ISSN 2228-1975
Search

Jumal kui vandenõulane?

„Oot-oot, ainus moodus kuradit kitsikusse ajada on veenda vanatühja selles, et sa ei usu teda.“ Umberto Eco, Foucault´pendel.

„See pole muud kui ülemaailmne kontrolli saavutamise vandenõu inimeste üle, mis teostub etapiviisil! Nad tegutsevad loomulikult varjatult. Meedia on nagunii nende kontrolli all. Kõigepealt hirmutatakse meid nähtamatu vaenlasega, mida keegi niisama lihtsalt ei saa kontrollida, kuna selleks vajatakse erivarustusega laborit (kuid laborid on ju kinni makstud!). Gripiviiruse üks tüvedest kuulutatakse uueks, eriti ohtlikuks viiruseks, millele puudub ravi. Seejärel pistetakse testimise ettekäändel meie ajudesse nanokiip. Miks muidu peab proovi võtma pika tikuga ninast, kui nakatumiseks piisaks süljepiisast?

Kui hirmutamine on juba küllalt kaua kestnud, siis tuleb hakata õõnestama maailma majandust, et viia inimesi veelgi ebakindlamasse olukorda. Lockdown ja piirid kinni! Ja globaalmajandus on üsna haavatav, meenutame aastat 2008! Ärahirmutatud mass on kõige paremini manipuleeritav. Inimeste alandamiseks ja suukorvistamiseks sunnitakse kõiki maske kandma. Ja kui hoolega jälgida testimiste ja nakatumiste numbreid, siis võib seal selgelt näha algoritmi tööle iseloomulikku mustrit.

Mõni nakatub, mõni mitte; mõnel kulgeb „haigus“ raskelt, mõnel mitte. See on tüüpiline algoritmi juhuslikuks muutmise mudel. Arvutiprogramm töötab!

Järgmise etapina hakkavad kõik pikisilmi ootama vaktsiini. Aga palun, nad on selleks valmis! Kuid tegelikult pole see üldse vaktsiin, vaid vahend lõhkumaks inimeste loomulikku immuunsüsteemi. Ja – kurat teab – millest ja mil viisil see „vaktsiin“ on valmistatud! Mida meisse tegelikult süstitakse?! Teatud aladel ei saa inimesed enam edaspidi töötada, kui nad on vaktsineerimata, mis tähendab jällegi hirmutamist ja ebakindluse suurendamist inimeste orjastamise eesmärgil. Arstid on nagunii ravimifirmade raskest rahast sõltuvad, terved riigid on sõltuvad. Neil sõltub kõik maailma vallutamise programmi täpsest ajastamisest, etappide käikulaskmisest! Me kaotame järk-järgult oma vabadust nii, et me seda isegi ei märka! Nende vandenõu on imbunud kõikjale, terve mõistusega inimesi hakatakse taga kiusama! See juba toimub! Inimesed, ärgake üles!“

Tuleb tuttav ette? Küllap ikka tuleb. Seda teksti võiks veelgi täiendada. Ja ma ei visanda seda siia mitte selleks, et tunda odavat lõbu selle väljanaermisest.

Vandenõuteooriad on sotsioloogiliselt ja psühholoogiliselt iseenesest huvitav nähtus. Ja kindlasti on nende tekkimist ja kulgu ka küllalt uuritud, küllap ka doktoritöid kaitstud. Ning sellest kõigest pole vähimatki kasu, kui soovitakse sellega nende vastu võidelda. „Siioni tarkade salaprotokolle“ on võetud väga tõsiselt. Kennedy mõrvamine jääb meist ajaliselt juba kaugemale, kuid 9/11 on veel praegugi aeg-ajalt päevakorras. Vatikani ja USA presidentide ufolaste salanõukogu, vabamüürlased ja illuminaadid on täiesti surematud. Vandenõuteooriad elavad oma elu ja nende vastu puudub vaktsiin. Seepärast, et meie ise tahame neid.

