab Jeesus tema väärtused pea peale ja annab õiguse patusele naisele, öeldes: „Sinu patud on sulle andeks antud!”  

Me ei tea ka, kas naine kingib oma hinnalise võideõli Jeesusele tema jalgade võidmisel, selleks et armu saada. Külaliste võidmine ja nende jalgade pesemine oli tavaline praktika. Selles pole midagi erilist. Kuid see naine ei too mitte tavalist õli, vaid mürriõli. Mürriõli hind oli samaväärne kulla hinnaga. See on tänuohver ja märk armastuse kaudu toimivast usust. 

Üks sõber rääkis kord mulle pärast Hiinas käimist loo, kuidas Hiinas inimesed üksteisele kingitusi teevad. Kui nad ostavad tuttavale sünnipäevaks kingituse, siis nad valivad kõige odavama asja – nad valivad võimalikult tühise ja väheütleva kingituse. Selline tegevus ei tulene mitte lugupidamatusest, vaid vastupidi, just lugupidamisest teise inimese suhtes – et kingituse saajal ei tekiks hiljem kohustust teha vastutasuks kallimat kingitust kui see, mille ta ise sai. 

Säärases suhtumises on varjul meie jaoks harjumatud, kuid sügavad kultuurilised arusaamad austusest ja lugupidamisest. Sama võime öelda ka tänase evangeeliumi loo kohta. Kindlasti esitatakse siin Jeesust kui pattude andestajat. Kindlasti on siin esitatud teoloogiline arusaam Jumala armust, mis on välja teenimatu soosing. Arm on kingitus, mida ei saa endale võtta tugevama õigusega, ei militaarse ega varandusliku jõukusega. Seda ei saa osta raha eest, ega isegi pärida inimlikus mõttes. Armu ei saa välja teenida ei rahvusliku pühendumise ega usuliste  pingutustega. Ei kõlblusega, ei heade tegudega, ei päritolu ega kuuluvusega. Mitte mingisuguse religioosse õigusega! 

Kuid see Jeesuse jalgade võidmise lugu on ka lugu üldinimlikkusest, kultuuritavadesse peidetud vastastikkusest austusest ja külalislahkusest. See on õpetlik lugu armastusest ja inimhinge tõelisest väärtusest, mis on kallim kui mürriõli. Just seda väärtust tuli Jeesus üles tõstma ja taastama. Kandkem selle loo ilu oma hinges ja aidaku Jumala arm meilgi olla ja elada! Aamen.


Ergo Naab (1971), PhD, on Tartu Ülikooli usuteaduskonna Uue Testamendi teadur, Kirik & Teoloogia tegevtoimetaja ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku liige.

Soovitatud:

Esiletõstetud lood

Üksindusest

Piiblis ei esine kordagi sõna „üksindus“ või „üksildus“. Sellest hoolimata võib öelda, et küllap sündis üksindus siia maailma juba siis, kui Jumal ajas Aadama ja

Read More »
Jutlused ja mõtisklused

Eksimus ja uus elu (Mt 3: 1-2)

1. RESIGNATSIOON JA LOOTUS „Neil päevil tuli Ristija Johannes ja kuulutas Juuda kõrbes: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!““ Need sõnad Matteuse evangeeliumi kolmandast peatükist

Read More »
Arvamused

Usundiõpetus ja kirik

Päevast-päeva koolis usundiõpetusega tegeledes olen ikka aeg-ajalt püüdnud sõnastada oma õpetatava aine aluseks olevaid põhimõtteid ning mõelda, missugune on selle õppeaine suhe kirikuga. Näiteks, kas

Read More »
English