Pigem on tegemist moodsa folklooriga, mida saab uurida. Folklooriga ei saa sõdida, seda saab vaid uurida. Mingil kujul on seda esinenud läbi kogu ajaloo. Ei suutnud „muistet maausku“ siinmail välja juurida ei katoliku kirik, luterlik ortodoksia ega rahvavalgustus. Sedalaadi folkloor saab erilise jõu ebakindlatel, ärevatel aegadel, kuid on latentses seisundis alati olemas. Vandenõuteooriaid ei paljastata, kuna siin pole midagi paljastada.

Hirm on muidugi samuti olemas. Hirm ja ebakindlus, mis tuleneb loogiliselt paratamatust olukorrast, mida igamees ju näeb ja tunneb: elu on käest ära, kadunud on isegi endine illusioon, et ma kontrollin ise oma elu, olen sõltumatu. Aga vähemalt illusioone on vaja, kuigi see meenutab millegi poolest alkohooliku illusiooni olla oma elukäiguga sõltumatu.

Inimene nagu iga elusolend – ja sotsiaalne olend − toimib edukalt ju tavaliselt ikka siis, kui olud on tuttavad või vähemalt prognoositavad. Selles mõttes on heaoluühiskonna rutiin parim vahend hirmu ja ebakindluse, ka mässumeelsuse, rahvarahutuste vastu. Kui kõik on söönud ja rahul, siis pole mingit mässamise ega ebakindluse põhjust. Aga nüüd, kui tuttav maailm on käest libisenud või libisemas, siis just see põhjustab hirmu ja ärevust ning loomulikult sügavat soovi selgust saada: mis toimub? Mis toimub tegelikult? Vaja on saavutada kadunud tasakaal.

Kuid ühiskonnas, mida ju oleme tahtnud – ja me ilmselt ei taha muud – puudub elu-ülene autoriteet. Vabadust on küllaga, kuid märkamatult on suurenenud ka vastutuse suurus. Keegi ei ütle, mismoodi tuleb asju mõista, keegi ei tohigi seda teha. Üldise usuvalitsuse aegadel oli selliseks autoriteediks kirik. Siis oli aeg, mil näis, et teadusel on samasugune autoriteet maailma mõtestada: ja mitte ainult ümbritseva maailma tasakaalustamiseks hetkes, vaid ka tuleviku, lausa igaviku perspektiivis. Nagu ühele täisväärt religioonile ikka tunnuslik.

Nüüd näib, et vastutus on igal pool ja igaühe enda kanda, sest igal pool on turg. Sõna „autoriteet“ on justkui lausa põlu all. Teadlased, arstid, valitsus – neil ei ole sellist autoriteeti. Näiteks valdkond, mis peaks mõtestama kellegi terve elu, olema sellele vundamendiks: usk. „Usuturg“ − sõna, mis napp sada aastat tagasi oleks sõnavaras olnud mõeldamatu, on ammu tavaline. Vali, mida tahad või jäta valimata nagu demokraatlikule liberalismile kohane. Kusjuures see on nii üldine, et ka konservatismile leidub seal oma nurgake, milles küsimus?

You decide, you judge! Kas seda kõike mitte liiga palju pole? Kuidas saab eeldada, et igaüks saab seda teha? Julgeb või tahab seda teha? Otsustamise koormat kanda? Kusjuures see otsus peaks olema ilmselt lõplik või muidu peetaks meid põhimõteteta selgrootuteks või mine tea, teeksime koguni kahju oma hingele? Infopuudust loomulikult pole, aga paraku on just see üks ebakindluse allikas ega võta kelleltki mingit vastutust. Google ei vastuta info kvaliteedi eest, ta ainult pakub seda. Lõpuks on ikka nii, et sa, kulla mees, pead iseoma pea – ja südamega (kuigi see viimane on juba pisut tülikas, ülearune) – hakkama saama! Veelkord – meie ise oleme seda tahtnud. Ja me ei taha muud.

Sellise haardega katastroofide puhul öeldakse tavaliselt: „Maailm pole enam kunagi endine!“ Väga õige. Võibolla just seda ongi vaja. Pausikoht iseendast pole paha, kui sunnitakse peatuma ja järele mõtlema, sest ise ma seda aega ju võtta ei oska ja ei taha ka. Aga nüüd olen selleks sunnitud. Ja võibolla just siis saab selgeks, milline on õigupoolest vabaduse−vastutuse vahekord? Nagunii oleme harjunud ise otsustama, miks siis mitte sellest lähtudagi? Ega seegi lõpuks paha pole, vastupidi… Lõpuks vastutame nagunii ise…? Kui palju ma ise oma elu üle otsustan, kui palju sõltumatu olen? Kui palju ja milles sõltun kellestki muust? Kellest? Millest?

Pühapäeval ütles mulle üks koguduseliige kirikus, et tema ei usu, et see on Jumalast saadetud. Pigem ikka kuradist. Ma usun küll, et pigem Jumalast. Ja mitte nii nagu Iiobi raamatus, kus Jumal annab tollele „maad mööda hulkujale“ vabad käed. Kuid selle mõtteavalduse taga on varjatult sama küsimus: kust see kõik tuleb? Mis toimub tegelikult? See tähendab, et küsimus ja vastus – eriti vastus – kuuluvad samuti vandenõuteooriate valdkonda. Jätame praegu puudutamata teodiike-probleemi, sest see viiks jutu kaugele.

Või siiski: see probleem kuulub ju antud olukorda küll, milles elame! Kuid teodiike-probleemi teatavasti ei lahendata selle üle arutledes, vaid Jumala juurde hoides või pigem Tema ees alandlikult(!) seistes nagu näitab seesama Iiobi raamat. Kõigi vandenõuteooriate juurde kuulub aga omal määral kõrkus, ülbus – intellektuaalne kõrkus ehk sama tunnus, mis kuradilgi. Aga oleme ju uudishimulikud ja tahame selgust, lõplikku tõde − kui nii on, siis miks Ta nii teeb? Siiraste laste siiras küsimus, ja seda ei küsita nüüd enam lihtsalt uudishimu pärast. Vastust ei anta.

Vaikimise vandenõu? Jumala vandenõu inimlike tahtmiste vastu? Iseteadja, sõltumatu inimese vastu? Läbi aastasadade on arvatud, et sellised asjad on Jumala karistus meie pattude eest. Ja nüüd, armsad sõbrad, lubatagu küsida: mis põhjusel me tänapäeval peaksime midagi muud arvama? Ükski kaalukas põhjus? Peab järele mõtlema…

See on punkt, kust võiks hakata arenema midagi uut, uus vaade, mis elu jälle mõtestada võiks.


Meelis-Lauri Erikson (1970) on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Viru praostkonna abipraost ja Kadrina Püha Katariina koguduse õpetaja.

Soovitatud:

Esiletõstetud lood

Üksindusest

Piiblis ei esine kordagi sõna „üksindus“ või „üksildus“. Sellest hoolimata võib öelda, et küllap sündis üksindus siia maailma juba siis, kui Jumal ajas Aadama ja

Read More »

Inimeseksolemise raske koorem

„Ja mida väiksem on seesmine lootus abile, seda suurem tundub teadmatus kannatuse põhjusest“ (Trk 17:12). Kannatustega seonduv tundub vahel olema tabu-teema, mis on liiga püha,

Read More »
Arvamused

Usundiõpetus ja kirik

Päevast-päeva koolis usundiõpetusega tegeledes olen ikka aeg-ajalt püüdnud sõnastada oma õpetatava aine aluseks olevaid põhimõtteid ning mõelda, missugune on selle õppeaine suhe kirikuga. Näiteks, kas

Read More »
English